Karjatage Jumala karja armastusega
„Hoidke teile hoida antud Jumala karja.” — 1. PEETRUSE 5:2.
1., 2. Mis on Jehoova peamine omadus ja kuidas see ilmneb?
PÜHAKIRI teeb järjepidevalt selgeks, et Jumala peamine omadus on armastus. „Jumal on armastus,” ütleb 1. Johannese 4:8. Kuna Jumala armastus väljendub tegudes, öeldakse 1. Peetruse 5:7, et ta „peab hoolt teie eest”. Piiblis võrreldakse viisi, kuidas Jehoova hoolitseb oma rahva eest, sellega, kui hellalt hoolitseb armastav karjane oma lammaste eest: ’Vaata, Issand Jehoova . . . hoiab oma karja, kogub oma käsivarrega tallekesi ja kannab neid süles, talutab imetajaid lambaid!’ (Jesaja 40:10, 11) Kui palju lohutust pidi Taavet küll olema saanud, et ta võis öelda: „Jehoova on mu karjane, mul pole millestki puudust!” — Laul 23:1.
2 On kohane, et Piibel võrdleb Jumala soosingus olevaid inimesi lammastega, kuna lambad on rahumeelsed ja allaheitlikud ning kuuletuvad oma hoolitsevale karjasele. Armastava Karjasena kannab Jehoova oma lambasarnase rahva eest suurt hoolt. Ta näitab seda sellega, et varustab neid materiaalselt ja vaimselt ning juhib neid läbi selle kurja maailma raskete „viimsete päevade” oma tulevase õiglase uue maailma poole. — 2. Timoteosele 3:1—5, 13; Matteuse 6:31—34; 10:28—31; 2. Peetruse 3:13.
3. Kuidas kirjeldas laulik seda, kuidas Jehoova oma lammaste eest hoolitseb?
3 Pane tähele, kui armastavalt Jehoova oma lammaste eest hoolitseb: „Jehoova silmad on õigete poole ja tema kõrvad nende appihüüdmise poole! . . . Õiged kisendavad ja Jehoova kuuleb ning tõmbab nad välja kõigest nende kitsikusest! Jehoova on ligi neile, kes murtud on südamelt, ja päästab need, kellel on rõhutud vaim! Õiget tabab palju õnnetusi, aga Jehoova tõmbab tema neist kõigist välja!” (Laul 34:16—20) Millist suurepärast lohutust pakub küll Universumi Suverään oma lambasarnasele rahvale!
Hea Karjase eeskuju
4. Milline osa on Jeesusel Jumala karja eest hoolitsemisel?
4 Jumala Poeg Jeesus on oma Isalt palju õppinud, mistõttu Piibel nimetab teda „heaks karjaseks”. (Johannese 10:11—16) Tema tähtsast teenistusest Jumala karja heaks räägitakse Ilmutuse 7. peatükis. Ilmutuse 7 Salmis 9 (NW) nimetatakse Jumala tänapäeva sulaseid „suureks rahvahulgaks . . . kõigist rahvustest ja suguharudest ja rahvaist ja keeltest”. Seejärel ütleb Ilmutuse 7 salm 17: „Tall [Jeesus] . . . hoiab [„karjatab”, NW] neid ja juhatab nad elava vee allikaile; ja Jumal pühib ära kõik pisarad nende silmist!” Jeesus juhatab Jumala lambad tõevee juurde, mis viib igavesse ellu. (Johannese 17:3) Pane tähele, et Jeesust nimetatakse „Talleks”, mis osutab sellele, et ka temal on lambale iseloomulikud omadused ja ta on Jumalale allumise peamine eeskuju.
5. Mida tundis Jeesus inimeste suhtes?
5 Maa peal elades liikus Jeesus inimeste seas ning nägi nende haletsusväärset seisundit. Kuidas ta reageeris nende viletsusele? „Tal [oli] hale meel nende pärast, sest nad olid piinatud ja vintsutatud otsekui lambad, kellel ei ole karjast.” (Matteuse 9:36) Ilma karjaseta lammastele põhjustavad kiskjad palju kannatusi, ja samasuguses olukorras on ka lambad, kelle karjased on hoolimatud. Kuid Jeesus oli väga hoolitsev, kuna ta ütles: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise! Võtke endi peale minu ike ja õppige minust, et mina olen tasane ja südamelt alandlik; ja te leiate hingamise oma hingedele. Sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!” — Matteuse 11:28—30.
