Kas sa väärtustad elu nii nagu Jumal?

1., 2. Milline Jumala and on eriti väärtuslik tänapäeval ja miks?

MEIE taevane isa on andnud meile võrratu anni: elu intelligentsete inimestena, kes suudavad jäljendada tema omadusi. (1. Moosese 1:27.) Tänu sellele väärtuslikule annile võime mõista, kui kasulikud on Piibli põhimõtted. Neid rakendades saame kasvada küpseteks kristlasteks, kes armastavad Jehoovat ja „kes on oma eristusvõimet harjutamise teel treeninud vahet tegema õige ja vale vahel”. (Heebrealastele 5:14.)

² Oskus mõista Piibli põhimõtete kasulikkust on eriti tähtis tänapäeval. Maailm on muutunud nii keeruliseks, et ükski seaduskogu ei suudaks käsitleda kõikvõimalikke olukordi, mis elus võivad kerkida. Hea näide on arstiteadus, iseäranis mis puudutab verepreparaate ja verega seotud protseduure. See valdkond pakub huvi ja on oluline kõigile neile, kes tahavad kuuletuda Jehoovale. Niisiis, kui mõistame asjakohaseid Piibli põhimõtteid, suudame langetada tarku otsuseid, mis on kooskõlas meie südametunnistusega ja aitavad meil olla sellised, keda Jumal armastab. (Õpetussõnad 2:6–11.) Vaadelgem mõnda põhimõtet.

3., 4. Millal mainitakse Piiblis esimest korda vere pühadust ja millistele põhimõtetele see tugineb?

³ Peagi pärast seda, kui Kain tappis Aabeli, andis Jehoova esimest korda teada, et elu ja veri on omavahel seotud ning et need on pühad. Jumal ütles Kainile: „Kuula, su venna veri kisendab maa pealt minu poole!” (1. Moosese 4:10.) Jehoova silmis sümboliseeris Aabeli veri tema elu, millele oli vägivaldselt lõpp tehtud. Seepärast võib öelda, et Aabeli veri kisendas Jumala poole, nõudes kättemaksu. (Heebrealastele 12:24.)

⁴ Pärast Noa päevil toimunud veeuputust andis Jumal inimestele loa süüa loomade liha, kuid mitte verd. Ta ütles: „Te ei tohi süüa liha koos verega, see tähendab eluga. Ma nõuan aru igalt elusolendilt, kes valab teie vere.” (1. Moosese 9:4, 5.) See keeld käib kõigi Noa järeltulijate kohta kuni meie päevini ning kinnitab veel kord Jumala varasemaid sõnu Kainile: seda, et veri sümboliseerib kõigi loodute elu ehk hinge. See määrus näitab, et eluallikas Jehoova nõuab aru kõigilt inimestelt, kes on elu ja vere vastu lugupidamatud. (Laul 36:9.)

5., 6. Kuidas näitab Moosese seadus, et veri on püha ja kallihinnaline? (Vaata ka kasti „Pea lugu loomade elust”.)

⁵ Need kaks põhitõde kajastusid ka Moosese seaduses. Kirjakoht 3. Moosese 17:10, 11 ütleb: „Kui [keegi] ... sööb mingisugust verd, siis pöördun ma selle veresööja vastu ja hävitan ta rahva seast. Sest elusolendi elu on ta veres ja ma olen andnud selle teile altaril lepituse toimetamiseks teie eest, kuna veri lepitab temas oleva elu tõttu.”a (Vaata kasti „Kuidas veri patte lepitab”.)

⁶ Kui tapetud looma verd ei kasutatud altaril, tuli see maha valada. Nii anti elu sümboolselt tagasi sellele, kellele see kuulub – Jehoovale. (5. Moosese 12:16; Hesekiel 18:4.) Samas ei pidanud iisraellased minema äärmusse ning püüdma lihast eemaldada igat verepiiska. Kui loom oli nõuetekohaselt tapetud ja verest tühjaks lastud, võis iisraellane süüa seda puhta südametunnistusega, sest oli osutanud eluandjale kohast austust.

