„Armastage tõtt ja rahu!”
„Mulle tuli vägede Jehoova sõna; ta ütles: ’.. armastage tõtt ja rahu!’ ” (SAKARJA 8:18, 19)
1., 2. a) Millised on inimkonna rahusaavutused? b) Miks ei näe see praegune maailm kunagi tõelist rahu?
„MAAILMAS pole kunagi olnud rahu. Kusagil — ja sageli mitmel pool korraga — on alati olnud sõda.” Nõnda ütles professor Milton Mayer Ameerika Ühendriikidest Massachusettsi ülikoolist. Kui kurb iseloomustus inimsoo kohta! Tõsi küll, inimesed on soovinud rahu. Selle säilitamiseks on poliitikud proovinud kõiksuguseid võimalusi Rooma-aegsest Pax Romana’st kuni külma sõja aegse mõlema osapoole vältimatu hävingu strateegiani välja. Ent lõpuks on kõik nende püüdlused läbi kukkunud. Nagu Jesaja palju sajandeid tagasi ütles, ’on rahu saadikud nutnud kibedasti’ (Jesaja 33:7). Miks siis?
2 See on nii sellepärast, et püsiv rahu peab võrsuma sealt, kus puudub vihavaen ja ahnus; see peab olema rajatud tõele. Rahu ei või tugineda valedel. Niisiis, kui Jehoova tõotas, et ta toob muistse Iisraeli tagasi omale maale ja annab talle rahu, ütles ta: „Ma juhin tema juurde rahu otsekui jõe, ja rahvaste rikkused otsekui tulvava oja” (Jesaja 66:12). Selle maailma jumal Kurat-Saatan on „inimese tapja”, mõrtsukas ning „valetaja ja vale isa” (Johannese 8:44; 2. Korintlastele 4:4). Kuidas võibki maailmas, mida valitseb selline jumal, üldse kunagi rahu olla?
3. Mida tähelepanuväärset on Jehoova oma rahvale andnud, kuigi see elab hädadest vaevatud maailmas?
3 Kuid on tähelepanuväärne, et isegi selles sõdadest lõhestatud Saatana maailmas annab Jehoova oma rahvale rahu (Johannese 17:16). Kuuendal sajandil e.m.a. täitis ta Jeremija kaudu antud tõotuse ja andis oma väljavalitud rahvale „rahu ja tõtt”, tuues selle tagasi oma kodumaale (Jeremija 33:6). Ja ka neil viimseil päevil on ta andnud oma rahvale „rahu ja tõtt” omal „maal” ehk maapealsel vaimsel omandil, vaatamata sellele, et see rahvas elab suurimal hädaajal, mida maailm on tänaseni näinud (Jesaja 66:8; Matteuse 24:7—13; Ilmutuse 6:1—8). Arutledes edasi Sakarja 8. peatüki üle, hakkame seda Jumala antud rahu ja tõde sügavamalt hindama ning mõistame, mida meil tuleb teha, et alati sellest osa saada.
„Olgu teie käed tugevad”
4. Kuidas õhutas Sakarja iisraellasi tegutsema, et neil võiks olla rahu?
4 Kuuendat korda võime Sakarja 8. peatükis kuulda Jehoovalt erutavat teadaannet ja see kõlab: „Nõnda ütleb vägede Jehoova: olgu teie käed tugevad, kes neil päevil kuulete neid sõnu prohvetite suust, ajal, mil vägede Jehoova kojale, templile alus rajatakse, et seda üles ehitada! Sest enne neid päevi ei olnud inimesel ega lojusel kasu tööst, ei olnud ka minejal ega tulijal rahu vaenlase eest, ja ma ajasin kõik inimesed üksteise vastu!” (Sakarja 8:9, 10).
5., 6. a) Milline olukord valitses Iisraelis seetõttu, et iisraellased olid julguse kaotanud? b) Millist muutust tõotas Jehoova Iisraelile, kui see tema kummardamise esikohale seab?
