Haljas õlipuu Jumala kojas

IISRAELIMAAL kasvab üks peaaegu hävitamatu puu. Isegi kui ta maha raiutakse, hakkavad tema juurtest varsti võrsuma uued kasvud. Kui viljakoristus lõpule saab, tasub ta oma peremehele vaeva eest rohke õliga, mida võib kasutada toidu valmistamisel, valgustites või ka hügieeni ja iluravi tarbeks.

Ühe vana mõistujutu järgi, mis on kirjas Piibli Kohtumõistjate raamatus, „läksid puud [ükskord] võidma enestele kuningat”. Millise metsapuu juurde nad kõigepealt läksid? Ei millegi muu kui tugeva ja viljaka õlipuu juurde (Kohtumõistjate 9:8).

Rohkem kui 3500 aastat tagasi kirjeldas prohvet Mooses Iisraeli kui ’head maad, õlipuude maad’ (5. Moosese 8:7, 8). Isegi tänapäeval on sealne maastik Hermoni mäe jalamilt põhjas kuni Be’ér-Sheva’ ümbruseni lõunas õlipuusalusid täis tipitud. Ikka veel kaunistavad nad rannaäärset Saaroni tasandikku, kaljuseid Samaaria mäenõlvu ja viljakaid Galilea orge.

Piiblikirjutajad kasutasid õlipuud sageli piltlikus tähenduses. Selle puu omaduste abil toodi kujukaid näiteid Jumala halastuse, ülestõusmistõotuse ja õnneliku perekonnaelu kohta. Kui õlipuud veidi lähemalt uurida, võib see aidata meil neid Pühakirja viiteid mõista ning kasvatada hindamist selle ainulaadse puu vastu, mis ühes muu looduga ülistab Loojat (Laul 148:7, 9).

Krobedakooreline õlipuu

Esmapilgul ei pruugi õlipuu erilist muljet avaldada. Ta ei sirutu taeva poole nagu suursugused Liibanoni seedrid. Tema puit ei ole nii kallihinnaline kui küpressil ja ta õied ei paku nii suurt silmailu kui mandlipuu omad (Ülemlaul 1:17; Aamos 2:9). Õlipuu kõige tähtsam osa on silma eest varjul, nimelt maa all. Tema laialihargnevad juured, mis võivad ulatuda maapinnast kuni 6 meetri sügavusele ja horisontaalselt veelgi kaugemale, mängivad tähtsalt rolli puu andiderikkuse ja ellujäämise juures.

Nende juurte tõttu võib õlipuu kivistel mäenõlvadel põua üle elada, samal ajal kui puud all orus on ehk juba janusse surnud. Tänu oma juurtele võib ta kasvatada oliive aastasadu, isegi kui ta jändrik tüvi näib kõlbavat vaid küttepuuks. Kõik, mida see krobedakooreline puu vajab, on kasvamiseks ruumi ja hingamiseks kohevat mulda, kus ei ole umbrohtu või teisi taimi, mis ohtlikele kahjuritele varju pakuksid. Kui need tagasihoidlikud tingimused on täidetud, võib ühelt õlipuult saada kuni ligi 60 liitrit õli aastas.

Kahtlemata armastasid iisraellased õlipuid nende väärtusliku õli pärast. Õlis immutatud tahiga lambid valgustasid nende kodusid (3. Moosese 24:2). Oliiviõli kasutati ka toidu valmistamisel. See kaitses nahka päikese eest ja sellest sai pesemiseks seepi. Teravili, vein ja oliivid olid maa põhilised annid. Seepärast tähendas õlipuu saagi äpardumine Iisraeli perele suurt õnnetust (5. Moosese 7:13; Habakuk 3:17).

