Muusika koht Jumala teenimises nüüdisajal

LAULMINE on and Jumalalt. Sellega saame rõõmustada iseennast ja ka oma Loojat. Laulmise kaudu saame edasi anda oma tundeid, nii kurbust kui rõõmu. Veelgi enam, me saame väljendada armastust, imetlust ja kiitust laulu Loojale Jehoovale.

Enamik umbes kolmesajast Piibli viitest muusikale on seotud Jehoova kummardamisega. Laulmisega kaasneb ka rõõm, kusjuures rõõmu ei tunne mitte ainult need, kes laulavad, vaid ka Jehoova. Laulik kirjutas: „Laulgu nemad teda kiites. Sest Jehoval on hea meel omast rahvast” (Laul 149:3, 4; Piibli Raamat, 1945).

Aga kui tähtis on laulmine Jumala teenimises nüüdisajal? Kuidas saab Jehoova rahvas tänapäeval talle laulmise kaudu heameelt valmistada? Milline koht peaks muusikal olema õiges kummardamises? Kui uurime, milline on olnud muusika koht Jumala teenimises läbi ajaloo, saame nendele küsimustele vastused.

Muusika ajalooline koht Jumala teenimises

Esimeses kohas, kus Piibel mainib muusikat, ei täpsustata, kas see oli seotud Jehoova kummardamisega või mitte. 1. Moosese 4:21 näitab, et Juubal võis olla kas esimeste muusikariistade leiutaja või pidas esimesena mingisugust muusikuametit. Kuid muusika kuulus Jehoova teenimise juurde isegi enne, kui inimesed loodi. Mitmed piiblitõlked kirjeldavad ingleid laulvat. Tekstis Iiobi 38:7 öeldakse, et inglid hõiskasid ja „tõstsid rõõmukisa”. Seega on Pühakirja põhjal alust uskuda, et laulmine oli Jehoova teenimises tavaks juba kaua enne seda, kui inimene olemasollu toodi.

Mõned ajaloolased on väitnud, et vanaheebrea muusika koosnes üksnes meloodiast ja et harmooniat ei tuntud. Kuid harfil, Piiblis silmatorkavalt sageli mainitud muusikariistal, sai mängida rohkem kui ühe noodi korraga. Harfimängijad märkasid kindlasti harmooniat, mida sellel pillil saab helisid kombineerides tekitada. Kahtlemata oli nende muusika võrdlemisi arenenud, mitte algeline. Ning samuti võib Heebrea Kirjade luule ja proosa põhjal järeldada, et iisraeli muusika oli kõrgetasemeline. Kindlasti said iisraellased muusika loomiseks kaugelt ülevamat inspiratsiooni kui nende naaberrahvad.

Muistne templikorraldus võimaldas kasutada templiteenistuses keeruka instrumentaal- ja vokaalseadega muusikat (2. Ajaraamat 29:27, 28). Seal olid need, kes „juhatasid”, „kes oskasid”, „õpilased” ja ’lauljate juhatajad’ (1. Ajaraamat 15:21; 25:7, 8; Nehemja 12:46). Ajaloolane Curt Sachs on kirjutanud nende inimeste heade muusikaalaste oskuste kohta: „Jeruusalemma templi koorid ja orkestrid olid tõenäoliselt kõrgetasemelise muusikaalase hariduse, oskuste ja teadmistega. [— — —] Kuigi me ei tea, kuidas see muistne muusika kõlas, on meil piisavalt tõendeid selle võimsuse, väärikuse ja meisterlikkuse kohta.” („The Rise of Music in the Ancient World: East and West”, 1943, lk. 48, 101—102.) Ülemlaul on näide heebrea helitööde loomelaadist ja heast tasemest. See on laulu vormis jutustus, mis sarnaneb ooperiteksti ehk libretoga. Heebreakeelses tekstis nimetatakse seda „laulude lauluks”, s.t. kõige ilusamaks lauluks. Laulmine oli muistsete heebrealaste jaoks jumalakummardamise lahutamatu osa. Jehoovat lauluga kiites said nad väljendada oma tundeid ja see avaldas neile positiivset mõju.

