Õppetund selle kohta, kuidas probleeme käsitleda

VÄHESED inimesed on pidanud tulema toime kõigi probleemidega, mis olid Hiiobil. Lühikese aja jooksul tabas teda hävitava löögina kogu vara ja elatise kaotus, kümne lapse traagiline surm ja lõpuks tema enda väga piinarikas haigus. Sõbrad ja sugulased hülgasid ta ning tema naine käis talle peale, et ta ’neaks Jumalat ja sureks’. — Iiob 2:9; 19:13, 14.

Kuid Hiiobi kogemusest võivad ainulaadset julgustust ammutada kõik, kes samasugustesse katsumustesse satuvad. Tema raske olukorra positiivne lõpptulemus näitab, et vastupidavus raskustes teeb Jehoova südame rõõmsaks, kui meie ajendiks on sealjuures tõeline Jumalale andumus, mitte omakasu. — Iiobi raamatu 1. ja 2. peatükk; 42:10—17; Õpetussõnad 27:11.

Sellest piiblijutustusest võib saada ka väärtuslikke õppetunde selle kohta, kuidas probleeme käsitleda. Selles tuuakse eredaid näiteid selle kohta, kuidas tuleks katsumuses olevale inimesele nõu anda — ja kuidas mitte. Lisaks võib Hiiobi kogemus aidata meil reageerida tasakaalukalt, kui juhtub, et meil tuleb võidelda ebameeldivate olukordadega.

Õppetund negatiivse nõuandmise kohta

Ütlust „Hiiobi lohutaja” on kasutatud taolise inimese kohta, kes selle asemel et kellelegi õnnetuses kaasa tunda, hõõrub tema haavale hoopis soola. Kuid vaatamata sellele, millise maine need kolm Hiiobi sõpra ärateenitult on omandanud, ei peaks me arvama, et nende ajendid olid täiesti halvad. Lähtudes oma ekslikest vaadetest, tahtsid nad Hiiobit ehk teatud määral koguni aidata. Miks see neil ei õnnestunud? Miks said neist tööriistad Saatana käes, kes tegi kõik, et murda Hiiobi laitmatust?

Sellepärast, et nad rajasid kogu oma nõuandmise valele eeldusele: kannatused saavad osaks ainult neile, kes teevad pattu. Oma esimeses kõnes ütles Eliifas: „Kes on süütult hukkunud ja kus on õiged hävitatud? Niipalju kui mina olen näinud: kes künnavad ülekohut ja külvavad õnnetust, need lõikavadki seda!” (Iiob 4:7, 8) Eliifas uskus ekslikult, et süütud inimesed on õnnetuste vastu immuunsed. Ta järeldas, et kuna Hiiob on nii suures hädas, on ta kindlasti Jumala vastu pattu teinud.a Samuti käisid nii Bildad kui ka Soofar Hiiobile peale, et see oma patte kahetseks. — Iiob 8:5, 6; 11:13—15.

Kolm sõpra suurendasid Hiiobi masendust sellega, et esitasid Jumala tarkuse asemel omaenda ideid. Eliifas läks koguni nii kaugele, et ütles, et ’Jumal ei usu oma sulaseidki’ ja et Jehooval olevat täiesti ükskõik, kas Hiiob on õiglane või mitte. (Iiob 4:18; 22:2, 3) On raske mõelda välja mingit muud väidet, mis võiks rohkem julgust röövida või tõest veel kaugemal olla! Pole sugugi üllatav, et Jehoova Eliifast ja tema kaaslasi taolise jumalateotuse eest hiljem noomis. „Teie ei ole rääkinud minu kohta tõtt,” ütles ta. (Iiob 42:7) Kuid kõige hävitavam väide oli alles esitamata.

Viimaks läks Eliifas täiesti äärmusse ja hakkas esitama otseseid süüdistusi. Kuna ta ei suutnud sundida Hiiobit süüd omaks võtma, püüdis ta välja mõelda patte, mida Hiiob tema arvates kindlasti oli teinud. „Kas mitte su kurjus pole suur ja su süüteod otsatud?” küsis Eliifas. „Sest sa võtsid oma vendadelt panti ilmaaegu ja riisusid alastiolijailt riided! Sa ei andnud väsinule juua ja keelasid näljasele leiba!” (Iiob 22:5—7) Need süüdistused olid täiesti alusetud. Jehoova ise nimetas Hiiobit „vagaks ja õiglaseks” meheks. — Iiob 1:8.

