Kas algkirik õpetas, et Jumal on kolmainsus?
3. osa. Kas apologeedid õpetasid kolmainsuse doktriini?
Vahitorn näitas oma 1991. aasta 1. novembri numbris ja 1992. aasta 1. veebruari numbris, et kolmainsuse doktriini ei õpetanud ei Jeesus ega tema apostlid ega ka m.a.j. esimese sajandi lõpu ja teise sajandi alguse apostellikud isad. Kas teise sajandi lõpu kirikumehed õpetasid seda?
UMBES meie ajaarvamise teise sajandi keskpaigast kuni selle lõpuni ilmusid kirikumehed, keda tänapäeval nimetatakse apologeetideks. Nad kirjutasid, et kaitsta kristlust, mida nad tundsid, Rooma maailmas tol ajal valitsevate vaenulike filosoofiate eest. Nad tegutsesid apostellike isade viimaste kirjutiste ilmumise ajal ja selle järel.
Kreeka keeles kirjutanud apologeetide hulgas olid Justinus Märter, Tatianus, Athenagoras, Theophilos ja Clemens Aleksandriast. Tertullianus oli apologeet, kes kirjutas ladina keeles. Kas nad õpetasid nüüdisaja ristiusumaailma Kolmainsust — et ühes jumaluses on kolm ühtmoodi võrdset isikut (Isa, Poeg ja Püha Vaim), igaüks neist on tõeline Jumal, kuid ometi pole Jumalaid mitte kolm, vaid on üks?
„Poeg on subordinaatne”
Dr H. R. Boer kommenteerib oma raamatus A Short History of the Early Church (Algkiriku lühiajalugu) apologeetide õpetuse põhieesmärki:
„Justinus [Märter] õpetas, et enne maailma loomist oli Jumal üksi ja et Poega ei olnud. . . . Kui Jumal tahtis luua maailma, . . . sünnitas ta teise jumaliku olendi, et too talle maailma looks. Seda jumalikku olendit nimetati . . . Pojaks, sest ta oli sündinud; teda nimetati Logoseks, sest ta tuli esile Jumala mõistusest ehk meelest. . . .
Justinus ja teised apologeedid niisiis õpetasid, et Poeg on loodoles. Ta on kõrge loodoles, loodoles, kellel oli piisavalt väge maailma loomiseks, kuid kes siiski on loodoles. Teoloogias nimetatakse neid Poja ja Isa vahelisi suhteid subordinatsionismiks. Poeg on subordinaatne, see on teisejärguline, sõltuv ja toodud olemasollu Isa poolt. Apologeedid olid subordinatsionistid.”1
Raamatus The Formation of Christian Dogma (Kristliku dogma kujunemine) ütleb Dr Martin Werner Poja ja Jumala suhetega seotud varaseima arusaamise kohta:
„Neid suhteid mõisteti ühemõtteliselt ’subordinatsiooni’ suhetena, see on Kristuse subordinatsioonina Jumalale. Kõikjal, kus Uues Testamendis vaadeldakse Jeesuse ja Jumala, Isa vahelisi suhteid, . . . on need kategooriliselt mõeldud ja esitatud subordinatsioonina. Ja kõige kindlameelsem Subordinatsionist Uues Testamendis oli vastavalt sünoptilisele ülestähendusele Jeesus ise . . . See algpositsioon, nii kindel ja ilmne kui see oli, oli võimeline kauaks püsima jääma. ’Kõik suured Nikaiaeelsed teoloogid esindasid Logose subordinatsiooni Jumalale.’ ”2
Kooskõlas sellega ütleb R. P. C. Hanson raamatus The Search for the Christian Doctrine of God (Kristliku Jumala doktriini otsingul):
„Enne Ariuse vaidlusküsimuse tekkimist pole ühtegi Ida ega Lääne kiriku teoloogi [neljandal sajandil], kes ei peaks Poega Isale teatud mõttes subordinaatseks.”3
Dr Alvan Lamson lisab raamatus The Church of the First Three Centuries (Esimese kolme sajandi kirik) järgmise tunnistuse kirikuautoriteetide õpetusest enne Nikaia kirikukogu (325. aastal m.a.j.):
„Üldiselt, kui mitte ühtselt, kinnitasid Nikaiaeelsed isad, et Kristusel on madalam seisund . . . See, et nende vaate järgi on Poeg Isast erinev, ilmneb asjaolust, et nad selgelt kinnitasid Poja madalamat seisundit. . . . Nad pidasid teda erinevaks ja subordinaatseks.”4
Samamoodi ütleb Robert M. Grant raamatus Gods and the One God (Jumalad ja ainus Jumal) apologeetide kohta:
„Apoloogiate kristoloogia, nagu Uue Testamendi kristoloogiagi, on põhiolemuselt subordinatsionistlik. Poeg on alati subordinaatne Isale, kes on Vana Testamendi ainuke Jumal. . . . Niisiis ei leia me nende varaste autorite juurest kolmainsuse doktriini . . . Enne Nikaiat oli kristlik teoloogia peaaegu kõikehaaravalt subordinatsionistlik.”5
Ristiusumaailma Kolmainsus õpetab, et Poeg on Jumal-Isaga võrdne igaviku, väe, positsiooni ja tarkuse poolest. Aga apologeedid ütlesid, et Poeg ei ole Jumal-Isaga võrdne. Nende vaate järgi oli Poeg subordinaatne. See ei ole kolmainsuse õpetus.