 7. Kuidas näitas Taavet lugupidamist vere pühaduse vastu?

⁷ Taavet, kes oli Jumalale südame järele, mõistis põhimõtteid, mis leidusid vere kohta käivas seaduses. (Apostlite teod 13:22.) Ühel juhul, kui Taavet oli suures janus, tungisid kolm tema meest vaenlase laagrisse, ammutasid veemahutist vett ning viisid talle. Kuidas Taavet reageeris? „Kas peaksin jooma nende meeste verd, kes oma eluga riskides mulle vett tõid?” küsis ta. Taaveti silmis oleks selle vee joomine olnud võrreldav nende meeste vere joomisega. Seetõttu valas ta vee Jehoova ees maha, kuigi tal oli janu. (2. Saamueli 23:15–17.)

8., 9. Kas kristliku koguduse rajamisega muutus Jumala seisukoht elu ja vere kohta? Selgita.

⁸ Umbes 2400 aastat pärast seda, kui Noale anti verd puudutav määrus, ja umbes 1500 aastat pärast seaduselepingu sõlmimist lasi Jehoova varakristliku koguduse juhtival kogul kirjutada: „Püha vaim ja meie oleme otsustanud, et teie peale ei tohi panna muud koormat kui vaid selle, mis on hädavajalik: teil tuleb hoiduda ebajumalatele ohverdatust, verest, lämbunust ja hoorusest.” (Apostlite teod 15:28, 29.)

⁹ Kahtlemata mõistis algne juhtiv kogu, et veri on püha ja selle väärkasutamine on moraalselt sama vale kui ebajumalateenistus või hoorus. Ka tänapäeval tunnustavad tõelised kristlased seda seisukohta. Kuna nad juhinduvad eelkõige Piibli põhimõtetest, saavad nad Jehoovat rõõmustada otsustega, mis nad vere kasutamise kohta langetavad.

10., 11. a) Kuidas suhtuvad Jehoova tunnistajad täisvere ja vere põhikomponentide ülekandesse? b) Millistes verega seotud küsimustes võib kristlastel olla eriarvamusi?

¹⁰ Jehoova tunnistajad on seisukohal, et verest hoidumine tähendab keeldumist vereülekannetest ja -doonorlusest ning oma vere talletamisest vereülekande tarvis. Lugupidamisest Jumala seaduse vastu keelduvad nad vastu võtmast ka vere nelja põhikomponenti: punaliblesid, valgeliblesid, vereliistakuid ja plasmat.

¹¹ Tänapäeval on edasise töötlemise kaudu need komponendid omakorda tihti lahutatud fraktsioonideks, millel on palju kasutusviise. Kuidas kristlane neisse suhtub? Kas samamoodi nagu veresse? Igaühel tuleb selles küsimuses langetada isiklik otsus. Sama põhimõte kehtib ka selliste raviprotseduuride kohta nagu hemodialüüs, hemodilutsioon ning kaotatud vere kogumine ja organismi tagasijuhtimine tingimusel, et seda pole talletatud. (Vaata lisa „Verefraktsioonid ja kirurgilised protseduurid”.)

12. Kas isiklikku laadi otsused on vähetähtsad ja mida peaks nende langetamisel silmas pidama?

¹² Kas isiklikku laadi otsused on Jehoovale vähem tähtsad? Ei, ta on äärmiselt huvitatud meie mõtetest ja motiividest. (Loe Õpetussõnad 17:3; 24:12.) Niisiis, kui oleme palunud Jehoovalt juhatust ja hankinud ravimi või raviprotseduuri kohta infot, peaksime juhinduma Piibli abil treenitud südametunnistusest. (Roomlastele 14:2, 22, 23.) Sealjuures ei tohiks keegi südametunnistuse asjades oma arvamust teistele peale suruda. Samuti poleks õige küsida: „Mida sina minu olukorras teeksid?” Iga kristlane peab kandma oma koormat.b (Roomlastele 14:12; Galaatlastele 6:5; vaata kasti „Kas ma pean verd pühaks?”.)

