Piibli 58. raamat — Kiri heebrealastele

Kirjutaja: Paulus

Kirjutamiskoht: Rooma

Kirjutamine lõpetati: u 61 m.a.j

PAULUS on enim tuntud kui paganate apostel. Kas tema teenistus piirduski vaid mittejuutidega? Kaugeltki mitte. Issand Jeesus ütles Ananiasele vahetult enne seda, kui Paulus ristiti ja oma ülesannet täitma asus: ”Ta [Paulus] on mulle valitud riist, et ta minu nime kannaks paganate ja kuningate ning Iisraeli laste ette” (Ap. t. 9:15; Gal. 2:8, 9; meie kursiiv). Kirja kirjutamine heebrealastele oli seega kõigiti kooskõlas Paulusele antud ülesandega kanda Jeesuse nime Iisraeli laste ette.

² Leidub siiski kriitikuid, kes kahtlevad selles, et Paulus selle kirja kirjutas. Üheks vastuväiteks on toodud seda, et kirjas ei esine Pauluse nime. Kuid see pole tegelikult mingi probleem, sest ka paljud teised kanoonilised raamatud ei maini kirjutaja nime, vaid see määratakse tihti kindlaks tekstisiseste tõendite põhjal. Pealegi on arvatud, et Paulus võis Juudamaal elavatele heebrea kristlastele kirjutades jätta meelega oma nime mainimata, kuna sealsed juudid olid tema nime vastu vihkamist õhutanud (Ap. t. 21:28). Samuti ei saa põhjendatud vastuväiteks pidada seda, et kirja stiil erineb teiste Pauluse kirjade omast. Paulus suutis alati ’saada kõikidele kõigeks’, pöördus ta siis paganate, juutide või kristlaste poole. Siin arutleb ta nagu juut juutidega, kasutades argumente, millest nad väga hästi aru said (1. Kor. 9:22).

³ Kõik tekstisisesed tõendid toetavad seisukohta, et selle kirja kirjutas Paulus. Kirjutaja viibis Itaalias ja käis läbi Timoteosega. Need faktid sobivad sellega, mida on teada Paulusest (Heebr. 13:23, 24). Ka õpetused on Paulusele omased, ehkki argumendid on esitatud juudi vaatenurgast eesmärgiga avaldada mõju just heebrea kogudusele, kellele kiri oli suunatud. Clarke’i ”Commentary” (6. kd, lk 681) ütleb selle kirja kohta: ”Kogu kirja ülesehitus tõestab, et see on kirjutatud juutidele, kes seda on sünnipäralt. Oleks see kirjutatud mittejuutidele, poleks isegi mitte üks kümne tuhande hulgast seda arutelu mõistnud, sest nad polnud kursis juudi elukorraldusega, mille tundmist selle kirja kirjutaja läbivalt eeldab.” See aitab selgitada, millest selline väljenduslaadi erinevus võrreldes teiste Pauluse kirjadega.

⁴ Seda, et kirja heebrealastele kirjutas Paulus, kinnitab ka 1930. aasta paiku leitud Chester Beatty papüürus nr 2 (P⁴⁶). Kommenteerides seda papüüruskoodeksit, mis kirjutati vaid umbes poolteist sajandit pärast Pauluse surma, ütles väljapaistev Briti tekstikriitik söör Frederic Kenyon: ”Väärib märkimist, et kiri heebrealastele on paigutatud kohe pärast kirja roomlastele (peaaegu pretsedenditu asukoht), mis näitab, et tollel ajal, kui see käsikiri kirjutati, ei kaheldud Pauluse autorsuses.”a Sama teema kohta ütleb McClintocki ja Strongi ”Cyclopedia” üheselt: ”Tekstivälised ja -sisesed tõendid ei räägi mitte ühegi teise selle kirja autorsusele pretendeerija kui ainult Pauluse kasuks.”b

⁵ Peale selle et algkristlased seda kirja tunnustasid, tõestab ka selle sisu, et see on Jumala poolt inspireeritud. Selles juhitakse lugeja tähelepanu pidevalt Heebrea Kirjade prohvetiennustustele, tehes neile varajastele kirjutistele palju viiteid, ja näidatakse, kuidas need kõik täitusid Kristus Jeesuses. Ainuüksi esimeses peatükis on seitse tsitaati Heebrea Kirjadest, toetamaks mõtet, et Poeg on saanud ülemaks inglitest. See kiri ülistab läbivalt Jehoova Sõna ja nime, osutades Jeesus Kristusele kui juhile, kes viib ellu, ja tema valitsetavale Jumala Kuningriigile kui inimkonna ainsale lootusele.