5 Sakarja lausus need sõnad ajal, mil Jeruusalemmas templit üles ehitati. Varem olid Babülonist tagasi pöördunud iisraellased julguse kaotanud ja templi ülesehitamise pooleli jätnud. Kuna nad hakkasid hoolt kandma vaid iseenda mugavuste eest, ei andnud Jehoova neile ei õnnistust ega rahu. Kuigi nad harisid oma maad ja hoolitsesid oma viinamägede eest, ei olnud neil edu (Haggai 1:3—6). Tundus, nagu ei oleks neil „kasu tööst”.
6 Nüüd, kui templi ülesehitustööd taas käisid, õhutas Sakarja juute ’olema tugevad’ ja seadma julgelt Jehoova kummardamise esikohale. Mis pidi juhtuma, kui nad seda teevad? „Nüüd ma ei ole selle rahva jäägile enam selline nagu endisil päevil, ütleb vägede Jehoova, vaid külv peab õnnestuma [„see on rahu seeme”, SP]: viinapuu annab vilja, maa annab saaki, taevas annab kastet, ja selle kõik ma annan sellele rahva jäägile pärisosaks! Ja nagu te olete olnud needuseks paganate seas, Juuda sugu ja Iisraeli sugu nõndasamuti, kui ma teid päästan, te saate õnnistuseks! Ärge kartke, teie käed olgu tugevad!” (Sakarja 8:11—13). Seega, kui Iisrael on otsusekindel, saadab teda edu. Varem oli nii, et kui ümberkaudsed rahvad tahtsid tuua näidet needusest, võisid nad osutada Iisraelile. Kuid nüüd pidi Iisrael saama õnnistuse näiteks. Milline suurepärane põhjus, et nende ’käed oleksid tugevad’!
7. a) Milliseid rõõmutoovaid muutusi on Jehoova rahvas 1995. aastani, edukaima teenistusaastani kogenud? b) Millistes riikides võid sa aastaaruande põhjal näha tähelepanuväärset kuulutajate, pioneeride või tundide üldarvu?
7 Kuidas on lood tänapäeval? Enne 1919. aastat oli Jehoova rahva liikmetel innukusest teatud mõttes puudu. Nad ei võtnud Esimese maailmasõja ajal täiesti erapooletut seisukohta ning kaldusid järgima pigem mõnda inimest kui oma kuningat Jeesust Kristust. Seetõttu lasksid mõned nii organisatsiooni seest- kui ka väljastpoolt tuleval vastupanul endalt julguse röövida. Kuid siis, 1919. aastal, said nende käed Jehoova abiga tugevaks (Sakarja 4:6). Jehoova andis neile rahu ja nad olid väga edukad. Seda võib näha nende saavutustest viimase 75 aasta jooksul, millest siiani edukaim teenistusaasta oli 1995. aasta. Jehoova tunnistajad kui rahvas hülgavad natsionalismi, hõimupatriotismi, eelarvamused ja kõik muud vihavaenu põhjustavad tegurid (1. Johannese 3:14—18). Tõelise innuga teenivad nad Jehoovat tema vaimses templis (Heebrealastele 13:15; Ilmutuse 7:15). Ainuüksi viimasel aastal pühendasid nad teistele oma taevasest Isast rääkimiseks üle miljardi tunni! Igal kuul viisid nad läbi 4865060 piibliuurimist. Iga kuu osales pioneerteenistuses keskmiselt 663521 inimest. Kui ristiusumaailma vaimulikud soovivad tuua näitena rahvast, kes jumalakummardamises tõeliselt entusiastlikult osaleb, viitavad nad mõnikord Jehoova tunnistajatele.
8. Kuidas võib iga kristlane „rahu seemnest” kasu saada?
8 Tänu oma innukusele saab Jehoova rahvas Jehoovalt „rahu seemne”. Igaüks, kes seda seemet harib, kogeb, kuidas rahu tema südames ja elus kasvab. Iga kristlane, kellel on usku ja kes taotleb rahu Jehoova ning kaaskristlastega, saab osa Jehoova nime kandva rahva tõest ja rahust (1. Peetruse 3:11; võrdle Jakoobuse 3:18). Kas pole see imeline?
