Elulugu

Esiti Jumala riigi otsimine on taganud kindla ja õnneliku elu

JUTUSTANUD JETHA SUNAL

Pärast hommikusööki kuulsime raadiost teadaannet: „Jehoova tunnistajad on ebaseaduslikud ja nende töö on keelustatud.”

OLI aasta 1950 ja meie, neli 20. aastates naist, teenisime Dominikaani Vabariigis Jehoova tunnistajate misjonäridena. Olime sinna saabunud aasta tagasi.

Misjoniteenistus ei ole alati olnud minu elueesmärk. Tõsi küll, lapsena käisin kirikus. Minu isa aga lõpetas kirikuskäimise Esimese maailmasõja ajal. Päeval, mil mind 1933. aastal episkopaalkirikus leeritati, luges piiskop Piiblist ainult ühe salmi ja hakkas seejärel poliitikast rääkima. Ema oli sellest nii löödud, et ta ei läinud enam kunagi kirikusse.

Meie elu muutus

Minu vanematele William Karl ja Mary Adamsile sündis viis last. Poisid olid Don, Joel ja Karl. Minu õde Joy oli kõige noorem laps ja mina kõige vanem. Olin arvatavasti 13-aastane, kui ühel päeval pärast kooli leidsin ema lugemas Jehoova tunnistajate välja antud brošüüri, mille pealkiri oli „Kuningriik – maailma lootus”. „See on tõde,” ütles ta mulle.

Ema rääkis meile kõigile sellest, mida ta Piiblist teada sai. Ta näitas meile oma sõna ja eeskujuga selgesti, kui tähtis on Jeesuse nõuanne ’otsida esiti Jumala riiki ja tema õigust’ (Matteuse 6:33).

Alati ei kuulanud ma just meelsasti. Kord ütlesin: „Ema, lõpeta sellel teemal rääkimine või muidu ma ei kuivata enam nõusid.” Kuid ta jätkas taktitundeliselt meiega rääkimist. Ta võttis meid endaga korrapäraselt piiblitundidesse kaasa, mis toimusid Clara Ryani pool, kes elas meie kodule Elmhurstis Illinoisis (USA) väga lähedal.

Clara andis ka klaveritunde. Kui tema õpilased iga-aastastel õpilaskontsertidel esinesid, kasutas ta võimalust rääkida Jumala Kuningriigist ja ülestõusmislootusest. Kuna tundsin huvi muusika vastu (õppisin viiuli mängimist seitsmendast eluaastast alates), kuulasin, mida Clara rääkis.

Peagi hakkasime meie, lapsed, koos emaga Chicago lääneosas koguduse koosolekutel käima. Bussi- ja trammisõit sinna oli pikk, aga see õpetas meile juba varakult, mida tähendab otsida esiti Jumala riiki. 1938. aastal, kolm aastat pärast ema ristimist, läksin koos temaga Jehoova tunnistajate konvendile Chicagosse. See oli üks 50 linnast, mis olid konvendiks raadiotelefonidega ühendatud. Seal kuuldu puudutas mu südant.

Siiski oli minu südames ka armastus muusika vastu. Lõpetasin keskkooli 1938. aastal ja isa oli korraldanud nii, et saaksin õppida Ameerika Konservatooriumis Chicagos. Seega õppisin kahel järgmisel aastal muusikat, mängisin kahes orkestris ja lootsin sel alal karjääri teha.

Minu viiuliõpetaja Herbert Butler oli Euroopast Ameerika Ühendriikidesse elama tulnud. Seetõttu andsin talle brošüüri „Pagulased” („Refugees”),a lootes, et ta ehk loeb seda. Ta lugeski ning ütles järgmisel nädalal pärast minu tundi: „Jetha, sa mängid hästi ja kui sa õpinguid jätkad, võid saada tööd raadioorkestris või olla muusikaõpetaja.” Minu antud brošüüri sõrmitsedes ta lisas: „Aga ma arvan, et sinu süda on hoopis selle juures. Miks sa ei tee sellest oma elutööd?”

