’Me ei ela enam enestele’
JUTUSTANUD JACK JOHANSSON
Üks aafriklane, Malawi sõdur, käskis mul maastikuauto esitulede valgusvihus jõe kaldale seista. Kui ta oma vintpüssi palge seadis, sööstis Lloyd Likhwide jõe äärde ja viskus mulle ette. Mind kaitstes sõnas ta: ”Tulista mind! Tulista parem mind! Aga mitte seda välismaalast, kes pole midagi halba teinud!” Miks oli üks aafriklane valmis minu, ühe eurooplase eest oma elu ohverdama? Lubage mul selgitada, kuidas ma umbes 40 aastat tagasi Aafrikasse misjonäriks sattusin.
AASTAL 1942, kui olin vaid üheksa aastat vana, suri mu ema ja isa jäi viie lapsega üksi. Mina olin noorim. Nelja kuu pärast uppus õnnetult meie isa, kes oli Soomes üks esimesi Jehoova tunnistajaid. Mu kõige vanem õde Maija võttis teised lapsed oma hoole alla ja me saime oma farmi pidamisega hakkama. Maija haaras initsiatiivi ka vaimsetes asjades ning aasta jooksul pärast isa surma sümboliseerisid nii tema kui ka üks mu vendadest oma pühendumist Jehoova Jumalale, lastes end ristida. Mind ristiti aasta hiljem, kui olin 11-aastane.
Oluline otsus
Pärast ärikooli lõpetamist 1951. aastal läksin tööle Soome firmasse ”Ford Motor Company”. Kuus kuud hiljem sain ühelt targalt Jehoova tunnistajate reisivalt jumalateenijalt üllatava ettepaneku. Ta kutsus mind ühele kokkutulekule pioneeritöö ehk täisajalise teenistuse õnnistustest kõnet pidama. Tundsin piinlikkust, kuna tegin täiskohaga ilmalikku tööd ja tundsin, et ei suudaks sel teemal eales südamest rääkida. Rääkisin sellest palves Jehoovale. Sain aru, et kristlased ei peaks ’elama enam enestele, vaid temale, kes nende eest on surnud’, ja otsustasin asjade tähtsusjärjekorda oma elus muuta, nii et saaksin teenida pioneerina (2. Korintlastele 5:15).
Mu ülemus lubas maksta mulle topeltpalka, kui oleksin firmasse edasi jäänud. Ent kui ta nägi, et olen endas kindel, ütles ta: ”Sa tegid õige otsuse. Mina olen kogu oma elu siin selles kontoris istunud, ja kui palju ma tegelikult inimesi aidanud olen?” Nii saigi minust 1952. aasta maikuus pioneer. Mõni nädal hiljem võisin täie veendumusega pioneerteenistuse teemal kõnet pidada.
Kui olin mõne kuu pioneeritööd teinud, mõisteti mind kristliku neutraalsuse pärast kuueks kuuks vangi. Seejärel olin koos teiste noorte tunnistajatega veel kaheksa kuud vangis Soome lahes asuval Hästö-Busö saarel. Kutsusime seda saart Väikeseks Gileadiks, kuna uurisime isekeskis väga intensiivselt Piiblit. Minu eesmärk oli aga astuda päris Gileadi, Vahitorni ühingu Gileadi kooli, mis asus New Yorgi osariigis South Lansingi lähedal.
Olles ikka veel saarel vangis, sain Vahitorni ühingu harubüroost kirja, milles mind kutsuti Jehoova tunnistajate reisiva ülevaataja tööle. Pidin kohe pärast vabanemist hakkama külastama kogudusi Soome rootsi keelt kõnelevas osas. Olin tol ajal kõigest 20-aastane ning tundsin end küündimatuna, kuid ma lootsin Jehoovale (Filiplastele 4:13). Tunnistajad neis kogudustes, kus ma teenisin, olid imetlusväärsed; nad ei vaadanud kunagi mulle sellepärast ülalt alla, et olin vaid ”poisike” (Jeremija 1:7, Suur Piibel).
