Usaldagem Jehoovat

”Jehoova on kõigil su teedel.” (ÕPETUSSÕNAD 3:26)

 1. Mis näitab, et paljud, kes küll väidavad end lootvat Jumalale, ei tee seda sugugi mitte alati?

AMEERIKA ÜHENDRIIKIDE rahatähel seisab kiri ”Me loodame Jumalale”. Kuid kas kõik, kes seda maksevahendit kas selles riigis või mujal kasutavad, tõepoolest panevad oma lootuse Jumalale? Kas ei looda nad rohkem rahale enesele? Lootuse panemisel rahale — olgu see Ühendriikide või muu riigi oma — ei ole midagi ühist lootuse panemisega kõigeväelisele armastuse Jumalale, kes iialgi ei kuritarvita oma võimu ega ole mingis suhtes ahne. Tegelikult mõistab ta ahnuse üheselt hukka (Efeslastele 5:5).

 2. Mida teavad tõelised kristlased rikkuse väe kohta?

² Tõelised kristlased loodavad Jumalale, mitte aga rikkusele, millel on ”petlik veetlus” (Matteuse 13:22, UT). Nad mõistavad, kui vähesel määral võib raha edendada õnne ja hoida alal elu. Nii pole see aga Kõigeväelise Jumala puhul (Sefanja 1:18). Seepärast on tõesti tark see manitsus: ”Teie meelelaad olgu rahaahnuseta; olge rahul sellega, mis teil on. Sest tema on öelnud: ”Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!”” (Heebrealastele 13:5).

 3. Kuidas selgub 5. Moosese 31:6 kaastekstist, mida Paulus seda salmi tsiteerides silmas pidas?

³ Kui apostel Paulus kirjutas heebrea kristlastele eeltoodud sõnad, tsiteeris ta juhiseid, mille Mooses andis iisraellastele veidi enne oma surma: ”Olge vahvad ja tugevad, ärge kartke ja ärge tundke hirmu nende ees, sest Jehoova, su Jumal, käib ise ühes sinuga, tema ei lahku sinust ega jäta sind maha!” (5. Moosese 31:6). Kaastekst näitab, et Mooses õhutas iisraellasi usaldama Jehoovat, kusjuures see usaldus pidi hõlmama midagi enamat kui vaid usku sellesse, et ta hoolitseb nende aineliste vajaduste eest. Kuidas nii?

 4. Kuidas tõestas Jumal iisraellastele, et teda võib usaldada?

⁴ Neljakümne aasta kestel, mil iisraellased pidid rändama kõrbes, hoolitses Jumal ustavalt selle eest, et neil oleks olemas kõik eluks hädavajalik (5. Moosese 2:7; 29:4). Ta hoolitses ka juhtimise eest. Näiteks kasutas ta päeval pilve ja öösel tuld, mis juhtisid iisraellasi nende rännakul ”maale, mis piima ja mett voolab” (2. Moosese 3:8; 40:36—38). Kui viimaks saabus aeg siseneda Tõotatud Maale, valis Jehoova Joosua jätkama Moosese tööd. Maa elanike poolt oli oodata vastupanu. Aga et Jehoova oli saatnud oma rahvast juba aastakümneid, polnud vaja tunda hirmu. Iisraellastel oli kõigiti alust suhtuda Jehoovasse kui Jumalasse, keda võib usaldada!

 5. Mille poolest sarnaneb tänapäeva kristlaste olukord iisraellaste olukorraga enne nende sisenemist Tõotatud Maale?

⁵ Tänapäeva kristlased on rännanud läbi kõrbetaolise kurja maailma Jumala uue maailma poole. Osa neist on teinud seda kauem kui 40 aastat. Nüüdseks on nad Jumala uuele maailmale päris lähedale jõudnud. Kuid endiselt on nende teel vaenlased, kes on otsustanud takistada nii paljusid kui võimalik jõudmast maale, millest saab sarnane, kuid veelgi oivalisem paik kui muistne Tõotatud Maa, mis piima ja mett voolas. Seega on tänapäeva kristlaste jaoks vägagi kohased need Moosese sõnad, nagu Paulus neid kordas: ”Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!” Kõik, kes usaldavad Jehoovat, jäädes tugevaks ja vahvaks ning usus kindlaks, saavad kindlasti tasu.

