Nad karjatavad kaastundlikult väikseid lambaid
ÜKSKI koduloom pole päris selline, nagu on kodulammas. Suuremal osal loomadest on olemas jõud ja instinktid, mis on vajalikud toidu otsimiseks ja neid jahtivate kiskjate eest põgenemiseks, kuid lammas ei ole selline. Ta on kiskjate vastu kaitsetu, kuna tal pole peaaegu midagi, millega end kaitsta. Ilma karjaseta on lammas kartlik ja abitu. Karjast eraldununa eksib ta kergesti ära. Seetõttu on vaguratel lammastel väga mõjuvaid põhjusi, et oma karjasele ligi hoida. Ilma temata on neil ellujäämiseks vähe võimalusi. Taoliste iseloomulike omaduste pärast kasutatakse Piiblis lambaid piltlikult süütute, halvasti koheldud või kaitsetute inimeste kujutamiseks.
Kindlasti on karjane oma töö eest tasu väärt. Tema elu pole kerge. Ta kannatab nii kuuma kui ka külma käes ja saadab mööda magamata öid. Ta peab kaitsma karja kiskjate eest, ja seda tihti oma eluga riskides. Kuna karjane peab hoidma karja koos, kulub tal palju aega selleks, et otsida üles eksinud või kadumaläinud lambaid. Ta peab ravima haigeid ja vigaseid. Nõrku või väsinud tallesid tuleb süles kanda. Pidevalt tuleb kanda hoolt piisava toidu- ja veevaru eest. On tavaline asi, et karjane peab magama öö väljal, et kindlustada oma karja julgeolek. Niisiis on karjasel karm elu, ja selleks peab mees olema vapper, töökas ja leidlik. Eelkõige peab ta suutma näidata üles ehtsat muret tema hoolde usaldatud karja pärast.
Jumala karja karjatamine
Piibel kujutab Jumala rahvast vagurate lammastena ja neid, kes nende eest vastutavad, karjastena. Jehoova ise on ’meie hingede Karjane ja Hooldaja’. (1. Peetruse 2:25) „Hea karjane” Jeesus Kristus väljendas oma soovi, et lammastesse suhtutaks kaastundliku hoolega, kui ta ütles apostel Peetrusele: ’Sööda mu tallekesi, hoia mu lambaid kui karjane, sööda mu lambaid.’ (Johannese 10:11; 21:15—17) Kristlikele ülevaatajatele on tehtud tõsiseks ülesandeks ’hoida karjastena Jumala kogudust’. (Apostlite teod 20:28) Ja nende vaimne karjasetöö nõuab hea sõnasõnalise karjase omadusi — vaprust, töökust, leidlikkust ja eelkõige südamesttulevat muret karja heaolu pärast.
Jumala prohveti Hesekieli päevil ei täitnud enamik karjastest, kellele oli tehtud ülesandeks Jehoova rahva eest Iisraelis hoolitseda, oma töökohustusi. Seetõttu kannatas Jumala kari rängalt ja suurem osa sellest jättis tõelise kummardamise maha. (Hesekiel 34:1—10) Tänapäeval peavad ristiusumaailma vaimulikud ennast niinimetatud kristliku koguduse karjasteks, kuid selle vaimselt haige seisund tõestab, et vaimulikkond sarnaneb Jeesuse päevade õelate petistega, kes jätsid inimesed unarusse ja kohtlesid neid halvasti. Ristiusumaailma religioonijuhid on sarnased „palgalisega”, kes ei „hooli lammastest”. (Johannese 10:12, 13) Nad ei ole üheski suhtes valmis, võimelised ega kõlblikud Jumala karja karjatama.
Tõeliselt hoolitsevad karjased
Jeesus jättis täiusliku eeskuju kõigile, kes karjatavad Jehoova karja. Ta oli oma jüngrite vastu igati armastav, lahke, kaastundlik ja abivalmis. Ta otsis omal algatusel neid, kes vajasid abi. Olgugi et Jeesusel oli palju teha ja ta oli sageli väsinud, võttis ta alati aega, et nende probleeme kuulata ja neid julgustada. Tema valmisolek anda nende eest oma hing oli armastuse suurim võimalik väljendus. — Johannese 15:13.
