Milline on sinu tulevik?

KUI Kõigeväeline Jumal on kõiketeadja, teades viimast kui üht nii minevikust, olevikust kui tulevikust, kas ei lähe siis kõik täpselt seda rada, nagu Jumal on ette näinud? Kui nüüd Jumal on ette näinud ja määranud iga inimolendi elu suuna ning vääramatu saatuse, kas saab siis veel tõepoolest öelda, et meil on see voli valida oma elutee, oma tulevik?

Nende küsimuste üle on väideldud sajandeid. Suuremate religioonide seisukohad sel vaidlusalusel teemal lahknevad siiani. Kas on Jumala võime ette teada tulevikku ühtesobitatav inimese vaba tahtega? Kust peaksime otsima vastust?

Miljonid inimesed kogu maakeral tunnustavad Jumala kirjapandud Sõna kui tema ning inimkonna vahelist suhtluskanalit tema eesträäkijate, prohvetite kaudu. Näiteks viidatakse Koraanis ilmutustele, mis pärinevat Jumalalt: Taurāh (Toora, Seadus ehk viis Moosese raamatut), Zabūr (Laulud) ja Injīl (evangeeliumid, Kristlikud Kreeka Kirjad ehk Uus Testament), peale selle ilmutused Iisraeli prohvetitele.

Kristlikest Kreeka Kirjadest loeme: ”Kõik Kiri on Jumala Vaimu poolt sisendatud ja on kasulik õpetuseks, noomimiseks, parandamiseks” (2. Timoteosele 3:16). On siis ilmselge, et mistahes juhatuse ja õpetuse saamiseks on meil vaja ikkagi pöörduda vaid Jumala enda poole. Kas poleks siis mõistlik uurida, mida Jumala vanaaja prohvetid on kirja pannud? Mida nemad tulevikust kõnelevad?

Ettekirjutatud tulevik

Kes Pühakirja on lugenud, teab, et selles on sõna otseses mõttes sadu prohvetiennustusi. Sellised ajaloosündmused nagu muistse Babüloni langus, Jeruusalemma ülesehitamine (kuues kuni viies sajand e.m.a.) ning muistsete Meedia-Pärsia ja Kreeka kuningate tõus ning langemine olid kõik ennustatud üksikasjadeni (Jesaja 13:17—19; 44:24—45:1; Taaniel 8:1—7, 20—22). Taoliste prohvetikuulutuste täideminek on jõulisemaid tõendeid selle kohta, et Pühakiri on tõepoolest Jumala Sõna, et ainuüksi Jumalal on võime nii ette näha kui määrata, mis tulevik toob. Selles mõttes võib siis tõesti öelda, et Pühakirjas on tulevik ette kirjutatud.

Jumal ise kuulutab: ”Mina olen Jumal ja kedagi teist ei ole, mina olen Jumal ja ükski ei ole minu sarnane, kes algusest alates kuulutab lõppu ja aegsasti ette, mida veel ei ole tehtud, kes ütleb: minu nõu läheb korda ja ma teen kõik, mis ma tahan .. Mida ma olen rääkinud, seda ma lasen ka sündida, nagu ma olen kavatsenud, nõnda ma teengi!” (Jesaja 46:9—11; 55:10, 11). Juba nimi Jehoova, millega Jumal oma prohvetite poole pöördus, tähendab sõna-sõnalt ”ta põhjustab saamist [kellekski, millekski]”a (1. Moosese 12:7, 8; 2. Moosese 3:13—15; Laul 83:19). Jumal näitab, et ta on oma sõna Täideviija, et tema teostab alati oma eesmärgid.

Niisiis kasutab Jumal oma etteteadmisvõimet selleks, et täide viia enda eesmärgid. Tihti on ta kasutanud seda hoiatamaks kurje eelseisva kohtu eest, ent oma sulaste puhul selleks, et anda neile päästelootus. Kuid kas kasutab Jumal seda piiramatul määral? Kas on Pühakirjas tõendeid selle kohta, et mõnda peab Jumal paremaks mitte ette teada?

Kas Jumal teab kõike ette?

Kõik väited, mis predestinatsiooni toetuseks tuuakse, tuginevad oletusele: kuna Jumala võimuses vastuvaidlematult on ette näha ja ära määrata tulevikusündmusi, peab ta ju ette teadma kõike, sedagi, mida iga üksikisik tulevikus ette võtab. Kuid kas seesugune oletus on ikka tark? See, mida Jumal Pühakirjas räägib, kinnitab midagi muud.

Näiteks öeldakse Pühakirjas, et ’Jumal kiusas Aabrahami’, käskides sel ohverdada oma poeg Iisak põletusohvriks. Kui Aabraham oli valmis Iisaki ohvriks tooma, peatas Jumal ta ja ütles: ”Nüüd ma tean, et sa kardad Jumalat ega keela mulle oma ainust poega!” (1. Moosese 22:1—12, meie kursiiv). Kas oleks Jumal väitnud midagi sellist, kui ta samal ajal oleks ette teadnud, et Aabraham täidab ta käsu? Kas oleks see siis veel tõeline proovilepanek olnud?

Pealegi, vanaaja prohvetid on tähendanud üles, kuidas Jumal ise korduvalt ütleb, et ta kahetseb tehtut või plaanitut. Näiteks lausus Jumal, et ta ”kahetses [heebrea keeles na·ḥamʹ], et ta oli teinud Sauli Iisraeli kuningaks” (1. Saamueli 15:11, 35; võrdle Jeremija 18:7—10; Joona 3:10). Kuna Jumal on täiuslik, ei saa need salmid siin kanda mõtet sellest, et Jumal tegi vea, kui ta Sauli Iisraeli esimeseks kuningaks valis. Pigemini on need märk Jumala kahjumeelest selle üle, et Saul läks ustavusetuse ja sõnakuulmatuse teed. See, kuidas Jumal ennast siin väljendab, kaotaks täielikult mõtte, kui ta oleks Sauli samme ette teadnud.

