„Te olete õnnelikud, kui te seda teate ja selle järgi ka teete”

 1. Kuidas võib meid mõjutada isekus, mis on nii populaarne?

JUMALA SÕNAST õpitu järgi ei ole alati nii lihtne teha, kui tundub. Miks? Näiteks sellepärast, et see nõuab alandlikkust. Viimsete päevade inimesed on „enesearmastajad, rahaarmastajad, hooplejad, üleolevad, ... enesevalitsuseta” – kõike muud kui alandlikud. (2. Tim. 3:1–3.) Isekus on tõesti populaarne. Kuigi me seda taunime, võib mõni meist isekate inimeste saavutusi kadestada. (Laul 37:1; 73:3.) Keegi võib isegi mõelda: „Kas teiste heaolu enda omast ettepoole seadmine on tõesti mõttekas? Kui ma pean ennast vähem tähtsaks, kaotan ehk teiste lugupidamise.” (Luuka 9:48.) Kui laseme isekal maailmal end mõjutada, võime minetada head suhted usukaaslastega ja teistel on raske pidada meid kristlaseks. Ent kui uurime Piiblist näiteid alandlikest isikutest ja jäljendame neid, läheb meil hästi.

 2. Mida on meil õppida muistsetelt jumalasulastelt?

² Uurigem ustavate jumalasulaste eeskuju. Mismoodi said neist Jehoova sõbrad? Mis andis neile jõudu õigesti käituda? Selline uurimine toidab meie usku.

3., 4. a) Kuidas Jehoova meid õpetab? b) Miks võib öelda, et vaimne toit pole ainult teadmised?

³ Piibel, meie väljaanded, veebisait, veebitelevisioon, koosolekud, kokkutulekud – kõik need pakuvad külluslikult head nõu ja õpetust. Aga Jeesuse sõnad, mis on kirjas tekstis Johannese 4:34, näitavad, et vaimne toit on midagi enamat kui pelgalt teadmised. Ta ütles: „Minu toit on see, et ma täidan selle tahet, kes on mu läkitanud, ja viin lõpule tema töö.”

⁴ Jumala tahte täitmine oli Jeesusele otsekui toit. Hea toit teeb olemise mõnusaks, ja samamoodi tugevdab meie usku Jumala tahte täitmine. Kas pole sa palju kordi kogenud, et kuigi lähed kuulutustöökoosolekule väsinuna, naased kuulutamast erksa ja heatujulisena?

 5. Milline on tarkuse vili?

⁵ Tarkus seisneb Jumala juhatuse järgi elamises. (Jaak. 3:13.) Ja tarkuse vili on suurepärane. Piibel ütleb tarkuse kohta: „Ükski ihaldatav asi pole sellega võrreldav. ... See on elupuuks neile, kes sellest kinni haaravad. Neid, kes sellest kõvasti kinni hoiavad, kutsutakse õnnelikeks.” (Õpet. 3:13–18.) Jeesus ütles: „Te olete õnnelikud, kui te seda teate ja selle järgi ka teete.” (Joh. 13:17.) Me oleme õnnelikud nii kaua, kui me teeme, mida Jeesus ütleb. Jeesuse õpetuse järgi tuleb tegutseda iga päev, see on meie eluviis.

 6. Miks tuleb õpitu ellurakendamises olla järjepidev?

⁶ Meil tuleb olla õpitu ellurakendamises järjepidev. Võtkem võrdluseks meistrimees, kes vajab tööriistu, materjale ja teadmisi. Ent kõik need oleksid kasutud, kui ta tööd ei teeks. Tal on varasem töökogemus, kuid ta peab edasi töötama, et jääda osavaks ja viljakaks. Samamoodi on meiega. Me võisime rõõmu tunda, kui nägime esimest korda, mis kasu Piibli järgi tegutsemine tõi. Aga et meie õnn kestaks, tuleb olla alandlik ja järgida Jehoova juhatust päevast päeva.

 7. Kuidas piiblilood meile abiks on?

⁷ Selles artiklis arutame mõnda valdkonda, milles meie alandlikkus võidakse proovile panna, ja vaatame, kuidas vana aja ustavad jumalateenijad sellistes olukordades alandlikuks jäid. Need näited aitavad sind, kui sa ei piirdu nende lugemisega, vaid mõtled, kuidas neist õppust võtta, ja tegutsed vastavalt.

8., 9. Mida näitab piiblijutustus Apostlite teod 14:8–15 meile Pauluse alandlikkuse kohta? (Vaata pilti artikli alguses.)