Usaldus, mis rajaneb tundmisel ja sõprusel

6., 7. a) Kuidas pandi katsele Aabrahami usaldus Jehoova vastu? b) Mida võis Aabraham tunda, reisides paika, kus ta pidi Iisaki ohvriks tooma?

⁶ Kord sai iisraellaste esiisa Aabraham käsu ohverdada oma poeg Iisak põletusohvriks (1. Moosese 22:2). Kuidas sai see armastav isa usaldada Jehoovat nii vankumatult, et ta oli otsekohe valmis talle kuuletuma? Heebrealastele 11:17—19 vastab: ”Usu läbi viis Aabraham ohvriks Iisaki, kui teda katsuti, ja ohverdas selle ainusündinu, kui ta oli saanud tõotused ning kui temale oli öeldud: ”Iisakist loetakse sinu sugu!” Sest ta mõtles, et Jumal on võimeline ka surnuist üles äratama; selle mõistukujuks ta sai tema ka tagasi.”

⁷ Meenutagem, et Aabrahamil ja Iisakil kulus ettenähtud ohverdamispaika jõudmiseks kolm päeva (1. Moosese 22:4). Aabrahamil oli küllalt aega mõelda selle üle, mida tal oli kästud teha. Kas me suudame kujutleda tema tundmusi ja emotsioone? Iisaki ootamatu sünd oli palju rõõmu toonud. Jumalik sekkumine oli ilmselge ning see süvendas veelgi Aabrahami ja Saara, tema varem viljatu naise kiindumust Jumala vastu. Võib arvata, et sealtpeale möödus nende elu selle ootuses, mida tulevik Iisakile ja tema järeltulijatele toob. Kas nende lootused varisesid nüüd äkitselt põrmu, nagu võiks arvata selle põhjal, mida Jumal oli käskinud teha?

 8. Miks võib öelda, et Aabrahami usaldus Jumala vastu tähendas midagi enamat kui vaid usku sellesse, et Jumal suudab Iisaki üles äratada?

⁸ Aabraham usaldas Jehoovat kõigest hoolimata, sest ta tundis teda, nagu lähedased sõbrad üksteist tunnevad. Aabraham kui ”Jumala sõber” ”uskus Jumalat ja see arvati temale õiguseks” (Jakoobuse 2:23). Aabrahami usaldus Jehoova vastu tähendas midagi enamat kui vaid usku sellesse, et Jumal suudab Iisaki üles äratada. Ta uskus ka, et see, mida Jehoova tal teha käsib, on õige, ehkki ta ei teadnud kõiki asjaolusid. Tal polnud põhjust kahelda selles, kas Jehoova seda käsku andes ikka toimis õigesti. Aabrahami usaldus Jehoova vastu kasvas veelgi, kui Jehoova ingel astus vahele, nii et Iisak ei pidanudki ohvrisurma surema (1. Moosese 22:9—14).

9., 10. a) Millal varem oli Aabraham ilmutanud usku Jehoovasse? b) Mida olulist me võime õppida Aabrahamilt?

⁹ Samasugust usku Jehoova õiglusesse oli Aabraham ilmutanud juba umbes 25 aastat varem. Saanud teada, et Soodom ja Gomorra hävitatakse, oli ta mõistagi mures sealelavate õiglaste inimeste heaolu pärast, nende hulgas oma vennapoja Loti pärast. Aabraham anus Jumalat: ”Jäägu sinust kaugele see tegu, et tapad õige ühes õelaga, et õigel käib käsi nagu õelalgi! Jäägu see sinu poolt tegemata! Kas kõige maailma kohtumõistja ei peaks tegema õigust?” (1. Moosese 18:25).