Kui ma järgmisel aastal üht kogudust külastasin, kohtasin Lindat, kes oli tulnud Ameerika Ühendriikidest Soome puhkama. Kui ta oli Ühendriikidesse tagasi läinud, edenes ta vaimselt väga kiiresti. Peagi ta ristiti. Abiellusime 1957. aasta juunis. Mõni aeg hiljem, 1958. aasta septembris, kutsuti meid Gileadi kooli 32. kursusele. Järgmise aasta veebruarikuus, kui olime kooli lõpetanud, määrati meid Kagu-Aafrikasse Njassamaale, riiki, mille praegune nimetus on Malawi.
Meie teenistus Aafrikas
Meile meeldis väga koos oma Aafrika vendadega avalikult kuulutamas käia, tollal oli Njassamaal üle 14000 venna. Mõnikord reisisime maastikuautoga ringi ja vedasime kõike hädavajalikku kaasas. Peatusime külades, kus ükski valge inimene polnud eales käinud, ja meid võeti alati hästi vastu. Kui olime kohale jõudnud, tuli kogu küla välja meid vaatama. Viisaka tervitamise järel istusid nad vaikselt maha ja jäid meid uurivalt vaatlema.
Sageli ehitasid külaelanikud lahkelt meie jaoks eraldi onni; mõnikord oli see tehtud mudast, teinekord jälle elevandirohust, ning sinna mahtus just parajasti ära üks voodi. Öösiti jooksid hüti ümber hüäänid ja ulusid hirmuäratavalt otse meie peade juures. Kuid peagi ähvardas Njassamaa tunnistajaid palju suurem oht, kui seda on metsloomad.
Natsionalism tõuseb päevakorda
Kogu Aafrikas kogus jõudu iseseisvusliikumine. Njassamaal oodati, et kõik sealse parteiga ühineksid. Äkitselt sai meie neutraalsus riigis põletavaks tüliküsimuseks. Minu hooleks oli tollal büroo töö juhtimine, kuna meie harubüroo ülevaataja Malcolm Vigo oli ära. Avaldasin soovi kohtuda dr. Hastings Kamuzu Bandaga, kes oli sel ajal Njassamaa peaminister. Andsime talle koos kahe teise kristliku kogudusevanemaga meie neutraalse hoiaku kohta selgitust ning kokkusaamine lõppes sõbralikult. Sellest hoolimata sai umbes kuu aja pärast, 1964. aasta veebruarikuus, Elaton Mwachandest esimene tagakiusamise ohver — vihane rahvahulk torkas ta odaga surnuks. Teised temaga samas külas elanud tunnistajad olid sunnitud põgenema.
Saatsime dr. Bandale telegrammi, milles palusime tal taolise vägivalla peatamiseks oma mõjuvõimu kasutada. Varsti helistati mulle peaministri kantseleist ja mind kutsuti vastuvõtule. Läksin dr. Banda juurde, saatjateks kaasas veel üks misjonär, Harold Guy, ning kohalik tunnistaja Alexander Mafambana. Kokkusaamisel viibis ka kaks valitsusliiget.
Niipea kui olime maha istunud, hakkas dr. Banda sõnakestki lausumata oma pea kohal tolle telegrammiga edasi-tagasi viibutama. Lõpuks katkestas ta vaikuse, öeldes: ”Härra Johansson, mida te õige niisugust telegrammi läkitades mõtlete?” Selgitasime talle veel kord, et oleme poliitiliselt neutraalsed, ning ma lisasin: ”Nüüd, kus Elaton Mwachande on mõrvatud, olete teie ainus, kes meid aidata võib.” Dr Banda näis sellega rahul olevat ning ta suhtumine muutus mõnevõrra leebemaks.
Ent üks kohal viibivatest valitsusliikmetest väitis, et ühes kaugelasuvas külas keeldusid tunnistajad kohalike võimudega koostööd tegemast.
