Kas maailma vaim mürgitab sind?

ÜHES Kasahstani tehases toimus 1990. aasta 12. septembril plahvatus. Õhku paiskus ohtlikku radioaktiivset ainet, mis ohustas 120000 kohaliku elaniku tervist, kellest paljud läksid surmava mürgi õhku sattumise pärast tänavatele pahameelt avaldama.

Kui aga rohkem informatsiooni päevavalgele tuli, selgus, et nad olid mürgises keskkonnas elanud juba aastakümneid. Sada tuhat tonni radioaktiivseid heitmeid oli aastate jooksul visatud ilma valveta kohtadesse lahtise taeva alla. Kuigi olukord oli väga ohtlik, polnud ometi keegi seda tõsiselt võtnud. Miks?

Ametnikud panid iga päev kohalikul spordistaadionil välja kiirgusetaseme näidu, mis jättis mulje, nagu mingisugust ohtu polekski. Numbrid olid küll täpsed, kuid need näitasid ainult gammakiirgust. Alfakiirgust, mis võib olla sama surmav, ei mõõdetud. Paljud emad hakkasid taipama, miks nende lapsed nii haiglased on.

Kuid on olemas ka selline nähtamatu saaste, mis võib meid mürgitada vaimselt. Sarnaselt nende Kasahstanis elavate õnnetute inimestega pole suurem osa inimesi sellest elu ähvardavast ohust teadlikud. Piibel nimetab seda saastet ”maailma vaimuks”, millega manipuleerib ei keegi muu kui Kurat-Saatan (1. Korintlastele 2:12). Jumala Vastane kasutab õelalt seda vaimu ehk maailmas valitsevat hoiakut, et õõnestada meie andumust Jumalale.

Kuidas võib see maailma vaim kahandada meie vaimset jõudu? Õhutades meis silmahimu ning kasutades ära meie kaasasündinud omakasupüüdlikkust (Efeslastele 2:1—3; 1. Johannese 2:16). Vaatleme näidete varal kolme valdkonda, kus ilmalik mõtteviis meie vaimsust vähehaaval mürgitada võib.

Otsi esmalt Kuningriiki

Jeesus õhutas kristlasi ’otsima esiti Jumala riiki ja tema õigust’ (Matteuse 6:33). Maailma vaim võib meid aga panna oma huvidele ning mugavustele liigset tähtsust omistama. Esialgu ei seisnegi oht just selles, et inimene vaimsed huvid üleüldse kaotaks, vaid selles, et need talle teisejärguliseks muutuvad. Me võime väära turvatunde pärast ohtu alahinnata, nagu seda tegid inimesed Kasahstanis. See, et oleme aastaid ustavalt teeninud ning et hindame oma vaimseid vendi ja õdesid, võib suigutada meid mõtlema, et me ei hülga tõeteed iialgi. Arvata võib, et ka paljud Efesose kogudusest mõtlesid nii.

Umbes aastal 96 m.a.j. ütles Jeesus järgmise mõtte: ”Mul on sinu vastu, et sa oled maha jätnud oma esimese armastuse” (Ilmutuse 2:4). Need kaua teeninud kristlased olid pidanud vastu paljudes raskustes (Ilmutuse 2:2, 3). Neid olid õpetanud ustavad kogudusevanemad, kaasa arvatud apostel Paulus (Apostlite teod 20:17—21, 27). Kuid aastatega oli nende armastus Jehoova vastu siiski kahanenud ning nad olid oma vaimse jõu kaotanud (Ilmutuse 2:5).

Tõenäoliselt mõjutas mõningaid efeslasi selle linna ärivaim ja majanduslik õitseng. On kurb tõdeda, et ka tänapäeva ühiskonna materialistlik vool on mõningaid kristlasi endaga kaasa viinud. Sihipärane püüdlemine jõuka elujärje poole viib paratamatult meie silmist vaimsed eesmärgid. (Võrdle Matteuse 6:24.)

Jeesus hoiatas selle ohu eest, öeldes: ”Ihu küünal on silm; kui su silm on terve, siis on kõik su ihu valguses. Aga kui su silm on rikkis [”kade”, UM allmärkus], siis on kogu su ihu pimeduses” (Matteuse 6:22, 23). ”Terve” silm on selline, mis on vaimselt fookuses ning suunatud Jumala Kuningriigile. Teisest küljest ”rikkis” ehk ”kade” silm on lühinägelik ning selle tähelepanu keskmes on vaid koheselt rahuldatavad liha soovid. Vaimsed sihid ja tulevane tasu on väljaspool selle nägemispiirkonda.