¹⁰ Patriarh Aabraham oli veendunud, et Jehoova ei toimi kunagi ebaõiglaselt. Hiljem laulis laulik: ”Õige on Jehoova kõigil oma teedel ja vaga kõigis oma tegudes!” (Laul 145:17). Meil tasub endalt küsida: ”Kui Jehoova lubab mulle midagi osaks saada, kas nõustun sellega, ilma et kahtleksin tema õigluses? Kas ma olen veendunud, et mida iganes ta ka ei lubaks mulle osaks saada, toob see lõppkokkuvõttes kasu nii mulle kui ka teistele?” Kui võime vastata jaatavalt, oleme Aabrahamilt midagi väga olulist õppinud.

Usalda Jehoovat tema valikutes

11., 12. a) Kelle vastu on Jumala teenijad pidanud usaldust ilmutama? b) Mis võib mõnikord olla meie probleem?

¹¹ Need, kes usaldavad Jehoovat, usaldavad ka neid inimesi, keda Jehoova otsustab oma eesmärkide teostamisel kasutada. Iisraellaste jaoks tähendas see seda, et nad pidid usaldama Moosest ja hiljem Joosuat, kes jätkas tema tööd. Algkristlaste jaoks tähendas see seda, et nad pidid usaldama apostleid ja Jeruusalemma koguduse vanemaid. Meile tänapäeval tähendab see seda, et me peame usaldama ”ustavat ja mõistlikku sulast”, kes on seatud andma meile vaimset ”rooga .. õigel ajal”, ning ka neid, kes selle ”sulase” hulgast kuuluvad juhtivasse kogusse (Matteuse 24:45).

¹² Kui usaldame neid, kes meid kristlikus koguduses juhatavad, teeme head iseendale. Piibel ütleb: ”Olge sõnakuulelikud oma juhatajaile ja alistuge neile; sest nemad valvavad teie hingi nõnda nagu need, kellel tuleb aru anda, et nad teeksid seda rõõmuga ja mitte ohates; sest teil ei oleks sellest kasu” (Heebrealastele 13:17).

Hoidu arvustamast Jehoova valikuid

13. Miks me peaksime usaldama neid, kes on määratud meid juhatama?

¹³ Piibel aitab meil ilmutada tasakaalukalt usaldust nende vastu, kes Jehoova rahvast juhatavad. Me võiksime endalt küsida: ”Kas Mooses tegi vigu? Kas apostlitel oli alati kristlik hoiak, mida Jeesus nende juures näha soovis?” Vastused on ütlematagi selged. Oma rahva juhatamiseks on Jehoova otsustanud kasutada lojaalseid ja pühendunud mehi, hoolimata sellest, et nad on ebatäiuslikud. Niisiis, olgugi et ka praegused kogudusevanemad on ebatäiuslikud, peaksime siiski tunnustama neid kui mehi, kelle ”Püha Vaim on pannud .. ülevaatajaiks karjastena hoidma Jumala kogudust”. Nad väärivad meie toetust ja lugupidamist (Apostlite teod 20:28).

14. Mis väärib märkimist seoses sellega, et Jehoova valis oma rahva juhiks Moosese, aga mitte Aaroni või Mirjami?

¹⁴ Aaron oli kolm aastat vanem kui Mooses, kuid nad mõlemad olid nooremad oma õest Mirjamist (2. Moosese 2:3, 4; 7:7). Ja kuna Aaron oli kõneosavam kui Mooses, määrati ta oma venna eesträäkijaks (2. Moosese 6:29—7:2). Kuid iisraellaste juhiks ei valinud Jehoova mitte kõige vanemat, Mirjamit, ega kõige kõneosavamat, Aaronit. Ta valis Moosese, võttes arvesse kõiki asjaolusid ja hetkevajadusi. Üksvahe, kui Aaronil ja Mirjamil puudus olukorrast õige arusaam, kaebasid nad: ”Kas Jehoova räägib ainult Moosese läbi? Eks ta räägi ka meie läbi?” Mirjam, kes arvatavasti oli nurina algataja, sai karistada selle eest, et ta ei pidanud lugu Jehoova valitud isikust, keda nad Aaroniga oleksid pidanud tunnustama kui meest, kes oli ”alandlikum kõigist inimestest maa peal” (4. Moosese 12:1—3, 9—15).