Seejärel mainis teine valitsusliige ühte teist eemalasuvat küla, väites, et sealsed tunnistajad on dr. Bandast lugupidamatult kõnelnud. Ent nad ei suutnud meile esitada ühegi tunnistaja nime, kes sel moel käitunud oleks. Selgitasime neile, et Jehoova tunnistajaid on õpetatud nii, et nad peavad alati valitsusvõimudest lugu. Kahjuks ei toonud aga meie püüded dr. Banda ja valitsusliikmete valearvamused kummutada mingeid tulemusi.
Meie elu on ohus
Aastal 1964 sai Njassamaa sõltumatuse ning hiljem muudeti ta Malawi vabariigiks. Saime päris hästi kuulutustööd jätkata, kuid surve kasvas pidevalt. Sel ajal helistasid meile lõunaregiooni tunnistajad ning ütlesid, et seal on puhkenud poliitiline ülestõus. Nägime, et keegi tuleb otsekohe sinna saata, hindamaks tunnistajate olukorda ja pakkumaks moraalset tuge. Varasematel kordadel olin võtnud sellised reisid metsikule võsamaale ette alati üksi, ja Linda oli sellega julgelt leppinud. Aga sel korral palus ta mind, et võtaksin kaasa ühe kohaliku noore tunnistaja, Lloyd Likhwide’i. Nõustusin lõpuks, mõeldes endamisi, et kui see ta õnnelikuks teeb, võin ju seda teha.
Meile öeldi, et peame ühe jõe praamiga ületama enne kella 18.00, mil algab komandanditund. Püüdsime teha oma parima, et selleks ajaks kohale jõuda, kuid lagunenud teede tõttu jäime hiljaks. Alles hiljem saime teada, et oli antud käsk kõik, kes veel pärast kuut jõe meiepoolsel kaldal on, maha lasta. Kui me alla jõe poole sõitsime, nägime, et praam oli juba jõe teisele kaldale jõudnud. Vend Likhwide kutsus selle tagasi, et ta meid üle viiks. Praam tuligi, ent selle pardal olev sõdur karjus: ”Ma pean valge mehe maha laskma!”
Algul pidasin seda tühipaljaks ähvarduseks, aga kui praam lähemale jõudis, käskis sõdur mul auto tulede ette seista. Just siis viskuski mu aafriklasest sõber mulle ette, paludes sõduril minu asemel hoopis teda tulistada. Näib, et sõdur oli sellest liigutatud, et ta oli valmis minu eest surema, ning ta lasi püssil langeda. Mõtlesin Jeesuse sõnadele: ”Suuremat armastust ei ole kellelgi kui see, et ta jätab oma elu oma sõprade eest!” (Johannese 15:13). Kui rõõmus ma küll olin, et olin kuulanud Linda nõu see kallis vend kaasa võtta!
Kui me järgmisel päeval Blantyre’isse tagasi sõitsime, olid tee blokeerinud noored mehed, kes nõudsid näha vend Likhwide partei liikmepiletit. Meil oli ainult üks võimalus — saada sellest jõugust läbi, ja kiiresti! Vajutasin gaasi põhja ja auto sööstis paigalt, jahmatades neid just nii palju, et me minema saime. Oleks jõuk vend Likhwide kätte saanud, poleks ta tõenäoliselt eluga pääsenud. Kui me harubüroosse tagasi jõudsime, olime mõlemad kohutavalt vapustatud, ent Jehoovale kaitse eest tänulikud.
Usu pärast vangis
Meie töö Malawis pandi ametlikult keelu alla 1967. aasta oktoobris. Riigis oli siis umbes 18000 Jehoova tunnistajat. Kaks nädalat hiljem saime teada, et pealinnas Lilongwes on 3000 tunnistajat vangi pandud. Olgugi et tee oli 300 kilomeetrit pikk, otsustasime selsamal õhtul sinna sõita, et vaid neile moraalset tuge pakkuda. Laadisime oma maastikuauto Vahitorni ühingu väljaandeid täis ning tänu Jehoovale pääsesime läbi mitmete teetõkete, ilma et meid oleks kontrollitud. Terve tee, sõites ühest kogudusest teiseni, jätsime igale poole maha kastide kaupa ajakohast vaimset toitu.
