Jäljenda nende usku

Ta püsis valvsana ning ootas Jehoovat

EELIJA soovis oma taevase Isaga omavahel olla. Ent tema ümber oli rahvahulk, kes oli just olnud tunnistajaks sellele, kuidas see õige prohvet kutsus taevast alla tule, ning kahtlemata soovisid nüüd paljud tema poolehoidu võita. Enne aga kui Eelija tõusis tuulisele Karmeli mäele, et omaette Jehoova poole palvetada, tuli tal üks ebameeldiv ülesanne täita. Ta pidi rääkima kuningas Ahabiga.

Need kaks meest erinesid üksteisest nagu öö ja päev. Ahab, ehitud kuningliku rüüga, oli ahne ja nõrga iseloomuga ärataganeja. Eelijal oli seljas prohveti ametiriietus – lihtsakoeline loomanahast või siis kaameli- või kitsekarvadest rõivas. Ta oli väga vapper, laitmatu ning tugeva usuga mees. Päev, mis oli õhtusse jõudmas, oli näidanud nii mõndagi nende mõlema iseloomu kohta.a

Ahabile ning teistele Baali kummardajatele oli see olnud väga halb päev. Paganausule, mida Ahab ja tema naine kuninganna Iisebel kümnest suguharust koosnevas Iisraeli kuningriigis toetasid, sai osaks ränk hoop. Baal paljastati kui valejumal. See elutu jumal ei suutnud süüdata isegi mitte tavalist lõket, kui tema prohvetid teda meeleheitlikult anusid, talle tantsisid ning ennast täkkisid, nii et veri väljas. Baal polnud võimeline päästma neid 450 meest ärateenitud surmast. Kuid see valejumal kukkus läbi veel milleski, ja see läbikukkumine osutus peagi täielikuks. Üle kolme aasta olid Baali kummardajad palunud oma jumalat, et see lõpetaks maad laastava põua, kuid Baal oli jõuetu. Peagi näitas Jehoova oma ülemvõimu, tehes põuale lõpu (1. Kuningate 16:30–17:1; 18:1–40).

Millal asus Jehoova tegutsema? Mida tegi Eelija selle ajani? Ning mida võime meie õppida sellelt usumehelt? Vastused saame, kui uurime jutustust kirjakohast 1. Kuningate 18:41–46.

Eelija toetub palves Jehoovale

Eelija läks Ahabi juurde ja ütles talle: „Mine üles, söö ja joo, sest vihma kohin kostab” (salm 41). Kas kuningas oli õppinud midagi selle päeva sündmustest? Seda piiblijutustuses otseselt ei öelda, kuid seal pole ka kuninga kahetsussõnu ega abipalvet, et prohvet aitaks tal pöörduda Jehoova poole ja otsida temalt andestust. Ahab lihtsalt läks „sööma ja jooma” (salm 42). Mida tegi Eelija?

„Aga Eelija läks üles Karmeli tippu, kummardas maha ja pani näo põlvede vahele.” Samal ajal kui Ahab läks oma kõhtu täitma, palvetas Eelija oma Isa poole. Pane tähele, kui alandlik oli Eelija – ta kummardas maha ja pani näo põlvede lähedale. Mille eest ta palvetas? Seda saame teada kirjakohast Jakoobuse 5:18, kus öeldakse, et Eelija palus põua lõppu. Tõenäoliselt esitas ta selle palve Karmeli tipus.

Varem oli Jehoova öelnud: „Ma annan maale vihma” (1. Kuningate 18:1). Seega palus Eelija, et tema Isa tahe täituks, nii nagu ka Jeesus ligikaudu tuhat aastat hiljem õpetas oma järelkäijaid Isa tahte täitumise eest palvetama (Matteuse 6:9, 10).

Me võime Eelijalt palju palvetamise kohta õppida. Tema mõtetes oli esikohal Isa tahte teostumine. Kui meie palvetame, on hea meeles hoida järgmist mõtet: „Kui me midagi palume tema [Jumala] tahtmist mööda, ta kuuleb meid” (1. Johannese 5:14). Niisiis, kui soovime, et Jumal meie palveid kuulaks, on vaja teada, mis on tema tahe. Seega on meil hea põhjus tema tahet tundma õppida ja iga päev Piiblit uurida. Kahtlemata soovis Eelija põua lõppu ka seetõttu, et tema kaasmaalased kannatasid. Võib arvata, et ta süda oli pärast sel päeval nähtud Jehoova imet täis tänu. Ka meie palvetest peaks kajastuma mure teiste heakäekäigu pärast ning siiras tänulikkus (2. Korintlastele 1:11; Filiplastele 4:6).