Sellele eelnevas salmis ütles Jeesus: ”Kus su varandus on, seal on ka su süda!” (Matteuse 6:21). Kust me võime teada, kas meie süda on keskendunud vaimsetele või materiaalsetele asjadele? Ehk võib seda kõige paremini näidata meie vestlus, sest ”mida süda täis, sellest suu räägib” (Luuka 6:45). Kui leiame end pidevalt rääkimas materiaalsetest asjadest või ilmalikest saavutustest, tõendab see, et meie süda on jagatud ning et meie vaimne nägemine on puudulik.

Selle probleemiga maadles Carmena, õde Hispaaniast. ”Mind kasvatati üles tões,” selgitab Carmen, ”kuid 18-aastaselt asutasin oma ettevõtte, mis tegeles laste koolieelse õpetusega. Kolm aastat hiljem oli mul juba neli töötajat, minu ettevõtmine edenes hästi ning ma teenisin palju raha. Mis mind ehk kõige rohkem rahuldas, oli see, et olin majanduslikult sõltumatu ja ”edukas”. Kui aus olla, oli mu süda selle töö küljes — see oli mu suurim armastus.

Ma arvasin, et võin tunnistaja olla hoolimata sellest, et suurema osa ajast tööhuvidele pühendan. Kuid samal ajal näris mind pidevalt tunne, et võiksin Jehoova teenimises rohkem teha. Lõpuks mõjutas mind Kuningriigi huve esikohale seadma kahe pioneerist sõbranna eeskuju. Üks neist, Juliana, oli minu koguduses. Ta ei käinud mulle peale, et hakkaksin pioneeriks, kuid tema jutt ning rõõm, mis ilmselgelt tulenes tema teenistusest, panid mind uuesti mõtlema minu enda vaimsete väärtushinnangute peale.

Mõni aeg hiljem, kui veetsin oma puhkust Ameerika Ühendriikides, olin pioneerist õe Gloria juures. Ta oli hiljaaegu leseks jäänud ning hoolitses oma viieaastase tütre ja vähihaige ema eest. Ometi oli ta pioneer. Tema eeskuju ning südamesttulev hindamine teenistuse vastu puudutasid minu südant. Tänu tema juures veedetud neljale lühikesele päevale otsustasin anda Jehoovale oma parima. Kõigepealt hakkasin üldpioneeriks ning mõne aasta pärast kutsuti meid mehega Beetelisse teenima. Jätsin hüvasti oma tööga, mis takistas minu vaimset kasvu, ning nüüd tunnen, et olen edukas Jehoova silmis, ja see ongi kõige tähtsam.” (Luuka 14:33.)

Kui õpime ’tegema kindlaks, mis on peaasi’, nagu seda tegi Carmen, aitab see meil teha mõistlikke otsuseid seoses töö, hariduse, elamispinna ja eluviisiga (Filiplastele 1:10). Aga kas teeme kindlaks, mis on peaasi ka selles suhtes, mis puudutab meelelahutust? See on teine valdkond, mille puhul maailma vaim tohutu suurt mõju avaldab.

Olgu meelelahutusel õige koht

Maailma vaim kasutab kavalalt ära inimeste loomulikku soovi puhata ja meelt lahutada. Kuna enamikul inimestel pole mingisugust tõelist tulevikuväljavaadet, on arusaadav, et nad püüavad praegu oma elu meelelahutuse ning lõõgastumisega täita. (Võrdle Jesaja 22:13; 1. Korintlastele 15:32.) Kas ka meie leiame, et meelelahutus muutub meile üha tähtsamaks? See võib olla märgiks sellest, et ilmalik mõtteviis on hakanud meie suhtumist kujundama.

Piibel hoiatab: ”Kes armastab rõõmu [”meelelahutust”, Lamsa], jääb vaeseks meheks” (Õpetussõnad 21:17). Lõbutseda pole vale, kuid selle armastamine ja kõige tähtsamaks asjaks pidamine viib vaimsesse puudusesse. Meie vaimne isu hakkab paratamatult aegamööda kahanema ning meil jääb vähem aega hea sõnumi kuulutamiseks.

Sellepärast soovitabki Jumala Sõna, et oleksime ”vaimselt vabad tegutsema, täieliku enesevalitsemisega” (1. Peetruse 1:13, Uus Inglise Piibel). Enesevalitsemist on vaja selleks, et seada meelelahutuseks kasutatavale ajale mõistlikud piirid. Olla vabad tegutsemiseks tähendab olla valmis vaimseks tegevuseks, kas siis uurimiseks, koosolekuteks või põlluteenistuseks.