Laulmine esimese sajandi kristlaste seas

Muusika jäi ka algkristlaste jumalateenistuse tavaliseks osaks. Kuigi neil olid inspireeritud Laulud, lõid nad jumalakummardamise jaoks nähtavasti ka ise muusikat ja laulusõnu, andes sellega pretsedendi nüüdisaegseks kristlike laulude loomiseks (Efeslastele 5:19). Waldo Selden Pratti raamat „Muusikaajalugu” („The History of Music”) selgitab: „Algkristlased pidasid iseenesestmõistetavaks seda, et avalikult ja omaette Jumalat kummardades lauldakse. Usulepöördunud juutidele tähendas see sünagoogitava jätku. [—] Heebrea Lauludele lisaks .. lõi see uus usund pidevalt uusi hümne, mis alguses olid ilmselt rapsoodiate vormis.”a

Laulmise väärtust rõhutas ka Jeesus, kui ta pärast Issanda õhtusöömaaja sisseseadmist laulis koos apostlitega tõenäoliselt hallel’eid (Matteuse 26:26—30). Need on kiituslaulud Jehoovale, mis on kirjas Laulude raamatus ja mida lauldi paasapüha ajal (Laulud 113—118).

Väära kummardamisviisi mõju

Niinimetatud pimedaks keskajaks oli religioosne muusika muudetud nukra varjundiga kirikulauluks. Umbes aastal 200 m.a.j. ütles Clemens Aleksandriast: „Me vajame ühte muusikariista: rahulikku ülistussõna, mitte aga harfe, trumme, vilepille ja pasunaid.” Kehtestati kitsendused, mis lubasid esitada kirikus vaid vokaalmuusikat. See stiil sai hiljem tuntuks gregooriuse lauluna. „Vähem kui nelikümmend aastat pärast Konstantinoopoli rajamist keelas Laodikea kirikukogu (A. D. 367) muusikariistade kasutamise ja koguduste osalemise liturgias. Ortodoksne muusika on olnud puhtalt vokaalmuusika,” öeldakse raamatus „Meie muusikapärand” („Our Musical Heritage”; meie kursiiv). Algkristlus selliseid kitsendusi ei tundnud.

Pimedal keskajal oli Piibel lihtrahvale üldiselt tundmatu raamat. Kristlasi, kes julgesid hankida endale Piibli ja seda lugeda, kiusati taga ning isegi hukati. Pole siis midagi imestada, et Jumalale kiituse laulmise tava sellel pimedal ajal suurelt jaolt kadus. Pealegi, kui lihtinimesed ei saanud Pühakirja lugeda, kuidas võisidki nad teada, et kümnendiku kogu Piiblist moodustavad laulud? Kes võiski neile öelda, et Jumal käskis oma kummardajatel ’laulda Jehoovale uut laulu, tema kiituslaulu vagade kogus’? (Laul 149:1.)

Muusika õige koht Jumala teenimises taastatakse

Jehoova organisatsioon on teinud palju selleks, et panna muusika ja laulmine tagasi nende õiguspärasele kohale Jumala teenimises. Näiteks 1896. aasta 1. veebruari „Zion’s Watch Tower” koosnes üksnes lauludest. Selle pealkiri oli „Siioni rõõmsad koidikulaulud”.

