Olen hoidnud oma silmad ja südame tasul
JUTUSTANUD EDITH MICHAEL
Kui elasime 1930-ndate aastate alguses Ameerika Ühendriikides Missouri osariigis väljaspool St. Louisi linna, külastas meid üks Jehoova tunnistaja. Just siis läks meie pesunöör katki ning ema säravvalged riided kukkusid porisse. Ta võttis pakutud raamatud vastu vaid sellepärast, et see naine lahkuks, pani raamatud riiulisse ja unustas need.
TOL ajal oli majanduskriis ning isa oli töölt koondatud. Ühel päeval küsis ta, kas kodus on midagi lugeda. Ema rääkis talle nendest raamatutest. Ta hakkas neid lugema ning mõne aja pärast hüüatas: „Ema, see on tõde!”
„Oh, see on lihtsalt mingi usk, kes raha tahab, nii nagu kõik ülejäänudki,” vastas ema. Isa aga palus tal istuda ja koos temaga kirjakohti vaadata. Kui ta seda tegi, veendus ka tema selles. Hiljem hakkasid nad Jehoova tunnistajaid otsima ning said teada, et viimased kogunevad üüritud saalis St. Louisi keskuse lähedal, saalis, mida kasutati ka tantsupidudeks ja muudeks üritusteks.
Isa ja ema võtsid mind endaga kaasa — olin siis umbes kolmeaastane — ja leidsid üles selle saali, kuid seal tantsiti parasjagu. Isa sai teada koosolekute toimumisaja ning me läksime sinna hiljem tagasi. Hakkasime käima ka iganädalasel piibliuurimisel, mis toimus meie elukoha lähedal. Seda peeti selle naise kodus, kes meid esimesena külastanud oli. „Miks te oma poisse kaasa ei võta?” küsis ta. Emal oli häbi öelda, et poistel pole kingi. Kui ta seda lõpuks ütles, hangiti mu vendadele kingad ja nad hakkasid koos meiega koosolekutel käima.
Emale anti kuulutustööterritoorium meie kodu lähedal ning ta alustas majast majja teenistust. Ma käisin emaga kaasas, peites end tema selja taha. Enne kui ta autot juhtima õppis, jalutasime umbes miili, et jõuda bussi peale, mis meid St. Louisi koosolekutele viis. Isegi siis, kui ilm oli väga külm, ei puudunud me koosolekutelt kunagi.
Ema ja isa ristiti 1934. aastal. Ka mina tahtsin ristimisele minna ja ma käisin niikaua emale peale, kuni ta palus ühel vanemal tunnistajal minuga sellest rääkida. See vend küsis minu käest mitmeid küsimusi nii, et mul oli nendest kerge aru saada. Siis ütles ta mu vanematele, et mind ei peaks takistatama ristimisele minemast; see võiks takistada minu vaimset kasvu. Niisiis ristiti mind järgmisel suvel, mil ma olin alles kuueaastane.
Mulle meeldis väga brošüür „Kodu ja õnn”, mida ma hoidsin kogu aeg enda juures, isegi magades hoidsin seda oma padja all. Ikka ja jälle palusin ma emal seda endale ette lugeda, kuni teadsin seda juba peast. Selle tagakaanel oli pilt väikesest tüdrukust koos lõviga paradiisis. Ütlesin, et mina olen see väike tüdruk. See pilt on aidanud mul hoida silmad tasul — elul Jumala uues maailmas.
Ma olin väga uje, kuid isegi siis, kui värisesingi, vastasin ma alati küsimustele koguduse „Vahitorni”-uurimisel.
Pean kahjuks mainima, et isa lõpetas tunnistajatega läbikäimise, kuna ta kartis oma tööd kaotada. Nii tegid ka minu vennad.