⁸ Jumal „tahab, et kõiksugused inimesed pääseksid ja õpiksid tõde hästi tundma”. (1. Tim. 2:4.) Kuidas suhtud sina erisugustesse inimestesse, kes pole veel tõde tundma õppinud? Paulusel oli kombeks minna esiteks sünagoogi ja otsida sealt neid, kes Jehoovat juba tundsid, aga ta ei kuulutanud ainult juutidele. Ta kuulutas ka paganjumalate kummardajatele ja see pani tema alandlikkuse proovile.

⁹ Pauluse esimesel misjonireisil juhtus nii, et lükaoonlased pidasid teda ja Barnabast üliinimesteks, jumalate Zeusi ja Hermese kehastusteks. Kas Paulusel ja Barnabasel oli kiusatus seda populaarsust ära kasutada? See oleks võinud näida värskendav, arvestades, kui halvasti neid oli kahes eelmises linnas koheldud. Kas selline avalik tähelepanu võinuks hea sõnumi levikule kasuks tulla? Nii nad ei arvanud. Nad käristasid oma riided lõhki ja sööstsid rahva sekka, hüüdes: „Miks te seda teete? Meiegi oleme inimesed, kellel on samasugused puudused nagu teil.” (Ap. t. 14:8–15.)

10. Mis mõttes pidasid Paulus ja Barnabas end lükaoonlastega võrdseks?

¹⁰ Paulus ja Barnabas ütlesid, et nemadki on ebatäiuslikud inimesed, aga nad ei mõelnud sellega seda, et nende jumalakummardamine on sisuliselt samasugune nagu paganatel. Paulus ja Barnabas olid misjonärid, eriteenijad. (Ap. t. 13:2.) Nad olid võitud püha vaimuga ja neil oli auline tulevikulootus. Kuid nad seadsid end lükaoonlastega samale pulgale, sest nad teadsid, et kui nood hea sõnumi vastu võtaksid, oleks neilgi sama lootus.

11. Kuidas aitab Pauluse alandlikkuse eeskuju meid kuulutustööl?

¹¹ Kuidas saame meie näidata, et oleme alandlikud? Esiteks, seiskem Pauluse sarnaselt vastu kiusatusele oodata tunnustust selle eest, mida me teeme Jehoova väega. Küsigem endalt: kuidas ma suhtun neisse, kellele kuulutan; kas mul on teatud ühiskonnakihtide suhtes eelarvamusi? Jehoova tunnistajad on kõikjal üle ilma püüdnud oma territooriumitelt leida neid, kes tunnevad huvi hea sõnumi vastu. Selleks on vahel olnud vaja õppida nende inimeste keeli ja kombeid, kellest ühiskond palju ei arva. Kuulutajad ei tohi pöörduda niisuguste inimeste poole üleolevalt. Selle asemel peaksid nad siiralt püüdma igaüht mõista, et aidata tal kuningriigisõnum vastu võtta.

12. Milles avaldus Epafrase isetus?

¹² Teine viis, kuidas olla alandlik ja kuuletuda Jumala juhenditele, on palvetada nende eest, kellel on „sama kallis usk nagu meilgi”. (2. Peetr. 1:1.) Seda tegi Epafras, keda Paulus nimetab oma kirjades kolm korda. Roomas koduarestis olles kirjutas Paulus koloslastele Epafrase kohta: „Ta palvetab alati tuliselt teie eest.” (Kol. 4:12.) Epafras tundis Kolossa vendi ja hoolis neist väga. Kuigi ta oli koos Paulusega vangis, ei mõelnud ta vaid iseendale. (Fileem. 23.) Ta tegi nende heaks seda, mida suutis, ja see näitas tema isetust. Usukaaslaste eest palvetamisel on suur mõju, eriti kui palvetame konkreetsete inimeste eest. (2. Kor. 1:11; Jaak. 5:16.)

13. Kelle eest sa võid Epafrase eeskujul palvetada?

¹³ Mõtle konkreetsetele inimestele, kelle eest palvetada. Paljud meie vennad ja õed palvetavad oma koguduse liikmete ja perede eest, kes seisavad silmitsi keeruliste otsuste või ahvatlustega. Palvetada saab ka nende eest, keda võib leida artiklist „Kui palju Jehoova tunnistajaid on eri maades usu pärast vangis” (jw.org, PRESSINURK > KOHTUASJAD). Pidagem meeles ka neid, kes on kaotanud oma lähedase, saanud kannatada looduskatastroofis või sõjas või kel on rahalisi raskusi. On palju vendi ja õdesid, kes meie palveid vajavad. Nende eest palvetades näitame, et me ei pea silmas üksnes enda, vaid ka teiste kasu. (Filipl. 2:4.) Jehoova kuulab selliseid palveid.