13. Mida näitavad Jehoova kohta tema seadused ja põhimõtted? Too näide.

¹³ Piiblis kirjas olevad seadused ja põhimõtted näitavad, et Jehoova on tark seadusandja ja armastav isa, kes hoolib väga oma lastest. (Laul 19:7–11.) Kuigi käsku hoiduda verest ei antud tervist silmas pidades, kaitseb see meid vereülekande tüsistuste eest. (Apostlite teod 15:20.) Tegelikult peavad meditsiiniringkondades paljud veresäästlikku kirurgiat nüüdisaja arstiabi kullastandardiks. Tõelistele kristlastele kinnitab see Jehoova ääretut tarkust ja isalikku armastust. (Loe Jesaja 55:9; Johannese 14:21, 23.)

14., 15. a) Millistes seadustes kajastus Jumala armastus oma rahva vastu? b) Kuidas sa võid rakendada nende ohutusmeetmete taga olevaid põhimõtteid?

¹⁴ Muistses Iisraelis kajastus Jumala hool oma rahva eest paljudes tema seadustes. Näiteks andis ta käsu, et iisraellaste majade katusel peab õnnetuste ärahoidmiseks olema rinnatis, kuna seal viibiti tihti. (5. Moosese 22:8; 1. Saamueli 9:25, 26; Nehemja 8:16; Apostlite teod 10:9.) Samuti käskis Jumal valvata ohtlikke pulle. (2. Moosese 21:28, 29.) See, kes neid nõudeid eiras, näitas äärmist hoolimatust teiste vastu ning ta võis sattuda veresüüsse.

¹⁵ Mil moel võid sa rakendada nende seaduste taga olevaid põhimõtteid? Miks mitte mõelda oma sõidukile, sõidustiilile, loomadele, kodule, tööpaigale ja meelelahutusele. Mõnel maal on noorte peamiseks surmapõhjuseks õnnetusjuhtumid, sageli sellepärast, et nad riskivad tarbetult. Kuid noored, kes soovivad, et Jumal neid armastaks, peavad elu väärtuslikuks ega otsi põnevust ohtlikest tegevustest. Nad ei arva rumalalt, et nendega ei juhtu midagi. Nad tunnevad hoopis noorusest rõõmu ja hoiavad „kõik paha eemal oma ihust”. (Koguja 11:9, 10.)

16. Milline Piibli põhimõte käib abordi kohta? (Vaata ka allmärkust.)

¹⁶ Isegi sündimata lapse elu on Jumala silmis kallis. Kui muistses Iisraelis tegi keegi kahju lapseootel naisele, nii et kas naine või laps selle tagajärjel suri, pidas Jumal süüdlast inimesetapjaks ja see pidi andma „elu elu vastu”.c (Loe 2. Moosese 21:22, 23.) Võib vaid ette kujutada, mida Jehoova tunneb, nähes, kuidas igal aastal tapetakse abordi teel loendamatul hulgal sündimata lapsi, paljud neist oma mugavuse ja seksuaalvabaduse pärast.

17. Kuidas sa võid lohutada kedagi, kes on teinud aborti enne Jehoova mõõdupuude tundmaõppimist?

¹⁷ Mida aga öelda naise kohta, kes on teinud aborti enne Piibli tõe tundmaõppimist? Kas ta jääb Jumala halastusest ilma? Sugugi mitte! Tegelikult võib tõeliselt kahetsev inimene loota Jehoova andeksannile, mis põhineb Jeesuse valatud verel. (Laul 103:8–14; Efeslastele 1:7.) Kristus ütles: „Ma pole tulnud kutsuma kahetsusele õigeid, vaid patuseid.” (Luuka 5:32.)

