Saa kasu ”taeva viljast”
VARSTI pärast imepärast vabanemist Egiptusest ilmutasid iisraellased oma Vabastaja Jehoova vastu tõsist usupuudust. Selle tulemusena lasi Jehoova neil rännata Siinai kõrbes 40 aastat. Kogu selle aja kestel iisraellased ja ”hulk segarahvast”, kes võõramaalastest nendega ühinenud oli, sõid ja jõid, ”nõnda et küllalt sai” (2. Moosese 12:37, 38). Laul 78:23—25 räägib, kuidas see oli võimalik: ”Ta [Jehoova] andis käsu pilvedele ülal ja avas taeva uksed ning laskis sadada nende peale mannat toiduks; ta andis neile taeva vilja! Inimene sõi inglite leiba; ta lähetas neile rooga, nõnda et küllalt sai!”
Kuna ka Mooses sõi mannat, kirjeldas ta seda haruldast toitu. Ta kirjutas, et hommikul, ”kui kastekord oli haihtunud, .. oli kõrbe pinnal midagi õhukese soomuse taolist, peenikest nagu härmatis maas! Kui Iisraeli lapsed seda nägid, siis nad küsisid üksteiselt: ”Mis see on?””, heebrea keeles sõnasõnaliselt ”man hu’?”. Sellest väljendist sai ilmselt alguse sõna ”manna”, nagu iisraellased seda toitu nimetama hakkasid. Mooses ütles: ”See oli valge nagu koriandri seeme ja maitses nagu mesikook” (2. Moosese 16:13—15, 31, UM allmärkus).
Manna polnud mingi looduses esinev toit, nagu mõned väidavad. Selle saamine oli seotud üleloomuliku jõuga. Näiteks ei piiranud selle kättesaadavust asukoht ega aastaaeg. Kui seda säilitati üleöö, täitus see ussidega ja hakkas haisema; ent kui iga perekond kogus enne iganädalast hingamispäeva kahekordse koguse, ei läinud see halvaks, nii et seda sai süüa ka hingamispäeval — päeval, mil mannat üldse ei ilmunud. Kindlasti oli manna imepärane korraldus (2. Moosese 16:19—30).
Viide ”inglitele” ehk ”vägevatele” (Piibli Raamat) Laulus 78 osutab sellele, et Jehoova võis kasutada seoses manna korraldusega ingleid (Laul 78:25). Kuidas see ka polnud, igal juhul oli rahval põhjust Jumalat tema lahkuse eest tänada. Enamik ilmutas aga nende Egiptuse orjusest Vabastaja vastu tänamatust. Ka meie võime hakata pidama Jehoova korraldusi enesestmõistetavaks või muutume lausa tänamatuks, kui me ei mõtiskle tema helduse üle. Seega võime olla tänulikud, et Jehoova lasi ”meile õpetuseks” panna kirja Iisraeli rahva vabastamise loo ja sellele järgnenud sündmused (Roomlastele 15:4).
Iisraellastele antud õppetund tuleb kristlastele kasuks
Kui Jehoova varustas iisraellasi mannaga, oli tal rohkem meeles kui vaid kolme miljoni iisraellase füüsiliste vajaduste rahuldamine. Ta soovis neid ”alandada ja proovile panna”, et neid puhastada ja distsiplineerida nende endi kasuks (5. Moosese 8:16, EP 97; Jesaja 48:17). Kui nad oleksid lasknud end puhastada ja distsiplineerida, oleks Jehoova neile meeleldi viimaks head teinud, andes neile rahu, õitsengu ja õnne Tõotatud Maal.
Üks elutähtis asi, mida nad pidid õppima, oli see, et ”inimene ei ela ükspäinis leivast, vaid inimene elab kõigest, mis lähtub Jehoova suust” (5. Moosese 8:3). Poleks Jumal neid mannaga varustanud, oleks inimesed nälga surnud — seda tõsiasja tunnustasid nad varmalt (2. Moosese 16:3, 4). Tänulikele iisraellastele tuletati iga päev meelde, et nad sõltuvad täielikult Jehoovast ja see muutis nad alandlikuks. Jõudnud kord juba materiaalselt külluslikule Tõotatud Maale, oli vähe tõenäoline, et nad unustaksid Jehoova ja selle, et nad temast sõltuvad.
