7. peatükk
Mida me õpime sellest, et Jumal lubab kurjust
1. a) Millist mõju oleks meile avaldanud see, kui Jehoova oleks otsekohe Eedeni vastuhakkajad hävitanud? b) Millised võimalused Jehoova meile selle asemel armastavalt andis?
HOOLIMATA raskustest, mida me eluteel kohata võime, pole Jumal sellepärast ülekohtune, et me oleme sündinud. Ta õnnistas esimesi inimesi täiuslikkusega ja andis neile koduks Paradiisi. Kui ta oleks nad kohe peale nende vastuhakku hävitanud, poleks olemas sellist haigustest, vaesusest ja kuritegevusest vaevatud inimsugu. Ent Jehoova lubas halastavalt Aadamal ja Eeval enne surma lapsi sünnitada, kuigi nende järglased pärisid ebatäiuslikkuse. Kristuse kaudu tegi ta neile Aadama järglastele, kes näitavad üles usku, võimalikuks selle, mille Aadam oli kaotanud: igavese elu sellistes oludes, mis võimaldavad elust suurimat rõõmu tunda. — 5. Moos. 32:4, 5; Joh. 10:10.
2. Kas tehti seda kõike vaid meie päästeks?
2 See toob meile isiklikult piiritult kasu. Kuid Piiblist me saame teada, et asjaga oli seotud midagi palju tähtsamat kui meie isiklik pääste.
Tema suure nime pärast
3. Mis oli kaalul seoses Jehoova eesmärgi täitumisega maa ja inimkonna suhtes?
3 Sellega, kas Jehoova eesmärk maa ja inimkonna suhtes täide läheb, oli seotud tema kui Universumi Suverääni ja tõe Jumala maine. Jehoova positsiooni tõttu nõuab kogu universumi rahu ja heaolu, et tema nimest peetaks lugu täiel määral, nagu ta seda väärib, ja et kõik oleksid talle kuulekad.
4. Mida see eesmärk täpselt hõlmas?
4 Pärast Aadama ja Eeva loomist andis ta neile täita ühe ülesande. Ta tegi selgeks, et tema eesmärk polnud mitte ainult kogu maa alistamine ja Paradiisi piiride laiendamine, vaid ka selle rahvastamine esimese mehe ja naise, Aadama ja Eeva järglastega. (1. Moos. 1:28) Kas pidi see eesmärk jääma täitumata nende patu tõttu, mille tagajärjeks oli teotus Jumala nimele?
5. a) Millal pidi see, kes hea ja kurja tundmise puust sööb, vastavalt tekstile 1. Moosese 2:17 surema? b) Kuidas viis Jehoova selle täide, arvestades samal ajal ka oma eesmärki rahvastada maa?
5 Jehoova oli Aadamat hoiatanud, et kui see on sõnakuulmatu ning sööb hea ja kurja tundmise puust, sureb ta kindlasti „päeval”, mil ta sellest sööb. (1. Moos. 2:17) Vastavalt Jumala antud sõnale nõudis Jehoova selsamal päeval, mil Aadam patustas, üleastujatelt aru ja kuulutas välja surmaotsuse. Karistus oli vältimatu. Juriidilises mõttes, vaadatuna Jumala seisukohast, surid Aadam ja Eeva selsamal päeval. (Võrdle Luuka 20:37, 38.) Et aga viia täide enda püstitatud eesmärk seoses maa rahvastamisega, lubas Jehoova neil sünnitada järglasi, enne kui nad sõnasõnaliselt surid. Kuna Jumala seisukohast on 1000 aastat nagu üks päev, lõppes Aadama elu siiski ühe „päeva” sees, sest ta suri 930-aastaselt. (1. Moos. 5:3—5; võrdle Laul 90:4; 2. Peetruse 3:8.) Seega sai selgeks, et Jehoova rääkis karistuse täideviimise aja kohta tõtt, ja tema eesmärk rahvastada maa Aadama järeltulijatega ei nurjunud. See aga on tähendanud, et patustel inimestel on lubatud teatud aeg elada.
6, 7. a) Mida näitab 2. Moosese 9:15, 16 selle kohta, miks Jehoova lubab kurjadel teatud ajaks elama jääda? b) Kuidas ilmnes Jehoova vägi vaarao puhul, ja kuidas sai Tema nimi tuntuks? c) Milline on niisiis tulemus, kui praegune kuri süsteem lõpeb?
6 See, mida Jehoova Moosese päevil Egiptuse valitsejale ütles, näitab samuti, miks Jumal lubab kurjadel teatud ajaks elama jääda. Kui vaarao ei lubanud iisraellastel Egiptusest lahkuda, ei surmanud Jehoova teda otsekohe. Maad tabasid kümme nuhtlust, mis näitasid hämmastavalt ja laiaulatuslikult Jehoova väge. Vaaraod seitsmenda nuhtluse eest hoiatades ütles Jehoova talle, et ta oleks hõlpsasti võinud vaarao ja ta rahva maa pealt minema pühkida. Jehoova ütles: „Aga ma jätsin sind alles just selleks, et näidata sulle oma väge ja teha kuulsaks oma nime kogu maailmas.” — 2. Moos. 9:15, 16.