18. Mis on Piibli järgi verevalamise peamine põhjus?

¹⁸ Jehoova ei soovi mitte ainult seda, et me hoiduksime teistele halba tegemast, vaid ka seda, et juuriksime oma südamest välja verevalamise peamise põhjuse – vihkamise. „Igaüks, kes vihkab oma venda, on mõrtsukas,” kirjutas Johannes. (1. Johannese 3:15.) Selline inimene ei pea oma venda mitte ainult vastumeelseks, vaid soovib lausa tema surma. Tema vaenulikkus võib ilmneda pahatahtlikus laimus või selles, et ta süüdistab venda vääralt milleski, mis väärib Jumala hukkamõistu. (3. Moosese 19:16; 5. Moosese 19:18–21; Matteuse 5:22.) Seega on väga tähtis kõrvaldada oma südamest igasugune pahatahtlikkus, mis võib seal pesitseda. (Jaakobuse 1:14, 15; 4:1–3.)

19. Mida ajendavad Piibli põhimõtetest juhinduvat inimest tegema kirjakohad Laul 11:5 ja Filiplastele 4:8, 9?

¹⁹ Need, kes väärtustavad elu nii nagu Jehoova ja soovivad olla sellised, keda ta armastab, väldivad ka igasugust vägivalda. Tekstis Laul 11:5 öeldakse Jumala kohta: „Ta vihkab igaüht, kes armastab vägivalda.” See salm ei kirjelda lihtsalt Jumala olemust, vaid sisaldab põhimõtet, millest elus juhinduda. See ajendab neid, kes armastavad Jumalat, hoiduma meelelahutusest, mis võib kasvatada isu vägivalla järele. Lisaks ajendab teadmine, et Jehoova on rahu Jumal, tema teenijaid täitma oma meelt ja südant kõigega, mis ergutab armastusele, mis on vooruslik ja kiiduväärne. Selle tulemuseks on rahu. (Loe Filiplastele 4:8, 9.)

20.–22. Kuidas suhtuvad kristlased maailma ja miks?

²⁰ Jumala silmis lasub kogu Saatana maailmal veresüü. Selle poliitilised süsteemid, mida on Piiblis kujutatud tigedate metsloomadena, on tapnud miljoneid, sealhulgas paljusid Jehoova teenijaid. (Taaniel 8:3, 4, 20–22; Ilmutus 13:1, 2, 7, 8.) Äri- ja teadusmaailm on koostöös nende elajalike jõududega loonud kujuteldamatult jubedaid relvi ja lõiganud sellest tohutut kasumit. Tõepoolest, „kogu maailm on Saatana võimuses”. (1. Johannese 5:19.)

²¹ Kuna Jeesuse järelkäijad ei kuulu maailma, vaid jäävad poliitikas ja sõdades rangelt erapooletuks, hoiduvad nad isiklikust ja kollektiivsest veresüüst.d (Johannese 15:19; 17:16.) Kristuse eeskujul ei vasta nad vägivallaga, kui neid taga kiusatakse. Nad hoopis armastavad oma vaenlasi ja isegi palvetavad nende eest. (Matteuse 5:44; Roomlastele 12:17–21.)

²² Ennekõike hoiduvad tõelised kristlased seotusest Suure Babüloniga, ülemaailmse valereligiooni impeeriumiga, kellel lasub suurim veresüü. Jumala sõna ütleb: „Sellest linnast on leitud prohvetite, pühade ja kõigi maa peal tapetute verd.” Seepärast manitsetakse meid tungivalt: „Minge välja temast, minu rahvas.” (Ilmutus 17:6; 18:2, 4, 24.)

23. Mida tähendab Suurest Babülonist väljaminek?

²³ Suurest Babülonist lahkumine tähendab enamat kui vaid enda mahavõtmist selle hingekirjast. See tähendab ka seda, et tuleb vihata halbu tegusid, millele valereligioon läbi sõrmede vaatab või mida ta avalikult toetab. Näiteks on vaja vihata ebamoraalsust, poliitikas osalemist ja rikkuse tagaajamist. (Loe Laul 97:10; Ilmutus 18:7, 9, 11–17.) Niisugused teod on liigagi sageli viinud verevalamiseni.