Kuid harilikult oli oliiviõli külluslikult. Mooses rääkis Tõotatud Maast kui ’õlipuude maast’ arvatavasti sellepärast, et selles piirkonnas tegeleti õlipuude kasvatamisega kõige enam. Üheksateistkümnenda sajandi loodusteadlane Henry B. Tristram nimetas õlipuud „seda maad iseloomustavaks puuks”. Oma väärtuslikkuse ja paljuse tõttu oli oliiviõli terves Vahemere regioonis koguni rahvusvaheliseks valuutaks. Ka viitas Jeesus Kristus võlale, mille väärtuseks oli arvestatud „sada vaati õli” (Luuka 16:5, 6).

„Nagu õlipuu võsud”

Kasulik õlipuu on ka kohaseks võrdpildiks Jumala õnnistustele. Millise tasu saab jumalakartlik mees? „Su naine on nagu viljakas viinapuu su maja nurgas,” laulis laulukirjutaja. „Su pojad on nagu õlipuu võsud su laua ümber!” (Laul 128:3.) Mis on need „õlipuu võsud” ja miks kõrvutas laulik poegi nendega?

Õlipuu on ebaharilik seepärast, et tema tüve alaosast võrsub pidevalt uusi kasve.a Kui peatüvi ei kanna oma ea tõttu enam nii palju vilja kui varem, võivad maaharijad lasta paaril võsul ehk uuel kasvul sirguda niikaua, kuni need saavad puu lahutamatuks osaks. Mõne aja pärast on vanal puul ümber kolm või neli noort tugevat tüve, nagu pojad laua ümber. Neil võsudel on ühine juur ja nad kõik annavad oma osa hea oliivisaagi kasvatamisel.

See õlipuu omadus ilmestab sobivalt seda, kuidas pojad ja tütred võivad kasvada usus vankumatuks tänu oma vanemate tugevatele vaimsetele juurtele. Kui järeltulijad suuremaks saavad, annavad ka nemad oma osa viljakandmises ja toetavad vanemaid, kes tunnevad rõõmu sellest, et lapsed koos nendega Jehoovat teenivad (Õpetussõnad 15:20).

„Puulgi on lootus”

Jehoovat teeniv eakas isa tunneb oma jumalakartlikest lastest rõõmu. Ent kui ta lõpuks „kõige maailma teed” läheb, jäävad need samad lapsed teda leinama (1. Kuningate 2:2). Et aidata perekonnal sellise traagilise sündmusega toime tulla, kinnitab Piibel, et tuleb ülestõusmine (Johannese 5:28, 29; 11:25).

Lasterikka pere isa Iiob mõistis väga hästi, kui lühike on inimese eluiga. Ta võrdles seda lillekesega, mis kiirelt närtsib (Iiob 1:2; 14:1, 2). Iiob igatses taga surma, mis päästaks teda piinadest, ja pidas hauda varjupaigaks, kust tal oleks võimalik tagasi pöörduda. „Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu?” küsis Iiob. Ja vastas sellele veendunult: „Ma ootaksin kogu oma sundaja, kuni mu vabastus tuleb! Sa [Jehoova] hüüaksid ja ma vastaksin sulle, sa igatseksid oma kätetööd!” (Iiob 14:13–15).

Millega võrdles Iiob oma veendumust, et Jumal teda kunagi hauast välja kutsub? Puuga, mille kirjeldusest võib järeldada, et ta mõtles õlipuud. „Puulgi on lootus,” ütles Iiob. „Kui ta maha raiutakse, siis ta võrsub taas.” (Iiob 14:7.) Õlipuu võib olla maha raiutud, kuid see ei hävita teda. Alles siis ta sureb, kui ta välja juuritakse. Kui aga juured terveks jäävad, võrsub puu taas uue jõuga.