6. Millist hoolt ilmutas Jeesus rõhutud inimeste vastu?
6 Piibli prohvetiennustuses kuulutati, et Jeesus tegeleb inimestega armastavalt: „Jehoova on mind võidnud . . . parandama neid, kel murtud süda, . . . trööstima kõiki leinajaid.” (Jesaja 61:1, 2; Luuka 4:17—21) Mitte kunagi ei vaadanud Jeesus vaestele ja õnnetutele inimestele ülevalt alla. Vastupidi, ta viis täide ennustuse Jesaja 42:3: „Rudjutud pilliroogu ta ei murra katki ja hõõguvat tahti ta ei kustuta ära.” (Võrdle Matteuse 12:17—21.) Vaevatud inimesed olid nagu rudjutud pilliroog, nagu õli puudusest kustuvad lambitahid. Mõistes nende haletsusväärset seisukorda, ilmutas Jeesus nende vastu kaastunnet ning sisendas neisse uut jõudu ja lootust, parandades neid vaimselt ja füüsiliselt. — Matteuse 4:23.
7. Kelle juurde juhatas Jeesus inimesed, kes võtsid teda kuulda?
7 Suured hulgad lambasarnaseid inimesi võtsid Jeesust kuulda. Tema õpetamisviis oli sedavõrd kütkestav, et ametnikud, kes saadeti teda vangistama, teatasid: „Ükski inimene ei ole iialgi nõnda rääkinud nagu see inimene!” (Johannese 7:46) Silmakirjalikud religioonijuhid koguni hädaldasid: „Maailm jookseb tema järele!” (Johannese 12:19) Kuid Jeesus ei soovinud au ega hiilgust endale. Ta juhatas inimesi oma Isa juurde. Ta õpetas neid teenima Jehoovat, ajendatuna armastusest Tema imetlusväärsete omaduste vastu: „Armasta Issandat [„Jehoovat”, NW], oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma jõust ja kõigest oma meelest.” — Luuka 10:27, 28.
8. Kuidas erineb Jumala rahva poolt Jumalale osutatav kuulekus sellest, mida osutavad teised inimesed ilmalikele valitsejatele?
8 Jehoova tunneb uhkust selle üle, et tema lambasarnane rahvas toetab tema universumi suveräänsust, tehes seda armastusest tema vastu. Nad teevad meeleldi valiku teda teenida, sest nad tunnevad tema armastusväärseid omadusi. Kuidas ta küll erineb selle maailma juhtidest, kelle alluvad kuuletuvad neile üksnes hirmust või teevad seda vastu tahtmist või siis mingi tagamõttega! Mitte iialgi ei saaks Jehoova või Jeesuse kohta öelda seda, mida öeldi ühe roomakatoliku kiriku paavsti kohta: „Teda imetlesid paljud, teda kartsid kõik, aga teda ei armastanud mitte keegi.” — Vicars of Christ—The Dark Side of the Papacy (Kristuse asemikud — paavstluse varjukülg), autor Peter De Rosa.
Iisraeli julmad karjased
9., 10. Kirjelda muistse Iisraeli ja esimese sajandi Iisraeli juhte.
9 Vastupidiselt Jeesusele ei tundnud temaaegsed Iisraeli religioonijuhid lammaste vastu mitte mingisugust armastust. Nad olid samasugused nagu Iisraeli varasemad valitsejad, kelle kohta Jehoova ütles: „Häda Iisraeli karjastele, kes karjatavad iseendid! Kas karjased ei peaks karjatama lambaid? . . . Te ei kinnita nõtra, ei ravi haiget, ei seo haavatut, ei too tagasi eksinut ega otsi kadunut, vaid valitsete neid valjuse ja vägivallaga!” — Hesekiel 34:2—4.