7 Kui Jehoova vabastas Iisraeli, sai ta nimi tõepoolest laialdaselt tuntuks. Seda, mida ta tegi, pole unustatud veel tänapäevalgi, peaaegu 3500 aastat hiljem. Lisaks tema isikunimele — Jehoova — tehti teatavaks ka tõde selle Kandja kohta. See lõi Jehoovale maine, et ta on selline Jumal, kes peab oma lepinguid ja tegutseb oma sulaste heaks. See näitas, et tema kõikvõimsa väe tõttu ei või miski takistada tema eesmärgi täitumist. Veelgi mõjuvõimsam on kogu kurja süsteemi nähtava ja nähtamatu osa peatselt saabuv häving. Seda kõikvõimsa väe näitamist ja au, mida see Jehoova nimele toob, ei unustata universumi ajaloos eales. Sellest tulenev kasu on lõputu! — Hes. 38:23; Ilm. 19:1, 2.
’Oh seda Jumala tarkuse sügavust!’
8. Milliseid lisategureid ergutab Paulus meid kaaluma?
8 Oma kirjas roomlastele tõstatab apostel Paulus küsimuse: „Kas Jumal teeb ülekohut?” Seejärel vastab ta sellele, rõhutades Jumala halastust ja viidates sõnadele, mille Jehoova vaaraole ütles. Ta tuletab meelde ka tõsiasja, et meie, inimesed, oleme otsekui savi potissepa käes. Kas savi kaebab selle üle, mis otstarbel teda kasutatakse? Paulus lisab: „Eks Jumal, tahtes osutada oma viha ja teha teatavaks oma väge, suure pikameelega sallinud vihaastjaid, mis olid valmistatud hukatuseks, ja teinud seda selleks, et ilmutada oma au rikkust armuastjate vastu, mis ta ette oli valmistanud aulisteks, nõnda nagu tema on kutsunud ka meid, mitte ainult juutide, vaid ka paganate seast?” — Rooml. 9:14—24.
9. a) Kes on „vihaastjad, mis olid valmistatud hukatuseks”? b) Miks on Jehoova nende vaenulikkusele vaatamata suurt pikameelsust ilmutanud, ja kuidas tuleb lõpptulemus kasuks neile, kes teda armastavad?
9 Alates ajast, mil Jehoova ütles 1. Moosese 3:15 toodud prohvetlikud sõnad, on Saatan ja tema seeme olnud „vihaastjad, mis olid valmistatud hukatuseks”. Kogu selle aja jooksul on Jehoova pikameelsust üles näidanud. Kurjad on kogu selle aja jooksul tema toimimisviisi pilganud; nad on tema sulaseid taga kiusanud, isegi ta Poja tapnud. Jehoova aga on oma sulaste kestvaks kasuks suurt enesevalitsemist ilmutanud. Kogu loodul on olnud võimalus näha Jumalale vastuhakkamise hukatuslikke tagajärgi. Samal ajal on Jeesuse surm teinud võimalikuks sõnakuuleliku inimkonna vabastamise ja ’kuradi tegude tühistamise’. — 1. Joh. 3:8; Heebr. 2:14, 15.
10. Miks on Jehoova möödunud 1900 aasta jooksul kurje inimesi jätkuvalt sallinud?
10 Rohkem kui 1900 aasta jooksul alates Jeesuse ülesäratamisest on Jehoova ikka veel sallinud „vihaastjaid” ja on nende hävitamist edasi lükanud. Mispärast? Sest ta on ette valmistanud naise seemne teisejärgulist osa, neid, kes peavad liituma Jeesus Kristusega tema taevases Kuningriigis. (Gal. 3:29) Need 144000 inimest on „armuastjad”, kellest apostel Paulus rääkis. Kõigepealt kutsuti sellesse klassi üksikisikuid juutide seast. Seejärel lisati neile ümberlõigatud samaarlased ja lõpuks inimesed teiste rahvaste seast. Jehoova on teostanud oma eesmärki suurt pikameelsust ilmutades; ta pole kedagi sundinud ennast teenima, kuid ta on lasknud osaks saada suurejoonelisi õnnistusi neile, kes on tema armastavaid korraldusi hinnanud. Nüüd on selle taevase klassi ettevalmistamine peaaegu lõpule viidud.
11. Milline teine rühm saab praegu Jehoova pikameelsusest kasu?
11 Aga kuidas on lugu nendega, kes maa peale elama jäävad? Jumala määratud ajal äratatakse üles miljardid inimesed, kes saavad Kuningriigi maisteks alamateks. Lisaks on Jehoova pikameelsus eriti alates aastast 1935 teinud võimalikuks kõigist rahvastest ’suure rahvahulga’ kogumise, et neid päästa. — Ilm. 7:9, 10; Joh. 10:16.
