Joona saab õppetunni Jehoova halastusest

JEHOOVAL on ülesanne prohvet Joonale. On üheksas sajand e.m.a. ja Iisraelis valitseb Jerobeam II. Joona on pärit Gat-Heeferist, sebulonlaste linnast (Joosua 19:10, 13; 2. Kuningate 14:25). Jumal läkitab Joona Assüüria pealinna Niinivesse, mis asub tema kodulinnast rohkem kui 800 kilomeetrit kirdes. Ta peab hoiatama Niinive elanikke, et neid ootab ees Jumalalt tulev häving.

Joona võis ehk mõelda: „Miks peaksin minema sellesse linna ja selle rahva juurde? Nad pole isegi Jumalale pühendunud. Need verejanulised assüürlased pole kunagi astunud Jehoovaga lepingusuhetesse nii nagu iisraellased. Selle kurja rahva liikmed võivad minu hoiatust ju ähvarduseks pidada ja Iisraeli vallutada! Mitte mina! Mina ei lähe. Ma põgenen Jafasse [Joppesse] ning purjetan vastassuunas — Tarsisesse, mis on teiselpool Suurt merd. Just nii ma teengi!” (Joona 1:1—3.)

Hädaoht merel!

Varsti ongi Joona Jafas, Vahemere rannikul. Ta maksab sõiduraha ja astub laevale, mis on teel Tarsisesse, mida üldiselt seostatakse Hispaaniaga ning mis jääb rohkem kui 3500 kilomeetrit Niinivest lääne poole. Niipea kui laev on merel, läheb väsinud prohvet alla laevaruumi ning jääb magama. Veidi aja pärast paiskab Jehoova mere peale suure tuule ning iga hirmunud meremees hüüab appi oma jumalat. Laev kõigub ja õõtsub ühelt küljelt teisele nii tugevasti, et last heidetakse laeva kergendamiseks üle parda. Ometi tundub, et laevahukust pole pääsu, ning Joona kuuleb erutunud kaptenit hüüdmas: „Kuidas sa saad nõnda sügavasti magada? Tõuse üles, hüüa oma jumala poole, vahest jumal mõtleb meie peale ja me ei hukku!” Joona tõuseb üles ning läheb laevatekile (Joona 1:4—6).

„Lähme ja heidame liisku,” ütlevad meremehed, „et saaksime teada, kelle pärast on see õnnetus meile tulnud!” Liisk langeb Joonale. Kujutle tema rahutust, kui meremehed ütlevad: „Seleta meile ometi, mispärast on see õnnetus meile tulnud? Mis on su amet ja kust sa tuled? Kus on su kodumaa ja missugusest rahvast oled sa pärit?” Joona vastab, et ta on heebrealane, kes teenib „Jehoovat, taeva Jumalat”, ning et ta tunneb aupaklikku kartust tema vastu, „kes on teinud mere ja kuiva maa”. Torm on tabanud neid seetõttu, et ta põgeneb Jehoova palge eest, selle asemel et viia sõnakuulelikult Jumala sõnum Niinivesse (Joona 1:7—10).

Meremehed küsivad: „Mida peaksime sinuga tegema, et meri meie poolest võiks rahuneda?” Kuna meri muutub üha tormisemaks, ütleb Joona: „Võtke mind ja visake merre, siis rahuneb meri teie poolest! Sest ma tean, et minu pärast on see suur torm teile tulnud!” Kuna mehed ei taha Jehoova sulast merre visata, mis tähendaks talle kindlat surma, püüavad nad kuivale maale pääseda. Kuna see neil ei õnnestu, hüüavad meremehed: „Oh Jehoova, ära ometi lase meid hukkuda selle mehe hinge pärast, samuti ära pane meie peale süütu verd, sest sina, Jehoova, teed nõnda nagu on sinule meelepärane!” (Joona 1:11—14).

Merre!

Seejärel viskavad meremehed Joona üle parda. Kui ta vajub lainetavasse merre, hakkab selle raev vaibuma. Seda nähes ’kardavad mehed Jehoovat üpris väga ja nad ohverdavad Jehoovale tapaohvri ning annavad tõotusi’ (Joona 1:15, 16).

