Epafras — „ustav Kristuse abiline”
KES rajas kristlikud kogudused Korintoses, Efesoses ja Filipis? Sa vastad ehk kõhklematult, et see oli „paganate apostel” Paulus (Roomlastele 11:13). Sul oleks õigus.
Kes aga rajas kogudused Kolossas, Hierapolises ja Laodikeas? Kuigi see pole päris kindel, võis see olla Epafrase-nimeline mees. Oli see siis tema või keegi teine, oleks sul ehk ikkagi huvitav selle evangelisti kohta rohkem teada saada, sest kutsutakse ju teda „ustavaks Kristuse abiliseks” (Koloslastele 1:7).
Lykose oru evangelist
Nimi Epafras on Epafroditose lühivorm. Kuid Epafrast ei tohiks segamini ajada Filipi Epafroditosega. Epafras oli pärit Kolossast, mis oli üks kolmest Väike-Aasias Lykose jõe orus asuvaist kristlike koguduste keskustest. Muistse Früügia linn Kolossa asus vaid 18 kilomeetri kaugusel Laodikeast ja 19 kilomeetri kaugusel Hierapolisest.
Piibel ei ütle otsesõnu, kuidas Jumala Kuningriigi hea sõnum Früügiasse jõudis. Kuid ta annab teada, et früüglased olid Jeruusalemmas 33. aasta nelipühil ja mõned neist võisid olla pärit Kolossast (Apostlite teod 2:1, 5, 10). Ajal, mil Paulus oli misjonireisil Efesoses (umbes aastatel 52—55 m.a.j.), anti selles piirkonnas nii jõulist ja tõhusat tunnistust, et mitte ainult efeslased, vaid „kõik, kes Aasias elasid, niihästi juudid kui kreeklased, said kuulda Issanda Jeesuse sõna” (Apostlite teod 19:10). Tundub, et Paulus ei olnud kuulutanud head sõnumit kogu Lykose orus, sest paljud, kes selles piirkonnas kristlasteks said, polnud teda kunagi näinud (Koloslastele 2:1).
Pauluse sõnade kohaselt oli Epafras see, kes õpetas koloslastele „Jumala armu”. Fakt, et Paulus kutsus seda kaastöölist „ustavaks Kristuse abiliseks teie heaks”, näitab, et Epafras oli selle piirkonna aktiivne evangelist (Koloslastele 1:6, 7).
Nii apostel Paulus kui ka evangelist Epafras tundsid suurt muret Lykose orus elavate kaasusklike vaimse heaolu pärast. „Paganate apostlina” tundis Paulus kindlasti rõõmu, kui ta koloslaste edenemisest teateid sai. See polnud aga ei keegi muu kui Epafras, kelle kaudu Paulus nende vaimsest seisundist kuulis (Koloslastele 1:4, 8).
Epafrase teadaanne
Koloslased seisid silmitsi nii tõsiste raskustega, et Epafras pidas vajalikuks võtta ette pikk reis Rooma, mille eesmärk oli neid asju Paulusega arutada. Tõenäoliselt oli just Epafrase üksikasjalik teadaanne see, mis ajendas Paulust kirjutama kaks kirja vendadele, kes talle muidu tundmatud olid. Üks neist oli kiri koloslastele. Teine kiri, mida ilmselt alles ei hoitud, läkitati laodikealastele (Koloslastele 4:16). On loogiline järeldada, et kirjade eesmärk oli pöörata tähelepanu kristlaste nendele vajadustele, mida Epafras märganud oli. Milliseid vajadusi oli ta siis tähele pannud? Ja mida meie sellest tema isiksuse kohta teada võime saada?
Kirjast koloslastele paistab, et Epafras oli mures Kolossa kristlaste pärast, kuna talle näis, et neid ohustavad paganlikud filosoofiad, mis sisaldasid endas askeetlust, spiritismi ja ebausuga seotud ebajumalakummardamist. Veelgi enam, juudi õpetus toidukeeldude ja kindlate päevade tähistamise kohta oli ehk mõningatele koguduseliikmetele mõju avaldanud (Koloslastele 2:4, 8, 16, 20—23).
See, et Paulus nendel teemadel kirjutas, näitab meile, kui kiiresti ja tundlikult Epafras kaaskristlaste vajadustele reageeris. Epafras oli teadlik neid ümbritsevatest ohtudest ja ta hoolitses armastavalt nende vaimse heaolu eest. Epafras oli ka alandlik, kuna ta otsis nõu Pauluselt. Võib-olla soovis ta saada nõuandeid kelleltki kogenenumalt. Igal juhul toimis Epafras targalt (Õpetussõnad 15:22).
Mees, kes pidas hinnaliseks palvet
Kirja lõpus ütles Paulus Kolossa kristlastele: „Teid tervitab Epafras, kes on teie seast, Kristuse Jeesuse sulane, kes alati võitleb teie eest palveis, et te püsiksite täiuslikena ja oleksite täidetud kõige Jumala tahtmisega. Sest ma annan temale selle tunnistuse, et ta kannab väga suurt hoolt teie eest ja nende eest, kes on Laodikeas ja kes on Hierapolises” (Koloslastele 4:12, 13).
Isegi ajal, mil Epafras oli Pauluse „kaasvang” Roomas, mõtles ta Kolossa, Laodikea ja Hierapolise armsatele vendadele ning palvetas nende eest (Fileemonile 23). Ta ’võitles’ nende eest oma palvetes sõna otseses mõttes. Õpetlase D. Edmond Hieberti sõnul tähendab siinkasutatud kreekakeelne sõna „pingsat ja ohvrimeelset tegevust”, midagi sarnast Jeesuse Kristuse vaimse ’heitlusega’, kui ta Ketsemani aias palvetas (Luuka 22:44). Epafras soovis kogu hingest, et tema vaimsed vennad saavutaksid stabiilsuse ning täieliku kristliku küpsuse. Kui suureks õnnistuseks selline vaimse meelsusega vend küll kogudustele oli!
Kuna Epafrast kutsuti „armsaks kaassulaseks”, pole kahtlustki selles, et ta oli võitnud kaaskristlaste armastuse (Koloslastele 1:7). Kui olukorrad võimaldavad, peaksid kõik koguduseliikmed kiirgama soojust ja armastust nii hästi kui suudavad. Üks võimalus selleks on pöörata tähelepanu haigete, vanurite või teiste erivajadustega inimeste aitamisele. Samuti on ehk vaja täita mõnesuguseid ülesandeid koguduses või osaleda teokraatlikel ehitusprojektidel.
Nii nagu Epafras, võime ka meie teiste eest palvetada, sest see on osa pühast teenistusest, milles me kõik võime osaleda. Sellised palved võivad sisaldada hoolt Jehoova kummardajate eest, kellel tuleb seista silmitsi mitmesuguste vaimset või füüsilist laadi ohtude või raskustega. Kui me end selles suhtes tõeliselt pingutame, võime olla sellised nagu Epafras. Igaühele meile võib saada osaks eesõigus ja rõõm olla „armas kaassulane” Jehoova ustavate sulaste peres.