Esimese sajandi õpetuse kajastus
Apologeedid ja teised varased kirikuisad kajastasid suurel määral seda, mida esimese sajandi kristlased Isa ja Poja suhetest õpetasid. Pane tähele, kuidas seda väljendatakse raamatus The Formation of Christian Dogma:
„Kristluse algajastul ei olnud mingit märki mingist Kolmainsuse probleemist või vaidlusküsimusest, nagu näiteks hilisemad ägedad konfliktid kirikus. Põhjus rajanes kahtlemata tõsiasjal, et algkristluse jaoks oli Kristus . . . kõrge taevase ingelmaailma olend, kes oli Jumala poolt loodud ja väljavalitud täitma aegade lõpus . . . Jumala Kuningriigi toomise ülesannet.”6
Entsüklopeedia The International Standard Bible Encyclopedia vaatleb lähemalt varaste kirikuisade õpetust ja lisab:
„Kiriku varaseimas mõtlemises valitseb Jumal-Isast rääkides kalduvus kujutleda Teda mitte esmajoones Jeesus Kristuse Isana, vaid kõige olemasoleva allikana. Seega on Jumal-Isa tegelikult teisi ületav Jumal. Talle omistatakse sellised kirjeldused nagu ilma alguseta, surematu, muutumatu, sõnulseletamatu, nähtamatu ja mitteloodu. See on Tema, kes on teinud mitte millestki kõik asjad, kaasa arvatud kogu loodu algained. . . .
Ilmselt võib oletada, et vaid Isa üksi on õieti Jumal, ja et Poeg ning Vaim on seda vaid teisejärguliselt. Paljud varased avaldused paistavad seda toetavat.”7
Kuigi see entsüklopeedia edaspidi neid tõdesid maha teeb ja väidab, et sel varasel perioodil tunnustati kolmainsuse doktriini, ei kinnita faktid seda väidet. Kaalutle kuulsa katoliku teoloogi kardinal John Henry Newmani sõnu:
„Mööngem, et tervet doktriinide ringi, mille teema on meie Issand, tunnistas algkirik järjekindlalt ja muutumatult . . . Aga katoliku kolmainsuse doktriiniga on kindlasti teisiti. Ma ei mõista, mis mõttes võib öelda, et algsete [kirikuautoriteetide] seas valitses selle heakskiitmisel üksmeel . . .
Nende varaste aegade usutunnistused ei maini . . . [Kolmainsust] üleüldse. Nad muidugi mainivad Kolme; kuid nad ei väida ega või neist ka järeldada, et selles doktriinis on mingi müsteerium, et need Kolm on Üks, et Nad on ühtmoodi võrdsed ja igavesed, et nad kõik on mitteloodud, kõikvõimsad, mõistetamatud.”8
Mida õpetas Justinus Märter
Üks varasemaid apologeete oli Justinus Märter, kes elas umbes aastatel 110 kuni 165 m.a.j. Ükski tema säilinud kirjutistest ei maini, et ühes Jumalas oleks kolm ühtmoodi võrdset isikut.