⁶ Mis puudutab kirjutamise aega, sai juba mainitud, et Paulus kirjutas selle Itaalias. Kirja lõpus ta ütleb: ”Teadke, et meie vend Timoteos on jälle vaba. Temaga ühes, kui ta varsti tuleb, saan ma teid näha” (13:23). Näib, et Paulus lootis varem vabaks saada ja liituda taas Timoteosega, kes oli samuti vangis olnud, kuid oli selleks ajaks juba vabaks lastud. Seetõttu arvatakse, et selle kirja võis Paulus kirjutada Roomas oma esimese vangistuse viimasel aastal, nimelt aastal 61.

⁷ Juudi elukorralduse lõpuajal tabas Juudamaal, eelkõige Jeruusalemmas elavaid heebrea kristlasi tõsine katsumuste aeg. Kuna üha rohkem inimesi võttis hea sõnumi vastu ja hakkas seda kuulutama, muutus sealsete juutide vastuseis kristlastele äärmuslikult vihaseks ja fanaatiliseks. Vaid mõne aasta eest oli pelgalt Pauluse tulek Jeruusalemma põhjustanud mürgli, milles religioossed juudid kisendasid täiest kõrist: ”Hukka niisugune ära maa pealt, tema ei tohi ellu jääda!” Üle 40 juudi olid omavahel vande andnud, et nad ei söö ega joo enne, kui nad on Pauluse tapnud, ning oli tarvis tugevaid, hambuni relvastatud sõdurite kaitsesalkasid, et Paulus öö varjus Kaisareasse viia (Ap. t. 22:22; 23:12—15, 23, 24). Niisuguses usufanatismi ja kristlaste vihkamist tulvil õhkkonnas pidi kogudus elama, kuulutama ja usus tugevaks jääma. Et nad ei langeks tagasi judaismi ega hakkaks jälle pidama Moosese Seadust koos selle juurde kuulunud loomohvrite toomisega — mis olnuks nüüd vaid mõttetu kombetalitus —, pidid nad hästi teadma ja mõistma, kuidas Kristus oli Seaduse täitnud.

⁸ Keegi ei mõistnud paremini kui apostel Paulus, millist survet ja tagakiusamist pidid juudikristlased taluma. Keegi poleks suutnud tuua võimsamaid argumente ja kummutada juudi pärimust paremini kui Paulus, endine variser. Olles omandanud Gamaalieli jalgade ees Moosese Seadusest väga laialdasi teadmisi, esitas ta nüüd ümberlükkamatu tõestuse selle kohta, et Seadus, selle määrused ja ohvrid on kõik täide läinud Kristuses. Ta näitas, et need on asendatud hoopis aulisemate tõsiasjadega, mis toovad määratult suuremaid hüvesid uue ja parema lepingu kaudu. Ta esitas selges ja veenvas järjestuses ühe tõendi teise järel. Kõik need rabavalt uued õpetused, mis uskmatuid juute lausa marru ajasid, nagu seaduselepingu lõpp ja uue lepingu tulek, Kristuse preestriameti paremus Aaroni oma ees, Kristuse ohvri tõeline väärtus võrreldes pullide ja sikkude ohvritega, Kristuse sisenemine taevasse Jehoova isiku ette, mitte lihtsalt maisesse telki, esitati heebrea kristlastele nii rohke tõestusmaterjaliga Heebrea Kirjadest, et ükski mõistlik juut ei saanud neid mitte uskuda.

⁹ See kiri oli heebrea kristlastele nagu uus võimas relv, mille abil sulgeda tagakiusavate juutide suu, samuti võisid nad neile mõjusatele argumentidele toetudes veenda ja võita usule siiraid juute, kes otsisid Jumala tõde. See kiri näitab Pauluse sügavat armastust heebrea kristlaste vastu ja tema palavat soovi pakkuda neile praktilist abi ajal, mil nad väga seda vajasid.

MILLE POOLEST KASULIK

²³ Kristuse toetuseks esitatud õigusliku argumentatsiooni poolest on kiri heebrealastele vaieldamatult meistriteos, olles laitmatu ülesehitusega ja tuues ohtralt tõestusmaterjali Heebrea Kirjadest. Selles võetakse Moosese Seaduse erijooned — leping, veri, vahemees, kogudusetelk, preesterkond, ohvrid — ja näidatakse, et Jumal andis need vaid eelpildiks tulevastest, palju suurematest asjadest, ning et kõik päädis Kristus Jeesuse ja tema ohvriga, Seaduse täitmisega. Seadus, ”mis vananeb ja iganeb, on hävimisele ligi”, ütles Paulus. Ent ”Jeesus Kristus on seesama, eile ja täna ja igavesti” (8:13; 13:8; 10:1). Kui rõõmsad võisid heebrea kristlased seda kirja lugedes küll olla!

