Miks juhtuvad halvad asjad heade inimestega?

Kuna Jumal Jehoovaa on kõik loonud ja ta on kõikvõimas, võivad paljud pidada teda vastutavaks maailmas toimuva eest, sealhulgas kõige halva eest. Mõtle aga, mida Piibel seoses tõelise Jumalaga teada annab.

• „Õige on Jehoova kõigil oma teedel.” (Laul 145:17)

• „Kõik tema [Jumala] teed on õiged! Jumal on ustav ja temas pole väärust, tema on õige ja õiglane!” (5. Moosese 32:4)

• „Jehoova osutab väga hella kiindumust ja on halastav.” (Jaakobuse 5:11)

Jumal ei põhjusta inimestele kannatusi. Kas ta aga õhutab teisi seda tegema? Muidugi mitte. Piiblis öeldakse: „Ärgu keegi katsumuse ajal öelgu: „See katsumus on mulle Jumalalt.” Sest Jumalat ei saa kurjaga proovile panna ja tema ise ei pane kedagi kurjaga proovile” (Jaakobuse 1:13). Jumal ei pane kedagi proovile sellega, et ahvatleks teda valesti käituma. Samuti ei põhjusta Jumal inimestele kannatusi ega õhuta neid halba tegema. Kes või mis on siis süüdi meie hädades?

Piibel näitab, mis on üks põhjus, miks inimestele saavad osaks kannatused. Seal on kirjas: „Ettearvamatud sündmused tabavad neid kõiki” (Koguja 9:11, UM). Kui juhtub mõni õnnetus ehk ootamatu traagiline sündmus, siis see, kas inimene saab selles viga või mitte, sõltub suuresti sellest, kus ta parasjagu viibib. Ligi 2000 aastat tagasi rääkis Jeesus Kristus sündmusest, mille käigus 18 inimest elu kaotas, kui torn neile peale kukkus (Luuka 13:1—5). Nad ei hukkunud selles õnnetuses oma elukommete tõttu. Nad lihtsalt juhtusid olema torni läheduses, kui see kokku varises. Hiljuti, 2010. aasta jaanuaris, raputas Haitit hävitav maavärin. Haiti valitsuse hinnangul jäi elust ilma enam kui 300 000 inimest. Kõik need inimesed surid hoolimata sellest, kes nad olid. Ka haigused võivad tabada igat inimest mistahes ajal.

Mõni võib aga imestada, kas Jumal tõesti ei suudaks selliseid kohutavaid õnnetusi ära hoida? Kas ta ei võiks kaitsta häid inimesi selliste hädade eest? Selleks et Jumal võiks sel moel inimeste ellu sekkuda, peaks ta eelnevalt teadma, et midagi halba on juhtumas. Pole kahtlustki, et Jumal suudab tulevikku ette näha. Kuid meil tasub mõelda sellele, kas Jumal otsustab kasutada oma määratut väge selleks, et näha selliseid asju ette (Jesaja 42:9).

Piiblis öeldakse: „Meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib!” (Laul 115:3). Jehoova teeb seda, mida ta peab vajalikuks. Sealjuures ei tee ta sugugi mitte kõike, milleks ta suuteline on. See käib ka selle kohta, mida Jumal otsustab ette näha. Näiteks siis, kui muistsete linnade Soodoma ja Gomorra elanikud olid muutunud väga pahelisteks, ütles Jumal patriarh Aabrahamile: „Ma lähen alla ja vaatan, kas nad minuni jõudnud hädakisa kohaselt on teinud kõike seda või mitte. Ma tahan seda teada!” (1. Moosese 18:20, 21). Mõnda aega eelistas Jumal mitte teada, kui suur on nende linnade elanike kurjus. Niisiis võib Jehoova otsustada, et ei tea kõike ette (1. Moosese 22:12). Otse loomulikult ei tähenda see seda, et Jumal oleks mingiski mõttes ebatäiuslik või jõuetu. Jumal, kelle „töö on täiuslik”, tasakaalustab võimet tulevikku ette näha oma eesmärgiga; ta ei sunni inimesi mitte kunagi oma elu mingil kindlal viisil elama (5. Moosese 32:4).b Mida me võime sellest järeldada? Lihtsalt seda, et Jumal rakendab oma etteteadmisvõimet valikuliselt ja vastavalt vajadusele.

Muidugi on kurjuses osaliselt süüdi ka inimesed ise. Pane tähele, kuidas Piibel kirjeldab protsessi, mis võib viia halbade tegudeni. „Igaühe [paneb] proovile tema enda himu, mis teda ahvatleb ja peibutab. Kui siis himu on viljastunud, toob ta ilmale patu; ent patt, kui see on teoks tehtud, sünnitab surma” (Jaakobuse 1:14, 15). Kui inimesed annavad järele oma valedele soovidele või himudele, on sel paratamatult halvad tagajärjed (Roomlastele 7:21—23). Nagu ajalugu näitab, on mõned inimesed sooritanud õõvastavaid tegusid ja põhjustanud teistele kohutavaid kannatusi. Peale selle võivad halvad inimesed mõjutada teisigi pahelisusele, mistõttu kurjus muudkui kestab (Õpetussõnad 1:10—16).