Veendunud ning valvas

Eelija oli kindel, et Jehoova teeb põuale lõpu, kuid ta polnud kindel, millal. Mida prohvet siis seni tegi? Pane tähele, mida on öeldud salmis 43: „Ta ütles oma poisile: „Mine nüüd ja vaata mere poole!” Ja see läks ja vaatas, kuid ütles: „Ei ole midagi!” Tema aga ütles: „Mine tagasi!” Nõnda seitse korda.” Me võime Eelijalt õppida vähemalt kahte asja. Esiteks, ta oli veendunud, et Jehoova täidab oma lubaduse, ning teiseks, ta oli valvas.

Eelija otsis innukalt tõendeid selle kohta, et Jehoova asub peagi tegutsema. Niisiis saatis ta oma teenri kõrgele vaatluspunkti uurima, kas on näha märke lähenevast vihmasajust. Kui teener naasis, lausus ta sõnad, mis ei andnud lootust: „Ei ole midagi.” Silmapiir oli selge ja taevas tõenäoliselt pilvitu. Ent kas sa panid tähele, et Eelija oli just kuningas Ahabile lausunud: „Vihma kohin kostab”? Kuidas võis prohvet seda öelda, kui polnud veel näha ühtegi vihmapilve?

Eelija teadis, mida Jehoova oli tõotanud. Kuna ta oli Jehoova prohvet ja esindaja, oli ta veendunud, et tema Jumal peab oma sõna. Eelija oli selles nii kindel, et ta justkui kuulis vihmavalingut. Võib-olla tuletab see meile meelde Piibli sõnu Moosese kohta: „Otsekui nähes teda, kes on nähtamatu, püsis ta kindlana.” Kas Jumal on sama reaalne ka sulle? Ta annab meile palju põhjusi, et meilgi võiks olla samasugune usk temasse ja ta tõotustesse (Heebrealastele 11:1, 27).

Teiseks pane tähele seda, kui valvas Eelija oli. Ta ei saatnud oma teenrit tagasi korra või kaks, vaid seitse korda. Võib arvata, et teener hakkas sellest edasi-tagasi käimisest väsima, kuid Eelija ei loobunud, vaid ootas pikisilmi märki peatsest vihmast. Pärast seitsmendat korda teatas teener: „Vaata, pisuke pilv, nagu mehe kämmal, tõuseb merest” (salm 44). Kas sa suudad ette kujutada teenrit, kes, käsi välja sirutatud, mõõdab käelabaga väikest pilve, mis Suure mere kohalt tõuseb?b Teener võis suhtuda sellesse pilvekesse üsna ükskõikselt, kuid Eelija jaoks oli see väga tähtis. Ta andis nüüd teenrile rutulised juhised: „Mine ütle Ahabile: rakenda hobused ette ja mine, et sadu ei peaks sind kinni.”

Jällegi annab Eelija meile head eeskuju. Ka meie elame ajal, mil Jehoova viib peagi täide oma eesmärgi, mille ta on teatavaks teinud. Eelija ootas põua lõppu; Jumala teenijad tänapäeval ootavad praeguse pahelise maailmakorra lõppu (1. Johannese 2:17). Kuni ajani, mil Jehoova tegutsema hakkab, tuleb meil Eelija sarnaselt püsida valvsad. Jumala Poeg Jeesus andis oma järelkäijatele nõu: „Valvake, sest te ei tea, mil päeval teie Issand tuleb!” (Matteuse 24:42). Kas Jeesus pidas siin silmas seda, et tema järelkäijad ei tea lõpu tulekust mitte midagi? Ei, ta selgitas pikalt, milline on maailm vahetult enne lõppu. Igaüks meist võib uurida seda üksikasjalikku „maailmaajastu lõpetuse tunnust” (Matteuse 24:3–7).c

Iga selle tundemärgi tahk on kaalukaks ning veenvaks tõendiks. Kas nendest tõenditest piisab, et tajuksime aja pakilisust ning tegutseksime vastavalt? Eelijat veenis Jehoova peatses tegutsema hakkamises vaid üks väike pilv horisondil. Kas see ustav prohvet oli pettunud?

Jehoova toob kergendust ja jagab õnnistusi

Jutustus jätkub: „Vahepeal tumenes taevas pilvedest ja tuulest ning tuli suur sadu! Ahab aga sõitis ja läks Jisreeli” (salm 45). Sündmused hakkasid arenema peadpööritava kiirusega. Kui Eelija teener oli viimas sõnumit Ahabile, kattus terve taevas pilvedega. Puhus tugev tuul. Pärast kolme ja poolt aastat langesid Iisraeli maale vihmapiisad.d Kuiv pinnas imas endasse vett. Kui algas äge vihmavaling, paisus Kiisoni jõgi, mis kahtlemata pesi ära hukatud Baali prohvetite vere. Ka isemeelsele Iisraeli rahvale anti võimalus pesta maha plekk, mille oli jätnud Baali kummardamine.