Tänapäeval võtavad kõik määratud kogudusevanemad ja ka teenistusabilised karja eest hoolitsemise kohustuse oma õlgadele. Seepärast ei koli enamik nendest vastutavatest meestest isegi teise riigi võimaliku materiaalse paremuse ahvatlusel teisele maale ega jäta kogudusi niimoodi ilma vajalikust abist ja järelvalvest. Kuna me elame „rasketel aegadel”, vajab kari julgustust ja juhatust. (2. Timoteosele 3:1—5) Pidevalt valitseb oht, et keegi langeb Saatana küüsi, kes „käib ümber nagu möirgaja lõukoer otsides, keda neelata”. (1. Peetruse 5:8) Praegu on kristlikel karjastel tähtsam kui kunagi varem ’noomida korratuid, julgustada argu ja toetada nõtru’. (1. Tessalooniklastele 5:14) Kui nad soovivad hoida ära ebakindlate inimeste karjast väljalangemist, on pidev valvsus oluliselt tähtis. — 1. Timoteosele 4:1.
Kuidas võib karjane kindlaks teha, kas mõni lammas vajab abi? Mõned kõige ilmsemad tundemärgid on kristlikelt koosolekutelt puudumine, ebakorrapärane osavõtt põlluteenistusest ja kalduvus hoiduda teiste lähedasest seltsingust. Nõrkust võib märgata ka siis, kui panna hoolikalt tähele lammaste suhtumist ja vestluste suunda. Neile võib olla omane teiste kritiseerimine, mis võib viidata vimmapidamisele. Nende vestlus võib üleliia palju keerelda materiaalsete asjade ümber, selle asemel et rääkida vaimsetest eesmärkidest. Entusiasmi, optimismi ja rõõmu üldine puudumine võib tähendada seda, et nende usk on muutunud nõrgaks. Rõhutud näoilme võib olla märk sellest, et neile avaldavad survet tõele vastuseisvad sugulased või ilmalikud sõbrad. Selliseid tundemärke tähele pannes võib karjane püüda teha kindlaks, millist abi on vaja.
Kui kristlikud karjased kaasusklikku tema abistamiseks külastavad, peaksid nad pidama silmas oma külastuse peamist eesmärki. See ei ole vaid seltskondlik koosviibimine, kus räägitakse tühjast-tähjast. Apostel Pauluse eesmärk oma vendade külastamisel oli ’jagada neile pisut vaimulikku annet nende kinnituseks ja üksteist vastastikku ergutada’. (Roomlastele 1:11, 12) Selle teostamiseks on vaja eelnevat ettevalmistust.
Kõigepealt mõtle põhjalikult sellele inimesele ja püüa teha kindlaks, milline on tema vaimne seisund. Kui see on selgeks tehtud, mõtle pisut sellele, millised juhtnöörid, julgustus või nõuanne oleks kõige kasulikum. Peamine informatsiooniallikas peaks olema Jumala Sõna Piibel, sest see on „vägev”. (Heebrealastele 4:12) Ajakirjadest Vahitorn ja Awake! (Ärgake!) võib otsida artikleid, mis käsitlevad eriliste probleemide ees seisvate lammaste konkreetseid vajadusi. Rõõmsaid ja värskendavaid kogemusi võib leida väljaannetest Yearbook of Jehovah’s Witnesses (Jehoova tunnistajate aastaraamat). Külastuse eesmärk on anda edasi midagi vaimset, mis oleks ’hea tema ülesehitamiseks’. — Roomlastele 15:2, UT.
Ülesehitav karjatamine
Sõnasõnaliste lammaste karjane teab, et lammaste kaitsmine ja nende eest hoolitsemine sõltub temast. Kõige sagedasemaid ohtusid on äraeksimine, haigus, väsimus, vigastused ja kiskjad. Nii peab ka vaimne karjane ära tundma ja toime tulema samasuguste ohtudega, mis karja heaolu ohustavad. Alljärgnevad on mõningad üldlevinud probleemid ja mõned ettepanekud, mida võiks öelda, et anda vaimselt ülesehitavat informatsiooni.
1) Sarnaselt ettevaatamatu lambaga võivad mõned kristlased Jumala karjast seetõttu ära eksida, et neid meelitavad näiliselt süütud ja meeldivad asjad. Nende tähelepanu võib olla hajutatud ja nad võivad isegi triivida eemale selliseid eesmärke taotledes, mis on seotud materialismi, puhkamise või meelelahutusega. (Heebrealastele 2:1, NW) Sellistele inimestele võib tuletada meelde aja pakilisust, vajadust hoida Jehoova organisatsioonile lähedale ja seda, kui tähtis on seada Kuningriigi huvid elus esikohale. (Matteuse 6:25—33; Luuka 21:34—36; 1. Timoteosele 6:8—10) Abistava nõuande leiad 1984. aasta 15. mai ingliskeelse Vahitorni artiklist „Kuidas hoida oma tasakaalu?”, mis on lehekülgedel 8—11.
