Karjatada Jehoova kallihinnalisi lambaid hellalt

KOGUDUSEVANEMAD kuulasid suure tähelepanuga. Nad olid reisinud ligi 50 kilomeerit Efesosest Mileetosesse, et saada apostel Pauluselt juhtnööre. Kuuldes nüüd, et see on viimane kord, mil nad teda näevad, jäid nad kurvaks. Seega nad teadsid, et järgnevad sõnad on väga tähtsad: „Pange tähele iseendid ja kõike karja, kellele Püha Vaim on pannud teid ülevaatajaiks karjastena hoidma Jumala kogudust, mille ta on omandanud iseenese [„Poja”, NW] vere läbi.” — Apostlite teod 20:25, 28, 38.

See, et Paulus viitas karjastele, andis neile Efesose kogudusevanematele kindlasti väga palju informatsiooni. Elades sealsetes maakohtades, oli lammaste karjatamine neile tuttav töö. Samuti olid neile hästi tuttavad paljud Heebrea Kirjade viited karjastele. Ja nad teadsid, et Jehoova rääkis endast kui oma rahva Karjasest. — Jesaja 40:10, 11.

Paulus rääkis neist kui „karja” „ülevaatajatest” ja „koguduse” „karjastest”. Kui sõna „ülevaataja” näitab seda, milline ülesanne neil on, siis sõna „karjane” kirjeldab, kuidas nad seda ülevaatamist läbi peavad viima. Ülevaatajad peavad tõepoolest hoolitsema iga koguduse liikme eest sama armastaval viisil, nagu karjane kannab hoolt oma lambakarja eest.

Tänapäeval on vähestel kogudusevanematel sõnasõnaliste lammaste karjatamises otseseid kogemusi. Kuid Piibel viitab nii lammastele kui ka karjastele, eriti piltlikus mõttes, nii sageli, et Pauluse sõnadel on aegumatu mõju. Samuti võib palju õppida jutustustest, mis räägivad karjastest, keda Jumal muistsetel aegadel soosis. Nende tähelepanuväärne eeskuju võib aidata tänapäeva kogudusevanematel näha, milliseid omadusi on neil tarvis arendada, et Jumala kogudust karjatada.

Kartmatu karjane Taavet

Kui mõtleme Piibli aegade karjastele, meenub meile kõige tõenäolisemalt Taavet, sest tema oli alguses lambakarjane. Üks esimesi õppetunde, mida me Taaveti elust õpime, on see, et karjaseamet ei ole silmapaistev positsioon. Kui prohvet Saamuel tuli üht Iisai poega tulevaseks Iisraeli kuningaks võidma, siis tegelikult jäeti nooruke Taavet kõigepealt kahe silma vahele. Alles pärast seda, kui Jehoova oli tema seitse vanemat venda tagasi lükanud, mainiti Taavetit, kes oli väljas põllul ’lambaid hoidmas’. (1. Saamueli 16:10, 11) Kuid need Taaveti karjaseaastad valmistasid teda ette vastutusrikkaks tööks, mis hõlmas Iisraeli rahva karjatamist. „[Jehoova] valis oma sulase Taaveti, võttes tema ära pudulojuste taradest . . . et ta karjataks ta rahvast Jaakobit,” ütleb Laul 78:70, 71. Seetõttu on sobiv, et Taavet kirjutas kauni ja hästituntud 23. Laulu, mis algab sõnadega: „Jehoova on mu karjane.”

Sarnaselt Taavetiga peaksid kristlikud vanemad teenima alandlike alamkarjastena ega peaks püüdma kohatult silma paista. Nagu apostel Paulus Timoteosele kirjutas, igatsevad need, kes püüavad saada seda karjatamise vastutust, „kaunist tööd”, mitte silmapaistvust. — 1. Timoteosele 3:1.