Aga kuidas jääb vajaliku puhkusega? Kas peaksime tundma end süüdlastena, kui võtame aega lõõgastumiseks? Kindlasti mitte. Puhkus on vajalik, ja seda eriti tänapäeva pingelises maailmas. Kuid pühendunud kristlastena ei või me siiski lubada, et meie elu keerleks meelelahutuse ümber. Liiga palju meelelahutust võib meid uinutada, mis viib selleni, et tegeleme aina vähem mõtteka tegevusega. See võib kahandada meie pakilisustunnet ning isegi õhutada meid enese himudele ohjeldamatult voli andma. Kuidas võime siis puhkusesse tasakaalukalt suhtuda?

Piibel soovitab võtta peotäis puhkust, selle asemel et liigselt tööd rügada, ja seda eriti siis, kui ilmalikul tööl pole vajadust käia (Koguja 4:6). Kuigi puhkus aitab meie kehal jõudu koguda, on vaimse energia allikas Jumala aktiivne jõud (Jesaja 40:29—31). Seda püha vaimu saame kristliku tegevuse kaudu. Isiklik uurimine toidab meie südant ning arendab meis õigeid soove. Koosolekutel käimine kasvatab hindamist meie Looja vastu. Kristlikus teenistuses osalemine muudab meid tähelepanelikumaks teiste suhtes (1. Korintlastele 9:22, 23). Nagu Paulus realistlikult selgitas, ”meie väline inimene kõduneb, uueneb sisemine inimene ometi päev-päevalt” (2. Korintlastele 4:16).

Ileana, kellel on kuus last ning uskmatu mees, on väga hõivatud. Tal on kohustusi oma perekonnas ja ta peab hoolitsema ka paljude sugulaste eest, ning näib, et tal on alati kiire. Sellest hoolimata annab ta märkimisväärset eeskuju kuulutamises ning koosolekuteks valmistumises. Kuidas ta suudab nii paljude kohustustega toime tulla?

”Koosolekud ja põlluteenistus aitavad mul tegelikult teiste kohustustega toime tulla,” selgitab Ileana. ”Näiteks pärast kuulutamist majapidamistöid tehes on mul palju, mille üle mõelda. Tihti laulan sel ajal. Kui olen aga koosolekult puudunud või põlluteenistuses vähe teinud, muutub ka majapidamistööde tegemine palju raskemaks.”

Milline vastand on see küll liigse meelelahutuse tähtsustamisele!

Jehoovat rõõmustab vaimne ilu

Me elame maailmas, kus üha enam pööratakse tähelepanu füüsilisele välimusele. Inimesed kulutavad tohutuid summasid ravimenetlustele, mis on mõeldud väljanägemise parandamiseks ning vananemise märkide vähendamiseks. Need hõlmavad juuste siirdamist ja värvimist, rindade suurendamist ning kosmeetilisi operatsioone. Miljonid käivad saleduskeskustes, võimlates, aeroobikatundides või ostavad aeroobikavideosid ja raamatuid dieetidest. Maailm paneb meid uskuma, et õnne võti on füüsiline välimus ja et kõige olulisem on see, millised näeme välja teiste silmis.

Ühes Ameerika Ühendriikides tehtud küsitluses, mille tõi ära ajakiri ”Newsweek”, selgus, et 90 protsenti valgetest Ameerika teismelistest ”polnud rahul oma kehaga”. Meeleheitlik püüd olla ideaalse figuuriga võib mõjutada meie vaimsust. Dora oli noor Jehoova tunnistaja, kes häbenes oma välimust, kuna ta oli veidi ülekaaluline. ”Kui läksin sisseoste tegema, oli mul raske leida sobiva suurusega riideid,” selgitab ta. ”Mulle tundus, et moodsad riided olid valmistatud vaid saledatele teismelistele. Mis veelgi hullem, minu kaalu kohta tehti halvustavaid märkusi, ning eriti häiris mind see, kui seda tegid minu vaimsed vennad ja õed.

Seepärast hakkasin üha rohkem oma välimusele tähelepanu pöörama, nii et vaimsed väärtused jäid mu elus teisele kohale. Mulle tundus, et mu õnn sõltub minu talje ümbermõõdust. Nüüd on sellest möödas palju aastaid, ning olles saanud küpseks naiseks ja küpseks kristlaseks, näen asju hoopis teistmoodi. Kuigi ma hoolitsen oma välimuse eest, mõistan, et kõige tähtsam on vaimne ilu, ja see toob mulle suurimat rahuldust. Kui ma seda mõistma hakkasin, panin Kuningriigi huvid õigele kohale.”