Kuidas reageeris Hiiob neile rünnakutele, mis olid suunatud tema laitmatuse vastu? On arusaadav, et ta oli teatud määral kibestunud ja masendunud, kuid seda enam püüdis ta tõestada, et tema vastu esitatud süüdistused on valed. Tegelikult oli ta niivõrd hõivatud iseenda süütuse tõestamisega, et hakkas oma rasketes kannatustes kaudselt koguni Jehoovat süüdistama. (Iiob 6:4; 9:16—18; 16:11, 12) Kuna tõelistele vaidlusküsimustele tähelepanu ei pööratud, muutus dialoog tühiseks vaidluseks selle üle, kas Hiiob on õiglane mees või mitte. Millise õppetunni võivad kristlased saada sellest täielikult luhtaläinud nõuandmisest?

1. Armastav kristlane ei järelda kiiresti, et tema vend on oma probleemides ise süüdi. Kui inimest, kes kõvasti pingutab, et vastu pidada, karmilt kritiseeritakse tema minevikus tehtud vigade eest — olgu need tõelised või väljamõeldud —, võib see temalt viimasegi julguse röövida. Masendunud hing vajab ’lohutamist’, mitte tõrelemist. (1. Tessalooniklastele 5:14, NW) Jehoova tahab, et ülevaatajad oleksid „redupaigaks tuule . . . eest”, mitte „tüütavad trööstijad”, nagu Eliifas, Bildad ja Soofar. — Jesaja 32:2; Iiob 16:2.

2. Me ei tohiks mitte kunagi esitada ühtegi süüdistust, kui meil pole selle kohta kindlaid tõendeid. Kuulujutud ega oletused — nagu näiteks Eliifase omad — ei ole noomimiseks õige alus. Näiteks, kui kogudusevanem esitab alusetu süüdistuse, võib ta kaotada usaldusväärsuse ja tekitada emotsionaalset stressi. Mis tunne oli Hiiobil, kui ta pidi kuulama sedavõrd kohatut nõuandmist? Ta väljendas oma ahastust iroonilise hüüatusega: „Kuidas sa küll oled aidanud rammetut!” (Iiob 26:2) Hoolitsev ülevaataja ’ajab jälle sirgu lõdvad käed’, selle asemel et probleemi suuremaks teha. — Heebrealastele 12:12.

3. Nõuanne peaks põhinema Jumala Sõnal, mitte isiklikul arvamusel. Hiiobi sõprade argumendid olid väärad ja mahakiskuvad. Selle asemel et Hiiobit Jehoovale lähemale tuua, viisid nad ta mõttele, et tema ja taevase Isa vahel on mingi eraldav takistus. (Iiob 19:2, 6, 8) Kuid teisest küljest võib Piibli osav kasutamine asjad korda seada, tegutsemistahet anda ja tõelist lohutust pakkuda. — Luuka 24:32; Roomlastele 15:4; 2. Timoteosele 3:16; 4:2.

Peale selle et Iiobi raamat aitab kristlastel teatud ohte märgata, leidub seal ka üks kasulik õppetund selle kohta, kuidas tõhusalt nõu anda.

Kuidas nõu anda

Eliihu õige nõuanne erines täielikult Hiiobi kolme sõbra nõuannetest nii sisu kui ka selle poolest, kuidas Eliihu Hiiobisse suhtus. Ta pöördus Hiiobi poole nimepidi ja rääkis temaga kui sõber, mitte kui kohtumõistja. „Aga kuule nüüd ometi, Iiob, mu kõnet, ja pane tähele kõiki mu sõnu! Vaata, Jumala ees olen mina samasugune kui sina: savist olen minagi voolitud!” (Iiob 33:1, 6) Samuti oli Eliihu kärme kiitma Hiiobit tema õiglase eluviisi eest. „Sinu õiglus valmistab mulle rõõmu,” kinnitas ta Hiiobile. (Iiob 33:32, NW) Lisaks sellele sõbralikule nõuandmisviisile saavutas Eliihu edu veel ka muudel põhjustel.