10 Esimese sajandi juudi religioonijuhid olid täpselt sama südametud nagu need poliitilised karjased. (Luuka 11:47—52) Et seda näitlikult selgitada, rääkis Jeesus loo ühest juudist, kes oli paljaks röövitud, läbi pekstud ja poolsurnuna tee äärde lamama jäetud. Sama teed mööda tuli iisraellasest preester, kuid nähes seda juuti, läks ta kaugemas teeservas temast mööda. Samamoodi tegi ka leviit. Seejärel tuli sinna mitteiisraellane, põlatud samaarlane, ja tundis ohvrile kaasa. Ta sidus kinni tema haavad, viis ta looma seljas võõrastemajja ja hoolitses tema eest. Ta tasus võõrastemaja peremehele ja ütles, et tuleb veel tagasi ning maksab kinni ka kõik ülejäänud kulud. — Luuka 10:30—37.
11., 12. a) Kuidas jõudis religioonijuhtide kurjus Jeesuse ajal haripunkti? b) Mida roomlased religioonijuhtidega lõpuks tegid?
11 Jeesuse ajal elanud religioonijuhid olid niivõrd rikutud, et kui Jeesus äratas Laatsaruse surnuist üles, kutsusid ülempreestrid ja variserid kokku Süneedriumi ja ütlesid: „Mida me peame tegema? Sest see inimene [Jeesus] teeb palju tunnustähti. Kui me ta nõnda jätame, usuvad kõik temasse; siis tulevad roomlased ja võtavad ära meie paiga ja rahva!” (Johannese 11:47, 48) Nad ei hoolinud heateost, mille Jeesus oli sellele surnud mehele osutanud. Nad olid mures vaid oma positsiooni pärast. Niisiis, „sellest päevast alates nad pidasid nüüd üheskoos nõu [Jeesust] ära tappa”. — Johannese 11:53.
12 Ülempreestrite kurjus kasvas veelgi, kui nad „pidasid nõu Laatsarusegi ära tappa, sest tema pärast läks sinna palju juute ja uskus Jeesusesse”. (Johannese 12:10, 11) Nende isekatest taotlustest kaitsta oma positsiooni ei olnud mitte mingit kasu, kuna Jeesus oli neile öelnud: „Teie koda jäetakse teil maha!” (Matteuse 23:38) Jeesuse sõnade kohaselt tulidki selle põlvkonna eluajal roomlased ning võtsid ära nende „paiga ja rahva” ning lisaks ka nende elu.
Armastavad karjased kristlikus koguduses
13. Keda tõotas Jehoova saata karjatama oma karja?
13 Julmade, isekate karjaste asemele seadis Jehoova Hea Karjase Jeesuse, et see Tema karja eest hoolitseks. Ta tõotas seada lammaste eest hoolitsema ka armastavad alamkarjased: „Ma sean neile karjaseid ning need karjatavad neid; siis nad enam ei karda.” (Jeremija 23:4) Niisiis, nagu esimese sajandi kristlikes kogudustes, nii ka tänapäeval ’seatakse vanemaid igasse linna’. (Tiitusele 1:5) Need vaimselt vanemad mehed, kes vastavad Pühakirjas esitatud nõuetele, peavad ’hoidma [„karjatama”, NW] Jumala karja’. — 1. Peetruse 5:2; 1. Timoteosele 3:1—7; Tiitusele 1:7—9.
14., 15. a) Millist hoiakut oli jüngritel raske arendada? b) Mida tegi Jeesus, näitamaks neile, et vanemad peavad olema alandlikud sulased?
14 Lammaste eest hoolitsedes peab vanematel nende vastu olema ’kõigepealt südamlik armastus’. (1. Peetruse 4:8) Kuid Jeesuse jüngrid, kes olid liigselt mures oma prestiiži ja positsiooni pärast, pidid seda veel õppima. Kui siis kahe jüngri ema ütles Jeesusele: „Ütle, et need mu kaks poega istuksid üks su paremale ja teine su vasakule käele sinu kuningriigis”, sai teiste jüngrite meel pahaseks. Jeesus ütles neile: „Paganate ülemad valitsevad nende üle ja suured isandad tarvitavad vägivalda nende kallal. Teie seas aga ei tohi nõnda olla; vaid kes iganes teie seast tahab suureks saada, see olgu teie teenija; ja kes teie seast tahab olla kõige esimene, see olgu teie ori.” — Matteuse 20:20—28.