14. Miks võib öelda, et Jehoova on kuulamises parim eeskuju?

¹⁴ Veel üks võimalus näidata alandlikkust on valmisolek teisi ära kuulata. Piiblitekst Jaakobuse 1:19 ütleb: „Igaüks olgu alati valmis kuulama.” Jehoova on kuulamises parim eeskuju. (1. Moos. 18:32; Joosua 10:14.) Analüüsigem vestlust, mis on kirjas tekstis 2. Moosese 32:11–14 (loe). Jehoova ei vajanud Moosese nõuannet, kuid lasi tal avaldada oma arvamust. Mooses oli ekslik inimene, aga Jumal kuulas teda ja arvestas tema seisukohaga – see on midagi, mis inimestele kuigi kerge ei ole. Jehoova kuulab kannatlikult kõiki usus esitatud palveid.

15. Millega me saame näidata, et peame teistest lugu nagu Jehoova?

¹⁵ Jehoova alandub kuulama meid, inimesi, nagu ta kuulas Aabrahami, Raahelit, Moosest, Joosuat, Maanoahi, Eelijat ja Hiskijat. (1. Moos. 30:6; Kohtum. 13:9; 1. Kun. 17:22; 2. Ajar. 30:20.) Seepärast võiksime endalt küsida: kas ei peaks minagi kõiki õdesid-vendi austama, kuulama nende mõtteid ja ka nende järgi toimima kui võimalik; kas keegi minu peres või koguduses vajab minu suuremat tähelepanu; mida ma kavatsen selle heaks teha?

16. Milline oli Taaveti reageering, kui Simei teda provotseeris?

¹⁶ Neljandaks, alandlikkus aitab meil ennast valitseda, kui meid provotseeritakse. (Efesl. 4:2.) Suurepärane enesevalitsemise eeskuju on kirjas piibliloos 2. Saamueli 16:5–13 (loe). Sauli sugulane Simei sõimas Taavetit ja tema sulaseid ning loopis neid kividega. Taavet talus seda, kuigi tal oleks olnud jõudu Simeid takistada. Kuidas suutis Taavet end valitseda? Seda aitab mõista Laul 3.

17. Mis aitas Taavetil end valitseda ja mis aitab meid?

¹⁷ Laulu 3 sissejuhatavast märkusest on näha, et Taavet tegi selle laulu siis, „kui põgenes oma poja Absalomi eest”. Salmid 1 ja 2 haakuvad hästi Teise Saamueli 16. peatükiga. Ja salmis 4 väljendub Taaveti kindel usk: „Jehoovat hüüan ma valjult, ta vastab mulle oma pühalt mäelt.” Rünnaku alla sattudes võiksid ka sina palvetada. Jehoova võtab sind kuulda ja annab oma püha vaimu, mis aitab vastu pidada. Kas sulle tuleb pähe mõni olukord, kus keegi võib kohelda sind halvasti ning sul läheb tarvis enesevalitsust ja andestavat meelt? Kas sa usud, et Jehoova näeb su viletsust ja tuleb sulle appi?

18. Miks on tark alluda Jumala juhatusele?

¹⁸ Kui me teame, mida on õige teha, ja seda ka teeme, oleme targad ja Jehoova õnnistab meid. Pole ime, et piiblitekst Õpetussõnad 4:7 ütleb: „Tarkus on kõige tähtsam.” Kuigi tark vajab teadmisi, ei tee kedagi targaks pelgalt teadmised, vaid nende oskuslik kasutamine otsustamisel. Isegi sipelgad tegutsevad targalt. Loomusunnil varuvad nad suvel toitu. (Õpet. 30:24, 25.) Kristuse kohta on öeldud, et ta on „Jumala ... tarkus”, sest ta teeb alati seda, mis on Isale meelepärane. (1. Kor. 1:24; Joh. 8:29.) Jumal märkab neid, kes alluvad alandlikult tema targale juhatusele, ja tasub neile. (Loe Matteuse 7:21–23.) Anna oma parim, et koguduses valitseks alandlik vaim. Tarkuse taotlemine nõuab kannatlikkust ja tark inimene on alandlik. Alandlikkus aga toob meile igavese õnne.