Hommikul võtsime suuna vangla poole. Ja mida me nägime! Kogu öö oli vihma sadanud, ning meie kristlikud vennad ja õed olid jäetud lageda taeva alla ühte tarastatud laagrisse. Nad olid läbimärjad ning osa neist püüdis oma linu tara peal kuivatada. Saime neist mõnega läbi tara rääkida.
Nende kohtuprotsess toimus keskpäeval ning kohtusse ilmus tunnistust andma hulk inimesi, kes väitsid endid olevat Jehoova tunnistajad. Püüdsime nendega silmsidet saavutada, kuid nende näod jäid liikumatuks. Meie kohkumuseks ütlesid nad kõik oma usust lahti! Ent ma sain teada, et kohalikud Jehoova tunnistajad ei tundnud nendest, kes olid oma usu salanud, mitte kedagi. Ilmselt oli see vaid katse tõelisi tunnistajaid araks teha.
Vahepeal saime teate maalt väljasaatmise kohta. Meie harubüroo Blantyre’is oli konfiskeeritud ning misjonäridele oli antud 24 tundi maalt lahkumiseks. Kui kummaline tunne meid küll koju naastes valdas, kui politseiametnik meile värava avas! Järgmise päeva pärastlõunal võttis üks politseinik meid mõningat kahjutunnet ilmutades vahi alla ja viis lennujaama.
Lahkusime Malawist 8. novembril 1967 teadmisega, et sealseid kristlikke vendi ootavad ees rängad katsumused. Meie süda valutas nende pärast. Paljud neist kaotasid oma elu; sadadel tuli taluda julma piinamist; tuhanded jäid ilma oma tööst, kodust ja omandist. Sellest hoolimata säilitasid peaaegu kõik oma laitmatuse.
Uute ülesannete juurde
Raskustele vaatamata ei tulnud misjonitöö katkestamine meile mõttessegi. Selle asemel võtsime hoopis vastu uue ülesande — läksime Keeniasse, maale, mille maastiku- ja rahvastikupilt on täis kontraste. Linda oli võlutud masaidest. Sel ajal polnud masaide hulgas ühtki Jehoova tunnistajat. Kuid siis kohtas Linda Dorcast, üht masai naist, ning hakkas temaga Piiblit uurima.
Dorcas teadis, et kui ta tahab Jumalale meeldida, peab ta oma abielu seaduslikult registreerima. Kuna ta kahe lapse isa keeldus sellest, püüdis ta lapsi üksi ülal pidada. Mees oli tunnistajate peale maruvihane ja õnnetu selle üle, et ta peab oma perest lahus olema. Lõpuks hakkas temagi Dorcase õhutusel Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Ta seadis oma elu korda, sai tunnistajaks ja abiellus Dorcasega. Dorcasest sai pioneer ning ta mees ja nende vanim poeg on praegu kogudusevanemad.
Äkki, 1973. aastal, pandi Jehoova tunnistajate töö Keenias keelu alla ja meil tuli lahkuda. Vaid mõni kuu hiljem keeld tühistati. Kuid meid oli selleks ajaks määratud juba kolmandale territooriumile — Kongosse (Brazzaville’i). Jõudsime sinna aprillikuus 1974. Umbes kolm aastat hiljem esitati meile misjonäridele valesüüdistus, et me oleme spioonid, ning meie töö keelustati. Tagatipuks puhkesid Brazzaville’is pärast riigi presidendi reetlikku mõrvamist rahutused. Kõik teised misjonärid määrati teistesse riikidesse, kuid meil paluti nii kauaks kui võimalik kohapeale jääda. Mitme nädala jooksul läksime õhtul voodisse teadmata, kas me enam hommikut näeme. Aga me magasime hästi, sest lootsime, et Jehoova hoolitseb meie eest. Need paar kuud, mis me harubüroos üksi olime, on tõenäoliselt meie usku kõige enam proovile pannud ja seda kõige enam tugevdanud aeg terve meie misjoniteenistuse jooksul.