Kui vesi Joona pea kohal kokku lööb, palvetab ta kahtlemata. Siis tunneb Joona, kuidas ta libiseb mööda pehmet koridori ja vajub laiemasse õõnsusesse. Üllataval kombel saab ta ikka veel hingata! Vabastades end merevetikatest, mis on ümber tema pea, leiab Joona end olevat tõeliselt erakordses paigas. See on nii sellepärast, et „Jehoova saatis ühe suure kala, et see neelaks Joona. Ja Joona oli kala kõhus kolm päeva ja kolm ööd” (Joona 2:1).

Joona tungiv palve

Hiigelsuure kala kõhus on Joonal aega palvetada. Mõned tema sõnad sarnanevad mõningate Piibli lauludega. Hiljem pani Joona kirja oma palved, mis väljendasid nii meeleheidet kui ka kahetsust. Näiteks tundus talle, et kala kõht saab Šeoliks, tema hauaks. Seepärast ta palus: „Ma hüüdsin oma kitsikuses Jehoova poole ja tema vastas mulle! Haua [„Šeoli”, NW] sisemuses ma hüüdsin appi, sina kuulsid mu häält!” (Joona 2:2, 3). Kaks palveteekonna laulu — mida iisraellased laulsid ilmselt siis, kui nad läksid üles Jeruusalemma iga-aastaseid pühi pidama — väljendavad samasuguseid mõtteid (Laul 120:1; 130:1, 2).

Mõeldes merrevajumisele, palvetab Joona: „Sina [Jehoova] heitsid mind sügavusse, merede südamesse [keskele]; voolus ümbritses mind, kõik su vood ja su lained käisid minust üle!” (Joona 2:4; võrdle Laul 42:8; 69:3).

Joona kardab, et ta kaotab oma sõnakuulmatuse tõttu Jumala heakskiidu ja et ta ei saa enam kunagi Jumala templit näha. Ta palvetab: „Siis ma mõtlesin: ma olen ära aetud su silma eest! Kas saan veel näha su püha templit?” (Joona 2:5; võrdle Laul 31:23). Joona olukord näib olevat nii halb, et ta ütleb: „Vesi ümbritses mind kõrist saadik [ohustades tema elu], süvavesi piiras mind, kõrkjad [meres] mähkisid mu pead!” (Joona 2:6; võrdle Laul 69:2). Kujutle Joona täbarat olukorda, kui ta lisab: „Ma vajusin alla mägede alusteni [kala kõhtu], maa [nagu haua] riivid sulgusid mu kohal igaveseks! Aga sina tõid mu elu [kolmandal päeval] hauast üles, Jehoova, mu Jumal!” (Joona 2:7; võrdle Laul 30:4).

Kuigi Joona on kala kõhus, ei mõtle ta: „Ma olen nii masendunud, et ma ei saa palvetada.” Selle asemel palvetab ta: „Kui mu hing nõrkes mu sees [olles surmasuus], mõtlesin ma Jehoovale [usus kui Temale, kellel on võrreldamatu jõud ja halastus] ja mu palve tuli sinu juurde su pühasse templisse!” (Joona 2:8). Jumal kuulis Joonat taevasest templist ning päästis ta.

Lõpetuseks palub Joona: „Need, kes austavad tühje ebajumalaid [lootes valejumalate elututele kujudele], hülgavad oma osaduse [„helduse”, NW] [jättes maha Tema, kes seda omadust ilmutab]! Aga mina tahan ohverdada sinule [Jehoova Jumalale] tänulaulu kõlades! Mida olen tõotanud [selle kogemuse ajal või mõnel muul juhtumil], seda täidan! Jehoova käes on pääste!” (Joona 2:9, 10; võrdle Laul 31:7; 50:14). Teades, et ainult Jumal võib teda surmast päästa, omistab kahetsev prohvet (nagu kuningas Taavet või Saalomon enne teda) pääste Jehoovale (Laul 3:9; Õpetussõnad 21:31, NW).