„Ärge kartke”
9. Kuidas tõotas Jehoova muuta oma teguviisi oma rahva suhtes?
9 Nüüd võime lugeda Jehoova seitsmendat teadaannet. Mis see on? „Nõnda ütleb vägede Jehoova: otsekui ma mõtlesin teile kurja teha, kui teie vanemad mind vihastasid, ütleb vägede Jehoova, ja mina seda ei kahetsenud, nõnda mõtlen ma jälle neil päevil head teha Jeruusalemmale ja Juuda soole. Ärge kartke!” (Sakarja 8:14, 15).
10. Millised faktid Jehoova tunnistajate kohta näitavad, et nad ei ole kartnud?
10 Kuigi Esimese maailmasõja ajal olid Jehoova rahva liikmed vaimses mõttes laiali pillutatud, oli nende südames soov teha seda, mis on õige. Seepärast muutis Jehoova pärast seda, kui ta oli neid distsiplineerinud, oma tegutsemisviisi nende suhtes (Malakia 3:2—4). Vaadates nüüd tagasi sellele, mida Jehoova on teinud, võime teda kõige eest südamest tänada. Tõsi küll, me oleme olnud „kõigi rahvaste vihaalused” (Matteuse 24:9, UT). Paljusid on vangistatud ja mõned on usu pärast isegi oma elu kaotanud. Tihtipeale kohtame ükskõiksust või vaenulikkust. Kuid me ei karda. Me teame, et Jehoova on tugevam kui ükski vastane, olgu nähtav või nähtamatu (Jesaja 40:15; Efeslastele 6:10—13). Me järgime ikka neid sõnu: „Oota Jehoovat, ole vahva, ja su süda olgu kindel!” (Laul 27:14).
„Rääkige üksteisele tõtt”
11., 12. Mida peaks igaüks meist meeles pidama, kui ta tahab saada täiel määral osa sellest, millega Jehoova oma rahvast õnnistab?
11 Et Jehoova õnnistustest täiel määral osa saada, peame üht-teist meeles pidama. Sakarja sõnab: „Need on sõnad, mis te peate täitma: rääkige üksteisele tõtt, mõistke oma väravais tõelist rahu kohut! Ärge hauduge südames üksteisele kurja teha ja ärge armastage valevandumist, sest kõike seda ma vihkan, ütleb Jehoova!” (Sakarja 8:16, 17).
12 Jehoova kutsub meid üles rääkima tõtt (Efeslastele 4:15, 25). Ta ei kuula nende palveid, kes sepitsevad kurja, varjavad isikliku kasu nimel tõde või vannuvad valet (Õpetussõnad 28:9). Kuna ta vihkab ärataganemist, tahab ta, et hoiaksime Piibli tõest kõvasti kinni (Laul 25:5; 2. Johannese 9—11). Lisaks sellele peaksid kogudusevanemad nagu Iisraeli linnaväravates istunud vanemad mehedki andma kohtuasju käsitledes nõu ja langetama otsuseid Piibli tõe alusel, mitte omaenda arvamust aluseks võttes (Johannese 17:17). Jehoova tahab, et nad taotleksid „rahu kohut”, püüdes kristlike karjastena taastada rahu vaenutsevate poolte vahel ning aidates kahetsevatel patustajatel Jumalaga taas rahu saavutada (Jakoobuse 5:14, 15; Juuda 23). Samal ajal hoiavad nad koguduses rahu seeläbi, et heidavad otsusekindlalt välja need, kes tahtlikult kurja edasi teevad (1. Korintlastele 6:9, 10).
„Lustiks ja rõõmuks”
13. a) Millist muutust Sakarja seoses paastumisega ennustas? b) Milliseid paaste Iisraelis peeti?