15 Ühel teisel juhtumil, pärast seda, kui jüngrid olid „isekeskis vaielnud selle üle, kes on suurem”, ütles Jeesus neile: „Kui keegi tahab olla esimene, siis olgu ta kõikidest viimne ja kõikide teenija!” (Markuse 9:34, 35) Alandlik meel ja teenistusvalmidus pidid saama nende isiksuse lahutamatuks osaks. Kuid jüngritel oli sellise mõtte ellurakendamisega pidevalt raskusi, ja isegi ööl enne Jeesuse surma, tema viimasel õhtusöömaajal, tekkis neil „[„äge”, NW] vaidlus” selle üle, kes neist on suurim! See leidis aset vaatamata sellele, et Jeesus oli neile näidanud, kuidas kogudusevanem peab karja teenima — ta oli alandanud ennast ja pesnud nende jalgu. Ta ütles: „Kui nüüd mina, Issand ja õpetaja, teie jalad olen pesnud, siis peate teiegi üksteise jalgu pesema. Sest ma olen teile andnud eeskuju, et ka teie nõnda teeksite, nagu mina teile olen teinud.” — Luuka 22:24; Johannese 13:14, 15.
16. Millise selgituse andis Vahitorn 1899. aastal vanemate kõige tähtsama omaduse kohta?
16 Jehoova tunnistajad on alati õpetanud, et kogudusevanemad peavad olema just sellised. Peaaegu sada aastat tagasi, 1. aprillil 1899. aastal tõi Vahitorn ära Pauluse sõnad 1. Korintlastele 13:1—8 ja ütles seejärel: „Apostel toob selgelt välja selle, et teadmised ja kõneosavus ei ole sugugi kõige olulisemad mõõdupuud, kuid armastus, mis täidab südant ja ilmneb kogu eluviisis ning paneb meie surelikud kehad liikuma ja tegutsema, on tõeline mõõdupuu — see on tegelik tõend meie suhetest Jumalaga. . . . Tähtsaim iseloomulik joon, mis peaks leiduma igaühes, keda peetakse sobivaks kirikuteenriks, kes teenib pühade asjade juures, peaks olema eelkõige armastuse vaim.” Seal öeldi, et mehed, kes ei teeni alandlikult, ajendatuna armastusest, „ei ole usaldusväärsed õpetajad ja teevad tõenäoliselt rohkem halba kui head”. — 1. Korintlastele 8:1.
17. Kuidas Piibel rõhutab omadusi, mis peavad vanematel olema?
17 Seega ei tohi kogudusevanemad lammaste üle ’isandaina valitseda’. (1. Peetruse 5:3) Selle asemel peavad just eelkõige nemad olema „lahked üksteise vastu, südamlikud”. (Efeslastele 4:32) Paulus rõhutas: „Riietuge siis . . . südamliku halastusega, alandusega, tasadusega, pika meelega. . . . Aga kõigele sellele lisaks olgu armastus; see on täiuslik side.” — Koloslastele 3:12—14.
18. a) Millise hea eeskuju andis Paulus lammastega tegelemises? b) Miks vanemad ei tohi lammaste vajadusi eirata?
18 Paulus õppis seda tegema ja ta ütles: „Me oleme saanud leebeiks teie seas nagu imetaja ema, kes hellitab oma lapsi; nõnda meie, teid ihaldades, olime valmis teile andma mitte ainult Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinged, sest te olite meile armsaks saanud.” (1. Tessalooniklastele 2:7, 8) Kooskõlas sellega ütles ta: „Julgustage argu, toetage nõtru, olge pika meelega kõikide vastu.” (1. Tessalooniklastele 5:14) Ükskõik millist liiki probleeme lambad kogudusevanemate ette ka ei tooks, peavad viimased pidama meeles teksti Õpetussõnad 21:13: „Kes suleb oma kõrva viletsa hädakisale, see peab ka ise karjuma vastust saamata!”
19. Miks on armastavad vanemad õnnistuseks, ja kuidas lambad sellisele armastusele vastavad?
19 Kogudusevanemad, kes karjatavad karja armastavalt, on lammastele õnnistuseks. Jesaja 32:2 ennustas: „Igaüks neist [on] otsekui redupaik tuule või ulualune vihmahoo eest, otsekui veeojad põudses paigas, otsekui võimsa kalju vari märga igatseval maal!” Me oleme õnnelikud, teades, et paljud meie kogudusevanemad vastavad tänapäeval sellele kaunile värskenduse kohta käivale kirjeldusele. Nad on õppinud rakendama ellu järgmist põhimõtet: „Olge vennaarmastuse poolest hellasüdamelised üksteise vastu; vastastikuses austamises jõudke üksteisest ette!” (Roomlastele 12:10) Kui vanemad ilmutavad sellist armastust ja alandlikkust, vastavad lambad neile sellega, et peavad neist „armastuses üliväga lugu nende töö pärast”. — 1. Tessalooniklastele 5:12, 13, UT.