Olgugi et Taaveti sõnasõnaline karjasetöö polnud silmapaistev, läks mõnikord tarvis suurt julgust. Kui näiteks ühel korral lõvi ja teisel korral karu tema isa karjast lamba ära viis, astus Taavet kiskjatele kartmatult vastu ja tappis nad. (1. Saamueli 17:34—36) See oli tähelepanuväärne näide julgusest, kui pidada silmas, et lõvi võib tappa endast palju suuremaid loomi. Ja süüria pruunkaru, mis oli Palestiinas levinud, kaalub umbes 140 kilogrammi ning võib ühe võimsa käpalöögiga tappa hirve.

Taaveti vapper hool oma isa lammaste eest on kristliku koguduse karjastele hea eeskuju. Apostel Paulus hoiatas Efesose vanemaid „rõhuvate huntide” eest, kes „karja hellalt ei kohtle”. (Apostlite teod 20:29, NW) Ka tänapäeval võib kerkida olukordi, mil kristlikud karjased peavad ilmutama julgust, et valvata Jehoova lammaste vaimset heaolu.

Samal ajal kui lambaid jõuliselt kaitstakse, tuleks neid ka suurima hellusega kohelda, jäljendades armastavat karjast Taavetit ja Head Karjast Jeesus Kristust. (Johannese 10:11) Teades, et kari kuulub Jehoovale, ei tohiks vanemad kunagi oma lammaste vastu karmikäelised olla, „valitsedes kogudusi kui liisuosi”. — 1. Peetruse 5:2, 3; Matteuse 11:28—30; 20:25—27.

Aruandmine

Patriarh Jaakob oli teine tuntud karjane. Ta pidas end isiklikult vastutavaks iga üksiku lamba eest, kes oli tema kätte usaldatud. Ta oli oma äia Laabani karja eest nii ustavalt hoolitsenud, et pärast 20-aastast teenistust võis Jaakob öelda: „Su emalambad ja kitsed ei heitnud loodet ja jääri su karjast ma ei söönud. Murtut ma sulle ei toonud, ma pidin selle hüvitama. Sa nõudsid minult niihästi päeval kui öösel varastatut!” — 1. Moosese 31:38, 39.

Kristlikud ülevaatajad ilmutavad veelgi suuremat hoolt lammaste eest, kelle meie hingede Karjane Jehoova Jumal „on ostnud omaenda Poja vere läbi”. (Apostlite teod 20:28, NW; 1. Peetruse 2:25; 5:4) Paulus rõhutas seda kaalukat vastutust, kui ta meenutas heebrea kristlastele, et need mehed, kes juhivad kogudust, „valvavad teie hingi nõnda nagu need, kellel tuleb aru anda”. — Heebrealastele 13:17.

Jaakobi eeskuju näitab ka seda, et karjase tööaeg pole piiratud. See on ööpäevaringne töö ja nõuab sageli eneseohverdamist. Ta ütles Laabanile: „Päeval piinas mind palavus ja öösel külm, ja uni põgenes mu silmist!” — 1. Moosese 31:40.

See käib kindlasti ka paljude tänapäeva armastavate kristlike kogudusevanemate kohta, nagu näitab järgnev kogemus. Pärast seda kui ühel vennal peaajukasvaja biopsia komplikatsioone põhjustas, võeti ta ühe haigla intensiivravi osakonda. Tema perekond korraldas asjad nii, et nad saaksid nii päeval kui öösel tema juures haiglas olla. Andmaks vajalikku moraalset toetust ja julgustust, kohandas üks kohalik vanem oma tiheda ajakava selliselt, et ta sai seda haiget meest ja tema perekonda iga päev külastada. Ent kuna haiglas tehti palju raviprotseduure, polnud tal alati võimalik teda päeva ajal külastada. See tähendas seda, et kogudusevanem pidi sageli viibima haiglas väga hilja õhtul. Kuid õhtu õhtu järel läks ta rõõmsalt sinna. „Ma sain aru, et pean haiget külastama temale sobival ajal, mitte minule sobival ajal,” ütles vanem. Kui vend paranes piisavalt, et teda võidi üle viia selle haigla teise osakonda, jätkas vanem oma julgustavaid igapäevaseid külastusi.

