123. peatükk

„Ennäe inimest!”

PILAATUS, kellele Jeesuse käitumisviis avaldab sügavat muljet ja kes mõistab, et Jeesus on süütu, üritab kasutada tema vabastamiseks teist teed. „Teil on kombeks,” ütleb ta rahvale, „et ma paasapühal lasen ühe teile vabaks.”

Ka kurikuulsat mõrtsukat Barabast hoitakse vangis, seepärast küsib Pilaatus: „Kumma te tahate, et ma teile vabaks lasen, Barabase või Jeesuse, keda hüütakse Kristuseks?”

Ülempreestrid on inimesi keelitanud ning ässitanud neid paluma Barabase vabastamist, ent Jeesuse hukkamist. Pilaatus ei anna alla, vaid küsib taas: „Kumma neist kahest te tahate, et ma teile vabaks lasen?”

„Barabase!” karjuvad nad.

„Mis ma siis pean tegema Jeesusega, keda hüütakse Kristuseks?” küsib Pilaatus jahmunult.

Ühel häälel kõrvulukustavalt röökides vastavad nad: „Löödagu ta postile!” „Löö postile! Löö ta postile!” (UM).

Teades, et nad nõuavad süütu inimese surma, väidab Pilaatus Jeesuse kaitseks: „Mis ta siis on kurja teinud? Ma pole temast leidnud ühtki surmasüüd. Sellepärast ma karistan teda ja lasen ta vabaks!”

Tema püüdlustest hoolimata kisendab oma usujuhtide poolt ülesässitatud ja raevu läinud rahvajõuk edasi: „Löödagu ta postile!” (UM). Preestrite poolt meeletuks aetud rahvajõuk ihkab verd. Ja mõelda vaid, kõigest viis päeva tagasi olid mõned neist arvatavasti nende hulgas, kes võtsid Jeesuse Jeruusalemmas vastu kui Kuninga! Kogu selle aja jooksul on Jeesuse jüngrid, kui nad kohal on, vaiksed ja märkamatud.

Nähes, et tema üleskutsed ei too head ja kära hoopis suureneb, võtab Pilaatus vett ja peseb rahva ees oma käsi ning ütleb: „Ma olen süüta selle verest! Küll te näete [„vastutage siis selle eest ise”, UM]!” Selle peale kostab rahvas: „Tema veri tulgu meie peale ja meie laste peale!”

Nii lasebki Pilaatus vastavalt inimeste nõudmistele — ja soovides olla rohkem nende meele järele kui teha seda, mida ta teab õige olevat — neile Barabase vabaks. Ta käsib tuua Jeesuse ja laseb ta rõivaist lahti võtta ning teda piitsutada. See ei olnud sugugi tavaline rooskamine. Ajakiri „The Journal of the American Medical Association” kirjeldab roomlaste piitsutamistava nii:

„Tavaliseks vahendiks oli lühike piits (flagrum või flagellum) koos mitmete eri pikkuses ühekordsete või punutud nahkrihmadega, kuhu olid paiguti kinnitatud väikesed raudkuulid või teravad lambaluu killud [— — —] Kui Rooma sõdurid sellega korduvalt täiest jõust vastu ohvri selga virutasid, võisid raudkuulid põhjustada tugevaid põrutusi ning nahkrihmad ja lambaluu tükid võisid lõikuda nahasse ja nahaalustesse kudedesse. Kui piitsutamine jätkus, võisid haavad rebestuda edasi sügavamal asetsevate skeletilihasteni ja kiskuda välja veritsevaid lihanarmaid.”

Pärast sellist piinarikast peksu viiakse Jeesus maavalitseja paleesse ning kokku kutsutakse terve väeosa. Seal teotatakse teda edasi. Sõdurid punuvad kibuvitsakrooni ja suruvad selle talle pähe. Nad panevad ta paremasse kätte pillirookepi ning talle ülle seda tüüpi purpurrõiva, mida kannavad kuninglikud isikud. Siis ütlevad nad talle mõnitavalt: „Tere, juutide kuningas!” Nad ka sülitavad tema peale ja löövad teda näkku. Võtnud talt käest tugeva pillirookepi, löövad nad sellega talle pähe, surudes seeläbi tema alandava „krooni” teravad okkad talle veelgi sügavamale peanahka.

Jeesuse märkimisväärne väärikus ja tugevus sellise julma kohtlemise juures avaldab Pilaatusele sellist muljet, et see sunnib teda tegema veel ühte katset tema vabastamiseks. „Vaata, ma toon ta teile välja, et te aru saaksite, et ma ei leia temast ühtki süüd!” kõneleb ta rahvahulkadele. Võib-olla arvab ta, et piinatud Jeesuse seisundi nägemine pehmendab nende südant. Kui Jeesus seisab südametu pööbli ees, peas kibuvitsakroon ja seljas purpurpunane ülekuub, ning ta veritsev nägu on valust moondunud, kuulutab Pilaatus: „Ennäe inimest!”

Olgugi et pekstud ja piinatud, seisab siin kõige väljapaistvam isik ajaloos, tõesti suurim inimene, kes kunagi on elanud! Jah, Jeesuse olekus on rahulikku väärikust ja talitsetust, mis annab tunnistust suursugususest, mida isegi Pilaatus on sunnitud tunnustama, sest tema sõnades on nähtavasti segunenud nii austus kui ka kaastunne. Johannese 18:39—19:5; Matteuse 27:15—17, 20—30; Markuse 15:6—19; Luuka 23:18—25.

▪ Mil kombel püüab Pilaatus Jeesust vabastada?

▪ Kuidas püüab Pilaatus ennast vastutusest vabastada?

▪ Mis kaasneb piitsutamisega?

▪ Kuidas Jeesust pärast piitsutamist pilgatakse?

▪ Millise edasise katse Pilaatus Jeesuse vabastamiseks teeb?