Me elame „karmidel aegadel” murederohkes maailmas. (2. Timoteosele 3:1.) Paljude elu on segi paisanud majanduskriisid, purunenud peresuhted, sõjad, surmahaigused, looduskatastroofid või inimeste põhjustatud õnnetused. Samuti vaevavad paljusid isiklikku laadi muremõtted nagu „Kas see mügarik, mille oma kehal avastasin, on vähkkasvaja?” või „Milline on maailm, kus mu lapselapsed üles kasvavad?”.

Mitte igasugune muretsemine pole halb. Enne eksamit, esinemist või tööintervjuud on normaalne tunda mõningast ärevust. Mõistlik ohukartus on samuti meile kaitseks. Ülemäärane või püsiv ärevus on aga kahjulik. Hiljutistest uuringutest, milles osales üle 68 000 täiskasvanu, selgus, et isegi kerge ärevus kasvatab enneaegse surma riski. On mõistetav, miks Jeesus küsis: „Kes teist suudab muretsemisega oma elu küünragi võrra pikendada?”. Tõesti, muretsemine ei pikenda kellegi elu. Seepärast andis Jeesus tarka nõu: „Ärge olge mures.” (Matteuse 6:25, 27.) Kas seda nõuannet on võimalik rakendada?

On, kui tegutseme targalt, kasvatame tõelist usku Jumalasse ja tugevdame oma lootust paremale tulevikule. Kuigi me ei pruugi murettekitavate olukordadega praegu silmitsi seista, võib seda juhtuda meiega edaspidi. Seepärast vaadelgem, kuidas eelmainitud moel tegutsemine on aidanud Paulil, Janetil ja Alonal oma muredega toime tulla.

„Kui mu kodumaad tabas hüperinflatsioon, muutusid toiduained kalliks ja neid polnud saada,” jutustab abikaasa ja kahe lapse isa Paul. „Seisime tundide viisi järjekorras, aga tihti oli selleks ajaks, kui järjekord meieni jõudis, toit juba otsas. Inimesed olid nälja tõttu hirmuäratavalt kõhnad ja mõned varisesid tänaval kokku. Esmatarbekaupade hinnad kerkisid miljonitesse, seejärel miljarditesse. Lõpuks kaotas käibelolev raha väärtuse. Jäin ilma oma pangakontol olnud rahast, kindlustusest ja pensionist.”

Paul teadis, et pere elushoidmiseks on tal vaja kasutada „praktilist tarkust”. (Õpetussõnad 3:21.) „Olin küll elektritööde ettevõtja, aga võtsin vastu kõik tööpakkumised, mida suutsin leida, ning olin nõus tavalisest palju madalama töötasuga,” selgitab ta. „Mõned maksid mulle toidu või majapidamistarvetega. Kui mulle anti tasuks neli seepi, võtsin endale kaks ning ülejäänud müüsin maha. Lõpuks oli mul võimalik osta 40 tibu. Kui need suureks kasvasid, müüsin need maha ja ostsin 300 tibu asemele. Hiljem vahetasin 50 kana kahe 50-kilose maisijahukoti vastu. Nendest kottidest jagus meile ja veel teistelegi peredele pikaks ajaks.”

Paul teadis samuti, et kõige praktilisem asi, mida keegi üldse teha saab, on loota Jumalale. Kui teeme, mida Jumal meilt ootab, siis ta aitab meid. Jeesus ütles elutarvete hankimise kohta: „Jätke muretsemine. ... Teie Isa teab ju, et te seda vajate.” (Luuka 12:29—31.)

Kahjuks on Jumala suurim vaenlane Saatan pannud enamiku inimestest uskuma, et elu keskmes peaks olema materiaalne vara. Inimesed on sügavas mures oma tegelike ja kujuteldavate vajaduste pärast ning hangivad endale palavikuliselt seda, mida nad tegelikult ei vaja. Paljud võtavad võlgu ning õpivad siis oma kurbadest kogemustest, et „laenaja on laenuandja ori”. (Õpetussõnad 22:7.)

Mõned inimesed langetavad ennasthävitavaid otsuseid. „Paljud meie naabrid jätsid oma pere ja sõbrad ning läksid välismaale, kus rohi paistis rohelisem ja taevas sinisem,” räägib Paul. „Mõned läksid sinna ilma vajalike dokumentideta ega suutnud leida tööd. Tihti pidid nad varjama end politsei eest ja magama tänaval. Nad ei andnud Jumalale võimalust end aidata. Meie aga otsustasime rahaprobleemidega rinda pista perega koos ja otsida abi Jumalalt.”

