Lugejate küsimusi

Miks jäeti Sauli sõdurid ellu, kui nad sõid liha koos verega, kuigi Jumala Seaduse järgi oleks tulnud nad hukata?

Need mehed tõepoolest rikkusid vere kohta käivat Jumala seadust, kuid neile halastati ehk seetõttu, et nad suhtusid veresse lugupidavalt, kuigi nad oleksid pidanud lugupidamise ilmutamisel hoolsamad olema.

Vaatle seda olukorda. Iisraellased olid kuningas Sauli ja tema poja Joonatani juhtimisel vilistide vastu sõdimas. Ajal, mil ’Iisraeli mehed olid lahingus väga vaevatud’, vandus Saul järelemõtlematult, et tema mehed ei tohi süüa enne, kui vaenlane on võidetud. (1. Saamueli 14:24) Peagi tekitas tema vanne probleemi.

Tema mehed olid rasket lahingut küll võitmas, kuid tugevad pingutused nõudsid oma osa. Nad olid näljased ja kurnatud. Kuidas nad selles äärmuslikus olukorras käitusid? „Seepärast kippus siis rahvas saagi kallale ja võttis pudulojuseid, veiseid ja vasikaid ja tappis need palja maa peal; ja rahvas sõi neid ühes verega.” — 1. Saamueli 14:32.

Sellega rikkusid nad verd puudutavat Jumala seadust, nagu mõned Sauli meeste hulgast talle teatasid: „Vaata, rahvas teeb pattu Jehoova vastu, kui ta sööb ühes verega!” (1. Saamueli 14:33) Seadus ütles tõesti, et tapetud loomadest tuleb veri enne liha söömist välja lasta. Jumal ei nõudnud, et vere väljalaskmisel äärmuseni mindaks. Mõistlikul viisil vere väljalaskmisega said tema sulased ilmutada lugupidamist vere tähenduse vastu. (5. Moosese 12:15, 16, 21—25) Looma verd võis kasutada altari peal ohverdamiseks, kuid seda ei tohtinud süüa. Selle seaduse tahtliku rikkumise korral karistati Jumala rahva liikmeid surmaga, sest neile oli öeldud: „Te ei tohi süüa mitte ühegi liha verd, sest iga liha hingeks on ta veri! Igaüks, kes seda sööb, hävitatagu!” — 3. Moosese 17:10—14.

Kas kuningas Sauli sõdurid rikkusid Seadust tahtlikult? Kas nad eirasid täielikult vere kohta käivat Jumala seadust? — Võrdle 4. Moosese 15:30.

Meil pole põhjust selliseid järeldusi teha. Jutustus räägib, et nad ’tapsid loomad maa peal ja sõid neid ühes verega’. Seega võisid nad mõningal määral püüda verd välja lasta. (5. Moosese 15:23, Suur Piibel) Kuna nad olid aga kurnatud ja näljased, ei riputanud nad lihakehasid üles ega andnud vere väljavoolamiseks piisavalt aega. Nad tapsid lambad ja veised „maa peal”, see võis aga vere väljavoolu aeglustada. Ja liha lõikasid nad kiiresti lihakehadelt, mis võib-olla lebasid veres. Seepärast, kui neil ka oli kavatsus Jumala seadust täita, ei teinud nad seda õigel viisil ega küllaldasel määral.

Selle tulemusena ’sõi rahvas loomi ühes verega’ ja tegi seeläbi pattu. Saul mõistis seda ning käskis ühe suure kivi enda juurde veeretada. Ta andis sõduritele käsu: „Igaüks toogu minu juurde oma härg ja lammas ja tapku need siin ning söögu; ärgu tehtagu pattu Jehoova vastu, süües ühes verega!” (1. Saamueli 14:33, 34) Süüdiolevad sõdurid kuuletusid ja „Saul ehitas altari Jehoovale”. — 1. Saamueli 14:35.

Kui loomi tapeti kivi peal, voolas veri tõenäoliselt küllaldasel määral välja. Loomade liha söödi tapmispaigast eemal. Võib-olla kasutas Saul üht osa väljalastud verest altaril, et paluda Jumalalt halastust nendele, kes olid patustanud. Ilmselt halastas Jehoova seepärast, et ta teadis, et sõdurid olid püüdnud suurele väsimusele ja näljale vaatamata verd välja lasta. Jumal võis arvesse võtta ka seda, et Sauli mehi oli sellesse meeleheitlikusse olukorda viinud Sauli järelemõtlematult antud vanne.

See lugu näitab, et hädaolukorraga ei saa vabandada Jumala seaduse eiramist. See peaks aitama meil näha ka seda, et enne mingi vande andmist on vaja hoolikalt järele mõelda, sest järelemõtlematult antud tõotus võib põhjustada probleeme nii meile endile kui ka teistele. — Koguja 5:3—5.