Hoidu end liiga õiglaseks pidamast!
ESIMESEL sajandil oli variseridel kui õiglastel jumalakummardajatel hea maine. Nad olid tõsised Pühakirja uurijad ning palvetasid tihti. Mõned inimesed pidasid neid tasasteks ja mõistlikeks. Juudi ajaloolane Josephus kirjutas: „Variserid on üksteise vastu südamlikud ja neil on ühiskonnaga rahumeelsed suhted.” Pole siis mingi ime, et nad olid ilmselt kõige austusväärsemad ning kõrgesti lugupeetud isikud tolleaegses juudi ühiskonnas!
Kuid tänapäeval on sõna „variserlik” ja sellega seotud terminid halvustava tähendusega, ning selle sünonüümideks on võltsvagadus, enda liiga õiglaseks pidamine, võltspühadus, rõhutatud jumalakartlikkus ja silmakirjalik andumus. Miks kaotasid variserid oma hea nime?
Sellepärast, et vastupidiselt enamikule juutidele ei lasknud Jeesus Kristus variseride välisel hiilgusel end petta. Ta ütles neid olevat „lubjatud haudade sarnased, mis küll väljastpoolt on nägusad, aga seestpoolt on täis surnute luid ja kõike räpasust”. — Matteuse 23:27.
On tõsi, et nad pidasid avalikes kohtades seistes pikki palveid, kuid nagu Jeesus ütles, tegid nad seda vaid teiste tähelepanu äratamiseks. Nende jumalakummardamine oli vaid näiline. Neile meeldisid ülemad paigad õhtulauas ja esimesed istmed sünagoogides. Kuna juutidel oli kohustus kanda narmasäärisega rüüsid, siis kandsid variserid soovist inimestele mõju avaldada eriti pikkade narmastega rüüsid. Nad uhkeldasid laiendatud palvekaugastega, mis sisaldasid pühakirjakatkeid ning mida nad kandsid kui amulette. (Matteuse 6:5; 23:5—8) Oma silmakirjalikkuse, ahnuse ja kõrkuse tõttu langesid nad lõpuks häbisse.
Jeesus kuulutas, et Jumal heidab variserid kõrvale: „Te silmakirjatsejad, Jesaja on teist õigesti ennustanud, öeldes: see rahvas austab mind oma huultega, aga nende süda on minust kaugel; ilmaaegu teenivad nad mind, õpetades õpetusi, mis on inimeste käskimised!” (Matteuse 15:7—9) Nende õiglus oli tegelikult enda liiga õiglaseks pidamine. On arusaadav, et Jeesus hoiatas oma jüngreid: „Hoiduge variseride haputaigna .. eest!” (Luuka 12:1) Ka tänapäeval tuleb meil hoiduda enda liiga õiglaseks pidamisest, mis muudab meid religioosseteks silmakirjatsejateks.
Samas peaksime meeles pidama, et inimene ei hakka end üleöö liiga õiglaseks pidama. Pigem süveneb see kalduvus märkamatult ja pikema aja jooksul. Inimene võib variseridele iseloomulikud ebameeldivad jooned omandada täiesti tähelepandamatult.
Üleolev hoiak
Millised on mõningad jooned, millest meil tuleb hoiduda? Ennast liiga õiglaseks pidavad inimesed tavaliselt „kõnelevad, peavad end ülal ja jätavad mulje, nagu ei eksiks nad mitte kunagi,” selgitatakse teatmeteoses Encyclopædia of Religion and Ethics. Ennast liiga õiglaseks pidav inimene kaldub ka hooplema ja ennast kiitma, mis oligi variseride puhul põhiprobleemiks.
Jeesus kirjeldas seda variserlikku suhtumist ühe tähendamissõnaga: „Kaks inimest läks üles pühakotta palvetama: üks oli variser ja teine tölner. Variser seisis ning palus iseeneses nõnda: oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole nõnda nagu muud inimesed, röövijad, ülekohtused, abielurikkujad ega nõnda nagu see tölner! Ma paastun kaks korda nädalas; ma annan kümnist kõigest, mis saan!” Kontrastina sellele tunnistas alandlik tölner oma vigu ning osutus seega õiglasemaks kui hooplev variser. Jeesus suunas selle tähendamissõna nendele, „kes iseeneste peale lootsid, et nad on õiged, ja põlgasid muid”. — Luuka 18:9—14.