Näiteks ütleb katoliku Jerusalem Bible Õpetussõnad 8:22—30 Jeesuse kohta, enne kui ta inimeseks sai: „Jahve lõi mind, kui ta eesmärk esmalt avaldus, enne oma kõige varasemat tööd. . . . Sügavust ei olnud, kui mina sündisin . . . Enne mägesid sündisin mina . . . olin tema [Jumala] kõrval meister-tööline.” Nende salmide üle arutledes ütleb Justinus oma töös Dialogue With Trypho:
„Pühakiri on kuulutanud, et see Järeltulija oli sündinud Isast, enne kui kõik asjad loodi; ja igaüks tunnustab, et see, kes on sündinud, on arvujärjekorras erinev sellest, kes sünnitab.”9
Kuna Poeg oli sündinud Jumalast, kasutab Justinus ühenduses Pojaga väljendit „Jumal”. Ta ütleb oma töös First Apology: „Universumi Isal on Poeg; kes, olles Jumala esmasündinud Sõna, on ka samasugune Jumal.”10 Ka Piibel omistab Jumala Pojale tiitli „Jumal”. Jesaja 9:5 on nimetatakse teda „Vägevaks Jumalaks”. Kuid Piiblis on ka ingleid, inimesi, ebajumalaid ja Saatanat nimetatud „jumalateks”. (Inglid: Laul 8:6, NW [EP 8:5]; võrdle Heebrealastele 2:6, 7. Inimesed: Laul 82:6. Ebajumalad: 2. Moosese 12:12; 1. Korintlastele 8:5. Saatan: 2. Korintlastele 4:4.) Heebrea Kirjades tähendab sõna „Jumal”, ʼEl, lihtsalt „Vägevat” või „Tugevat”. Selle vaste Kreeka Kirjades on the·osʹ.
Lisaks näitab Jesaja 9:5 kasutatud heebreakeelne termin, et Poja ja Jumala vahel on selge vahe. Seal nimetatakse Poega „Vägevaks Jumalaks”, ’El Gib·bohrʹ, mitte „Kõikväeliseks Jumalaks”. See termin on heebrea keeles ’El Shad·daiʹ ja seda tarvitatakse ainult seoses Jehoova Jumalaga.
Ent pane tähele, et kuigi Justinus nimetab Poega „Jumalaks”, ei ütle ta kunagi, et Poeg on üks kolmest võrdsest isikust, kes kõik on Jumalad, aga need kolm moodustavad vaid ühe Jumala. Selle asemel ütleb ta oma töös Dialogue With Trypho:
„On olemas . . . teine Jumal ja Issand [Jeesus enne inimeseks saamist], kes allub kõigi asjade Valmistajale [Kõikväelisele Jumalale]; keda [Poega] on nimetatud ka Ingliks, sest Ta [Poeg] teatab inimestele, mida iganes kõigi asjade Valmistaja — kelle üle ei ole teist Jumalat — soovib neile teatada. . . .
[Poeg] on erinev Temast, kes tegi kõik asjad — ma mõtlen [erinev] arvujärjekorras, mitte tahte poolest.”11
Justinuse töös First Apology esineb 6. peatükis huvitav lõik, kus ta astub kaitsele paganliku süüdistuse vastu, et kristlased on ateistid. Ta kirjutab:
„Me kummardame ja austame nii Teda [Jumalat] kui ka Poega (kes tuli esile Temast ja õpetas meile neid asju, ja lugematul hulgal teisi häid ingleid, kes Teda järgivad ja on tehtud Tema sarnaseks) ja prohvetlikku Vaimu.”12
Selle lõigu tõlkija Bernhard Lohse kommenteerib: „Nagu sellest ei piisaks, et selles loetelus mainitakse loendamatut hulka ingleid kui olendeid, keda kristlased austavad ja kummardavad, Justinus ei kõhkle mainimast ingleid enne Püha Vaimu nimetamist.”13 — Vaata ka: An Essay on the Development of Christian Doctrine.14
Niisiis, kuigi Justinus Märter tundub olevat kõrvale kaldunud puhtast Piibli õpetusest, mis puudutab kristliku kummardamise objekti, on selge, et ta ei pidanud Poega Isaga võrdseks, samuti nagu ta ei pidanud ingleid Temaga võrdseks. Tsiteerime seoses Justinusega jälle Lamsoni teost Church of the First Three Centuries:
„Justinus pidas Poega Jumalast erinevaks ja temast madalamaks: mitte nüüdisaegses mõttes erinevaks, justkui kolmest hüpostaasist ehk isikust, . . . vaid põhiolemuselt ja loomuselt erinevaks; selliseks, kellel on tegelik, tõeline, individuaalne olemasolu, eraldi Jumalast, kellelt ta sai kõik oma väe ja tiitlid; selliseks, kes on pandud tema alla ja on kõiges tema tahtele alluv. Isa on kõrgeim; Poeg on subordinaatne: Isa on väe allikas; Poeg on selle vastuvõtja: Isa algatab; Poeg kui tema teenija või vahend viib täide. Neid on arvuliselt kaks, kuid nad on üksmeelsed ehk tahtelt üks; Isa tahe valitseb alati Poja üle.”15
Pealegi ei ütle Justinus kuskil, et püha vaim on Isa ja Pojaga võrdne isik. Seega ei saa mingis mõttes ausalt öelda, et Justinus õpetas nüüdisaegse ristiusumaailma Kolmainsust.