²⁴ Aga mis väärtus on sellel meile, kes elame tänapäeval erinevates oludes? Kuna me ei ole Seaduse all, kas võime Pauluse arutlusest midagi kasulikku leida? Kindlasti võime. Ta räägib ülevast uuest lepingust, mis põhineb Aabrahamile antud tõotusel, nimelt, et tema Seemne kaudu õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal. Meie elulootus, tegelikult meie ainus lootus on see, et Jehoova täidab oma muiste antud tõotuse ja toob õnnistuse Aabrahami Seemne Jeesus Kristuse kaudu. Ehkki me pole Seaduse all, oleme Aadama järeltulijatena patus sündinud ja vajame halastavat ülempreestrit — sellist, kelle patuohvril oleks kehtiv väärtus ja kes võiks minna otse Jehoova isiku ette taevasse ning seal meie eest kosta. See kiri räägibki niisugusest Ülempreestrist, kes võib meid juhtida ellu Jehoova uues maailmas, kes tunneb kaasa meie nõrkustele, kes ”kõiges on kiusatud otsekui meie” ja kes kutsub meid minema ”julgusega armuaujärje ette, et me saaksime halastust ja leiaksime armu oma abiks õigeks ajaks” (4:15, 16).

²⁵ Oma kirjas heebrealastele tõestab Paulus, et prohvetiennustused, mis ammustel aegadel Heebrea Kirjadesse üles tähendati, läksid imepärasel viisil täide. Meile tänapäeval pakub see kõik nii õpetust kui lohutust. Näiteks rakendab Paulus viiel korral kuningriigiennustuse sõnu Laulust 110:1 Jeesus Kristuse kui Kuningriigi Seemne kohta, kes ”on istunud Jumala paremale käele” ja ootab, ”kuni ta vaenlased pannakse tema jalgealuseks järiks” (Heebr. 12:2; 10:12, 13; 1:3, 13; 8:1). Lisaks tsiteerib Paulus Laulu 110:4, selgitades Jumala Poja tähtsat ametit olla ”preester igavesti Melkisedeki korra järgi”. Nagu vanal ajal elanud Melkisedek, kes Piibli ülestähenduses on ”isata, emata, ilma suguvõsata, ilma päevade alguseta ja ilma eluotsata”, on ka Jeesus ühtaegu kuningas ja ”preester igavesti”, et võimaldada kõigil tema valitsuse kuulekatel alamatel enda lunastusohvrist igikestvat kasu saada (Heebr. 5:6, 10; 6:20; 7:1—21). Sellelesamale Kuningas-Preestrile viitabki Paulus, tsiteerides Laulu 45:7, 8: ”Su aujärg, Jumal, on [”Jumal on su troon”, UM] ikka ja igavesti, su valitsuskepp on õigluse kepp! Sa armastad õigust ja vihkad ülekohut; sellepärast on Jumal, sinu Jumal, sind võidnud rõõmuõliga enam kui su kaaslasi!” (Heebr. 1:8, 9). Seeläbi, et Paulus tsiteerib Heebrea Kirju ja näitab nende täitumist Kristus Jeesuses, saame Jumala eesmärgist samm-sammult järjest selgema pildi.

²⁶ Nagu kiri heebrealastele ütleb, ootas Aabraham Kuningriiki — taevast ”linna, millel on alused ja mille ehitaja ning valmistaja on Jumal”. ”Usu läbi” püüdles ta Kuningriigi poole ning tõi suuri ohvreid, et temagi võiks ”parema ülestõusmise” kaudu selle õnnistustest osa saada. Kui suurepärast eeskuju andsid Aabraham ja kõik teised ustavad mehed ja naised, kellest Paulus kõneleb Heebrealastele 11. peatükis kui ”nii suurest pilvest tunnistajatest”! Me oleme ülirõõmsad ja tänulikud, et meil on samasugune eelisolukord ja lootus, nagu oli neil ustavatel, laitmatutel jumalateenijatel. See ergutab meid ’jooksma kannatlikkusega meile määratud võidujooksmist’ (11:8, 10, 16, 35; 12:1).

²⁷ Paulus tsiteerib Haggai prohvetikuulutust, juhtimaks tähelepanu Jumala tõotusele: ”Veel kord ma panen värisema mitte ainult maa, vaid ka taeva!” (Heebr. 12:26; Hag. 2:6). Ent Kristus Jeesuse kui Seemne valitsetav Jumala Kuningriik jääb püsima igaveseks. ”Seepärast, saades kuningriigi, mis ei kõigu, olgem tänulikud ja teenigem seega Jumalat tema meelt mööda pelglikkuse ja aukartusega.” See sütitav ülestähendus kinnitab meile, et Kristus ilmub teist korda ”mitte enam patu pärast, vaid päästma neid, kes teda ootavad”. ”Viigem siis nüüd tema kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see on nende huulte vilja, kes tunnistavad tema nime.” Olgu Jehoova Jumala suur nimi igaveseks pühitsetud tema Kuningas-Preestri Jeesus Kristuse kaudu! (Heebr. 12:28; 9:28, P 1997; 13:15.)

[Allmärkused]