Täisaegne teenistus
Ema lubas pioneeridel ehk täisaegsetel teenijatel oma haagissuvila meie tagaõuele parkida ning mina käisin peale kooli koos nendega teenistuses. Varsti tahtsin minagi pioneeriks saada, kuid isa oli sellele vastu, arvates, et peaksin rohkem ilmalikku haridust saama. Lõpuks veenis ema teda ning isa lubas mul pioneeriks hakata. Niisiis, 1943. aasta juunis, kui olin 14-aastane, alustasin täisaegset teenistust. Selleks et anda oma osa majapidamiskulude katmiseks, käisin osaajalisel tööl ning vahetevahel ka täiskohaga tööl. Ometi saavutasin igakuise eesmärgi — 150 tundi kuulutustööd.
Varsti leidsin pioneeritöökaaslase Dorothy Cradeni, kes oli alustanud pioneerteenistust 1943. aasta jaanuaris, kui ta oli 17-aastane. Ta oli olnud harras katoliiklane, kuid peale kuus kuud kestnud Piibli uurimist ta ristiti. Palju aastaid olime teineteisele julgustuse ja jõu allikaks. Saime lähedasemaks kui lihased õed.
Aastal 1945 hakkasime pioneeridena koos teenima Missouri osariigi väikestes linnades, kus polnud ühtegi kogudust. Bowling Greeni linnas korrastasime ema abiga ühe koosolekusaali. Külastasime igal nädalal linna kõiki kodusid ja kutsusime inimesi avalikule kõnele, mida esitasid St. Louisi linna vennad, keda olime sinna kutsunud. Igal nädalal oli kohal 40 kuni 50 inimest. Hiljem tegime sedasama Louisianas, kus me üürisime vabamüürlaste pühakoja. Et katta saali üüri kulusid, seadsime üles annetuskastid, ning igal nädalal saime kokku vajamineva raha.
Järgmisena läksime Mexico linna Missouris, kus üürisime ühe tänavaäärse kaupluse. Korrastasime selle, et sealne väike kogudus saaks seda kasutada. Elasime selle hoone kõrvalruumides. Samuti aitasime Mexicos avalike kõnede pidamist korraldada. Siis läksime osariigi pealinna Jefferson Citysse, kus võtsime iga argipäeva hommikul ühendust riigiametnikega nende ametiruumides. Me elasime kuningriigisaali peal olevas toas koos Stella Willie’ga, kes oli meile nagu ema.
Sealt läksime kolmekesi edasi Festuse ja Crystali City linna, mis asusid lähestikku. Elasime ühe huvitatud perekonna maja taga olevas kanakuudis, mis oli elukohaks ümber kohandatud. Kuna seal polnud ühtegi ristitud meest, juhatasime kõiki koosolekuid meie. Tegime osaajalist tööd, müües kosmeetikakaupu. Meil oli vähe materiaalset vara. Meil polnud võimalik lasta isegi auke kingatallas parandada, niisiis panime igal hommikul uued papitükid kingade sisse ning õhtuti pesi igaüks meist puhtaks oma ainsa kleidi.
Saime Dorothyga kutsed Vahitorni Gileadi Piiblikooli 12. misjonäride kursusele 1948. aasta alguses, kui olin 19-aastane. Pärast viiekuist kursust lõpetas 1949. aasta 6. veebruaril selle kooli sada õpilast. See oli väga õnnelik aeg. Mu vanemad olid kolinud Californiasse, kuid ometi tuli ema sealt minu lõpetamisele.
Läheme täitma oma ülesannet
Kakskümmend kaheksa lõpetanut määrati Itaaliasse — kuus, kaasa arvatud Dorothy ja mina, Milanosse. Me lahkusime New Yorgist Itaalia laevaga „Vulcania” 1949. aasta 4. märtsil. Reis kestis 11 päeva ning tormise mere tõttu jäid peaaegu kõik meist merehaigeks. Vend Benanti tuli meile Genova sadamasse vastu ja viis meid rongiga Milanosse.