15., 16. Kuidas tõestas Kaaleb, et ta loodab kindlalt Jehoovale?

¹⁵ Kui Tõotatud Maale saadeti luurele 12 maakuulajat, andsid 10 neist selle kohta negatiivse aruande. Nad ajasid iisraellastele hirmu nahka, kõneldes kaananlastest kui ”pikakasvulistest inimestest”. Tagajärjeks oli see, et iisraellased ”nurisesid Moosese ja Aaroni vastu”. Kuid mitte kõik maakuulajad ei ilmutanud umbusaldust Moosese ja Jehoova vastu. Piibel räägib: ”Siis Kaaleb vaigistas rahvast Moosese ees ja ütles: ”Mingem siiski sinna ja vallutagem see, sest me suudame selle alistada!”” (4. Moosese 13:2, 25—33; 14:2). Sama kindel kui Kaaleb oli üks teinegi maakuulaja, Joosua. Nad mõlemad lootsid kindlalt Jehoova peale, nagu nähtub nende sõnadest: ”Kui Jehooval on meist hea meel, siis ta viib meid sellele maale ja annab selle meile, maa, mis piima ja mett voolab! Ärge ainult .. kartke maa rahvast, .. Jehoova on meiega! Ärge kartke neid!” (4. Moosese 14:6—9). Nende usaldus Jehoova vastu sai tasutud. Selle põlvkonna täiskasvanutest said ainult Kaaleb, Joosua ja mõned leviidid eesõiguse siseneda Tõotatud Maale.

¹⁶ Mõned aastad hiljem ütles Kaaleb: ”Mina käisin täiesti Jehoova, oma Jumala järel. [—] Ja nüüd, vaata, Jehoova on mind lasknud elada nõnda, nagu ta ütles; on aga juba nelikümmend viis aastat sellest, kui Jehoova kõneles selle sõna Moosesele, siis kui Iisrael rändas kõrbes. Ja nüüd, vaata, ma olen praegu kaheksakümmend viis aastat vana! Aga ometi olen ma tänapäeval veel nii tugev nagu sel päeval, mil Mooses mind läkitas: nagu mu ramm oli siis, on mu ramm ka nüüd” (Joosua 14:6—11). Pane tähele Kaalebi positiivset hoiakut, ustavust ja füüsilist vormi. Kummatigi ei valinud Jehoova Kaalebit Moosese töö jätkajaks. Selle eesõiguse sai hoopis Joosua. Me võime olla kindlad, et Jehooval olid sellise valiku tegemiseks omad põhjused ja et see oli parim valik.

17. Miks võib tunduda, et Peetrus polnud kõlvuline vastutust kandma?

¹⁷ Apostel Peetrus salgas oma Isanda kolm korda. Peale selle oli ta enne keevaliselt ja isepäiselt tegutsedes raiunud ära ülempreestri sulase kõrva (Matteuse 26:47—55, 69—75; Johannese 18:10, 11). Mõni võib väita, et Peetrus oli arg ja tasakaalutu isiksus, kes ei väärinud erilisi eesõigusi. Aga kellele anti taevariigi võtmed, eesõigus avada kolmele grupile väljavaade saada taevase kutsumise osaliseks? See oli Peetrus (Apostlite teod 2:1—41; 8:14—17; 10:1—48).

18. Millist viga, mida mainib Juudas, me ei taha teha?

¹⁸ Nagu nendest näidetest ilmneb, tuleb meil olla hoolsad, et me välise mulje põhjal teiste üle valesti ei otsustaks. Kui me tõesti usaldame Jehoovat, siis ei kahtle me tema valikutes. Ehkki tema maine organisatsioon koosneb ebatäiuslikest inimestest — kes ei väidagi end olevat ilmeksimatud —, kasutab ta neid vägevalt. Jeesuse poolvend Juudas hoiatas esimese sajandi kristlasi inimeste eest, kes ”põlgavad Issanda valitsust, pilkavad aukandjaid vaime” (Juuda 8—10). Ärgem kunagi saagem nende sarnaseks.