2) Karjane peab haigestunud lammast ravima. Samamoodi peavad vaimsed karjased aitama kristlasi, kes on oma elus negatiivsete asjaolude tõttu vaimselt haigeks jäänud. (Jakoobuse 5:14, 15) Nad võivad olla töötud, neil võib olla mõni tõsine terviseprobleem või on neil raskusi oma perekonnaelus. Sellistel inimestel on ehk vähene isu vaimse toidu järele või ei taha nad Jumala rahvaga eriti läbi käia. Selle tõttu võidakse teistest eralduda ja pessimismi langeda. Sellised inimesed vajavad kinnitust, et Jehoova hoolib neist ja toetab neid rasketel aegadel. (Laul 55:23; Matteuse 18:12—14; 2. Korintlastele 4:16—18; 1. Peetruse 1:6, 7; 5:6, 7) Samuti võib pakkuda abi artikli „Vaata kristlasena otse ettepoole” ülevaatamine 1980. aasta 1. juuni Vahitornist, lehekülgedelt 12—15, inglise keeles.
3) Karjane peab olema valvel lammaste suhtes, kes on ära väsinud. Mõned on paljude aastate jooksul Jehoova teenimises ustavalt vastu pidanud. Nad on võidelnud paljudes katsetes ja katsumustes. Nüüd ilmutavad nad märke sellest, et nad on hea tegemisest väsinud, ja võib-olla kahtlevad nad isegi, kas kuulutustööd on üldse vaja nii põhjalikult teha. Nende vaimu on tarvis uuesti elustada, uuendada nendes hindamist rõõmu ja õnnistuste vastu, mida toob endaga kaasa see, kui me Jeesus Kristust jäljendades kogu südamest Jumalat teenime. (Galaatlastele 6:9, 10; Heebrealastele 12:1—3) Võib-olla on tarvis aidata neil näha, et Jehoova hindab nende lojaalset teenistust ja et ta suudab tugevdada neid edasiseks tegevuseks enda kiituseks. (Jesaja 40:29, 30; Heebrealastele 6:10—12) Oleks kasulik jagada mõtteid 1988. aasta 15. juuli Vahitorni artiklist „Ära väsi head tegemast”, mis on lehekülgedel 9—14, inglise keeles.
4) Sarnaselt lambaga, kes saab vigastada, võib mõnele kristlasele teha haiget mõni käitumisviis, mis tema arvates on haavav. Ent kui me andestame teistele, annab meie taevane Isa meile andeks, sest me vajame seda. (Koloslastele 3:12—14; 1. Peetruse 4:8) Mõnele vennale või õele on ehk antud nõu või on neid distsiplineeritud, kuid nende arvates oli see põhjendamatu. Kuid kõik me võime saada kasu vaimsest nõuandmisest ja distsiplineerimisest, ning on lohutav teada, et Jehoova distsiplineerib neid, keda ta armastab. (Heebrealastele 12:4—11) Teised on jälle seetõttu, et neile pole antud teenimiseesõigusi, milleks nad end kõlblikuks peavad, lubanud pahameelel tekitada enda ja koguduse vahele mõra. Ent kui me läheksime eemale Jehoova organisatsioonist, siis poleks olemas ühtki muud paika, kuhu pääste ja tõelise rõõmu saamiseks minna. (Võrdle Johannese 6:66—69.) Praktilist informatsiooni selles küsimuses võid leida 1988. aasta 15. augusti ingliskeelse Vahitorni artiklist „Meie kristliku ühtsuse säilitamine”, mis on lehekülgedel 28—30.
5) Lambad peavad olema kaitstud kiskjate eest. Samamoodi võivad uskmatud sugulased või töökaaslased mõnedele vendadele vastu seista ja neid hirmutada. Nende laitmatus võib sattuda rünnaku alla, kui neile avaldatakse survet Jumala teenimist piirata või kristlikus teenimises osalemine lõpetada. Kuid neile annab jõudu see, kui neil aidatakse mõista, et vastuseisu võibki oodata ja tegelikult on see üks tõend, et me oleme Jeesus Kristuse tõelised jüngrid. (Matteuse 5:11, 12; 10:32—39; 24:9; 2. Timoteosele 3:12) On ehk kasulik näidata, et kui nad on ustavad, ei jäta Jehoova neid kunagi maha ja annab neile vastupidavuse eest tasu. (2. Korintlastele 4:7—9; Jakoobuse 1:2—4, 12; 1. Peetruse 5:8—10) Täiendavat julgustust pakub 1982. aasta 15. aprilli ingliskeelse Vahitorni artikkel „Pidada tagakiusamisest hoolimata rõõmsalt vastu”, mis on lehekülgedel 21—27.