Mõtlesin tõsiselt selle üle järele. Konservatooriumis jätkamise asemel läksin ema kutsel 1940. aasta juulis Jehoova tunnistajate konvendile Michigani osariiki Detroiti. Me elasime haagislinnakus telkides. Loomulikult oli mul viiul kaasas ning ma mängisin konvendiorkestris. Haagislinnakus kohtusin paljude pioneeridega (täisajaliste evangeeliumikuulutajatega). Nad kõik olid nii rõõmsad. Otsustasin lasta end ristida ja esitada pioneerteenistuse avalduse. Palusin, et Jehoova aitaks mul olla täisajalises teenistuses kogu elu.

Alustasin pioneeritööd oma kodulinnas, hiljem teenisin Chicagos. 1943. aastal kolisin Kentuckysse. Samal suvel veidi enne piirkonnakonventi sain kutse Gileadi kooli teisele kursusele, kus sain väljaõpet misjonitööks. Kursus pidi algama 1943. aasta septembris.

Tol suvel peatusin konvendi ajal tunnistaja juures, kes pakkus mulle oma tütre garderoobist kõike, mida ma iganes tahan. Tema tütar oli astunud sõjaväkke ja öelnud emale, et ta annaks kõik tema asjad ära. Need vajalikud asjad täitsid minu jaoks Jeesuse lubaduse: „Ent otsige esiti Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!” (Matteuse 6:33). Gileadis möödusid viis kuud kiiresti ja pärast lõpetamist 31. jaanuaril 1944. aastal ootasin innukalt misjoniteenistuse algust.

Nemadki valivad täisajalise teenistuse

Ema oli astunud pioneerteenistusse 1942. aastal. Sel ajal käisid minu kolm venda ja õde veel koolis. Sageli läks ema neile pärast kooli vastu ja võttis nad põlluteenistusse kaasa. Ta õpetas neid ka kodustes majapidamistöödes kaasa aitama. Tihtilugu oli ema õhtuti kaua üleval, triikis ja tegi teisi vajalikke töid, et ta saaks päeval teenistuses olla.

1943. aasta jaanuaris, kui olin Kentuckys pioneer, hakkas ka minu vend Don pioneeriks. See valmistas isale pettumuse, sest ta oli lootnud, et kõik tema lapsed saavad kolledžihariduse, nii nagu oli tal ja emal. Kui Don oli olnud ligi kaks aastat pioneer, kutsuti ta Jehoova tunnistajate peakorterisse New Yorki Brooklynisse oma täisajalist teenistust jätkama.

Joel alustas pioneerteenistust 1943. aasta juunis, kui elas veel kodus. Ta püüdis tookord isa veenda konvendile tulema, aga edutult. Kui Joelil ei õnnestunud piirkonnas piibliuurimist alustada, nõustus isa siiski sellega, et Joel uurib temaga raamatut „Tõde teeb teid vabaks” („The Truth Shall Make You Free”). Ta vastas küsimustele hõlpsasti, aga ta nõudis, et Joel tõestaks Pühakirjaga raamatus öeldut. See aitas Joelil endal piiblitõdesid kinnistada.

Joel lootis, et sõjaväekomisjon, mis Doni kui jumalateenri oli sõjaväeteenistusest vabastanud, teeb nii ka tema puhul. Aga Joeli noorust nähes ei tunnistanud komisjon teda jumalateenriks ja saatis talle teate võtta end arvele sõjaväeteenistuses osalemiseks. Kui ta keeldus, anti välja arreteerimiskäsk. Pärast seda, kui FBI oli ta vahistanud, viibis ta kolm päeva Cooki maakonna vanglas.

Isa pani meie maja kautsjoni maksmiseks panti. Hiljem tegi ta sama teiste noorte tunnistajate heaks, kes olid sarnases olukorras. Isa ajas marru selles küsimuses valitsev ebaõiglus ja ta läks koos Joeliga Washingtoni uurima, kas oleks võimalik edasi kaevata. Lõpuks tunnistati Joel jumalateenriks ja kohtuasi lõpetati. Isa kirjutas mulle misjoniterritooriumile: „Ma arvan, et peame selle võidu eest Jehoovat tänama!” 1946. aasta augusti lõpus kutsuti ka Joel teenima Brooklynis asuvasse peakorterisse.