19. Miks ei ole meil põhjust arvustada Jehoova valikuid?

¹⁹ Näib, et Jehoova valib teatud ülesandeid täitma need isikud, kellel on sellised omadused, mida läheb vaja, juhtimaks tema rahvast viisil, mis teataval ajaperioodil tema tahtele vastab. Me peaksime seda tõsiasja tunnustama, see tähendab, mitte arvustama Jumala tehtud valikuid, vaid teenima alandlikult seal, kuhu Jehoova meid üksikisikutena on teenima pannud. Nõnda tehes näitame, et me usaldame Jehoovat (Efeslastele 4:11—16; Filiplastele 2:3).

Olgu meil usku Jehoova õiglusesse

20., 21. Mida me võime õppida sellest, kuidas Jumal tegeles Moosesega?

²⁰ Kui kaldume vahetevahel lootma liiga palju iseendale ja liiga vähe Jehoovale, siis õppigem Mooseselt. 40-aastaselt asus ta omal käel tegutsema, et vabastada iisraellased Egiptuse vangistusest. Pole kahtlustki, et tal olid parimad kavatsused, kuid need ei toonud Iisraelile kohest vabadust ega parandanud tema oma olukorda. Tegelikult oli ta sunnitud põgenema. Alles pärast 40 aasta pikkust rasket ettevalmistusperioodi võõral maal oli ta kõlblik tegema seda, mida ta oli tahtnud teha juba varem. Sel korral võis ta olla kindel Jehoova toetuses, sest nüüd tegutses ta Jehoova viisil ja ajal, mis vastas Tema ajakavale (2. Moosese 2:11—3:10).

²¹ Igaühel meist tasuks endalt küsida: ”Kas ma ruttan mõnikord Jehoovast ja ametissemääratud kogudusevanematest ette ning püüan asjade käiku kiirendada või toimida oma viisil? Kas mulle tundub, et mulle pole antud eesõigusi, mida ma vääriksin, või kas suhtun käimasolevasse aega kui ettevalmistusperioodi?” Küsimus on niisiis selles: kas oleme Mooseselt midagi olulist õppinud?

22. Kuidas Mooses Jehoovasse suhtus, hoolimata sellest, et ta kaotas suure eesõiguse?

²² Mooseselt on veel muudki õppida. 4. Moosese 20:7—13 räägib tema veast, mis läks talle kalliks maksma. Ta kaotas eesõiguse juhtida iisraellased Tõotatud Maale. Kui see juhtus, kas mõtles ta siis, et Jehoova otsus tema kohta on ebaõiglane? Kas ta tõmbus teistest eemale ja hakkas mossitama, sest Jumal ju kohtles teda nii pahasti? Kas Mooses ei uskunud enam Jehoova õiglusesse? Vastused neile küsimustele leiame Moosese sõnadest, mis ta lausus Iisraelile natuke aega enne oma surma. Mooses ütles Jehoova kohta: ”Tema töö on täiuslik, sest kõik tema teed on õiged! Jumal on ustav ja temas pole väärust, tema on õige ja õiglane!” (5. Moosese 32:4). Pole kahtlustki, et Mooses usaldas Jehoovat kuni oma elu lõpuni. Kuidas on lugu meiega? Kas meie igaüks teeme midagi, et tugevdada oma usaldust Jehoova vastu ja usku tema õiglusesse? Kuidas me võime seda teha? Vaadelgem.

Kuidas sa vastad?

◻ Millistel põhjustel võisid iisraellased Jehoovat usaldada?

◻ Mida võib õppida sellest, kuidas Aabraham Jehoovat usaldas?

◻ Miks me peaksime hoiduma arvustamast Jehoova tehtud valikuid?

[Pilt lk 13]

Usaldada Jehoovat tähendab muu hulgas pidada lugu koguduse juhatajatest