Nagu iisraellased, peavad ka kristlased meeles pidama, et eluks hädavajalikes asjades — nii füüsilistes kui vaimsetes — sõltuvad nad Jumalast (Matteuse 5:3; 6:31—33). Vastuseks ühele Kuradi kiusatusele tsiteeris Jeesus Kristus Moosese sõnu tekstist 5. Moosese 8:3, öeldes: ”Kirjutatud on: inimene ei ela ükspäinis leivast, vaid igaühest sõnast, mis lähtub Jumala suust” (Matteuse 4:4). Tõesti, tõelised jumalakummardajad toituvad sellest, et loevad Jehoova mõtteavaldusi, mis on kirjas tema Sõnas. Lisaks tugevdab nende usku see, kui nad kogevad nende mõtete kasulikkust oma elus, kui nad kõnnivad ühes Jumalaga ja seavad tema Kuningriigi huvid esikohale.
Ebatäiuslikud inimesed võivad lakata hindamast oma elus harjumuspäraseks saanud asju — isegi kui need asjad peegeldavad Jehoova armastavat hoolt. Näiteks alguses üleloomulik manna korraldus küll hämmastas iisraellasi ja tegi nad tänulikuks, kuid aja möödudes hakkasid paljud kaeblema. ”Meie hing tülkab seda viletsat toitu,” kurtsid nad lugupidamatult — ilmne märk sellest, et nad hakkasid ’loobuma elavast Jumalast’ (4. Moosese 11:6; 21:5; Heebrealastele 3:12). Nad on seega ”meile manitsuseks, kellele maailma lõpu ajad on vastu jõudnud” (1. Korintlastele 10:11).
Kuidas saame meie sellest hoiatavast eeskujust õppust võtta? Üks viis on see, et me ei lase kunagi Piibli õpetustel või nendel korraldustel, mis meile antakse ustava ja mõistliku orjaklassi kaudu, endale tavaliseks muutuda (Matteuse 24:45). Kui hakkame pidama Jehoova ande iseenesestmõistetavaks või tüdime nendest, hakkavad meie suhted temaga jahenema.
Arusaadavalt ei uputa Jehoova meid üle pideva hämmastavate uute asjade valinguga. Selle asemel levitab ta oma Sõna üha suurenevat valgust järk-järgult (Õpetussõnad 4:18). See võimaldab tema rahval õpitu omaks võtta ja ellu rakendada. Jeesus järgis oma Isa eeskuju, kui ta õpetas oma esimesi jüngreid. Ta selgitas Jumala Sõna neile ”sedamööda, kuidas nad suutsid kuulda” ehk ”aru saada”, nagu mõni tõlge seda väljendab. (Markuse 4:33; võrdle Johannese 16:12.)
Püüa rohkem hinnata Jumala korraldusi
Jeesus kasutas ka kordamist. Mõistus võib muidugi kergesti omastada mingi mõtte, näiteks Piibli põhimõtte, kuid selleks, et see südamesse jõuaks ja kristliku ”uue inimese” osaks saaks, võib minna pisut rohkem aega, iseäranis siis, kui vanad ilmalikud kombed ja hoiakud on sügavale juurdunud (Efeslastele 4:22—24). Nii oli see kindlasti ka Jeesuse jüngritega, kui neil tuli üle saada uhkusest ja arendada alandlikkust. Jeesus pidi õpetama neile alandlikkust mitmel korral, tuues iga kord eri viisil esile sama põhipunkti, nii et see neile kohale jõuaks, nagu lõpuks ka juhtus (Matteuse 18:1—4; 23:11, 12; Luuka 14:7—11; Johannese 13:5, 12—17).