13 Nüüd kuuleme kaheksandat püha teadaannet: „Nõnda ütleb vägede Jehoova: neljanda kuu paast, viienda kuu paast, seitsmenda kuu paast ja kümnenda kuu paast olgu Juuda soole lustiks ja rõõmuks ning meeldivaiks pühiks. Aga armastage tõtt ja rahu!” (Sakarja 8:19). Moosese seaduse all paastusid iisraellased lepituspäeval, et väljendada kahetsust oma pattude pärast (3. Moosese 16:29—31). Sakarja mainitud nelja paastu peeti ilmselt mälestamaks Jeruusalemma vallutamise ja hävitamisega seotud sündmusi (2. Kuningate 25:1—4, 8, 9, 22—26). Ent nüüd käisid templi ülesehitustööd ja Jeruusalemma taasasustati. Lein muutus rõõmustuseks ja paastud pühiks.
14., 15. a) Miks andis mälestusõhtu pühitsemine suure põhjuse rõõmustamiseks ja mida see peaks meile meelde tuletama? b) Millistes maades viibis mälestusõhtul silmapaistvalt palju inimesi, nagu aastaaruanne seda näitab?
14 Tänapäeval ei pea me Sakarja mainitud ega Moosese seaduses ettenähtud paaste. Kuna Jeesus ohverdas oma elu meie pattude eest, saame meie tunda rõõmu suurema lepituspäeva õnnistustest. Meie patud kaetakse kinni täielikult, mitte vaid tinglikult (Heebrealastele 9:6—14). Järgides taevase Ülempreestri Jeesuse Kristuse käsku, tähistame meie tema surma mälestusõhtut kui ainsat tõelist püha, mida kristlased peavad (Luuka 22:19, 20). Kas pole meile „lustiks ja rõõmuks” koguneda igal aastal seda püha tähistama?
15 Eelmisel aastal kogunes mälestusõhtut pühitsema 13147201 inimest — 858284 inimese võrra rohkem kui 1994. aastal. Milline tohutu hulk rahvast! Mõtle, millist rõõmu tunti Jehoova tunnistajate 78620 koguduses, kui nähti enneolematut hulka inimesi kuningriigisaalidesse seda püha tähistama kogunevat. See, et kohalolijad mälestasid Tema surma, kes on „tee ja tõde ja elu” ning kes nüüd valitseb kui Jehoova suur „Rahuvürst”, ajendas kindlasti neid kõiki armastama „tõtt ja rahu”! (Johannese 14:6; Jesaja 9:5.) Eriline tähendus oli sellel pühal nendele, kes tähistasid seda maades, kus möllasid rahutused ja sõjad. Osa meie vendi oli 1995. aastal tunnistajaks kirjeldamatutele õudustele. Kuid sellele vaatamata ’hoidis Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest, nende südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses’ (Filiplastele 4:7).
’Leevendagem Jehoova palet’
16., 17. Kuidas võivad kõigist rahvastest inimesed ’leevendada Jehoova palet’?
16 Kust aga tulid kõik need miljonid inimesed, kes mälestusõhtul viibisid? Jehoova üheksas sõnum annab sellele selgituse: „Nõnda ütleb vägede Jehoova: veel tuleb rahvaid ja paljude linnade elanikke, ja ühe linna elanikud lähevad teise juurde ning ütlevad: ’Tulge, lähme leevendama Jehoova palet ja otsima vägede Jehoovat! Minagi lähen!’ Ja paljud rahvad ning vägevad paganad tulevad Jeruusalemma otsima vägede Jehoovat ja leevendama Jehoova palet!” (Sakarja 8:20—22).
17 Mälestusõhtul viibinud soovisid ’otsida vägede Jehoovat’. Paljud neist olid tema pühendunud ja ristitud sulased. Miljonid teised kohalviibinud aga ei olnud veel neid samme astunud. Mõnel maal oli mälestusõhtul viibinute arv neli-viis korda suurem kui Kuningriigi kuulutajate arv. Need paljud huvitatud inimesed vajavad edaspidiseks kasvukski abi. Õpetagem neid siis leidma rõõmu teadmisest, et Jeesus suri meie pattude eest ja valitseb nüüd Jumala Kuningriigis (1. Korintlastele 5:7, 8; Ilmutuse 11:15). Ja julgustagem neid pühenduma Jehoova Jumalale ning alluma tema ametisseseatud kuningale. Sel moel võivad nad ’leevendada Jehoova palet’ (Laul 116:18, 19; Filiplastele 2:12, 13).
