Arutlev esituslaad

ME OLEME tänulikud muudatuste eest, mida Jumala Sõna on aidanud meil oma elus teha, ning me soovime, et ka teised sellest kasu saaksid. Lisaks me mõistame, et inimeste tulevane elu sõltub sellest, kuidas nad head sõnumit vastu võtavad (Matt. 7:13, 14; Joh. 12:48). Me soovime südamest, et nad tõe vastu võtaksid. Ent meie kindlate veendumuste ja innukusega peab kaasnema arukus, et võiksime teha oma parima.

Kui teha tuimalt teatavaks mingi tõde, mis paljastab inimesele seni nii kalli uskumuse ekslikkuse — isegi kui selle toetuseks tuua ära pikk rodu Piibli kirjakohti —, ei leia see üldiselt head vastuvõttu. Näiteks kui üldtähistatavad pühad pelgalt mõista hukka põhjendusega, et need on paganlikud, ei pruugi see inimeste suhtumist neisse sugugi muuta. Tavaliselt võib mõistlik käsitluslaad palju enam korda saata. Mida tähendab olla mõistlik?

Pühakiri ütleb, et ”tarkus, mis on ülalt, on . . rahumeelne, mõistlik” (Jak. 3:17, UM). Kreeka sõna, mis siin on tõlgitud sõnaga ”mõistlik”, otsene tähendus on ”paindlik”. Mõned piiblitõlked tõlgivad seda sõnadega ”teisi arvestav”, ”leebe” või ”leplik”. Pangem tähele, et mõistlikkust seostatakse rahumeelsusega. Kirjakohas Tiitusele 3:2 (UM) mainitakse seda koos tasadusega ning vastandatakse riiakusele. Filiplastele 4:5 (UM) toonitab, et meie ”mõistlikkus” peaks saama teatavaks kõigile. Mõistlik inimene arvestab kõnetatava tausta, olude ja tunnetega. Kui vaja, on ta valmis olema paindlik. Kui me Pühakirja põhjal arutledes nõnda toimime, aitab see muuta inimeste mõistuse ja südame vastuvõtlikumaks.

Millest alustada. Ajaloolase Luukase teatel kasutas apostel Paulus Tessaloonikas olles Kirja, ”seletades ja tõestades, et Kristus pidi kannatama ja surnuist üles tõusma” (Ap. t. 17:2, 3). Väärib märkimist, et seda tegi Paulus juudi sünagoogis. Need, kellele ta kõneles, pidasid Heebrea Kirju autoriteediks. Oli kohane alustada millestki neile vastuvõetavast.

Kui Paulus kõneles Ateena Areopaagil kreeklastele, ei alustanud ta mitte viidetega Pühakirjale, vaid hoopis sellest, mida nemad teadsid ja tunnustasid. Selle kaudu juhtis ta nende tähelepanu Loojale ja tema eesmärkidele (Ap. t. 17:22—31).

Nüüdisajal on lugematul arvul inimesi, kes ei pea Piiblit enda jaoks autoriteediks. Ent peaaegu igaüht mõjutavad praegusest maailmakorraldusest tingitud rängad olud. Inimesed igatsevad millegi parema järele. Kui sa kõigepealt puudutad seda, mis neile muret teeb, seejärel aga tood ära Piibli sellekohase selgituse, võib selline mõistlik pöördumine panna neid kuulama, mida räägib Piibel Jumala eesmärgi kohta inimkonna suhtes.

Piibliõpilane võib olla saanud oma vanematelt pärandiks mingid usulised tõekspidamised ja tavad. Nüüd aga saab see õpilane teada, et need tõekspidamised ja tavad ei meeldi Jumalale, ning ta hülgab need, et võtta vastu see, mida õpetatakse Piiblis. Kuidas saaks õpilane selgitada oma valikut vanematele? Nad võivad arvata, et hüljates nende edasi antud usulise pärandi, hülgab ta ka nemad. Võib-olla jõuab piibliõpilane järeldusele, et enne kui selgitada oma otsuse piiblilist alust, tuleks tal kinnitada oma vanematele, et ta armastab ja austab neid.

Millal olla paindlik. Jehoova, kellel on täielik autoriteet jagada käske, ilmutab tähelepanuväärset mõistlikkust. Kui Jehoova ingel oli Lotti ja tema peret päästmas Soodomast, kiirustas ta teda tagant: ”Põgene mäestikku, et sa ei hukkuks!” Lott aga anus: ”Muidugi mitte, mu Issand!” Ta küsis luba põgeneda Soari. Jehoova tuli Lotile vastu ja lasi tal seda teha. Niisiis jäi Soar alles, samas kui teised linnad hävisid. Kuid hiljem järgis Lott Jehoova algseid juhtnööre ning läks elama mäestikku (1. Moos. 19:17—30). Jehoova teadis, et tal on õigus, ometi oli ta kannatlik ja tuli Loti soovile vastu, kuni see hakkas tema tahet mõistma.