Aprillis 1977 pidime Brazzaville’ist lahkuma. Siis tuli aga tõeline üllatus — meid määrati Iraani, et rajada sinna uus harubüroo. Esimeseks suuremaks raskuseks oli meile iraani ehk pärsia keele äraõppimine. Uut keelt õppides saime koguduse koosolekutel ainult kõige lihtsamaid vastuseid anda nagu väikesed lapsed! 1978. aastal algas Iraanis revolutsioon. Jäime paigale ka kõige ägedamate rahutuste ajal, kuid juulis 1980 saadeti kõik misjonärid maalt välja.
Meie viies kuulutustööülesanne tõi meid tagasi Aafrika keskossa, Sairi, mille praegune nimetus on Kongo Demokraatlik Vabariik. Teenisime Sairis 15 aastat, mõnda aega ka keelu all. Kui me sinna jõudsime, oli riigis umbes 22000 tegevat tunnistajat — nüüd on neid seal aga üle 100000!
Jälle kodus!
12. augustil 1993 tühistati Malawis Jehoova tunnistajate tööd piiranud keeld. Kahe aasta pärast määrati meid Lindaga tagasi sinna, kust me alustasime — Malawisse, sellesse ilusasse ja sõbralikku riiki, mida tuntakse Aafrika Sooja Südame nime all. Alates 1996. aasta jaanuarikuust oleme töötanud jälle Malawi rõõmsameelsete ja rahuarmastavate inimeste keskel. Oleme õnnelikud, et võime teenida taas kord koos oma ustavate Malawi vendadega, kellest paljudel on tulnud kolmkümmend aastat tagakiusamist kannatada. Armastame oma aafriklastest vendi, kes on meid pidevalt innustanud. Neil on tulnud omal nahal kogeda Pauluse sõnu: ”Meil [tuleb] mitme viletsuse kaudu .. minna Jumala riiki” (Apostlite teod 14:22). Malawi ligi 41000 tunnistajal on nüüd vabadus avalikult kuulutustööd teha ja suuri konvente pidada.
Oleme igast oma teenistusülesandest suurt rõõmu tundnud. Oleme Lindaga õppinud, et iga kogemus, olgu see kuitahes raske, võib vormida meid paremateks inimesteks, kui me vaid säilitame ”rõõmu Jehoovast” (Nehemja 8:10). Mul on olnud vahel raske kohaneda, kui oleme pidanud järjest uute ülesannete juurde asuma. Kuid Linda kohanemisvõime — ja eriti tema tugev usk Jehoovasse — on mind aidanud ning ma olen hakanud hindama seda, missuguseks õnnistuseks on hea naine (Õpetussõnad 18:22, UM).
Kui õnnelik ja põnev on küll olnud meie elu! Ikka ja jälle on meil olnud põhjust Jehoovat tema kaitsva käe eest tänada (Roomlastele 8:31). Sellest on möödas juba rohkem kui neli aastakümmet, kui ma täisajalise teenistuse õnnistustest kõne pidasin. Oleme rõõmsad selle üle, et oleme ’pannud Jehoova proovile ja maitsnud tema headust’ (Laul 34:9; Malakia 3:10). Oleme veendunud selles, et ’mitte elada enam enestele’ on üldse parim viis oma elu elada.
[Kaart/pilt lk 24]
(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)
Riigid, kus oleme teeninud
Iraan
Kongo Rahvavabariik
Kongo Demokraatlik Vabariik
Keenia
Malawi
[Pilt lk 21]
Läksime Malawisse Kaplinna kaudu, mis asub Lõuna-Aafrika Vabariigis
[Pilt lk 23]
Ajal, mil meid arreteeriti ja Malawist välja saadeti
[Pilt lk 25]
Masai naine Dorcas koos abikaasaga