12. a) Mida me oleme selle tulemusena Jehoova enda kohta teada saanud? b) Kuidas sina suhtud sellesse, kuidas Jehoova neid asju on käsitlenud?
12 Kas on see kõik mingil moel ülekohtune olnud? Sugugi mitte! Kui Jumal lükkab edasi kurjade — „vihaastjate” — hävitamise, et ta oma eesmärgi kohaselt võiks ilmutada kaastunnet teiste vastu, kas võib siis keegi õigusega selle üle kaevata? Jälgides selle asemel tema eesmärgi teostumist, saame Jehoova enda kohta palju teada. Me imetleme tema isiksuses ilmsikssaanud tahke: tema õigust, tema halastust, tema pikameelsust, tema mitmekülgset tarkust. Jehoova tark vaidlusküsimuse käsitlemine jääb alatiseks tõendiks tõsiasjale, et tema valitsusviis on parim. Me lausume apostel Pauluse kombel: „Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Kui väljauurimatud on tema kohtumõistmised ja äraarvamatud tema teed!” — Rooml. 11:33.
Võimalus osutada andumust
13. a) Milline võimalus meil avaneb, kui meile isiklikult saavad osaks kannatused? b) Mis aitab meil tarka vastukaja osutada?
13 On olukordi, mille tõttu meie isiklikult võime tõsiselt kannatada, sest Jumal ei ole veel kurje hävitanud ega inimkonna täiuslikku seisundit ennustuste kohaselt taastanud. Kuidas me neile olukordadele reageerime? Kas näeme nendes võimalust osaleda Jehoova nimelt teotuse eemaldamises ja tõestamises, et Kurat on valetaja? Selle tegemiseks võib meid suuresti kinnitada järgneva nõuande meelespidamine: „Ole tark, mu poeg, ja rõõmusta mu südant, et võiksin vastata sellele, kes mind teotab!” (Õpet. 27:11) Saatan, kes Jehoovat teotab, väitis süüdistavalt, et kui inimesed kannatavad materiaalset või füüsilist kahju, siis hakkavad nad Jumalat süüdistama või isegi needma. (Iiob 1:9—11; 2:4, 5) Me rõõmustame Jehoova südant, kui me oleme raskustega silmitsi seistes Jumalale lojaalsed ja näitame sellega, et meie puhul ei pea see paika. Me oleme täiesti kindlad, et Jehoova on oma sulastesse hellalt kiindunud ja et nagu Hiiobi puhulgi, tasub Jehoova meile omal ajal heldekäeliselt, kui me jääme ustavaks. — Jak. 5:11; Iiob 42:10—16.
14. Millist kasu me veel saame, kui loodame Jehoovale ajal, mil meile saavad osaks katsumused?
14 Kui me ränkades katsumustes usaldavalt Jehoovale loodame, võime arendada hindamatuid omadusi. Kannatuste tulemusena Jeesus „õppis sõnakuulmist” viisil, mis oli talle enne täiesti tundmatu. Ka meie võime õppida, arendades pikameelsust, vastupidavust ja Jehoova õiglaste teede sügavamat hindamist. Kas me võtame selle ettevalmistuse kannatlikult vastu? — Heebr. 5:8, 9; 12:11; Jak. 1:2—4.
15. Kuidas võivad teised kasu saada sellest, et me raskustes kannatlikult vastu peame?
15 Teised jälgivad, mida me teeme. Selle kaudu, mis meile meie õiglusearmastuse tõttu osaks saab, võivad mõned neist aja möödudes mõista, kes on tänapäeval tegelikult Kristuse „vennad”, ja kui nad Kristuse „vendadega” kummardamises ühinevad, võivad nad saada osa igavese elu õnnistustest. (Matt. 25:34—36, 40, 46) Jehoova ja ta Poeg soovivad, et neil selline võimalus oleks. Kas meie soovime seda? Kas me oleme valmis taluma raskusi, et see võimalikuks osutuks?
16. Kuidas on meie suhtumine oma raskustesse seotud ühtsusega?
16 Kui tore see on, kui me peame isegi raskeid eluolukordi võimaluseks osutada Jehoovale andumust ja osaleda tema tahte täitmises! Nõnda tehes võime tõendada, et me tõepoolest liigume selle poole, et Jumala ja Kristusega ühtsed olla, mille eest Jeesus kõigi tõeliste kristlaste kasuks palus. — Joh. 17:20, 21.
Kordamisküsimusi aruteluks
● Kuidas on Jehoova kurjust lubades oma nime vastu kohaselt suurt lugupidamist osutanud?
● Kuidas on see, et Jumal on sallinud „vihaastjaid”, võimaldanud tal meilegi halastust osutada?
● Mida me peaksime püüdma näha olukordades, kus meie isiklikult peame kannatama?