Kuna Eliihu ootas kannatlikult, kuni teised olid jutu lõpetanud, suutis ta vaidlusküsimusi paremini mõista, enne kui hakkas nõu andma. Kas Jehoova peaks karistama Hiiobit, kes oli kahtlemata õiglane mees? „Kaugel on Jumalast õelus ja Kõigevägevamast ülekohtutegu!” hüüatas Eliihu. „Ta ei pööra oma silmi ära õigete pealt.” — Iiob 34:10; 36:7.

Kas Hiiobi õiglus oli tõesti peamine vaidlusküsimus? Eliihu juhtis Hiiobi tähelepanu ühele tasakaalutule seisukohale. „Sa oled öelnud: Mul on enam õigust kui Jumalal,” selgitas ta. „Tõsta oma pilk taeva poole ja vaata, pane tähele pilvi, mis on sinust kõrgemal!” (Iiob 35:2, VP; 35:5) Nii nagu pilved on meist palju kõrgemal, on ka Jehoova teed kõrgemad kui meie teed. Meie pole võimelised tema teguviisi üle kohut mõistma. „Seepärast peavad inimesed teda kartma, tema ei vaata kedagi, kes on enese meelest tark!” ütles Eliihu oma jutu lõpetuseks. — Iiob 37:24; Jesaja 55:9.

Eliihu mõistlik nõuanne valmistas Hiiobit saama Jehoovalt endalt lisaõpetust. Tegelikult sarnaneb see, kuidas Eliihu kirjeldab 37. peatükis „Jumala imetegusid”, märkimisväärselt Jehoova enda sõnadega Hiiobile, mis on kirjas peatükkides 38 kuni 41. Ilmselt mõistis Eliihu asju samamoodi kui Jehoova. (Iiob 37:14) Kuidas võivad kristlased jäljendada Eliihu head eeskuju?

Nagu Eliihu, nii tahavad eriti just ülevaatajad olla empaatilised ja sõbralikud, pidades meeles, et nemadki on ebatäiuslikud. Neil oleks hea enne nõuandmist tähelepanelikult kuulata, et saada teada olukorraga seotud seigad ja mõista, milles probleem seisneb. (Õpetussõnad 18:13) Lisaks saavad nad Piiblit ja sellel põhinevaid väljaandeid kasutades hoolitseda selle eest, et järgitaks Jehoova põhimõtteid. — Roomlastele 3:4.

Lisaks sellele, et Iiobi raamat annab kogudusevanematele need praktilised õppetunnid, õpetab see meid raskustesse sattumise korral tasakaalu säilitama.

Kuidas ei tohiks raske olukorra puhul reageerida

Kannatustest muserdatud ja valelohutajate poolt rusutud Hiiobit haaras kibestus ja masendus. „Kadugu see päev, mil ma sündisin . . . Mu hing on elust tüdinud,” ägas ta. (Iiob 3:3; 10:1) Kuna ta ei teadnud, et tema hädades on süüdi Saatan, arvas ta, et neid põhjustab Jumal. See tundus talle väga ebaõiglane, et tema — õiglane mees — peab kannatama. (Iiob 23:10, 11; 27:2; 30:20, 21) Taoline hoiak ei lasknud Hiiobil märgata teisi asjaolusid, ja see viis ta nii kaugele, et ta hakkas kritiseerima seda, kuidas Jumal inimkonnaga tegeleb. Jehoova küsis: „Kas tahad isegi mu õigust tühjaks teha, süüdistades mind, et õigustada iseennast?” — Iiob 40:8.

Võib-olla tekib meilgi raskustega kokku puutudes esmase reageeringuna tunne, et oleme süütud kannatajad, nagu juhtus ilmselt Hiiobiga. On väga tavaline küsida: „Miks see just minuga pidi juhtuma? Miks teised — minust palju halvemad inimesed — elavad rahulikult oma elu, ja neil pole peaaegu mingeid probleeme?” Need on negatiivsed mõtted, mille vastu me saame võidelda, kui mõtiskleme Jumala Sõna üle.