Paul jätkab: „Jeesus ütles: „Ärge olge mures homse päeva pärast, sest homsel päeval on omad mured. Igale päevale piisab omast vaevast.” Seepärast palusingi iga päev lihtsalt seda, et Jumal annaks meile sellel päeval nii palju toitu, et jääksime ellu. Ja ta andiski, just nagu Jeesus lubas. Muidugi ei saanud me alati seda, mis oleks meile meeldinud. Näiteks jäin kord toidusappa seisma, ilma et oleksin teadnud, mida parasjagu müüakse. Kui järjekord minuni jõudis, nägin, et müüakse jogurtit. Mulle jogurt eriti ei maitse. Aga see oli toit, ja nii me sõime kõik sel õhtul jogurtit. Olen Jumalale väga tänulik, et kogu selle aja ei pidanud mu pere minema magama näljasena.a

Praegu läheb meil rahalises mõttes paremini. Oleme õppinud, et kõige tõhusam vastumürk muretsemisele on Jumalale lootmine. Jehoovab aitab meid alati, kui püüame täita tema tahet. Oleme näinud, kui paikapidavad on Laul 34:8 sõnad „Maitske ja vaadake, et Jehoova on hea!”. Seepärast ei muretse me enam selle pärast, mis saab siis, kui me jälle keerulisse majanduslikku olukorda satume.

Saame nüüd hästi aru, et see mida inimesed eluspüsimiseks vajavad, pole mitte töökoht ega raha, vaid toit. Me ootame väga aega, mil täitub Jumala tõotus „Maa peal on rohkesti vilja”. Seni aga oleme sellega rahul, kui meil on olemas toit ja riided. Saame jõudu Piibli sõnadest „Teie elust ilmnegu, et teis pole rahaarmastust. Olge rahul sellega, mis teil on. Jumal on ju öelnud: „Ma ei hülga sind iial, ma ei jäta sind kunagi maha.” Niisiis võime olla täiesti julged ja öelda: „Jehoova on mu abimees, ma ei karda””.c”

Et käia Pauli ja tema pere eeskujul koos Jumalaga, läheb vaja tõelist usku. (1. Moosese 6:9.) Pauli usu ja tarkuse eeskujust on meile palju abi, kui seisame praegu või tulevikus silmitsi raskete rahaprobleemidega.

Mida aga teha siis, kui muretseme pereasjade pärast?

„Peagi pärast mu isa surma ütles abikaasa mulle, et tal on suhe teise naisega,” räägib Janet. „Varsti, ilma pikema jututa ja hüvasti jätmata pakkis ta oma asjad kokku ning jättis mind koos kahe lapsega maha.” Janet leidis küll tööd, kuid palk ei olnud suur, ja nii jäid nad ilma oma majast. Rahamured polnud aga Janeti ainus probleem. „Mure kõigi uute kohustuste pärast, millega ma pidin nüüd üksinda hakkama saama, mattis mind täielikult enda alla,” meenutab ta. „Tundsin end süüdi, et ei suutnud lastele pakkuda seda, mida teised vanemad. Isegi praegu muretsen selle pärast, kuidas teised minusse ja mu lastesse suhtuvad. Kas nad mõtlevad, et oleksin pidanud oma abielu päästmiseks veel midagi tegema?”

Palve aitab Janetil leevendada muret ja püsida Jumala lähedal. „Kõige raskem on öösiti, kui ümberringi valitseb vaikus, aga muremõtted vasardavad valjult peas. Palvetamine ja Piibli lugemine aitab mul magama jääda. Üks mu lemmikpiiblikohti on Filiplastele 4:6, 7, mis ütleb: „Ärge muretsege millegi pärast, vaid andke Jumalale palve ja anumisega teada kõik, mida te vajate, väljendades ka tänu. Ja Jumala rahu, mida inimmõistus ei suuda haarata, kaitseb teie südant ja mõtteid”. Olen veetnud pikki öid palvetades ja tundnud, kuidas Jehoova rahu mind lohutab.”

Oma mäejutluses ütles Jeesus palvetamise kohta julgustavad sõnad, mis kehtivad igasuguste murede korral: „Teie Isa teab, mida te vajate, juba enne kui te teda palute”. (Matteuse 6:8.) Siiski tuleb meil Isa paluda, sest palvetamine on peamine viis, kuidas me saame Jumalale läheneda. Mis on selle tulemus? „Siis tema läheneb teile.” (Jaakobuse 4:8.)