Ebatäiuslike inimestena võime aeg-ajalt mõelda, et oleme oma kaasasündinud võimete ja eelduste tõttu paremad kui teised. Kuid kristlased peaksid kiiresti sellised mõtted hülgama. Sul võivad olla aastatepikkused kristliku elu kogemused. Sa võid olla oskuslik piibliõpetaja. Või tunnistad sa end koguni olevat võitud kristlase, kes hakkab Kristusega taevas valitsema. Mõnedel on eriline eesõigus olla koguduses täisaegne teenija, kogudusevanem või teenistusabiline. Küsi endalt: „Mida Jehoova arvaks, kui kasutaksin seda, mille ta on mulle andnud, põhjusena tunda end teistest paremana?” Loomulikult ei meeldiks see talle. — Filiplastele 2:3, 4.
Kui kristlane ilmutab üleoleku vaimu Jumala poolt antud võimete, eesõiguste või autoriteedi tõttu, siis ta tegelikult röövib Jumalalt hiilguse ja au, mida ainult Tema väärib. Piibel manitseb kristlast, „et ta ei arvaks endast rohkem, kui on vaja arvata”. See õhutab meid: „Mõtelge ühesuguselt üksteise suhtes! Ärge nõudke kõrgeid asju, vaid hoiduge madaluse poole; ärge olge eneste meelest targad!” — Roomlastele 12:3, NW; 12:16.
„Ära mõista kohut”
Ühes Piiblit selgitavas teatmeteoses öeldakse, et ennast liiga õiglaseks pidav inimene „arvab, et ta on moraalselt laitmatu või et tal on õige seisund Jumala ees, kuna ta järgib täpselt seadusnõuete kirjatähte, jättes kahe silma vahele nende tegeliku tähenduse”. Teine väljaanne kirjeldab ennast liiga õiglaseks pidavat inimest sellisena, kes „on äärmiselt religioosne ning kes kogu aeg otsib teistes halba”.
See oli ka variseride süüks. Lõpuks näisid nende endi seatud reeglid olevat tähtsamad kui Jumala seadused ja põhimõtted. (Matteuse 23:23; Luuka 11:41—44) Nad määrasid end kohtunikeks ja kaldusid mõistma hukka igaühe, kes ei suutnud järgida nende eneste mõõdupuid, mis kuulutasid nad õiglasteks. Nende üleolev hoiak ja liiga kõrge enesehinnang kutsus neis esile vajaduse valitseda teiste inimeste üle. Kuna nad ei suutnud valitseda Jeesuse üle, sattusid nad raevu, nii et nad plaanitsesid ta tappa. — Johannese 11:47—53.
Kui ebameeldiv on küll olla sellise inimese seltsis, kes sätib end kohtumõistjaks, otsides alati vigu, arvustades ja kontrollides igaüht oma lähikonnas. Tõepoolest, mitte kellelgi kogudusest pole õigus sundida teistele peale omaenda arvamusi ja endaseatud reegleid. (Roomlastele 14:10—13) Tasakaalukad kristlased mõistavad, et paljud igapäevaelu aspektid kuuluvad isiklike otsuste valdkonda. Eriti peavad need, kes kalduvad olema täiuslikkuse taotlejad ja väga nõudlikud inimesed, hoiduma teiste üle kohut mõistmast.
On tõsi, et kristlikul kogudusel on õigus anda juhendeid, mis aitavad kaasa Jehoova maise organisatsiooni sujuvale töökorraldusele. (Heebrealastele 13:17) Kuid mõned on neid juhendeid moonutanud või koguni lisanud juurde omi reegleid. Ühes paigas pidid kõik Teokraatliku Teenistuskooli õpilased kõnepidamise ajaks ülikonna pintsaku kinni nööpima. Kui üks õpilane seda ei teinud, keelati tal edaspidi kõnesid pidada. Kas poleks hoopis mõistlikum ja ka Jumala Sõnaga kooskõlas anda vajaduse korral lahket, isiklikku juhatust, selle asemel et seada selliseid rangeid reegleid? — Jakoobuse 3:17.