Mida Mooses karjasena õppis

Piiblis on Moosese kohta öeldud, et ta oli „alandlikum kõigist inimestest maa peal”. (4. Moosese 12:3) Kuid jutustus temast näitab, et ta polnud mitte alati selline olnud. Kui ta oli noormees, tappis ta ühe egiptlase, sest too lõi tema kaasiisraellast. (2. Moosese 2:11, 12) Vaevalt et alandlik inimene nõnda oleks toiminud! Ent hiljem kasutas Jumal Moosest selleks, et mitmemiljoniline rahvas läbi kõrbe Tõotatud Maale juhtida. Niisiis on selge, et Moosesel oli vaja lisaväljaõpet.

Kuigi Mooses oli saanud juba ilmalikku väljaõpet, „kõike egiptlaste tarkust”, vajas ta midagi enamat, et karjatada Jehoova karja. (Apostlite teod 7:22) Millisel moel võiks ta seda lisaväljaõpet saada? Jumal lasi Moosesel Midjanimaal 40 aastat alandliku karjasena teenida. Kui Mooses oma äia Jitro karja eest hoolitses, arendas ta selliseid häid omadusi nagu kannatlikkus, leebus, alandlikkus, pikameelsus, tasadus ja enesevalitsemine. Samuti õppis ta ootama Jehoovat. Sõnasõnaliste lammaste eest hoolitsemine tegi Moosesest tõepoolest Iisraeli rahva kõlbliku karjase. — 2. Moosese 2:15—3:1; Apostlite teod 7:29, 30.

Kas pole need just sellised omadused, mida on tänapäeva vanematel Jumala rahva eest hoolitsemiseks vaja? On küll, sest Paulus tuletas Timoteosele meelde, et „Issanda sulane . . . olgu lahke kõikide vastu, osav õpetama, valmis kannatama kurja, kes tasase meelega noomib vastupanijaid”. — 2. Timoteosele 2:24, 25.

Võib tulla aegu, mil kogudusevanemat valdab pettumustunne, sest tal on raskusi nende omaduste täiel määral arendamisega. Sellele vaatamata ei peaks ta alla andma. Nagu Mooseselgi, võib võtta kaua aega, et arendada täiel määral omadusi, mida on tarvis, et olla hea karjane. Kuid aja jooksul saavad sellised tõsimeelsed pingutused siiski tasutud. — Võrdle 1. Peetruse 5:10.

Kui sa oled kogudusevanem, siis ei kasutata sind ehk sama suurel määral kui teisi vanemaid. Kas ei või see olla nii, et nagu Moosese puhulgi, laseb Jehoova sul teatud olulisi omadusi täielikumalt arendada? Ära kunagi unusta, et Jehoova ’peab hoolt sinu eest’. Kuid me peaksime samuti hoidma oma meeltes vajadust ’riietuda . . . alandlikkusega üksteise vastu; sest „Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele ta annab armu” ’. (1. Peetruse 5:5—7) Kui sa oled hoolas ja võtad Jehoova võimaldatud väljaõppe vastu, võid sa tema jaoks kasulikum olla, samuti nagu Mooseski oli.

Kõik Jehoova lambad on kallihinnalised

Piibli aegade usaldusväärsed ja armastavad karjased tundsid iga üksiku lamba pärast vastutust. Sama peaks käima ka vaimsete karjaste kohta. Seda on selgelt näha Pauluse sõnadest: „Pange tähele . . . kõike karja.” (Apostlite teod 20:28) Kes käivad selle „kõige karja” alla?