Joona kuuletub

Pärast pikka mõtisklemist ja tõsist palvetamist tunneb Joona, kuidas ta tõugatakse välja sellesama koridori kaudu, kust ta ka sisse tuli. Lõpuks heidetakse ta kuivale maale (Joona 2:11). Joona, kes on pääste eest tänulik, kuuletub Jumala sõnale: „Võta kätte, mine Niinivesse, sinna suurde linna ja pea sellele jutlus, nagu ma sind käsin!” (Joona 3:1, 2). Joona asub teele Assüüria pealinna poole. Kui ta saab teada, mis päev on, mõistab ta, et oli olnud kolm päeva kala kõhus. Prohvet ületab Eufrati jõe selle suure läänepoolse käänu kohalt, matkab ida suunas läbi Mesopotaamia põhjaosa, jõuab Tigrise jõeni ja lõpuks suurde linna (Joona 3:3).

Joona siseneb suurde linna Niinivesse. Ta kõnnib päev läbi ja kuulutab: „Veel nelikümmend päeva ja Niinive hävitatakse!” Kas Joona on ime kaudu assüüria keele selgeks saanud? Seda pole meile öeldud. Aga isegi siis, kui ta räägib heebrea keeles ja keegi tõlgib teda, annab tema kuulutamine tulemusi. Niinive mehed näitavad üles usku Jumalasse. Nad kuulutavad välja paastu ning riietuvad kotiriidesse, nii suured kui ka väikesed nende hulgast. Kui sõna jõuab Niinive kuningani, tõuseb ta oma troonilt, võtab seljast kuningliku mantli, katab end kotiriidega ning istub tuha peale (Joona 3:4—6).

Kui üllatunud Joona küll on! Assüüria kuningas saadab välja käskjalad, kes hüüavad: „Inimesed ja loomad, veised ja pudulojused ärgu söögu midagi, ärgu käigu karjas ja ärgu joogu vett, vaid nad katku endid kotiriidega, inimesed ja loomad, ja hüüdku võimsasti Jumala poole ja igaüks pöördugu oma kurjalt teelt ja vägivallast, mis nende käte küljes on! Kes teab, vahest Jumal pöördub ja kahetseb, pöördub oma tulisest vihast ja me ei hukku!” (Joona 3:7—9).

Niinive elanikud täidavad oma kuninga käsku. Kui Jumal näeb, et nad on pöördunud oma kurjalt teelt, kahetseb ta kurja, mis ta oli lubanud neile teha, ega tee seda (Joona 3:10). Tänu nende kahetsusele, alandlikkusele ja usule otsustab Jehoova, et ta ei vii täide kohtuotsust, mille ta oli nende üle langetanud.

Pahur prohvet

Möödub nelikümmend päeva ja Niinivega ei juhtu midagi (Joona 3:4). Kui Joona taipab, et Niinive elanikke ei hävitata, on ta üliväga solvunud ja tulivihane ning palub: „Oh Jehoova! Eks olnud see minugi sõna, kui ma olin alles kodumaal? Sellepärast ma tahtsingi eelmisel korral põgeneda Tarsisesse, sest ma teadsin, et sina oled armuline ja halastaja Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ja et sa kahetsed kurja! Seepärast, Jehoova, võta nüüd ometi minust mu hing, sest mul on parem surra kui elada!” Jehoova vastab talle järgmise küsimusega: „Kas sul on õigus vihastuda?” (Joona 4:1—4).

Selle peale sammub Joona vihaselt linnast välja. Ta läheb ida poole ja ehitab lehtmajakese, et selle varjus istuda ning näha, mis linnast saab. Siis laseb Jehoova kaastundlikult ’ühe kiikajonipuu Joona kohale kasvada, olles ta peale varjuks, päästes teda ta vaevast’. Kuidas Joona küll rõõmustab selle kiikajonipuu üle! Kuid Jumal teeb nii, et koidikul närib seda üks uss, nii et puu hakkab kuivama. Varsti on see täiesti kuivanud. Jumal saadab ka kõrvetava idatuule. Nüüd paistab päike prohvetile otse lagipähe, nii et ta on minestamas. Jällegi palub ta surma. Jah, Joona ütleb korduvalt: „Mul on parem surra kui elada!” (Joona 4:5—8).