Mida õpetas Clemens
Clemens Aleksandriast (u. 150 kuni 215 m.a.j.) nimetab samuti Poega „Jumalaks”. Ta nimetab teda isegi „Loojaks”, millist terminit Piiblis kunagi Jeesuse kohta pole kasutatud. Kas ta mõtles, et Poeg on igas mõttes võrdne kõikväelise Loojaga? Ei. Clemens viitas ilmselt tekstile Johannese 1:3, kus öeldakse Poja kohta: „Kõik on tekkinud tema läbi.”16 Jumal kasutas Poega esindajana oma loomistöödes. — Koloslastele 1:15—17.
Clemens nimetab Kõrgeimat Jumalat „Meie Issanda Jeesuse Jumalaks ja Isaks”17 ja ütleb, et „Issand on Looja Poeg”.18 Samuti ütleb ta: „Kõige Jumal on ainult üks hea, õige Looja, ja Poeg [on] Isas.”19 Ta kirjutas seega, et Poja üle on Jumal.
Clemens räägib Jumalast kui „esimesest ja ainsast igavese elu andjast, mille Poeg, kes on saanud selle Temalt [Jumalalt], meile annab”.20 Igavese elu algupärane Andja on selgelt kõrgem sellest, kes selle otsekui edasi annab. Niisiis ütleb Clemens, et Jumal „on esimene ja kõrgeim”.21 Edasi ütleb ta, et Poeg „on kõige lähemal Temale, kes ainsana on Kõikväeline”, ja et Poeg „korraldab kõik asjad kooskõlas Isa tahtega”.22 Ikka ja jälle näitab Clemens, et Kõikväeline Jumal on kõrgem kui Poeg.
Me loeme Aleksandria Clemensi kohta raamatust The Church of the First Three Centuries:
„Võiksime tsiteerida Clemensi kirjutistest arvukalt lõike, kus selgelt kinnitatakse, et Pojal on madalam seisund. . . .
Oleme hämmastunud, et keegi suudab lugeda Clemensit tavapärase tähelepanuga ja kujutleda järsku, et ta pidas Poega arvujärjekorras samaseks — Isaga üheks. Tema sõltuvat ja madalamat olemust, nagu meile tundub, tunnustatakse kõikjal. Clemens uskus, et Jumal ja Poeg on arvujärjekorras erinevad; teiste sõnadega, nad on kaks olendit — üks kõrgeim ja teine subordinaatne.”23
Edasi võib jälle öelda: kuigi Clemens paistab vahel minevat kaugemale sellest, mida Piibel Jeesuse kohta ütleb, ei räägi ta kuskil Kolmainsusest, mis koosneb kolmest võrdsest isikust ühes Jumalas. Apologeetidel, nagu Tatianus, Theophilos ja Athenagoras, kes elasid Justinuse ja Clemensi vahelisel ajavahemikul, olid samalaadsed vaated. Lamson ütleb, et nad „polnud paremad kolmainsuslased kui Justinus ise; see on, nad ei uskunud mingisse jagamatusse, ühtmoodi võrdsesse Kolme, vaid õpetasid doktriini, mis on selle uskumusega täielikult kokkusobimatu”.24
Tertullianuse teoloogia
Tertullianus (u. 160 kuni 230 m.a.j.) oli esimene ladina sõna trinitas tarvitaja. Nagu märgib Henry Chadwick, väitis Tertullianus, et Jumal on ’üks substants, mis koosneb kolmest isikust’.25 Ent see ei tähenda, et tal oli mõttes kolm ühtmoodi võrdset ja ühtmoodi igavest isikut. Kuid tema mõtteid kasutasid ära hilisemad kirjutajad, kes suundusid kolmainsuse doktriini poole.