Saara oli vanaaja ustav naine, kellel oli selline tasakaalukas suhtumine. Kuigi Piibel räägib tema füüsilisest ilust, kui ta oli juba üle 60 aasta vana, pöörab see peamiselt tähelepanu tema headele omadustele — varjul olevale südame inimesele (1. Moosese 12:11; 1. Peetruse 3:4—6). Ta ilmutas tasast ja leebet vaimu ning allus kuulekalt oma abikaasale. Saara polnud ülemäära mures sellepärast, milline ta teiste silmis välja näeb. Kuigi ta oli pärit rikkast perekonnast, oli ta nõus elama telkides rohkem kui 60 aastat. Ta toetas oma meest alandlikult ja omakasupüüdmatult ning tal oli tugev usk. Just see tegi temast tõeliselt ilusa naise (Õpetussõnad 31:30; Heebrealastele 11:11).

Kristlastena oleme huvitatud oma vaimse ilu eest hoolitsemisest, ja kui me seda pidevalt teeme, muutume ilusamaks ning see ilu ei kao (Koloslastele 1:9, 10). Oma vaimse välimuse eest võime hoolitseda kahel peamisel viisil.

Jehoova silmis muutume üha kaunimaks siis, kui osaleme elupäästvas teenistuses (Jesaja 52:7; 2. Korintlastele 3:18—4:2). Meid muudab ilusamaks ka see, kui õpime ilmutama kristlikke omadusi. Võimalusi end vaimselt ilusamaks muuta on palju: ”Olge .. hellasüdamelised üksteise vastu; vastastikuses austamises jõudke üksteisest ette! .. olge tulised vaimus [—] püüdke olla külalislahked. [——] Olge rõõmsad rõõmsatega, nutke nutjatega! [——] Ärge tasuge ühelegi kurja kurjaga; .. pidage rahu kõigi inimestega” (Roomlastele 12:10—18). Nende omaduste arendamine teeb meid kalliks nii Jumala kui ka teiste inimeste silmis ning vähendab päritud patuseid kalduvusi, mis teevad meid ”inetuks” (Galaatlastele 5:22, 23; 2. Peetruse 1:5—8).

Me võime maailma vaimu vastu võidelda!

Mürgine maailma vaim võib nii mitmel kavalal viisil meie laitmatust nõrgendada. See võib meid muuta rahulolematuks sellega, mis meil on, ja mõjutada meid panema oma vajadusi ja huve Jumala omadest ettepoole. See võib panna meid ka mõtlema Jumala mõtete asemel inimeste mõtteid, mis kalduvad omistama liigset tähtsust meelelahutusele ja füüsilisele välimusele. (Võrdle Matteuse 16:21—23.)

Saatan on otsustanud meie vaimsust hävitada ning maailma vaim on üks tema peamisi relvi. Pea meeles, et Kurat võib ka oma taktikat muuta, olles kord nagu möirgav lõvi, siis jälle nagu kaval madu (1. Moosese 3:1; 1. Peetruse 5:8). Vahel võib maailm kristlase võita julma tagakiusamisega, kuid sagedamini õnnestub see just aeglase mürgitamisega. Paulus oli mures rohkem selle viimase ohu pärast: ”Mina kardan, et nõnda nagu madu pettis Eevat oma kavalusega, vahest teiegi mõtted rikutakse ja need loobuvad siirast meelest ja kasinusest Kristuse suhtes” (2. Korintlastele 11:3).

Et kaitsta end mao riugaste eest, peame ära tundma, millised ideed ”on maailmast”, ning need kindlalt hülgama (1. Johannese 2:16). Me ei tohi end petta, arvates, et ilmalik mõtteviis on kahjutu. Saatana süsteemi mürgine õhk on jõudnud väga ohtliku tasemeni (Efeslastele 2:2).

Kui oleme ilmaliku mõtteviisi ära tundnud, võime sellele vastu seista, täites oma mõistuse ja südame Jehoova puhta õpetusega. Öelgem nii, nagu kuningas Taavet: ”Jehoova, anna mulle teada oma teed, õpeta mulle oma teeradu! Pane mind kulgema sinu tõeteed ja õpeta mind; sest sina oled mu pääste Jumal” (Laul 25:4, 5).

[Allmärkus]

[Pilt lk 26]

Jõuka elujärje poole pürgimine võib meie silmist viia vaimsed eesmärgid