Nüüd räägib Jehoova. Ta küsib Joonalt: „Kas sul on õigus vihastuda kiikajonipuu pärast?” Joona vastab: „Küllap mul on õigus vihastuda surmani!” Põhimõtteliselt ütleb Jehoova nüüd prohvetile: ’Sina tahaksid armu anda kiikajonipuule. Aga sa ei ole selle kallal näinud vaeva ega ole seda suureks kasvatanud. Ühe ööga see sündis ja ühe ööga hukkus.’ Edasi arutles Jumal: ’Aga kas mina ei peaks armu andma suurele linnale Niinivele, kus on 120000 elanikku, kes ei oska vahet teha oma parema ja vasaku käe vahel, ja palju lojuseid!’ (Joona 4:9—11). Õige vastus on ilmne.

Joona kahetseb ja jääb seetõttu ellu ning kirjutab Piibli raamatu, mis kannab tema nime. Kuidas sai ta teada, et meremehed kartsid Jehoovat, tõid Talle ohvreid ning andsid tõotusi? Ta võis seda teada saada Jumala inspiratsiooni kaudu või ehk templis mõnelt meremehelt või reisijalt (Joona 1:16; 2:5).

„Joona tunnustäht”

Kui kirjatundjad ja variserid küsisid Jeesuselt Kristuselt tunnustähte, ütles ta: „See kuri ja abielurikkuja tõug otsib tunnustähte, aga talle ei anta muud tunnustähte kui prohvet Joona tunnustäht.” Jeesus lisas: „Sest otsekui Joona oli valaskala [„suure kala”, NW] kõhus kolm päeva ja kolm ööd, nõnda peab Inimese Poeg olema maapõues kolm päeva ja kolm ööd” (Matteuse 12:38—40). Juutide päev algab siis, kui päike loojub. Kristus suri reede pärastlõunal, 14. niisanil 33. aastal m.a.j. Tema surnukeha asetati hauakoopasse selsamal päeval enne päikeseloojangut. Samal õhtul algaski 15. niisan ja see kestis päikeseloojanguni laupäeval, mis on seitsmes ehk nädala viimane päev. Siis algas 16. niisan, mis kestis meie mõistes pühapäeva päikeseloojanguni. Järelikult oli Jeesus surnuna hauakoopas vähemalt mingi aja 14. niisanist, terve 15. niisani ööpäeva ja 16. niisani öötunnid. Kui mõned naised pühapäeva hommikul hauakoopa juurde tulid, oli ta juba üles tõusnud (Matteuse 27:57—61; 28:1—7).

Jeesus oli hauas peaaegu kolm päeva. Niisiis said tema vaenlased „Joona tunnustähe”, kuid Kristus ütles: „Niinive mehed astuvad kohtus esile ühes selle sugupõlvega ja süüdistavad teda, sest nad parandasid meelt Joona jutluse tõttu. Ja vaata, siin on enam kui Joona!” (Matteuse 12:41). Kui õige see küll on! Juutide keskel oli Jeesus Kristus — prohvet, kes oli palju suurem kui Joona. Kuigi Joona oli küllaldaseks tunnustäheks Niinive elanikele, kuulutas Jeesus palju suurema autoriteedi ning kindlamate tõenditega kui see prohvet. Juudid tervikuna aga ei uskunud temasse (Johannese 4:48).

Juudid kui rahvas ei võtnud alandlikult vastu Prohvetit, kes oli suurem kui Joona, ega näidanud Temasse usku üles. Aga mida võib öelda nende esiisade kohta? Ka nendel puudus usk ja alandlik vaim. Tegelikult saatis Jehoova Joona Niinivesse ilmselt selleks, et näidata suurt erinevust kahetsevate Niinive elanike ning kangekaelsete iisraellaste vahel, kellel puudus täielikult usk ja alandlikkus. (Võrdle 5. Moosese 9:6, 13.)

Kuid mida öelda Joona enda kohta? Ta sai õppetunni sellest, kui suur on Jumala halastus. Lisaks sellele peaks see, kuidas Jehoova reageeris Joona nurisemisele selle üle, et ta kahetsevatele Niinive elanikele halastust osutas, hoidma meid kaeblemast, kui meie taevane Isa meie päevil inimestele halastust osutab. Tõesti, tundkem rõõmu sellest, et igal aastal pöörduvad tuhanded inimesed usus ja alandliku südamega Jehoova poole.