Palved pole mõeldud üksnes selleks, et saaksime lihtsalt mured oma südamelt ära rääkida. Lisaks palvete kuulamisele Jehoova ka tegutseb, et aidata neid, kes temalt usus abi otsivad. (Laul 65:2.) Sellepärast õpetaski Jeesus oma järelkäijatele, „et on vaja alati palvetada ja mitte loobuda”. (Luuka 18:1.) Me peaksime Jumalalt alati juhatust ja abi paluma ning olema kindlad, et ta annab meile meie usu eest tasu. Me ei peaks kunagi kahtlema, et ta soovib ja suudab tegutseda. Kui me palvetamast ei lakka, näitab see, et meie usk on tõeline. (1. Tessalooniklastele 5:17.)

Kuidas saada tõelist usku? Et inimesel oleks tõeline usk, peab ta tundma Jumalat kui isikut. (Johannese 17:3.) Selleks tuleb kõigepealt tuttavaks saada Jumala mõtetega, mis on kirjas Piiblis. Sealt saame teada, et Jumal paneb tähele meist igatühte ja tahab meid kõiki aidata. Kuid tõelise usu saamiseks ei piisa lihtsalt Jumala kohta teadmiste kogumisest. Selleks tuleb luua Jumalaga lugupidav sõprussuhe. Nagu inimesest sõbra puhul, ei teki ka sõprussuhe Jumalaga üleöö. Meie „usk kasvab” sedamööda, kuidas me õpime Jumalat tundma, teeme, „mis talle meeldib”, ning kogeme tema abistavat kätt. (2. Korintlastele 10:15; Johannese 8:29.) Just selline usk aitab ka Janetil oma murekoormaga toime tulla.

„Minu usku on kasvatanud see, et ma tunnen Jehoova tuge igal sammul,” räägib Janet. „Kohtasime tihti ebaõiglust, millega tundus täiesti võimatu hakkama saada. Palvetasin palju ja Jehoova avas meile alati mingi väljapääsu, mida ma omal käel poleks suutnud leida. Kui ma esitan tänupalve, tuletab see mulle meelde, kui palju ta minu heaks on teinud. Ta on alati meile appi tulnud just õigel ajal. Tänu temale olen leidnud endale häid sõpru tõeliste kristlaste, nii meeste kui naiste hulgast. Nad on minu jaoks alati olemas ning nad on heaks eeskujuks mu lastele.a

Mõistan, miks Jehoova ütleb kirjakohas Malaki 2:16: „Ma vihkan lahutust”. Süütu abielupoole jaoks on see kõige alatum reetmine. Kuigi sellest on aastaid, kui mu abikaasa mind hülgas, tunnen aeg-ajalt ikka veel hinges tühjust. Nendel hetkedel püüan aidata teisi. See aitab alati ka mind ennast.” Nii rakendab Janet Piibli soovitust mitte ennast eraldada ja see kahandab tema hingevalu.b (Õpetussõnad 18:1.)

„Kõige rohkem lohutab mind teadmine, et Jehoova on „isata laste isa ja lesknaiste kaitsja”,” ütleb Janet. (Laul 68:5.) „Erinevalt mu mehest ei jäta tema meid kunagi maha.” Janet teab, et Jumal ei põhjusta kellelegi katsumusi. Vastupidi, ta „annab kõigile heldelt” tarkust ja „jõudu, mis ületab tavapärase”, ja tänu sellele me võime oma muredega toime tulla. (Jaakobuse 1:5, 13; 2. Korintlastele 4:7.)

Mida aga teha siis, kui tunneme muret seetõttu, et meie elu on ohus?

„Sireeni kuuldes hakkab mu süda puperdama ja ma jooksen pommivarjendisse,” räägib Alona. „Aga sealgi tunnen ma hirmu. Veelgi hullem on siis, kui olen väljas ning läheduses pole kohta, kuhu end peita. Ükskord olin keset tänavat, kui sireen hüüdma hakkas, ja ma lihtsalt puhkesin nutma ega suutnud enam korralikult hingata. Kulus tunde, enne kui maha rahunesin. Ja siis hakkas sireen taas huilgama.”

Sõda on vaid üks paljudest ohuallikatest. Näiteks võib uudis sinu enda või sulle kalli inimese eluohtlikust haigusest rabada sind jalust nagu pommiplahvatus. Teistele võib sügavat muret valmistada hirm tuleviku ees. Nad võivad mõelda: „Kas meie lastel või lapselastel tuleb elada maailmas, mis on täis sõdu, kuritegevust, keskkonnareostust, kliimamuutusi ja epideemiaid?” Kuidas selliste muredega toime tulla?