Et võiksime inimestega edukalt tegelda, tuleb ka meil olla mõistlikud. Me võime olla küll veendunud, et inimene on vääral seisukohal, ning meil võib olla täiesti kindlaid argumente selle tõestamiseks, ent mõnikord on parem asjaga mitte tõtata. Mõistlikkus ei tähenda kompromissi Jehoova mõõdupuude suhtes. Ehk oleks parem inimest lihtsalt tänada mõtete väljendamise eest või siis jätta väärarusaamad kõrvale, et saaksid juhtida keskustelu millelegi, millest on rohkem kasu. Isegi kui ta peaks mõnda sinu tõekspidamist taunima, võta asja rahulikult. Võiksid temalt pärida, miks ta nõnda arvab. Kuula hoolega, mida ta vastab. See aitab sul tema mõtteviisi sügavamalt mõista. Samuti võib see rajada aluse edasisele ülesehitavale keskustelule (Õpet. 16:23; 19:11).

Jehoova on andnud inimestele võime teha valikuid. Ta lubab neil seda kasutada, ehkki nad ei pruugi teha arukaid valikuid. Joosua kui Jehoova eesträäkija tuletas meelde, mida kõike oli Jumal Iisraeliga teinud, siis aga ütles ta: ”Aga kui teie silmis on halb teenida Jehoovat, siis valige endile täna, keda te tahate teenida: kas neid jumalaid, keda teie vanemad teenisid teispool jõge, või emorlaste jumalaid, kelle maal te elate? Aga mina ja mu pere, meie teenime Jehoovat!” (Joos. 24:15). Tänapäeval on meie ülesandeks kuulutada ”tunnistuseks”, kusjuures me kõneleme täie veendumusega, ent me ei püüa sundida teisi seda uskuma (Matt. 24:14). Neil endil tuleb teha valik — meie ei keela neile seda õigust.

Esita küsimusi. Jeesus jättis suurepärase eeskuju, kuidas inimestega arutleda. Ta arvestas nende taustaga ning kasutas näiteid, mida neil oli kerge mõista. Lisaks esitas ta mõjusaid küsimusi. See võimaldas inimestel oma mõtteid väljendada ning näitas, mis on neil südames. Ka pani see neid käsitletava küsimuse üle sügavamalt järele mõtlema.

Üks käsutundja küsis Jeesuselt: ”Õpetaja, mis ma pean tegema, et ma päriksin igavese elu?” Jeesus oleks võinud kergesti anda talle vastuse. Ent ta lasi mehel oma mõtteid avaldada. ”Mis on käsuõpetuses kirjutatud? Kuidas sa loed?” Mees andis õige vastuse. Kas tema õige vastus lõpetas selle keskustelu? Üldsegi mitte. Jeesus lubas mehel jätkata, nii et selle enda tõstatatud küsimus osutas sellele, et ta tahtis iseennast õigeks teha. Mees küsis: ”Kes siis on mu ligimene?” Selle asemel et anda definitsioon, mille mees oleks võinud juutide üldise suhtumise tõttu paganatesse ja samaarlastesse vaidlustada, kutsus Jeesus teda üles asja näite alusel põhjalikumalt kaaluma. Lugu jutustas ligimesearmastajast samaarlasest, kes röövitud ja läbipekstud teekäijale appi tõttas, samas kui preester ja leviit polnud seda teinud. Lihtsa küsimuse abil tagas Jeesus selle, et mees loo tuuma mõistis. Jeesuse arutluse kaudu sai mõiste ”ligimene” tähenduse, mida see mees varem polnud üldsegi taibanud (Luuka 10:25—37, meie kursiiv). Milline oivaline eeskuju! Selle asemel et muudkui ise kõnelda — mis tegelikult tähendab korterivaldaja eest mõtlemist —, õpi kasutama taktitundelisi küsimusi ja näiteid, mis ergutavad kuulaja mõttetegevust.

Too põhjendusi. Kõneldes Tessaloonika sünagoogis, ei piirdunud apostel Paulus vaid mingi kuulajatele autoriteetse allika tsiteerimisega. Luuka teatel Paulus seletas, tõestas ning osutas loetu rakendamisele. Tulemuseks oli see, et ”mõned neist said usklikuks ja liitusid Pauluse ja Siilasega” (Ap. t. 17:1—4).

Selline arutlev esituslaad võib olla kasulik sõltumata sellest, kes on sinu kuulajad. See peab paika siis, kui annad tunnistust sugulastele, kõneled töö- või koolikaaslastega, kõnetad avalikku tunnistustööd tehes võõraid inimesi, juhatad piibliuurimist või kui esitad kõnet koguduses. Kirjakohta ette lugedes võib selle tähendus olla selge küll sulle, ent mitte teisele inimesele. Sinu selgitus või osutus rakendusele võib kõlada dogmaatilise väitena. Kas mitte poleks abi sellest, kui tõsta esile ja selgitada mõnda kirjakoha võtmeväljendit? Kas võiksid tuua kinnitavaid tõendeid näiteks kaastekstist või mõnest teisest seda teemat käsitlevast kirjakohast? Kas ehk ei osutaks mõni näide öeldu paikapidavusele? Kas võiksid küsimused aidata kuulajail asja üle sügavamalt järele mõelda? Selline arutlev käsitluslaad jätab meeldiva mulje ning annab inimestele rikkalikult mõtlemisainet.