Jeesus tõi piltliku näite mehest, kel oli sada lammast, kuid kes viivitamatult hakkas otsima üht äraeksinud lammast, et teda tagasi karja juurde tuua. (Matteuse 18:12—14; Luuka 15:3—7) Samamoodi peaks ülevaataja kandma hoolt koguduse iga liikme eest. See, et inimene pole teenistuses enam tegev või ei käi kristlikel koosolekutel, ei tähenda, et see lammas pole enam karja osa. Ta on ikka „kõige karja” osa, kelle eest vanemad peavad Jehoovale „aru andma”.

Üks vanematekogu muutus üsna murelikuks, kui mõned, kes olid kogudusega ühenduses, muutusid mittetegevateks. Koostati selliste inimeste nimekiri ja tehti erilisi pingutusi, et neid külastada ja aidata neil Jehoova lambatarasse tagasi tulla. Kui tänulikud need vanemad küll Jumalale olid, kui nad olid kahe ja poole aasta jooksul suutnud aidata rohkem kui 30 inimesel Jehoova teenimises uuesti tegevaks saada. Üks inimene, keda sel moel aidati, oli olnud mittetegev ligi 17 aastat!

Ka see tõsiasi, et lambad on ’ostetud [Jumala] enda Poja vere läbi’, rõhutab ülevaatajatele selle vastutuse kaalukust. (Apostlite teod 20:28, NW) See oli kõrgeim hind, mis nende kallihinnaliste lammaste eest võidi maksta. Ja mõtle samuti kogu sellele ajale, mis on teenistuses veedetud, ja kõigile pingutustele, mis on tehtud, et igat lambasarnast inimest leida ja abistada! Kas ei tuleks teha samasuguseid pingutusi, et neid kõiki Jumala lambataras hoida? Kindlasti on iga koguduses olev lammas kallihinnaline.

Isegi kui keegi karja liige on seotud tõsise üleastumisega, ei muutu vanemate vastutus. Nad on ikka hoolsad karjased, püüdes hellalt ja leebelt üleastujat päästa, kui see on vähegi võimalik. (Galaatlastele 6:1, 2) Kahjuks ilmneb teatud juhtudel, et koguduse liige ei tunne jumalakartlikku kurbust tõsiste pattude pärast, mida ta on sooritanud. Armastavatel karjastel on siis Pühakirjal põhinev kohustus ülejäänud karja sellise reostava mõju eest kaitsta. — 1. Korintlastele 5:3—7, 11—13.

Vaatamata sellele annab Jehoova Jumal täiuslikku eeskuju äraeksinud lambale halastuse osutamises. Meie kaastundlik Karjane ütleb: „Ma otsin kadunut ja toon tagasi eksinu, ma seon haavatut ja kinnitan nõtra.” (Hesekiel 34:15, 16; Jeremija 31:10) Jäljendades seda suurepärast eeskuju, on tehtud armastav korraldus, et tänapäeva vaimsed karjased külastaksid eemaldatud isikuid, kes nüüd võivad ehk nende abile soodsat vastukaja osutada. Need halastavad pingutused selliste kadunud lammaste üles leidmiseks on kandnud head vilja. Üks kogudusse tagasi võetud õde ütles: „Kogudusevanemate külastus oli just see julgustus, mida ma tagasitulekuks vajasin.”

Kahtlemata olid Pauluse sõnad Efesose vanematele Mileetoses väga tähendusrikkad — seda nii neile kui ka tänapäeva ülevaatajatele. Tema viide karjastele tuletas meelde meeldivaid omadusi, mida peaks ülevaatajate juures näha olema — selliseid omadusi nagu alandlikkus ja julgus, mida ilmutas karjane-kuningas Taavet; isiklik vastutustunne ja kaitsev hool, mida oli näha Jaakobi ööpäevaringses teenistuses, ja valmidus võtta kannatlikult vastu lisaväljaõpet, nagu seda tegi Mooses. Need Piibli eeskujud aitavad tõepoolest kogudusevanematel arendada ja ilmutada omadusi, mida on vaja, et nad võiksid hellalt ’karjatada Jumala kogudust, mille ta ostis omaenda Poja vere läbi’.