Karjased — täitke oma kohustusi
Jumala karja vajadusi on palju, ja õige hoolitsemine on paljunõudev töö. Kristlikud karjased peavad seetõttu olema kaastundlikud, ehtsalt osavõtlikud ja abistamisest huvitatud. Tähtis on kannatlikkus ja vahetegemisvõime. Samal ajal kui mõned isikud vajavad nõuannet ja manitsust, saavad teised suurimat kasu julgustamisest. Mõningatel juhtudel piisab mõnest isiklikust külastusest, samal ajal kui teistel puhkudel võib olla vaja korrapärast piibliuurimist. Igal juhul seisneb peamine eesmärk selles, et anda vaimselt ülesehitavat juhatust või armastavat nõuannet, mis ajendab inimest seadma sisse häid uurimisharjumusi, alustama või jätkama korrapärast koguduse koosolekutel käimist ja tundma rõõmu kristlikus teenimises isiklikust osalemisest. Need on põhilised asjad, millega abistada kaasusklikke ja aidata neil avada tee Jehoova püha vaimu vabaks juurdepääsuks.
Karjased, kes hoolitsevad sellise abi eest, teevad Jumala karja heaks väga väärtuslikku tööd. (Vaata 1985. aasta 15. novembri Vahitorni lehekülgi 23—27, inglise keeles.) Kari hindab vaimsete karjaste tööd väga palju. Pärast sellise abi saamist ütles üks perekonnapea: „Pärast seda, kui olime 22 aastat tões olnud, viis materialism meid maailma. Sageli tahtsime minna koosolekutele, kuid meile näis, et see lihtsalt ei õnnestu. Me ei sulanud tegelikult ühte ka Saatana süsteemiga ja olime seetõttu täielikult kõigist ära lõigatud ja isoleeritud. See tekitas meis frustratsiooni ja masendust. Meile oli vaja julgustavaid sõnu. Kui üks kogudusevanem meid külastas, võtsime rõõmuga vastu korralduse, et meiega kodus piibliuurimist läbi viiakse. Nüüd oleme kõik tagasi Jehoova turvalises organisatsioonis. Ma ei suuda kirjeldada seda rõõmu, mida ma tunnen!”
Kui meie teelt eksinud või araks muutunud vennad ja õed on vaimselt taaselustatud ja teenistuses uuesti tegevaks saanud, on see suure rõõmu põhjus. (Luuka 15:4—7) Jehoova eesmärk oma rahvaga on teostunud, kui tema rahvas on ühendatud „nagu lambad tarasse”. (Miika 2:12) Selles turvalises varjupaigas leiavad nad Jeesus Kristuse, Hea Karjase abiga „värskenduse oma hingedele”. (Matteuse 11:28—30, NW) Ühendatud ülemaailmne kari saab koos küllusliku vaimse toiduga juhatust, lohutust ja kaitset.
Tänapäeval laseb Jehoova selle karjatamistegevuse kaudu teha armastavat tööd, mis on kooskõlas tema muistse tõotusega: „Mina ise otsin oma lambaid ja hoolitsen nende eest! . . . [Ma] päästan need kõigist paigust, kuhu nad on pillutatud . . . Heal karjamaal ma karjatan neid . . . Ma otsin kadunut ja . . . ma seon haavatut ja kinnitan nõtra.” (Hesekiel 34:11—16) Millist lohutust me küll leiame teadmisest, et Jehoova on meie Karjane! — Laul 23:1—4.
Kuna Jumal on teinud korraldusi selleks, et karjased tema rahva eest hoolitseksid, võime Jehoova sulastena ühineda Taaveti mõtteavaldusega, kus öeldakse: „Rahus ma heidan maha ning uinun magama, sest sina üksi, Jehoova, asetad mind julgesti elama!” (Laul 4:9) Jehoova rahvas tunneb tõepoolest end tema armastava hoole all turvaliselt ja on tänulik, et kristlikud kogudusevanemad karjatavad kaastundlikult väikseid lambaid.
[Pildi allikaviide lk 20, 21]
Potter’s Complete Bible Encyclopedia