Karl oli koolivaheaegadel mitmeid kordi pioneer, enne kui ta 1947. aasta alguses keskkooli lõpetas ja üldpioneerteenistust alustas. Tol ajal isa tervis halvenes ja seetõttu oli Karl talle mõnda aega töödes abiks, enne kui ta läks mujale pioneeriülesannet täitma. 1947. aasta lõpus hakkas Karl koos Doni ja Joeliga teenima peakorteris Peeteli pere liikmena.

Kui Joy keskkooli lõpetas, hakkas temagi pioneeriks. Seejärel, 1951. aastal läks ta teenima Peetelisse nagu vennadki. Ta tegi koristustöid ja töötas ka ajakirjatellimuste osakonnas. 1955. aastal abiellus ta Peeteli pere liikme Roger Morganiga. Seitse aastat hiljem, otsustanud oma perekonna luua, lahkusid nad Peetelist. Nad kasvatasid üles kaks last, kes samuti Jehoovat teenivad.

Kui kõik lapsed olid täisajalises teenistuses, julgustas ema isa, nii et ka tema pühendas oma elu Jehoovale ja ta ristiti 1952. aastal. Viieteistkümne aasta jooksul, kuni oma surmani, oli isa väga leidlik otsima viise, kuidas teistele Kuningriigi tõdesid jagada, kuigi haigus seadis piiranguid.

Pärast isa haigusest tingitud lühikest vaheaega jätkas ema kuni oma surmani pioneerteenistust. Tal ei olnud kunagi autot ega sõitnud ta ka jalgrattaga. Tema, lühikest kasvu inimene, läks jalgsi kõikjale, sageli kaugesse maakohta, et piibliuurimisi juhatada.

Lähen misjonipõllule

Gileadi kooli lõpetamise järel olime mitmekesi aasta aega pioneerid New Yorgi põhjaosas, kuni saime vajalikud reisidokumendid. Lõpuks, 1945. aastal läksime meile määratud territooriumile – Kuubale –, kus vähehaaval uue eluviisiga kohanesime. Meie kuulutustööle avaldati head vastukaja ja peagi juhatasime kõik mitut piibliuurimist. Teenisime seal mõned aastad. Seejärel määrati meid Dominikaani Vabariiki. Ühel päeval kohtasin naist, kes käis mulle peale, et külastaksin tema klienti Suzanne Enfroyd Prantsusmaalt, kes soovis Piibli mõistmiseks abi.

Suzanne oli juut ja kui Hitler Prantsusmaale sisse tungis, oli tema abikaasa saatnud tema koos nende kahe lapsega teisele maale. Suzanne hakkas õpitut ruttu teistele jagama. Esmalt rääkis ta naisega, kes oli palunud mul teda külastada, siis sõbra Blanche’iga Prantsusmaalt. Mõlemad edenesid ristimiseni.

„Mida ma saaksin oma laste aitamiseks teha?” küsis Suzanne minult. Tema poeg õppis arstiteadust ja tütar balletti, lootes tantsida New Yorgi Radio City Music Hallis. Suzanne saatis neile ajakirjade „Vahitorn” ja „Ärgake!” tellimused. Selle tulemusena said Suzanne’i pojast, pojanaisest ja naise kaksikõest Jehoova tunnistajad. Suzanne’i abikaasa Louis oli mures, kui tema naine Jehoova tunnistajate vastu huvi tundis, sest selleks ajaks oli Dominikaani Vabariigi valitsus meie töö keelustanud. Aga kui terve perekond Ameerika Ühendriikidesse kolis, sai viimaks ka temast Jehoova tunnistaja.

Keelu all, kuid teenime edasi

Kuigi Dominikaani Vabariigis keelustati Jehoova tunnistajate töö peagi pärast seda, kui meid 1949. aastal sinna määrati, otsustasime kindlalt kuuletuda pigem Jumalale kui inimestele (Apostlite teod 5:29). Otsisime ikka esiti Jumala riiki, tehes teatavaks seda teemat puudutava hea sõnumi, nagu Jeesus oma järelkäijatel käskis teha. Ent me õppisime kuulutustööd tehes olema „ettevaatlikud nagu maod ja siiski süütud nagu tuvid” (Matteuse 10:16, UM). Näiteks oli palju abi minu viiulist. Võtsin selle kaasa, kui piibliuurimisi juhatasin. Minu õpilastest ei saanud küll viiuldajaid, aga mitmed perekonnad said Jehoova teenijateks!