„Arukas näeb ohtu ja poeb peitu”, kui midagi halba on ees ootamas. (Õpetussõnad 27:12.) Nagu me püüame kaitsta end füüsilise ohu eest, saame ka võtta ette samme, et kaitsta oma vaimset ja emotsionaalset tervist. Vägivaldne meelelahutus ja isegi uudislood, mida ilmestavad õudusttekitavad pildid, võivad nii meile kui ka meie lastele rusuvalt mõjuda. Kui püüame vältida ebavajalikku kokkupuudet niisuguse vägivallaga, ei tähenda see, et peidame jaanalinnu kombel pea liiva alla. Jumal ei loonud meie mõistust selleks, et täidaksime selle halbade asjadega. Meil tuleks täita oma mõistus hoopis kõigega, „mis on tõene, ... õige, ... puhas” ja „mis ergutab armastusele”. Kui me seda teeme, annab „rahu Jumal” meile meele- ja südamerahu. (Filiplastele 4:8, 9.)

Tõeline usk aitab meil muredega toime tulla. Piibel ergutab meid olema „alati valmis palvetama”. (1. Peetruse 4:7.) Võime paluda Jumalalt abi ning tarkust ja julgust, et oma olukorda kõige paremal viisil lahendada, olles kindlad, „et saamegi seda, mida oleme temalt palunud”. (1. Johannese 5:15.)

Piibel annab teada, et „selle maailma valitseja” on Saatan, mitte Jumal, ning et „kogu maailm on Saatana võimuses”. (Johannese 12:31; 1. Johannese 5:19.) Seepärast ei olnud see lihtsalt kõnekäänd, kui Jeesus õpetas meid Jumalalt paluma: „Päästa meid Kurja käest”. (Matteuse 6:13, allmärkus.) „Kui sireen undama hakkab, palvetan Jehoova poole, et ta aitaks mul oma tundeid talitseda,” räägib Alona. „Ka mu abikaasa helistab mulle ja palvetab koos minuga. Palvetamisest on tõesti abi.” Piibel kinnitab sama: „Jehoova on ligi kõigile, kes teda appi hüüavad, kõigile, kes teda siiralt appi hüüavad.” (Laul 145:18.)

Jeesus õpetas mäejutluses oma jüngreid palvetama: „Sinu kuningriik tulgu.” (Matteuse 6:10.) Jumala kuningriik juurib igaveseks välja viimsegi murevalu. „Rahuvalitseja” Jeesuse käe läbi lõpetab Jumal „sõjad maa äärteni”. (Jesaja 9:6; Laul 46:9.) Jumal „mõistab õigust paljude rahvaste keskel ... Rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdima. ... keegi ei kohuta neid”. (Miika 4:3, 4.) Õnnelikud pered „ehitavad maju ja elavad neis, istutavad viinamägesid ja söövad nende vilja”. (Jesaja 65:21.) „Ükski elanik ei ütle: „Ma olen haige.”” (Jesaja 33:24.)

Kõigist ettevaatusabinõudest hoolimata ei ole tänapäeval alati võimalik „ettearvamatuid sündmusi” ära hoida või vältida sattumist valel ajal valesse kohta. (Koguja 9:11.) Sõdade, vägivalla ja haiguste tõttu hukkub ikka häid inimesi, nagu see on toimunud sajandeid. Kas nende süütute ohvrite jaoks on mingit lootust?

Miljonid inimesed, kelle täpset arvu teab vaid Jumal, saavad uuesti elavaks. Praegu on nad turvaliselt Jumala täiuslikus mälus ning magavad surmaund päevani, mil need, „kes on haudades, ... tulevad välja”. (Johannese 5:28, 29.) Piibel kinnitab ülesäratamise kohta: „See lootus on meile otsekui hinge ankur, kindel ja tugev.” (Heebrealastele 6:19.) Ülesäratamine toimub kindlasti, sest Jumal on Jeesuse „surnuist üles äratanud”. (Apostlite teod 17:31.)

Praegu peavad aga muredega maadlema isegi need, kes püüavad elada kooskõlas Jumala tahtega. Paul, Janet ja Alona tulevad oma muredega hästi toime, sest nad on võtnud appi praktilise tarkuse, hoidnud palve kaudu Jumala ligi ja kasvatanud usku Piibli tulevikulootusesse. Nagu see on paika pidanud nende puhul, soovime, et „Jumal, kes annab lootuse”, täidaks teidki, „kes te usaldate teda”, „suure rõõmu ja rahuga”. (Roomlastele 15:13.)