Erinevalt Hiiobist võime meie mõista suuremaid vaidlusküsimusi, mis on asjaga seotud. Me teame, et Saatan „käib ümber nagu möirgaja lõukoer otsides, keda neelata”. (1. Peetruse 5:8) Nagu näitab Iiobi raamat, soovib Kurat väga meie laitmatust murda, ja sellepärast põhjustab ta meile probleeme. Ta tahab iga hinna eest tõestada oma väidet, et me oleme Jehoova tunnistajad nii-öelda ainult siis, kui „ilm on ilus”. (Iiob 1:9—11; 2:3—5) Kas meie julgeme toetada Jehoova suveräänsust ja tõestada sellega, et Saatan on valetaja?

Jeesuse ja loendamatute teiste ustavate Jehoova sulaste elukäik näitab, et selles asjadesüsteemis on mõningased kannatused peaaegu vältimatud. Jeesus ütles, et tema jüngrid peavad olema meeleldi valmis ’võtma oma piinaposti enese peale’, kui nad tahavad teda järgida. (Luuka 9:23, NW) Meie isiklikuks „piinapostiks” võib olla üks või mitu neist raskustest, milles Hiiob vastu pidas: vilets tervis, lähedase inimese surm, masendus, majanduslikud raskused või vastupanu, mida osutavad uskmatud. Ükskõik milliseid probleeme me ka ei kohtaks, on sellel ka positiivne külg. Me võime suhtuda oma olukorda kui võimalusse tõestada, et me peame vastu ja jääme Jehoovale vankumatult ustavaks. — Jakoobuse 1:2, 3.

Just nii reageerisid Jeesuse apostlid. Varsti pärast nelipühipäeva peksti neid selle eest, et nad Jeesusest kuulutasid. Selle asemel et julgust kaotada, läksid nad „rõõmsatena” oma teed. Nad ei rõõmustanud otseselt kannatuste üle, vaid selle üle, et „neid oli väärt arvatud kannatama teotust selle [Kristuse] nime pärast”. — Apostlite teod 5:40, 41.

Muidugi ei taba meid mitte kõik raskused Jehoova teenimise pärast. Me võime ka ise endale probleeme tekitada — vähemalt teatud määral. Kuigi me ei pruugi selles ise üldsegi süüdi olla, võib mõni probleem meid ehk vaimsest tasakaalust välja viia. Mis ka ei juhtuks, aitab Hiiobi sarnane alandlik suhtumine meil mõista, kus me oleme vea teinud. Hiiob tunnistas Jehoovale: „Ma olen jutustanud, millest ma pole aru saanud.” (Iiob 42:3) See, kes oma vigu sel viisil tunnistab, väldib väga tõenäoliselt samalaadseid raskusi tulevikus. Üks õpetussõna ütleb, et „tark näeb hädaohtu ja poeb peitu”. — Õpetussõnad 22:3.

Ja mis kõige tähtsam, Iiobi raamat tuletab meile meelde, et meie probleemid ei kesta igavesti. Piibel ütleb: „Me kuulutame õnnelikuks need, kes on vastu pidanud. Te olete kuulnud Hiiobi vastupidavusest ja olete näinud Jehoova antud lõpptulemust, et Jehoova on väga hell kiindumuses ja halastav.” (Jakoobuse 5:11, NW) Me võime olla kindlad, et ka tänapäeval tasub Jehoova oma sulaste ustavuse eest samal kombel.

Ka meie ootame igatsusega aega, mil kõiksugused probleemid — „endised asjad” — on möödunud. (Ilmutuse 21:4) Kuni see päev koidab, on Iiobi raamat meile hindamatuks teejuhiks, mis aitab probleeme targalt ja kindlameelselt käsitleda.

[Allmärkus]

[Pilt lk 28]

„Pane tähele pilvi, mis on sinust kõrgemal!” Nii öeldes aitas Eliihu Hiiobil mõista, et Jumala teed on kõrgemad kui inimese teed