Meie, neli neidu – Mary Aniol, Sophia Soviak, Edith Morgan ja mina –, kolisime pärast keelu kehtestamist San Francisco de Macorísi misjonikodust teise, mis asus pealinnas, Santo Domingo harubüroos. Kuid kord kuus sõitsin meie endisele territooriumile muusikatunde andma. Nii sain meie kristlikele vendadele kaasa võtta viiulikastitäie vaimset toitu ja tulla tagasi nende kuulutustöö aruannetega.

Kui San Francisco de Macorísi vennad Santiagos kristliku neutraalsuse pärast vangistati, paluti mul viia neile raha ja kui võimalik, Piibleid, samuti tuua neilt teateid nende perekondadele. Kui valvurid Santiago vanglas minu kaenla all viiulikasti nägid, küsisid nad: „Milleks sul see on?” „Et neid lõbustada,” vastasin.

Laulude seas, mida neile mängisin, oli laul, mille üks tunnistaja natsi koonduslaagris olles oli kirjutanud. Praegu on see Jehoova tunnistajate laulikus laul number 29. Mängisin seda selleks, et meie vangistatud vennad võiksid õppida seda laulma.

Sain teada, et paljud tunnistajad olid edasi viidud valitsusjuht Trujillole kuuluvasse farmi. Mulle öeldi, et see on kohe bussitee lähedal. Niisiis, umbes keskpäeval astusin bussist maha ja küsisin teed. Väikepoe omanik osutas mäeahelikule taamal ja pakkus mulle oma hobust ja poissi teed juhatama, kui jätan viiuli pandiks.

Nende mägede taga tuli meil ületada jõgi, istudes hobusel, kui too ujus. Me nägime parve papagoisid, kelle rohelised ja sinised suled päikese käes sirendasid. See oli nii kena vaatepilt! Ma palvetasin: „Tänan sind, Jehoova, et tegid nad nii ilusaks.” Kell neli pärastlõunal jõudsime viimaks farmi. Vastutav sõdur lubas lahkelt mul vendadega rääkida ja anda neile kõik asjad, mis ma neile olin toonud, isegi väikese Piibli.

Terve tagasitee ma palvetasin, sest nüüd oli läinud pimedaks. Vihmast läbimärgadena jõudsime poodi. Kuna selle päeva viimane buss oli juba ära läinud, palusin poeomanikul peatada mööda sõitev veoauto. Kas ma julgen sõita veoautos, kus on kaks meest? Üks neist küsis minult: „Kas sa tunned Sophied? Ta uuris minu õega.” Sain aru, et see oli Jehoova vastus minu palvele! Nad viisid mu turvaliselt Santo Domingosse.

1953. aastal olin nende seas, kes käisid Dominikaani Vabariigist Jehoova tunnistajate rahvusvahelisel konvendil New Yorgis Yankee staadionil. Seal oli terve minu perekond, ka isa. Pärast aruannet kuulutustöö edenemisest Dominikaani Vabariigis oli minul ja mu misjonikaaslasel Mary Aniolil programmis lühike osa, et näidata, kuidas me keelu ajal kuulutasime.

Reisiva töö rõõmud

Tol suvel kohtusin Rudolph Sunaliga, kellest sai järgmisel aastal minu abikaasa. Tema perekond oli tunnistajateks saanud Pennsylvanias Alleghenys peagi pärast Esimest maailmasõda. Kui ta Teise maailmasõja ajal kristliku neutraalsuse tõttu oma aja vangis ära oli istunud, alustas ta New Yorgis Brooklynis peeteliteenistust. Peagi pärast meie abiellumist paluti tal reisiva ülevaatajana kogudusi külastada. Järgmised 18 aastat saatsin teda ringkonnatöös.

Ringkonnatöö viis meid teiste kohtade seas veel Pennsylvaniasse, Lääne-Virginiasse, New Hampshire’i ja Massachusettsisse. Tavaliselt peatusime meie kristlike vendade kodudes. Suur rõõm oli neid hästi tundma õppida ja koos nendega Jehoovat teenida. Meile osutatud armastus ja külalislahkus oli alati soe ja ehtne. Pärast seda, kui Joel minu endise misjonikaaslase Mary Anioliga abiellus, tegid nad kolm aastat reisivat tööd, külastades Pennsylvania ja Michigani kogudusi. Hiljem, 1958. aastal kutsuti Joel uuesti Peeteli pere liikmeks, seekord koos Maryga.

