Piibli 47. raamat — 2. kiri korintlastele
Kirjutaja: Paulus
Kirjutamiskoht: Makedoonia
Kirjutamine lõpetati: u 55 m.a.j
KÄTTE oli jõudnud 55. aasta hilissuvi või varasügis. Korintose kristlikus koguduses oli ikka veel mõningaid asju, mis apostel Paulusele muret tegid. Ajast, mil ta oli kirjutanud korintlastele oma esimese kirja, oli möödunud mõni kuu. Pärast seda oli Tiitus Korintosesse saadetud, et ta abistaks korintlasi Juudamaa pühade heaks tehtava korjanduse asjus, ja ilmselt ka selleks, et ta jälgiks, millist vastukaja nad Pauluse esimesele kirjale avaldasid (2. Kor. 8:1—6; 2:13). Kuidas oli tema kiri neid mõjutanud? Millist kergendust võis Paulusele küll tuua teadmine, et tema kiri oli pannud neid oma olukorra pärast kurbust tundma ja ajendanud meelt parandama! Selle hea uudise oli Tiitus toonud, naastes Pauluse juurde Makedooniasse, ja nüüd oli apostli süda lausa ülevoolavalt täis armastust oma kallite kaasusklike vastu Korintoses (7:5—7; 6:11).
2 Niisiis kirjutas Paulus korintlastele uuesti. Selle südantsoojendava ja jõulise kirja kirjutas ta Makedoonias ning kohale viis selle ilmselt Tiitus (9:2; 8:16—18, 22—24). Üks mure, mis Paulust kirjutama sundis, oli see, et korintlaste seas oli ”ülisuuri apostleid”, keda ta nimetas ka ”valeapostliteks, petisteks töötegijaiks” (11:5, 13, 14). Võrdlemisi noore koguduse vaimne heaolu oli ohus ning Pauluse apostellik autoriteet oli sattunud rünnaku alla. Seega oli tema teise kirja järele terav vajadus.
3 On huvitav, et Paulus ütles: ”Ma olen nüüd kolmandat korda valmis tulema teie juurde” (2. Kor. 12:14; 13:1). Kui ta kirjutas oma esimese kirja, oli ta kavatsenud neid teist korda külastada, aga ehkki ta oli valmis tulema, ei saanud see rõõmus sündmus teoks (1. Kor. 16:5; 2. Kor. 1:15). Nii et tegelikult oli Paulus käinud Korintoses ainult ühe korra — siis, kui ta aastatel 50—52 veetis seal 18 kuud, mille kestel sinna rajati kristlik kogudus (Ap. t. 18:1—18). Mõni aeg hiljem viis Paulus siiski täide oma soovi käia veel korra Korintoses. Kui ta 56. aasta paiku kolm kuud Kreekas oli, viibis ta vähemalt osa aega Korintoses, kuskohast ta kirjutas ka oma kirja roomlastele (Rooml. 16:1, 23; 1. Kor. 1:14).
4 Teist kirja korintlastele on alati koos esimesega ja muude Pauluse kirjadega peetud autentseks Piibli kaanoni osaks. Selle kirja kaudu võime taas heita pilgu Korintose koguduses toimunusse ning saada kasu inspireeritud sõnadest, mis Paulus pani kirja mitte ainult nende, vaid ka meie hüvanguks.
MILLE POOLEST KASULIK
18 Teisest kirjast korintlastele on väga innustav ja julgustav lugeda, kuidas Paulus väljendab enda hindamist kristliku teenistuse vastu. Suhtugem teenistusse samamoodi nagu tema! See, keda Jumal on teinud pädevaks olema kristlik teenija, ei hangelda Sõnaga, vaid teenib puhtast südamest. Tema soovituskirjaks pole mitte kirjalik dokument, vaid vili, mida ta teenistuses kannab. Kuigi võimalus osaleda teenistuses on au, pole tal mingit põhjust ennast täis minna. Jumala teenijatel, kes on ebatäiuslikud inimesed, on see teenistusaare nõrkades saviriistades, et tuleks selgelt esile Jumala vägi. Niisiis läheb inimesel tarvis alandlikkust, et võtta vastu see imeline eesõigus olla Jumala teenija, ning milline arm Jumalalt on küll teenida kui ”käskjalad Kristuse asemel”! Paulus õhutas kõigiti kohaselt, et keegi ”Jumala armu ilmaasjata vastu ei võtaks” (2:14—17; 3:1—5; 4:7; 5:18—20; 6:1).
19 Kahtlemata andis Paulus kristlikele teenijatele oivalist eeskuju. Muu hulgas selles, et ta hindas ja uuris inspireeritud Heebrea Kirju, kuna ta sageli tsiteeris neid, viitas neile ja tõmbas sealt paralleele (2. Kor. 6:2, 16—18; 7:1; 8:15; 9:9; 13:1; Jes. 49:8; 3. Moos. 26:12; Jes. 52:11; Hes. 20:41; 2. Saam. 7:14; Hoos. 2:1). Ülevaatajana tundis ta karja vastu sügavat huvi, öeldes: ”Ma teen meeleldi kulu ja kulutan iseennast teie hingede eest.” Ta tegi kõik, mis suutis, vendade heaks, nagu tema kirjutatu selgelt näitab (2. Kor. 12:15; 6:3—10). Ta töötas väsimatult, et Korintose koguduses õpetada, innustust jagada ja asju korda seada. Ta hoiatas korintlasi otsekoheselt, et neil poleks midagi ühist pimedusega, öeldes neile: ”Ärge hakake võõras ikkes vedama ühes uskmatutega.” Kuna ta neist hoolis, ei tahtnud ta sugugi näha, et nende meeled rikutakse, ”nagu madu pettis Eevat oma kavalusega”. Sestap pani ta neile südamele: ”Katsuge iseendid läbi, kas te olete usus. Uurige iseendid!” Ta õhutas neid kristlikule heldekäelisusele, öeldes, et ”Jumal armastab rõõmsat andjat”, ning ta ise väljendas erakordselt sügavat tänu Jumalale tema ütlemata suure anni eest. Pole kahtlustki, et Korintose vennad olid kirjutatud Pauluse lihastele südamelauakestele ning ta teenis nende huvides end tagasi hoidmata just nõnda, nagu innukas, valvsalt tähelepanelik ülevaataja peakski tegema. Kui hea eeskuju meile tänapäeval! (6:14; 11:3; 13:5; 9:7, 15; 3:2.)
20 Apostel Paulus ütleb kainestava mõtte, et katsumuse ajal on tõeliseks tugevuse allikaks ”meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, halastuse Isa ja kõige troosti Jumal”. Tema on see, ”kes meid trööstib kõigis meie viletsusis”, et võiksime vastu pidada ja pääseda tema uude maailma. Paulus räägib ka lootusest saada ”elamu Jumala käest, mitte kätega tehtud igavene hoone taevas” ning ütleb: ”Niisiis: kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu; vana on möödunud, vaata, uus on tekkinud!” Teises kirjas korintlastele leidub tõepoolest suurepäraseid uskukinnitavaid sõnu neile, kes Pauluse sarnaselt pärivad taevase Kuningriigi (1:3, 4; 5:1, 17).