Tertullianuse Isa, Poja ja püha vaimu kontseptsioon oli väga erinev ristiusumaailma Kolmainsusest, sest ta oli subordinatsionist. Tal oli arusaam, et Poeg on subordinaatne Isale. Ta kirjutas töös Against Hermogenes:
„Me ei peaks arvama, et on kedagi teist olendit peale Jumala üksi, kes pole sündinud ja keda pole loodud. . . . Kuidas võib olla keegi peale Isa vanem ja seepärast tõepoolest üllam kui Jumala Poeg, ainusündinud ja esmasündinud Sõna? . . . See [Jumal], kes ei vajanud Valmistajat, et see annaks talle olemasolu, peab olema palju kõrgemal astmel kui see [Poeg], kellel oli autor, kes tõi ta olemasollu.”26
Ta näitab ka töös Against Praxeas, et Poeg on Kõikväelisest Jumalast erinev ja temale subordinaatne, öeldes:
„Isa on terviklik substants, aga Poeg on pärit tervikust ja üks osa sellest, nagu Ta ise kinnitab: ’Minu Isa on suurem mind.’ . . . Seega on Isa Pojast erinev, olles suurem kui Poeg, samamoodi nagu See, kes sünnitab kellegi, on üks ja See, kes on sündinud, on teine; samuti See, kes läkitab, on üks ja See, keda läkitatakse, on teine; ja jälle See, kes valmistab, on üks ja See, kelle kaudu see asi on valmistatud, on teine.”27
Tertullianus ütleb töös Against Hermogenes edasi, et oli aeg, mil Poega kui isikut ei olnud olemas, näidates, et ta ei pidanud Poega igaveseks olendiks samas mõttes nagu Jumalat.28 Kardinal Newman ütles: „Tertullianust tuleb pidada meie Issanda igavese päritolu doktriini suhtes heterodokseks [kes usub mitteõigeusklikke doktriine].”29 Seos Tertullianusega teatab Lamson:
„See mõistus ehk Logos, nagu kreeklased seda kutsusid, muudeti hiljem, nagu Tertullianus uskus, Sõnaks ehk Pojaks, see on, reaalseks olevuseks, kes oli igavesti olemas olnud ainult Isa omadusena. Tertullianus asetas ta siiski Isast subordinaatsele astmele . . .
Kui Tertullianuse üle mistahes tänapäevase Kolmainsuse üldtunnustatud selgituse alusel kohut mõista, oleks lootusetu püüda teda päästa hukkamõistmisest [ketserina]. Ta ei peaks proovile hetkegi vastu.”30
Kolmainsust pole olemas
Kui sa loeksid läbi kõik apologeetide kirjutised, leiaksid, et kuigi nad kaldusid mõnes suhtes Piibli õpetustest kõrvale, ei õpetanud neist ükski, et Isa, Poeg ja püha vaim oleksid ühtmoodi võrdsed igaviku, väe, positsiooni ja tarkuse suhtes.