Nüüdisajal järgitakse kristlikel koosolekutel ja Vahitorni ühingu väljaannetes Jeesuse eeskuju selles, kuidas hästi läbimõeldult korrata. Hinnakem siis seda kui Jumala armastava hoole väljendust ning ärgem kunagi tüdigem tema andidest, nagu iisraellased hakkasid manna üle nurisema. Tõesti, kui me püüame kannatlikult võtta kuulda Jehoova korrapäraseid meeldetuletusi, näeme oma elus, et see kannab head vilja (2. Peetruse 3:1). Sellise hindava hoiakuga näitame tõesti, et saame oma südames ja mõistuses aru Jumala Sõnast (Matteuse 13:15, 19, 23). Selles osas on meil suurepärane eeskuju laulukirjutaja Taaveti näol, kel küll polnud nõnda suurt vaimse toidu valikut kui meil tänapäeval, kes aga kirjutas, et Jehoova seadused on ”magusamad kui mesi ja kui kärjemesi” (Laul 19:11).
”Manna”, mis annab igavese elu
”Mina olen eluleib,” ütles Jeesus juutidele. ”Teie esiisad sõid kõrbes mannat ja surid. [—] Mina olen elav leib, mis taevast on alla tulnud. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha, mille annan maailma elu eest!” (Johannese 6:48—51). Sõnasõnaline leib ja manna ei andnud igavest elu ega võigi seda anda. Need aga, kes ilmutavad usku Jeesuse lunastusohvrisse, saavad jäädavalt igavese elu õnnistuse osaliseks (Matteuse 20:28).
Enamik neist, kes saavad kasu Jeesuse lunastusohvrist, elavad igavesti paradiisliku maa peal. Nende seas on ”suur hulk rahvast”, keda kujutas koos iisraellastega Egiptusest lahkunud ”hulk segarahvast” võõramaalasi ning kes elab üle saabuva ”suure viletsuse”, mis kõrvaldab maa pealt kogu kurjuse (Ilmutuse 7:9, 10, 14; 2. Moosese 12:38). Veelgi suurema tasu saavad need, keda ettetähenduslikult kujutasid iisraellased. Apostel Paulus kirjutas, et need 144000 moodustavad Jumala vaimse Iisraeli. Nad saavad tasuks pärast surma ülestõusmise taevasele elule (Galaatlastele 6:16; Heebrealastele 3:1; Ilmutuse 14:1). Seal annab Jeesus neile erilist mannat.
Mis on ”varjule pandud manna”
”Kes võidab, sellele ma annan süüa varjule pandud mannat,” ütles ülesäratatud Jeesus vaimsele Iisraelile (Ilmutuse 2:17). See sümboolne varjule pandud manna tuletab meelde mannat, mida Jumal käskis Moosesel hoida kuldkruusis pühas seaduselaekas. Laegast hoiti kogudusetelgi kõige pühamas paigas. Seal oli see silme alt ära, nii öelda varjule pandud. See mälestusena hoitud manna ei riknenud, kui seda hoiti laekas, nii et see sümboliseeris kohaselt riknematut toiduvaru (2. Moosese 16:32; Heebrealastele 9:3, 4, 23, 24). Andes 144000-le varjule pandud mannat, tagab Jeesus neile surematuse ja kadumatuse Jumala vaimsete poegadena (Johannese 6:51; 1. Korintlastele 15:54).
”Sinu [Jehoova] juures on eluallikas,” ütles laulukirjutaja (Laul 36:10). Kui hästi küll manna korraldus, nii sõnasõnaline kui sümboolne, seda põhitõde kinnitab! Manna, mida Jumal andis muistsele Iisraelile, piltlik manna, mille ta andis Jeesuse liha näol meie heaks, ja sümboolne varjule pandud manna, mida ta annab Jeesuse kaudu 144000-le, tuletavad meile kõigile meelde, et meie elu on täielikult Jumala kätes (Laul 39:6, 8). Tunnustagem alandlikult, tagasihoidlikult ja korrapäraselt seda sõltuvust. Siis Jehoova omakorda teeb viimaks meile head (5. Moosese 8:16).
[Pildid lk 26]
Kõik inimesed sõltuvad igavese elu saamisel ”elavast leivast, mis taevast on alla tulnud”
[Pilt lk 28]
Kui käime kõigil kristlikel koosolekutel, näitame sellega, et hindame Jehoova meeldetuletusi