Pea lugu vaba tahte kasutamisest
20. Miks tuleb vanematel pidada lugu vabast tahtest?
20 Jehoova lõi inimesed vaba tahtega, et nad saaksid ise otsuseid langetada. Kuigi vanemad peavad andma nõu ja ka distsiplineerima, ei saa nad ometi teise inimese elu ega usu üle valitseda. Paulus ütles: „Ei mitte, et me tahame olla valitsejad teie usu üle, vaid me oleme teie rõõmu kaastegelased; sest teie püsite usus.” (2. Korintlastele 1:24) Tõepoolest, „igaühel on oma koorem kanda”. (Galaatlastele 6:5, UT) Jehoova on andnud meile oma seaduste ja põhimõtete raames palju vabadust. Seega peaksid kogudusevanemad hoiduma kehtestamast reegleid seal, kus ei ole tegemist Pühakirja põhimõtete rikkumisega. Ja nad peaksid võitlema kalduvuse vastu esitada enda isiklikke arvamusi dogmana ega tohiks lasta oma egol mängu tulla, kui keegi ei ole seesuguste vaadetega nõus. — 2. Korintlastele 3:17; 1. Peetruse 2:16.
21. Mida saab õppida Pauluse suhtumisest Fileemonisse?
21 Pane tähele, kuidas Paulus ajas Roomas vangis olles asju Fileemoniga, kes oli kristlasest orjapidaja Väike-Aasias Kolossas. Fileemoni ori, kelle nimi oli Oneesimos, põgenes Rooma, sai kristlaseks ja oli Paulusele abiks. Paulus kirjutas Fileemonile: „Ma oleksin tahtnud teda pidada enese juures, et ta sinu asemel oleks abiks mulle, kes olen ahelais evangeeliumi pärast. Kuid ilma sinu nõustuseta ma ei tahtnud midagi teha, et sinu heategu ei näiks olevat sunnitud, vaid on vabatahtlik.” (Fileemonile 13, 14) Paulus saatis Oneesimose tagasi, paludes Fileemonil teda kohelda nagu kristlikku venda. Paulus teadis, et kari ei ole tema oma — see on Jumala kari. Tema ei olnud mitte selle isand, vaid hoopis selle sulane. Paulus ei kirjutanud Fileemonile ette, mida too peab tegema, vaid austas tema vaba tahet.
22. a) Mida peaksid vanemad mõistma seoses oma ametiga? b) Missugust organisatsiooni Jehoova arendab?
22 Sedamööda, kuidas kasvab Jumala organisatsioon, määratakse ametisse üha rohkem vanemaid. Nemad, nii nagu ka suuremate kogemustega vanemad, peavad mõistma, et nende amet nõuab alandlikku teenimist. Sel viisil kasvab Jumala organisatsioon ajal, mil Jumal on juhtimas seda uue maailma poole, just selliseks, nagu tema seda soovib — see on hästi organiseeritud, kuid ei too armastust ega kaastunnet tulemuslikkuse ohvriks. Seega muutub tema organisatsioon üha ligitõmbavamaks lambasarnastele inimestele, kes näevad selles tõendit, et „Jumal paneb kõik oma teod koos töötama nende heaks, kes armastavad Jumalat”. Seda tulekski oodata organisatsioonilt, mis on rajatud armastusele, kuna „armastus ei hävi ilmaski”. — Roomlastele 8:28, NW; 1. Korintlastele 13:8.
Kuidas sa vastaksid?
◻ Kuidas kirjeldab Piibel Jehoova hoolitsust oma rahva eest?
◻ Milline osa on Jeesusel Jumala karja eest hoolitsemisel?
◻ Milline peab olema vanemate peamine iseloomulik joon?
◻ Miks peavad vanemad arvestama lammaste vaba tahtega?
[Pilt lk 16]
Jeesus, „hea karjane”, ilmutas kaastunnet
[Pildid lk 17]
Rikutud religioonijuhid pidasid nõu, kuidas Jeesust tappa