Enda liiga õiglaseks pidamine võib ka viia arvamusele, et kui keegi kristlane kogeb palju raskusi, siis on tema vaimsus puudulik. Just täpselt nii mõtlesid ennast liiga õiglaseks pidavad Eliifas, Bildad ja Soofar ustavast Iiobist. Kuna neil puudus olukorrast terviklik pilt, oli nende poolt lausa jultumus süüdistada Iiobit patustamises. Jehoova distsiplineeris neid nende vale suhtumise pärast Iiobi katsetesse. — Vaata Iiobi raamatu peatükke 4, 5, 8, 11, 18, 20.
Kohatu agarus
Enda liiga õiglaseks pidamine ja agarus on sageli omavahel tihedalt seotud. Apostel Paulus rääkis religioosselt meelestatud juutidest, kes „on väga agarad Jumala suhtes, kuid mitte õiget tunnetust mööda; sest kui nad ei mõista Jumala õigust ja püüavad üles seada oma õigust, siis ei ole nad alistunud Jumala õigusele”. (Roomlastele 10:2, 3) Ka Paulus ise oli variserina olnud äärmiselt agar, kuid tema agarus oli kohatu, sest see polnud rajatud Jehoova õiglusele. — Galaatlastele 1:13, 14; Filiplastele 3:6.
Piiblis on sobiv manitsus: „Ära ole liiga õiglane ja ära pea ennast väga targaks: miks peaksid ennast hävitama?” (Koguja 7:16) Kristlane võib alustada oma tegevust koguduses väga kohusetundlikult, kuid tema kohusetundlikkus ja agarus võivad ta viia niikaugele, et ta hakkab end liiga õiglaseks pidama. Kui inimene juhindub inimlikust tarkusest, mitte aga Jehoova õiglusest, võib religioosne agarus teistele kahju teha. Kuidas?
Lapsevanemad võivad näiteks hakata liialt palju hoolt kandma teiste inimeste vaimsete vajaduste eest ning seega ajapikku omaenda perekonna vajadused unarusse jätta. Või on lapsevanemad ehk ülimalt agarad ning nõuavad lastelt rohkem, kui need teha suudavad. (Efeslastele 6:4; Koloslastele 3:21) Mõned lapsed, kes ei suuda täita selliseid arutuid nõudmisi, hakkavad elama kaksikelu. Mõistlik lapsevanem arvestab oma pereliikmete võimete piiridega ja teeb sobivaid muudatusi. — Võrdle 1. Moosese 33:12—14.
Liigne agarus võib meilt ka röövida taktitunde, empaatia ja leebuse, mis on teiste inimestega tegelemisel väga olulised. Inimene võib teha väga suuri pingutusi Kuningriigi töö edendamisel. Ometigi võib ta oma liigse agarusega teisi inimesi haavata. Paulus ütles: „Kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõik saladused ja kõik tunnetatu, ja kui mul oleks kõik usk, nõnda et võiksin mägesid teisale paigutada, aga mul poleks armastust, siis ei oleks minust ühtigi! Ja kui ma jagaksin kõik oma vara vaestele ja kui ma annaksin oma ihu põletada ja mul poleks armastust, siis ei oleks mul sellest mingit kasu!” — 1. Korintlastele 13:2, 3.
Jumal soosib alandlikke
Kristlastena peame märkama ohtu hakata end liiga õiglaseks pidama enne, kui see omadus meis arenema hakkab. Me peame vältima seda, et meis tekiks üleolev hoiak, harjumus mõista teiste üle kohut ning inimtarkusele rajanev pime agarus.
Samal ajal kui me hoidume võtmast omaks variseride hoiakut, oleks teiste üle kohut mõistmise asemel parem suunata oma tähelepanu hoopis omaenda kalduvustele. On tõsi, et Jeesus mõistis kohut variseride üle ning mõistis nad hukka kui „rästikute sigitise”, kes on ära teeninud igavese hukatuse. Kuid Jeesus suutis näha inimeste südamesse. Meie ei suuda. — Matteuse 23:33.
Otsigem Jumala, aga mitte meie endi õiglust. (Matteuse 6:33) Ainult siis saame Jehoova soosingu osaliseks, sest Piibel manitseb meid kõiki: „Riietuge kõik alandlikkusega üksteise vastu; sest ’Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele ta annab armu!’ ” — 1. Peetruse 5:5.