Seda väljendit on Pühakirjas kasutatud juba väga kaua aega tagasi, kirjeldamaks Noa päevi, mille kohta on seal kirjas: ”Jehoova kahetses, et ta inimese oli teinud maa peale, ja ta süda valutas. Ja Jehoova ütles: ”Ma tahan inimese, kelle ma olen loonud, maa pealt kaotada .., sest ma kahetsen, et ma nad olen teinud!” (1. Moosese 6:6, 7). Seegi siin kinnitab, et Jumal ei määra kindlaks inimese tegusid. Jumal tundis kahetsust, kurvastust ja isegi valu, kuid seda mitte sellepärast, et ta ise eksinud oleks, vaid selleks andis alust inimese kasvav kurjus. Looja kahetses, kuna hävitada tuli kogu inimkond peale Noa ja tema pere. Jumal kinnitab: ”[Mul] ei ole hea meel õela surmast” (Hesekiel 33:11; võrdle 5. Moosese 32:4, 5).

Kas aga Jumal teadis ja suisa määras ette selle, et Aadam teeb pattu ning millised kurvad tagajärjed seetõttu kogu inimperele osaks saavad? Nagu eelneva põhjal võime näha: see pole tõsi. Pealegi, kui Jumal kõike seda oleks ette teadnud, oleks ta inimese loojana patugi autor olnud ning seetõttu oleks Jumal paratamatult ise vastutav kogu kurjuse ja kannatuste eest inimmaailmas. See on ilmselges vastuolus sellega, mida Jumal Pühakirjas enda kohta räägib. Ta on armastuse ja õigluse Jumal, kes vihkab õelust (Laul 33:5; Õpetussõnad 15:9; 1. Johannese 4:8).

Inimese kaks saatust

Pühakiri ei näita, et Jumal iga indiviidi tuleviku mingil moel kindlaks või ette oleks määranud. See hoopis räägib, et Jumal on inimese ette pannud kaks võimalikku saatust. Jumal annab igaühele vabad käed ise endale saatus valida. Kaua aega tagasi teatas prohvet Mooses Iisraelile: ”Ma olen pannud su ette elu ja surma .. Vali nüüd elu, et sina ja su sugu võiksite elada, armastades Jehoovat, oma Jumalat, kuulates tema häält ja hoidudes tema poole! Sest see on su elu ja su päevade pikkus” (5. Moosese 30:19, 20, meie kursiiv). Jumala prohvet Jeesus hoiatas: ”Minge sisse kitsast väravast; sest avar on värav ja lai on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes sealt sisse lähevad. Ja kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad” (Matteuse 7:13, 14). Kaks teed — kaks saatust. Meie tulevik sõltub meie tegudest. Kuuletumine Jumalale tähendab elu, sõnakuulmatus aga surma (Roomlastele 6:23).

Jumal ”kuulutab kõigile inimestele kõigis paigus, et nad peavad meelt parandama, sest ta on seadnud päeva, mil ta tahab kohut mõista maailma üle õigluses” (Apostlite teod 17:30, 31). Just nagu enamik Noa päevil elanuid valis sõnakuulmatuse ja sai hukka, nõndasamuti heidab tänapäeval enamik inimesi Jumala käsud kõrvale. Sellegipoolest, Jumal pole veel kellegi puhul paika pannud, kes läheb hävingusse, kes pääseb. Tegelikult Jumal ütleb oma Sõnas, et ta ”ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik tuleksid meeleparandusele” (2. Peetruse 3:9). Isegi äärmiselt hukas inimesed võivad parandada meelt, saada sõnakuulelikuks ning teha muudatusi, pälvimaks Jumala heakskiitu (Jesaja 1:18—20; 55:6, 7; Hesekiel 33:14—16; Roomlastele 2:4—8).

Sõnakuulelikele lubab Jumal igavest elu rahurikkas paradiisis, maal, kus pole sootuks kurjust, vägivalda ega sõjategevust, maailmas, kus nälg, kannatused, haigused ja surm on minevik (Laul 37:9—11; 46:10; Jesaja 2:4; 11:6—9; 25:6—8; 35:5, 6; Ilmutuse 21:4). Isegi surnud saavad taas elu ja võimaluse teenida Jumalat (Taaniel 12:2; Johannese 5:28, 29).

”Hoia, mis laitmatu, ja vaata sellele, mis on õige,” ütleb laulukirjutaja, ”sest rahunõudjal mehel on tulevik! Ent üleastujad kaotatakse täiesti ja õelate tulevik hävib!” (Laul 37:37, 38). Milline on sinu tulevik? Kõik sõltub sinust. Selle ajakirja väljaandjad on meeleldi valmis andma sulle rohkem informatsiooni selle kohta, kuidas saad sa kindlustada endale õnneliku, rahuliku tuleviku.

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 6]

Jumal kasutab oma etteteadmisvõimet selleks, et täide viia enda eesmärgid

[Väljavõte lk 8]

Jumal ”ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik tuleksid meeleparandusele”. 2. Peetruse 3:9

[Pilt lk 7]

Kui Jumal oleks juba ette teadnud, et Aabraham on valmis ohverdama oma poja, kas oleks see olnud tõeline katse?