Kui jõudsime Milano misjonikodusse, leidsime igaüks oma toast lilled, mis üks noor Itaalia tüdruk oli sinna pannud. Aastaid hiljem läks too tüdruk, Maria Merafina, Gileadi, tuli tagasi Itaaliasse ning me teenisime koos temaga misjonikodus!
Järgmisel hommikul pärast Milanosse saabumist vaatasime välja oma vannitoa aknast. Meie maja taga tänaval oli suur pommitatud kortermaja. Üks Ameerika pommituslennuk oli kogemata heitnud pommi, mis tappis kõik seal elanud 80 perekonda. Ühel teisel juhtumil tabas pomm sihtmärgiks seatud tehase asemel kooli ning tappis 500 last. Seepärast ei meeldinud ameeriklased sealsetele elanikele.
Inimesed olid sõjast väsinud. Paljud ütlesid, et kui peaks puhkema uus sõda, ei läheks nad pommivarjenditesse, vaid jääksid koju ning keeraksid gaasi lahti, et kodus surra. Kinnitasime neile, et me ei tulnud esindama ei Ameerika Ühendriike ega ühtki teist inimvalitsust, vaid Jumala Kuningriiki, mis lõpetab kõik sõjad ja kannatused, mida need endaga kaasa toovad.
Suures Milano linnas kogunes misjonikodus selle linna ainus kogudus, mis koosnes umbes 20 inimesest. Seal polnud veel kaardistatud kuulutustööterritooriume, seepärast hakkasime tunnistust andma ühes suures kortermajas. Esimesel uksel kohtasime härra Giandinottit, kes tahtis, et ta naine kirikust lahkuks, seepärast võttis ta vastu ühe meie väljaande. Proua Giandinotti oli siiras naine, kellel oli palju küsimusi. „Mul on hea meel, kui te õpite selgeks itaalia keele,” ütles ta, „siis võite mulle Piiblit õpetada.”
Nende korteri laed olid kõrged ja valgus hämar, seepärast asetas proua Giandinotti õhtuti oma tooli laua peale, et ta valgusele lähemal olles Piiblit lugeda näeks. „Kui ma teiega Piiblit uurin,” küsis ta, „kas ma võin veel kirikus käia?” Ütlesime talle, et see on tema otsustada. Ta käis pühapäeva hommikuti kirikus ja õhtupoolikutel meie koosolekutel. Ühel päeval aga ütles ta: „Ma ei lähe enam kirikusse.”
„Miks?” küsisime meie.
„Sellepärast, et nad ei õpeta Piiblit ja ma olen leidnud tõe teiega Piiblit uurides.” Ta ristiti ning ta uuris paljude naistega, kes käisid iga päev kirikus. Hiljem ütles ta, et kui oleksime keelanud tal kirikusse minna, oleks ta uurimise lõpetanud ja võib-olla poleks ta kunagi tõde tundma õppinud.
Uued ülesanded
Peagi määrati meid Dorothyga, kaasa arvatud neli ülejäänud misjonäri, Itaalia linna Triestesse, mis oli sel ajal Briti ja Ameerika sõjavägede poolt okupeeritud. Seal oli vaid umbes kümme tunnistajat, kuid nende arv kasvas. Kuulutasime Triestes kolm aastat, ja kui me lahkusime, oli seal 40 Kuningriigi kuulutajat, kellest 10 olid pioneerid.
Meie järgmiseks ülesandeks oli Verona linn, kus polnud ühtegi kogudust. Aga kui kirik võimudele survet avaldas, sunniti meid lahkuma. Meid Dorothyga määrati Rooma. Seal üürisime möbleeritud toa ning töötasime ühel Vatikani lähedal asuval territooriumil. Sel ajal läks Dorothy Liibanoni, et abielluda John Chimiklisega. Olime olnud koos peaaegu 12 aastat ja ma tundsin temast tõesti puudust.