Aastal 1938 lõpetati koguduse koosolekutel laulmise tava. Kuid tarkus järgida apostlite eeskuju ja juhatust võitis peagi. 1944. aasta piirkonnakonvendil pidas Frederick W. Franz kõne pealkirjaga „Kuningriigiteenistuse laul”. Ta selgitas, et Jumala taevased loodolevused laulsid Jehoovale kiituslaule juba kaua enne, kui loodi inimene, ning ütles: „See on õige ja meeldib Jumalale, kui tema maised sulased sõnasõnalises mõttes laulavad.” Pärast põhjalikku selgitamist, miks laulmine kuulub Jumala kummardamise juurde, teatas ta, et välja on antud „Kuningriigiteenistuse lauluraamat” („Kingdom Service Song Book”) iganädalastel teenistuskoosolekutel kasutamiseks.b Seejärel öeldi „Teadustaja” (praegu „Meie Kuningriigiteenistus”) 1944. aasta detsembrinumbris, et ka teistel koosolekutel hakatakse laulma nii ava- kui lõpulaule. Taas sai laulmisest Jehoova teenimise osa.

’Laulge Jehoovale oma südames’

Me mõistame paremini südamesttuleva laulmise väärtust, kui mõtleme aastatepikkust vaenu ja tagakiusamist kogenud Ida-Euroopa ja Aafrika vendade peale. Lothar Wagner viibis seitse aastat üksikvangistuses. Kuidas suutis ta seal vastu pidada? „Mitme nädala jooksul keskendusin Kuningriigi laulude meeldetuletamisele. Kui ma täpset teksti ei teadnud, mõtlesin üks-kaks salmi lihtsalt ise välja. [— — —] Kui rohkesti julgustavaid ja ülesehitavaid mõtteid Kuningriigi laulud küll sisaldavad!” („1974 Yearbook of Jehovah’s Witnesses”, lk. 226—228.)

Harold King, kes oli oma ustava hoiaku pärast viis aastat üksikvangistuses, leidis sel ajal lohutust, luues ja lauldes Jehoovale kiituslaule. Mitmed tema helitööd on Jehoova tunnistajatel praegu Jumala teenimisel kasutusel. Rõõm, mis kaasneb laulmisega, annab jõudu. Kuid et veenduda Jumalale kiituse laulmise väärtuslikkuses, pole tingimata vaja tagakiusamise alla sattuda.

Kõik Jehoova teenijad võivad laulust rõõmu leida. Isegi kui meil on ehk veidi raske ennast sõnadega väljendada, võime oma tunded Jehoova vastu valla päästa lauldes. Apostel Paulus näitas, kuidas me saame kiituslaulude laulmisest rõõmu tunda, manitsedes kristlasi, et nad pidevalt ’räägiksid isekeskis psalmide ja kiituseviiside ja vaimulike lauludega, laulaksid ja mängiksid kannelt Issandale [„Jehoovale”, UM] oma südames’ (Efeslastele 5:19). Kui meie süda on tulvil vaimseid asju, leiame laulmise näol võimsa eneseväljendusvahendi. Niisiis on paremini laulmise võtmeks õige südameseisund.

Head suhted Jehoovaga aitavad meil olla rõõmsa vaimuga, mis ajendab meid rääkima, laulma ja hõiskama Jehoovale kiidusõnu (Laul 146:2, 5). Me laulame südamest neist asjust, mis meile rõõmu valmistavad. Ja kui laulu viis või sisu meile meeldib, siis on üpris tõenäoline, et laulame tõesti tundeküllaselt.

Et tundeküllaselt laulda, ei pea laulma valjult. Vali laulmine ei pruugi olla sama mis hea laulmine; sama lugu on laulmisega, mida pole kuulda. Mõned loomuliku kõlavusega hääled tulevad esile ka tasaselt lauldes. Üks grupis hästi laulmisega seonduv väljakutse on õppida teistega ühte sulama. Ükskõik kas sa laulad sama häält mida teisedki või mõnda muud häält, saad sa aidata kaasa meeldivale kooskõlale, kui püüad laulda sama valjul häälel kui sinu kõrval seisjad. Kristliku mõõdukuse ja tähelepaneliku kõrva abil võid leida tasakaalu, kuidas laulda entusiastlikult, kuid mitte liiga esiletungivalt. Samas ei peaks aga neid, kes oskavad laulda või kellel on erakordselt kaunis hääl, kunagi manitsema, et nad ennast lauldes tagasi hoiaksid. Ilus hääl võib kogudust Jehoovale kiituse laulmisel tugevasti toetada.