24., 25. a) Mille alusel halastab Jumal kahetsevale inimesele, kel lasub veresüü? b) Millist piibliaegade korraldust see meelde tuletab?

²⁴ Enne õige jumalateenimisega liitumist on igaüks meist ühel või teisel viisil toetanud Saatana süsteemi ja sattunud mõnes mõttes veresüüsse. Siis me aga muutsime end, hakkasime uskuma Kristuse lunastusohvrisse ja pühendusime Jumalale. Tänu sellele on Jumal meile halastanud ja ta kaitseb meid kõige eest, mis võiks rikkuda meie suhteid temaga. (Apostlite teod 3:19.) See kaitse tuletab meile meelde piibliaegade pelgulinnu. (4. Moosese 35:11–15; 5. Moosese 21:1–9.)

²⁵ Kuidas pakkusid pelgulinnad kaitset? Kui iisraellane põhjustas kogemata kellegi surma, pidi ta põgenema ühte pelgulinna. Pärast seda, kui asjatundlikud kohtumõistjad tegid tema juhtumi kohta otsuse, sai tahtmatu inimesetapja elada pelgulinnas kuni ülempreestri surmani. Seejärel võis ta minna elama ükskõik kuhu. Kuivõrd silmapaistev näide Jumala halastusest ja sellest, kui kõrgelt ta hindab inimelu! Nii nagu muistsed pelgulinnad, pakub Jumal meile tänapäeval Kristuse lunastusohvri alusel kaitset surma eest, kui oleme tahtmatult rikkunud tema käsku elu ja vere pühaduse kohta. Kas sa oled selle eest tänulik? Kuidas sa saad oma tänulikkust väljendada? Näiteks nii, et kutsud ka teisi Jumala kaitsva tiiva alla. Eriti tähtis on see sellepärast, et suur viletsus on kiiresti lähenemas. (Matteuse 24:21; 2. Korintlastele 6:1, 2.)

26.–28. a) Mis mõttes sarnaneb meie olukord prohvet Hesekieli omaga? b) Kuidas me saame olla sellised, keda Jumal armastab?

²⁶ Jumala rahvas on tänapäeval samasuguses olukorras, nagu oli muistne prohvet Hesekiel, kelle Jehoova määras Iisraeli soole vahimeheks. „Kui sa kuuled sõna mu suust, pead sa neid minu nimel hoiatama,” ütles Jumal. Kui Hesekiel poleks seda käsku täitnud, oleks ta isiklikult vastutanud nende vere eest, kes hukkusid siis, kui Jeruusalemmalt aru nõuti. (Hesekiel 33:7–9.) Ent Hesekiel oli kuulekas ja tema peale ei tulnud veresüüd.

²⁷ Peagi tabab kogu Saatana maailma lõpp. Sel põhjusel tunnevad Jehoova tunnistajad, et teistele kuningriigisõnumit jagades on neil nii kohustus kui ka eesõigus kuulutada „Jumala kättemaksu päeva”. (Jesaja 61:2; Matteuse 24:14.) Kas sa osaled selles tähtsas töös kogu südamest? Apostel Paulus suhtus kuulutustöösse tõsiselt. Seepärast võis ta öelda: „Ma olen puhas kõikide verest, sest ma pole teile Jumala tahtest midagi rääkimata jätnud.” (Apostlite teod 20:26, 27.) Milline suurepärane eeskuju!

²⁸ Et olla sellised, keda Jehoova palavalt armastab, ei piisa vaid sellest, et suhtume elusse ja veresse nii nagu Jehoova. Meil tuleb tema silmis ka puhtaks ehk pühaks jääda. Sellest räägib järgmine peatükk.