„Kümme meest igakeelsete paganate hulgast”
18., 19. a) Kes on tänapäeva „Juuda mees” Sakarja 8:23 ennustuse kohaselt? b) Kes on nüüdisaja „kümme meest”, kes „haaravad kinni Juuda mehe hõlmast”?
18 Viimast korda seisab Sakarja kaheksandas peatükis kirjas: „Nõnda ütleb vägede Jehoova.” Mida Jehoova siis kõige lõpuks kuulutab? „Neil päevil sünnib, et kümme meest igakeelsete paganate hulgast haaravad kinni Juuda mehe hõlmast ja ütlevad: ’Meie tahame minna ühes teiega, sest me oleme kuulnud, et Jumal on teiega!’ ” (Sakarja 8:23). Sakarja päevil oli lihalik Iisrael Jumala väljavalitud rahvas. Esimesel sajandil aga hülgas Iisrael Jehoova läkitatud Messia. Seepärast valis meie Jumal oma rahvaks uue Iisraeli — „Juuda mehe” —, vaimsetest juutidest koosneva „Jumala Iisraeli” (Galaatlastele 6:16; Johannese 1:11; Roomlastele 2:28, 29). Sellesse kuulujaid on kokku 144000 ja nad on valitud inimkonna hulgast koos Jeesusega tema taevases Kuningriigis valitsema (Ilmutuse 14:1, 4).
19 Enamik neist 144000-st on juba ustavana surnud ja oma taevase tasu kätte saanud (1. Korintlastele 15:51, 52; Ilmutuse 6:9—11). Need vähesed, kes neist on veel maa peal, rõõmustavad, nähes, kuidas „kümme meest”, kes otsustavad minna ühes „Juuda mehega”, on tõesti „suur hulk rahvast .. kõigist rahvahõimudest ja suguharudest ja rahvaist ja keeltest” (Ilmutuse 7:9; Jesaja 2:2, 3; 60:4—10, 22).
20., 21. Kuidas me võime säilitada rahu Jehoovaga ajal, mil selle maailma lõpp üha lähemale jõuab?
20 Ajal, mil selle maailma lõpp pidurdamatult läheneb, valitseb ristiusumaailmas samasugune olukord nagu Jeremija päevade Jeruusalemmas: „Oodatakse rahu, aga head ei ole, ja paranemise aega, aga vaata: on kohkumus!” (Jeremija 14:19). See kohkumus jõuab haripunkti, kui rahvad pöörduvad valereligiooni vastu ja teevad sellele vägivaldse lõpu. Peatselt pärast seda saab kõigile rahvastelegi Harmagedoonis, Jehoova lõplikus sõjas, osaks häving (Matteuse 24:29, 30; Ilmutuse 16:14, 16; 17:16—18; 19:11—21). Kui kohutav aeg see küll on!
21 Kõigi nende sündmuste keskel aga kaitseb Jehoova neid, kes armastavad tõde ning harivad „tõe seemet” (Sakarja 8:12, SP; Sefanja 2:3). Püsigem siis turvaliselt tema rahva maal, olles innukad teda avalikult kiitma ja aidates võimalikult paljudel ’leevendada Jehoova palet’. Seda tehes võime alati kogeda Jehoova rahu. Jah, „Jehoova annab tugevuse oma rahvale; Jehoova õnnistab oma rahvast rahuga” (Laul 29:11).
Kas sa oskad selgitada?
◻ Kuidas said Jumala rahva ’käed tugevaks’ Sakarja päevil? Kuidas tänapäeval?
◻ Kuidas me vastame tagakiusamisele, vaenulikkusele ja ükskõiksusele?
◻ Mida hõlmab see, et me ’räägime üksteisele tõtt’?
◻ Kuidas võib inimene ’leevendada Jehoova palet’?
◻ Millist suurt rõõmu põhjust nähakse Sakarja 8:23 sõnade täideminekus?
[Pilt lk 18]
Eelmisel aastal pühendasid Jehoova tunnistajad inimestele Jumala Kuningriigist rääkimiseks 1150353444 tundi