Koosolekutel on suurepärane võimalus meloodiale teisi hääli juurde laulda. Need, kes oskavad laulda mingit teist häält kas kuulmise järgi või noodist, võiksid seda teha ning sel viisil muusika ilu veelgi enam esile tuua.c

Mõned ehk väidavad, et nad ei pea viisi või et neil on kole hääl, mis kõrgete nootide juures murdub. Seepärast laulavad nad pelglikult ja seda isegi kuningriigisaalis. Kuid kindel on see, et ükski hääl, mis laulab kiitust Jehoovale, ei ole „kole” tema meelest. Nagu oma kõnehäält saab parandada harjutamise ja teokraatlikus teenistuskoolis saadud soovituste rakendamise teel, nii saab ka laulmist parandada. Mõned on parandanud oma häält, lihtsalt ümisedes ajal, kui nad teevad kodutöid. Ümisemine aitab häälekõla ühtlasemaks muuta. Niisamuti on Kuningriigi laulude laulmine sobival ajal — kui oleme üksi või töötame seal, kus me ei häiri teisi — suurepäraseks häälekooliks ning viisiks, kuidas enda meeleolu rõõmsaks ja rahulikuks muuta.

Me võiksime ka seltskondlikel koosviibimistel teha ettepaneku laulda paar Kuningriigi laulu. Taoline laulmine mõne pilli, näiteks kitarri või klaveri saatel või siis ühingu klaverilindistuste saatel loob koosviibimisel vaimse õhkkonna. See aitab meil ka laule selgeks saada ja neid koguduse koosolekutel hästi laulda.

Et innustada kogudusi koosolekutel laulma, on ühing andnud välja salvestatud saatemuusika. Nende mängimise ajal peaks vend, kes tegeleb helivõimendussüsteemiga, olema teadlik helivaljusest. Kui muusika pole piisavalt vali, võib kogudus ehk laulda pelglikult. Kui vend, kes kontrollib helivõimendussüsteemi, laulab kogudusega kaasa, saab ta aru, kas muusika pakub laulmiseks tuge või mitte.

Musitseeri Jehoovale

Laulmine annab meile võimaluse väljendada Loojale oma tundeid (Laul 149:1, 3). Ent see pole lihtsalt üks tundepurse, vaid kontrollitud, mõistlik ja rõõmus kiitusavaldus. Kui laulame koguduses kõigest südamest, häälestame oma mõistuse ja südame jälgima algavat programmi ning võime ka saada indu, et teenida Jehoovat suuremal määral. Ehkki laulmine mõjutab eelkõige meie tundeid, võime leida laulusõnadest ka juhatust. Kui me end niiviisi ühe- ja mitmehäälselt väljendame, valmistame alandlikult ette oma südame, et kogudusena õppima asuda. (Võrdle Laul 10:17, UM.)

Laulmine jääb alati Jehoova teenimise osaks. Seega on meil väljavaade korrata igavesti lauliku sõnu: „Ma tahan Jehovat kiita oma elu aeges! ma tahan oma Jumalat kiites laulda, nii kaua kui ma alles olen” (Laul 146:2, PR).

[Allmärkused]

[Kast lk 27]

Mõned soovitused paremini laulmiseks

1. Hoia laulikut laulmise ajal üleval. Nii saad loomulikumalt hingata.

2. Enne igat fraasi hinga korralikult sisse.

3. Kui avad suu veidi rohkem, kui esmalt mugav tundub, suureneb iseenesest sinu hääle valjus ja kõlavus.

4. Mis kõige tähtsam, keskendu lauldes laulu sisule.