Eelija lootis, et rahvas tõesti teeb seda. Kas Ahab kahetseb ja pöördub rüvedast Baali kummardamisest? Selle päeva sündmused olid andnud mõjusa põhjuse selliseid muudatusi teha. Muidugi me ei tea, mida Ahab sel ajal mõtles. Jutustuses öeldakse vaid, et kuningas „aga sõitis ja läks Jisreeli”. Kas ta oli midagi õppinud? Kas ta oli valmis tegema muudatusi? Hilisemad sündmused näitavad, et ei olnud. Kuid ei Ahabile ega ka Eelijale polnud see päev veel lõppenud.

Jehoova prohvet asus teele, mida mööda oli sõitnud ka Ahab. Teda ootas ees pikk, pime ja märg teekond. Siis aga juhtus midagi ebatavalist.

„Jehoova käsi tuli Eelija peale: ta pani enesele vöö vööle ja jooksis Ahabile ette Jisreeli teelahkmeni” (salm 46). Selge on see, et „Jehoova käsi” tegutses Eelija peal üleloomulikul viisil. Jisreel asus 30 kilomeetri kaugusel ning Eelijal oli ka üksjagu aastaid.e Kujuta endale ette, kuidas Eelija vöötab oma pika kuue, seob selle puusadelt kokku nii, et jalad saavad vabalt liikuda, ning seejärel jookseb mööda vettinud teed, ja seda nii kiiresti, et jõuab kuninglikule vankrile järele ja möödub sellest.

Milline õnnistus see Eelijale küll oli! Võis olla vapustav tunda sellist tugevust, elujõudu ja sitkust, mida ta polnud võib-olla isegi oma nooruses tajunud. Meile tuletab see ehk meelde prohvetiennustusi, mis lubavad, et tulevases maises paradiisis on ustavatel inimestel täiuslik tervis ja nad pakatavad elujõust (Jesaja 35:6; Luuka 23:43). Kui Eelija mööda märga teed edasi tormas, teadis ta kahtlemata, et tema Isa, ainus tõeline Jumal Jehoova, toetab teda.

Jehoova õnnistab meid meeleldi. Tema õnnistuste saamiseks tasub tõesti vaeva näha. Eelija sarnaselt tuleb ka meil olla valvsad ning kaaluda hoolega kindlaid tõendeid, mis näitavad, et Jehoova on valmis tegutsema praegusel ebakindlal ja erilisel ajal. Meil on igati põhjust usaldada täielikult Jehoova, „tõe Jumala” tõotusi, nagu seda tegi ka Eelija (Laul 31:6).

[Allmärkused]

[Kast/pilt lk 19]

Kui kaua kestis põud Eelija ajal?

Jehoova prohvet Eelija teatas kuningas Ahabile, et pikk põuaperiood lõppeb pea. Ta tegi seda „kolmandal aastal”, ilmselt sellest ajast loetuna, kui Eelija esmalt põuast teada andis (1. Kuningate 18:1). Jehoova laskis vihma sadada peagi pärast seda, kui Eelija oli sellest lubadusest teada andnud. Niisiis võivad mõned arvata, et põud lõppes kolmanda aasta jooksul ning oli lühem kui kolm aastat. Kuid nii Jeesus kui ka Jakoobus ütlesid, et see kestis „kolm aastat ja kuus kuud” (Luuka 4:25; Jakoobuse 5:17). Kas siin on vastuolu?

Üldsegi mitte. Vanaaja Iisraelis oli kuivaperiood üsna pikk – kuni pool aastat. Tõenäoliselt tuli Eelija Ahabi juurde põuast teatama siis, kui kuivaperiood oli juba ebatavaliselt pikaks veninud ja rängaks muutunud. Seega oli põud alanud juba peaaegu et pool aastat varem. Niisiis kui Eelija teatas „kolmandal aastal” pärast esimese teadaande edastamist, et põud lõppeb, oli see selleks ajaks kestnud juba ligi kolm ja pool aastat. „Kolm aastat ja kuus kuud” olid möödunud ajaks, kui rahvas kogunes Karmeli mäele, et olla tunnistajaks suurele katsele.

Mõtle, mis ajal Eelija Ahabi juures esimest korda käis. Inimesed uskusid, et Baal on „pilvedel sõudja”, jumal, kes toob vihma, et põud lõpetada. Kui kuivaperiood oli ebatavaliselt pikaks veninud, imestasid inimesed ilmselt, kus on Baal. Millal ta toob vihma? Eelija teade, et vihma ega kastet ei tule enne, kui tema seda ütleb, pidi Baali kummardajatele olema küll ahastust tekitavaks sõnumiks (1. Kuningate 17:1).

[Allikaviide]

Pictorial Archive (Near Eastern History) Est.

[Pilt lk 18]

Eelija palvetest peegeldus tema sügav soov, et täituks Jehoova tahe