Aastal 1955 rajati Rooma ühes teises linnaosas uus misjonikodu tänavale, mille nimi oli Uus Appiuse tee. Üks selle misjonikodu neljast elanikust oli Maria Merafina, seesama tüdruk, kes oli pannud meie tuppa lilli sel õhtul, kui Milanosse saabusime. Sellesse linna piirkonda rajati uus kogudus. Pärast Rooma rahvusvahelist konventi samal suvel sain eesõiguse minna konvendile Saksamaale Nürnbergi. Milline rõõm oli kohata neid, kes olid Hitleri režiimi all vastu pidanud!
Tagasi Ühendriikidesse
Terviseprobleemide tõttu pöördusin 1956. aastal tagasi Ühendriikidesse haiguspuhkusele. Kuid ma ei pööranud kunagi oma silmi tasult teenida Jehoovat praegu ja lõputult tema uues maailmas. Ma kavatsesin Itaaliasse tagasi minna. Kuid siis kohtasin Orville Michaelit, kes teenis Jehoova tunnistajate peakorteris New Yorgis Brooklynis. Me abiellusime pärast 1958. aastal New York Citys toimunud rahvusvahelist konventi.
Varsti pärast seda kolisime Virginia osariiki Front Royalisse, kus teenisime rõõmsalt koos väikese kogudusega. Me elasime väikeses korteris kuningriigisaali taga. Lõpuks aga olime 1960. aasta märtsis sunnitud Brooklynisse tagasi pöörduma, et oma arvete maksmiseks tööd leida. Töötasime öösiti eri pankades, et võiksime täisaegset teenistust jätkata.
Ajal, mil olime Brooklynis, suri mu isa ning mu abikaasa emal oli kerge ajurabandus. Seepärast otsustasime kolida Oregoni osariiki, et oleksime mõlemad oma emale lähemal. Leidsime mõlemad osaajalise töö ja jätkasime seal pioneerteenistust. 1964. aasta sügisel sõitsime oma emadega riigi teise otsa, et olla kohal Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingu aastakoosolekul Pennsylvanias Pittsburghis.
Kui me külastasime Rhode Islandit, julgustasid ringkonnaülevaataja Arlen Meier ja tema naine meid kolima selle osariigi pealinna Providence’i, kus vajadus Kuningriigi kuulutajate järele oli suurem. Meie emad innustasid meid seda uut ülesannet vastu võtma, niisiis müüsime pärast Oregoni tagasi jõudmist maha suurema osa oma majapidamistarvetest ning kolisimegi.
Uuesti Gileadi koolis
Suvel 1965 käisime konvendil Yankee staadionil. Seal avaldasime abielupaarina soovi Gileadi kooli astuda. Olime üllatunud, kui saime umbes kuu aja pärast avaldusblanketid, mis tuli 30 päeva jooksul tagasi saata. Olin kaugele maale mineku pärast mures, kuna ema tervis polnud hea. Kuid ema julgustas mind: „Täida see avaldus. Sa tead, et pead alati vastu võtma iga teenistuseesõiguse, mida Jehoova sulle pakub!”
See lahendas olukorra. Täitsime avaldused lõpuni ja saatsime need ära. Milline üllatus oli saada kutse 42. kursusele, mis algas 1966. aasta 25. aprillil! Gileadi kool asus siis New Yorgis Brooklynis. Vähem kui viie kuu pärast, 1966. aasta 11. septembril, lõpetas selle kursuse 106 õpilast, kaasa arvatud meie.
Meid määratakse Argentinasse
Kaks päeva pärast lõpetamist olime Peruu lennukompanii lennukiga teel Argentinasse. Kui jõudsime Buenos Airesesse, tuli harubüroo ülevaataja Charles Eisenhower meile lennujaama vastu. Ta aitas meil tollist läbi tulla ning viis meid seejärel harubüroosse. Meil oli aega üks päev oma asjad lahti pakkida ja end sisse seada; siis algasid hispaania keele tunnid. Esimesel kuul õppisime hispaania keelt 11 tundi päevas. Teisel kuul õppisime keelt neli tundi päevas ning hakkasime põlluteenistuses osalema.