See tõsiasi kehtib ka teiste teise ja kolmanda sajandi kirjanike kohta, nagu Irenaeus, Hippolytus, Origenes, Cyprianus ja Novatianus. Kuigi mõned võrdsustasid Isa ja Poega teatud suhtes, vaatasid nad teisest küljest Pojale kui Jumalale Isale subordinaatsele. Ja ükski neist isegi ei teoretiseerinud, et püha vaim on võrdne Isa ja Pojaga. Näiteks Origenes (u. 185 kuni 254 m.a.j.) teatab, et Jumala Poeg on „kogu loodu Esmasündinu” ja et Pühakiri „tunneb Teda kõige vanemana kõigist loomistöödest”.31
Nende varaste kirikuautoriteetide vähegi objektiivne lugemine näitab, et nende ajal ei olnud olemas ristiusumaailma kolmainsuse doktriini. Raamat The Church of the First Three Centuries ütleb:
„Nüüdisaja populaarne kolmainsuse doktriin . . . ei saa Justinuse kirjutistest mingit toetust: ja seda tähelepanekut võib laiendada kõigile Nikaia-eelsetele isadele; see on, kõigile kristlikele kirjanikele kolme sajandi jooksul pärast Kristuse sündi. On tõsi, et nad räägivad Isast, Pojast ja prohvetlikust ehk pühast Vaimust, aga mitte kui ühtmoodi võrdsest, mitte kui arvuliselt ühest, mitte kui Kolmest Ühes mingis praegu kolmainsuslaste poolt vastu võetud tähenduses. Tegelikult on asi täiesti vastupidine. Kolmainsuse doktriin, nagu need isad seda selgitasid, oli põhiolemuselt erinev nüüdisaegsest doktriinist. Me esitame seda kui tõsiasja, mis peab vastu katsele, nagu mistahes tõsiasi inimvaadete ajaloos.”32
Tegelikult pole enne Tertullianuse aega Kolmainsust isegi mainitud. Ja Tertullianuse „heterodoksne” Kolmainsus oli väga erinev sellest, mida tänapäeval usutakse. Kuidas siis arenes välja kolmainsuse doktriin, nagu seda tänapäeval mõistetakse? Kas see toimus Nikaia kirikukogul aastal 325 m.a.j.? Käsitleme neid küsimusi antud sarja 4. osas Vahitorni ühes tulevases numbris.
Viited:
1. A Short History of the Early Church, autor Harry R. Boer, 1976, lehekülg 110.
2. The Formation of Christian Dogma, autor Martin Werner, 1957, lehekülg 125.
3. The Search for the Christian Doctrine of God, autor R. P. C. Hanson, 1988, lehekülg 64.
4. The Church of the First Three Centuries, autor Alvan Lamson, 1869, leheküljed 70—71.
5. Gods and the One God, autor Robert M. Grant, 1986, leheküljed 109, 156, 160.
6. The Formation of Christian Dogma, leheküljed 122, 125.
7. The International Standard Bible Encyclopedia, 1982, 2. köide, lehekülg 513.
8. An Essay on the Development of Christian Doctrine, autor kardinal John Henry Newman, kuues väljaanne, 1989, leheküljed 14—18.
9. The Ante-Nicene Fathers, toimetajad Alexander Roberts ja James Donaldson, Ameerika kordustrükk Edinburghi väljaandest, 1885, I köide, lehekülg 264.
10. Ibid., lehekülg 184.
11. The Ante-Nicene Fathers, 1. köide, lehekülg 223.
12. Ibid., lehekülg 164.
13. A Short History of Christian Doctrine, autor Bernhard Lohse, saksa keelest tõlkinud F. Ernest Stoeffler, 1963, teine pehmekaaneline trükk, 1980, lehekülg 43.
14. An Essay on the Development of Christian Doctrine, lehekülg 20.
15. The Church of the First Three Centuries, leheküljed 73—74, 76.
16. The Ante-Nicene Fathers, II köide, lehekülg 234.
17. Ibid., lehekülg 227.
18. Ibid., lehekülg 228.
19. Ibid.
20. Ibid., lehekülg 593.
21. Ibid.
22. Ibid., lehekülg 524.
23. The Church of the First Three Centuries, leheküljed 124—125.
24. Ibid., lehekülg 95.
25. The Early Church, autor Henry Chadwick, 1980. aasta trükk, lehekülg 89.
26. The Ante-Nicene Fathers, III köide, lehekülg 487.
27. Ibid., leheküljed 603—604.
28. Ibid., lehekülg 478.
29. An Essay on the Development of Christian Doctrine, leheküljed 19, 20.
30. The Church of the First Three Centuries, leheküljed 108—109.
31. The Ante-Nicene Fathers, IV köide, lehekülg 560.
32. The Church of the First Three Centuries, leheküljed 75—76.
[Pilt lk 27]
Clemens
[Allikaviide]
Historical Pictures Service
[Pilt lk 28]
Tertullianus
[Allikaviide]
Historical Pictures Service