Kui ka pikaleveninud põud vana õlipuu närvutab, võib see krimpsukuivanud känd jälle ellu ärgata. „Kuigi ta juur maa sees kõduneb [„jääb vanaks”, UM] ja känd mullas sureb, ta hakkab veehõngust haljendama ja võsusid ajama otsekui istik!” (Iiob 14:8, 9.) Iiob elas kuival ja tolmusel maal, kus ta oli ilmselt näinud palju vanu õlipuukände, mis paistsid kuivanud ja elutud. Ent vihmaga ärkas see „surnud” puu jälle ellu ja tema juurtest kerkis üles uus tüvi, nagu oleks see olnud „istik”. Seda tähelepanuväärset taastumisvõimet silmas pidades lausus üks Tuneesia aiandusteadlane: „Võib öelda, et õlipuu on surematu.”

Nagu põllumees igatseb näha oma närtsinud õlipuud jälle tärkamas, nii ihkab ka Jehoova oma ustavaid teenijaid taas üles äratada. Ta ootab igatsusega aega, mil sellised ustavad inimesed nagu Aabraham ja Saara, Iisak ja Rebeka ning paljud teised jälle elus on (Matteuse 22:31, 32). Kui imeline see küll on, et saame vastu võtta ellu tagasi toodud surnuid ning näha, kuidas nad hakkavad taas kord elama täisväärtuslikku ja viljakat elu!

Sümboolne õlipuu

Lisaks ülestõusmiskorraldusele ilmneb Jumala halastus ka tema erapooletuses. Apostel Paulus kasutas õlipuud, et kirjeldada, kuidas inimesed kogevad Jehoova halastust hoolimata rassist või elukogemustest. Sajandeid olid juudid uhkeldanud sellega, et nad on Jumala väljavalitud rahvas, „Aabrahami sugu” (Johannese 8:33; Luuka 3:8).

Juudi rahva hulka sündimine ei olnud iseenesest Jumala heakskiidu saamise eelduseks. Kuid siiski olid Jeesuse esimesed jüngrid kõik juudid ning neil oli eesõigus olla esimeste inimeste seas, keda Jumal Aabrahami tõotatud seemne hulka valis (1. Moosese 22:18; Galaatlastele 3:29). Paulus võrdles neid juudi päritolu jüngreid sümboolse õlipuu okstega.

Enamik sünnipäraseid juute hülgas Jeesuse ja tegi end sellega kõlbmatuks saama „pisuke karjukese” ehk „Jumala Iisraeli” tulevasteks liikmeteks (Luuka 12:32; Galaatlastele 6:16). Niiviisi said nad sümboolse õlipuu selliste okste sarnaseks, mis maha raiuti. Kes aga võiksid saada nende asemele? Aastal 36 m.a.j. hakati Aabrahami seemne osaks valima mittejuute. Jehoova oleks nagu pookinud metsõlipuu oksad väärisõlipuu külge. Nende seas, kes moodustavad Aabrahami tõotatud seemne, pidi olema ka teistest rahvastest inimesi. Mittejuutidest kristlased võisid nüüd saada „osa ... õlipuu mahlakast juurest” (Roomlastele 11:17).

Põllumehele võis tunduda metsõlipuu oksa pookimine väärisõlipuu külge mõeldamatu ja „loomu vastu” (Roomlastele 11:24). „Poogi hea metsiku külge ning, nagu araablane ütleb, hea võidab metsiku; kuid vastupidine protsess ei too tulemusi,” selgitatakse teoses „The Land and the Book”. Sama hämmeldunud olid juudikristlased, kui Jehoova „esmakordselt pööras oma tähelepanu rahvastele, et võtta nende seast üks rahvas oma nimele” (Apostlite teod 10:44–48; 15:14, UM). See oli aga selge märk sellest, et Jumala eesmärkide täideminek ei sõltu ühestki rahvast. Tõepoolest, „talle on vastuvõetav iga rahva hulgast see, kes teda kardab ja teeb õigust” (Apostlite teod 10:35, EP 97).