Kas Jumal peaks sekkuma ja hoidma ära kõik halva? Mõtle sellele, kuidas inimene on loodud. Piibel annab teada, et Jumal lõi inimesed oma näo järgi, see tähendab enda sarnaseks. Seega suudavad inimesed peegeldada Jumala omadusi (1. Moosese 1:26). Inimestele on antud tahtevabadus ja nad võivad valida, kas nad armastavad Jumalat ja teevad seda, mis tema silmis on õige või mitte (5. Moosese 30:19, 20). Kui Jumal sunniks inimesi oma elu teatud viisil elama, siis kas ta ei teeks olematuks nende tahtevabadust? Sel juhul võiks inimesi võrrelda masinatega, mis teevad vaid seda, milleks need on programmeeritud. Sama peaks paika siis, kui saatus dikteeriks meie valikuid elus ja seda, mis meiega juhtub. Me võime olla tõesti tänulikud Jumalale, et ta on austanud meid sellega, et laseb meil endil otsustada, kuidas me oma elu elame. See muidugi ei tähenda, et kogu kahju, mida on põhjustanud inimlik eksitus või kellegi halb valik, jääbki inimkonda igavesti vaevama.

Kui sa esitaksid selle ajakirja kaanel toodud küsimuse mõnele hindule või budistile, vastaksid nad ilmselt midagi sellist: „Heade inimestega juhtuvad halvad asjad karma seaduse tõttu. Nad lõikavad oma eelmiste elude vilju.”c

Seoses karma õpetusega on hea panna tähele, mida Piibel räägib surma kohta. Eedeni aias, kus inimesed algselt elasid, ütles Looja esimesele inimesele Aadamale: „Kõigist aia puudest võid sa süüa, palju soovid, kuid hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, sa sured” (1. Moosese 2:16, 17, UM). Kui Aadam ei oleks patustanud, olles Jumalale sõnakuulmatu, oleks ta võinud elada igavesti. Surm oli karistus Jumala käsust üleastumise eest. Kõigisse lastesse, kes pärast patustamist sündisid, kandus surm edasi (Roomlastele 5:12). Seepärast võibki öelda, et „palk, mille patt maksab, on surm” (Roomlastele 6:23). Samuti öeldakse Piiblis: „Kes on surnud, on oma patust õigeks mõistetud” (Roomlastele 6:7). Teisisõnu tühistab surm kõik patustaja võlad, mida ta oma eluajal on tekitanud.

Tänapäeval usuvad miljonid, et inimkannatused on seotud karmaga. Inimene, kes seda usub, ei lase iseenda või teiste kannatustel oma elu kuigipalju häirida. Kuid tõsiasi on see, et karma õpetus ei paku mingit lootust selles osas, et inimestega ei juhtuks halbu asju. Selle õpetuse pooldajad usuvad, et taassündide ahelast on võimalik vabaks saada üksnes nii, kui järgida ühiskonnas heakskiidetud käitumist ja omandada erilisi teadmisi. Need ideed erinevad muidugi suuresti Piibli õpetustest.d

Kurjuses pole aga peamiselt süüdi inimene. Saatan, kes oli algselt Jumalale ustav ingel, ei „püsinud tões” ja tõi patu maailma (Johannese 8:44). Tema algatas Jumala-vastase mässu Eedeni aias (1. Moosese 3:1—5). Jeesus Kristus nimetas teda „Kurjaks” ja „selle maailma valitsejaks” (Matteuse 6:13; Johannese 14:30). Inimkond üldiselt on järginud Saatanat ning eiranud Jehoova häid teid (1. Johannese 2:15, 16). Kirjakohas 1. Johannese 5:19 öeldakse: „Me teame, et lähtume Jumalast, aga kogu maailm on Kurja võimuses.” Ka paljud teised vaimolendid muutusid kurjaks ja ühinesid Saatanaga. Piibel näitab, et Saatan ja tema deemonid eksitavad „kogu asustatud maad” ning põhjustavad inimestele hädasid (Ilmutus 12:9, 12). Niisiis on kogu maailma kurjuses süüdi Saatan.

Ilmselgelt ei ole Jumal vastutav halbade asjade eest, mis juhtuvad heade inimestega. Samuti ei põhjusta ta neile kannatusi. Kaugelt sellest! Nagu võib näha järgmisest artiklist, on ta tõotanud kurjuse kõrvaldada.