Karl oli olnud Peetelis ligi seitse aastat, kui ta määrati mõneks kuuks ringkonnatööle täiendavaid kogemusi saama. Seejärel sai temast Gileadi kooli õpetaja. Ta abiellus 1963. aastal Bobbiega, kes teenis ustavalt Peetelis kuni oma surmani 2002. aasta oktoobris.

Paljude Peetelis oldud aastate jooksul on Don reisinud aeg-ajalt teistesse maadesse, et teenida neid, kes töötavad harubüroodes ja misjonipõllul. Tema ülesanded on viinud ta Idamaadesse, Aafrikasse, Euroopasse ja erinevatesse Ameerika osadesse. Doni ustav naine Dolores reisib sageli koos temaga.

Meie olukord muutus

Minu isa suri pärast pikka haigust, aga enne seda ütles ta mulle, kui õnnelik ta on, et me olime valinud Jehoova Jumala teenimise. Ta ütles, et kui me oleksime tema soovi kohaselt kolledžiharidust taotlenud, poleks me nii palju õnnistusi saanud. Pärast seda, kui aitasin emal minu õe Joy ligidale kolimiseks asju pakkida, võtsime abikaasaga vastu pioneeriülesanded Uus-Inglismaal, et oleksime tema ema ligidal, kes siis meie abi vajas. Tema ema surma järel elas minu ema 13 aastat koos meiega. Seejärel, 18. jaanuaril 1987. aastal lõppes 93-aastaselt tema maine teekond.

Tihtilugu, kui sõbrad ema selle eest kiitsid, et ta on õpetanud kõik oma lapsed Jehoovat armastama ja teenima, vastas ta tagasihoidlikult: „Mulle juhtus lihtsalt hea pinnas, kus töötada.” (Matteuse 13:23.) Milliseks õnnistuseks olid meile küll jumalakartlikud vanemad, kes andsid innukuses ja alandlikkuses head eeskuju!

Kuningriik on ikka esikohal

Oleme pannud Jumala Kuningriigi oma elus ikka esikohale ja oleme püüdnud ka ellu rakendada Jeesuse nõuannet ilmutada heldekäelisust (Luuka 6:38; 14:12–14). Jehoova omakorda on meie vajaduste eest rikkalikult hoolitsenud. Meil on olnud kindel ja õnnelik elu.

Me pole Rudyga kaotanud armastust muusika vastu. Kui teised, kes samuti muusikat armastavad, meile õhtul külla tulevad ja me koos pilli mängime, on see väga meeldiv aeg. Aga muusika ei ole minu elutee. See on üks elu lisarõõme. Praegu on meil abikaasaga rõõm näha meie pioneerteenistuse vilju – inimesi, keda oleme aastate jooksul aidanud.

Hoolimata praegustest terviseprobleemidest, võin öelda, et meie elu on olnud väga õnnelik ja kindel neil rohkem kui 60 aastal, mil oleme olnud täisajalises teenistuses. Igal hommikul ärgates tänan Jehoovat, et ta on vastanud minu palvele, mille esitasin palju aastaid tagasi täisajalisse teenistusse astudes, ja mõtlen: „Kuidas ma saan täna esiti Jumala riiki otsida?”

[Allmärkus]

[Pilt lk 24]

Meie pere 1948. aastal (vasakult paremale): Joy, Don, ema, Joel, Karl, mina ja isa

[Pilt lk 25]

Ema andis innukas teenistuses eeskuju

[Pilt lk 26]

Karl, Don, Joel, Joy ja mina praegu, ligi 50 aastat hiljem

[Pilt lk 27]

Vasakult paremale: mina, Mary Aniol, Sophia Soviak ja Edith Morgan misjonäridena Dominikaani Vabariigis

[Pilt lk 28]

Maryga (vasakul) Yankee staadionil, 1953

[Pilt lk 29]

Koos abikaasaga, kui ta tegi ringkonnatööd