Paulus näitas, et kuna ustavusetud juudi õlipuu „oksad” raiuti maha, võib sama juhtuda igaühega, kes uhkuse või sõnakuulmatuse tõttu kaotab Jumala soosingu (Roomlastele 11:19, 20). See selgitab hästi seda, et Jumala ärateenimata lahkust ei võiks kunagi enesestmõistetavaks pidada (2. Korintlastele 6:1).

Õliga võidmine

Pühakirjas on nii sõnasõnalisi kui piltlikke viiteid oliiviõli kasutamise kohta. Muistsel ajal leevendati haavu ja muhke paranemise soodustamiseks õliga (Jesaja 1:6). Jeesuse ühes tähendamissõnas valas halastaja samaarlane oliiviõli ja veini selle mehe haavadele, kellega ta Jeeriko tee peal kokku sattus (Luuka 10:34).

Pea peale valatud oliiviõli on värskendava ja rahustava toimega (Laul 141:5). Kui kogudusevanemad tegelevad usus haige koguduseliikmega, võivad nad võida „teda õliga Issanda nimel” (Jakoobuse 5:14). Vanemate armastavaid Pühakirjal põhinevaid nõuandeid ja nende usus haige kaasuskliku eest esitatud südamest tulevaid palveid võrreldakse leevendava oliiviõliga. Huvitav on see, et heebrea argikeeles öeldakse hea inimese kohta vahel „ehtne oliiviõli”.

„Haljas õlipuu Jumala kojas”

Eelmainitu valguses pole üllatav, et Jumala teenijaid võidakse võrrelda õlipuuga. Taavet tahtis olla nagu „haljas õlipuu Jumala kojas” (Laul 52:10). Sageli kasvasid õlipuud iisraellaste peredes maja ümber ja Taavet tahtis nende sarnaselt olla Jehoova lähedal ning kanda vilja Jumala ülistuseks (Laul 52:11).

Kui kahest suguharust koosnev Juuda kuningriik oli Jehoovale ustav, oli ta nagu „haljas õlipuu, ilus, kauniviljaline” (Jeremija 11:15, 16). Kuid Juuda rahvas kaotas oma eesõigustatud seisundi, kui ta ’tõrkus kuulamast [Jehoova] sõna, ja käis teiste jumalate järel’ (Jeremija 11:10).

Kui tahame olla nagu haljad õlipuud Jumala kojas, tuleb meil kuulata Jehoova sõna ja võtta vastu distsiplineerimist, mille abil ta kärbib meid, et võiksime kanda rohkem kristlikku vilja (Heebrealastele 12:5, 6). Peale selle, nii nagu päris õlipuul läheb põuaperioodi üleelamiseks vaja kaugeleulatuvaid juuri, tuleb ka meil tugevdada oma vaimseid juuri, et pidada vastu katsetes ja tagakiusamises (Matteuse 13:21; Koloslastele 2:6, 7).

Õlipuu sümboliseerib tabavalt ustavaid kristlasi, kes on küll maailmale tundmatud, kuid Jumalale tuntud. Kui taoline inimene peakski selle maailmakorralduse ajal surema, elab ta jälle edasi tulevases uues maailmas (2. Korintlastele 6:9; 2. Peetruse 3:13).

Peaaegu hävimatu õlipuu, mis aasta-aastalt vilja kannab, toob meile meelde Jumala tõotuse: „Mu rahva eluiga on otsekui puu eluiga ja mu valitud kasutavad ise oma kätetööd!” (Jesaja 65:22). See prohvetlik lubadus täitub Jumala uues maailmas (2. Peetruse 3:13).

[Allmärkus]

[Pilt lk 25]

Igivana jändrik puu Jáveas (Hispaania, Alicante provints)

[Pildid lk 26]

Oliivisalud Hispaanias Granada provintsis

[Pilt lk 26]

Iidne õlipuu Jeruusalemma müüride taga

[Pilt lk 26]

Piiblis räägitakse okste pookimisest õlipuu külge

[Pilt lk 26]

Seda vana õlipuud ümbritsevad noored võsud