Olime Buenos Aireses viis kuud ja siis määrati meid Rosariosse, põhja pool asuvasse suurde linna, mis oli sealt rongiga sõites nelja tunni kaugusel. Pärast seda kui olime seal 15 kuud teeninud, saadeti meid veel kaugemale põhja, Santiago del Estero linna, mis asub kuumas kõrbepiirkonnas. Meie sealoleku ajal suri minu ema 1973. aasta jaanuaris. Ma polnud teda neli aastat näinud. Selles kurvastuses kinnitas mind kindel ülestõusmislootus ja ka teadmine, et teenin seal, kus ema tahtis mind teenimas näha (Johannese 5:28, 29; Apostlite teod 24:15).
Inimesed Santiago del Esteros olid sõbralikud ja piibliuurimisi oli kerge alustada. Kui me 1968. aastal sinna saabusime, käis seal koosolekutel umbes 20 või 30 inimest, kuid kaheksa aastat hiljem oli meie koguduses üle saja inimese. Lisaks moodustati lähedalasuvates linnades veel kaks uut kogudust, kus oli 25 kuni 50 kuulutajat.
Pöördume jälle tagasi Ühendriikidesse
Terviseprobleemide tõttu määrati meid 1976. aastal tagasi Ameerika Ühendriikidesse Põhja-Carolina osariiki Fayetteville’i eripioneerideks. Seal oli palju hispaania keelt kõnelevaid inimesi Kesk- ja Lõuna-Ameerikast, Dominikaani Vabariigist, Puerto Ricost ja isegi Hispaaniast. Meil oli palju piibliuurimisi ja peagi moodustati hispaaniakeelne kogudus. Olime seal peaaegu kaheksa aastat.
Siiski oli meil vaja lähemal olla minu mehe emale, kes oli üsna eakas ja invaliidistunud. Ta elas Oregoni osariigis Portlandis, seepärast anti meile uus ülesanne minna Washingtoni osariiki Vancouveri linna hispaaniakeelsesse kogudusse, mis pole Portlandist eriti kaugel. Kui jõudsime sinna 1983. aasta detsembris, oli sealne kogudus väike, kuid praegu on seal palju uusi huvitatuid.
Juunis 1996 sai mul täis 53 aastat täisaegset teenistust ning minu mehel 55 aastat 1996. aasta jaanuaris. Nende paljude aastate jooksul on mul olnud eesõigus aidata sadadel inimestel Jumala Sõna tõe tundmisele tulla ja pühendada oma elu Jehoovale. Praegu teenivad neist paljud kogudusevanemate ja täisaegsete teenijatena.
Vahel küsitakse minult, kas ma ei tunne ka puudust, et mul pole lapsi. Tegelikult on Jehoova mind õnnistanud paljude vaimsete laste ja lapselastega. Jah, minu elu Jehoova teenistuses on olnud täisväärtuslik ja tasutoov. Minu elu on sarnane Jefta tütre omaga, kes veetis oma elu templiteenistuses ja kes ei saanud kunagi lapsi oma erilise teenistuseesõiguse pärast (Kohtumõistjate 11:38—40).
Mäletan veelgi seda aega, kui pühendusin Jehoovale väikese tüdrukuna. Paradiisi pilt on minu silme ees sama särav, kui see oli tol ajal. Ka praegu hoian ma oma silmad ja südame tasul elada lõputult Jumala uues maailmas. Jah, minu soov on teenida Jehoovat mitte ainult 50 aastat, vaid igavesti Kuningriigi valitsuse all.
[Pilt lk 23]
Dorothy Craden, kelle käed on minu õlal, ja teised pioneerid aastal 1943
[Pilt lk 23]
Koos teiste misjonäridega Itaalias Roomas aastal 1953
[Pilt lk 25]
Koos abikaasaga