Püsige täielikud ja kindlalt veendunud
„[Ta] alati pingutab ennast teie eest palvetes, et te püsiksite lõpuni täielikud ja kindlalt veendunud kõiges Jumala tahtes.” (KOLOSLASTELE 4:12, UM)
1., 2. a) Mida kõrvalseisjad algkristlaste kohta täheldasid? b) Kuidas peegeldab kiri koloslastele armastavat huvi sealsete vendade vastu?
JEESUSE järelkäijad olid oma usukaaslastest sügavalt huvitatud. Tertullianus (kirjanik 2. ja 3. sajandil m.a.j.) rääkis, millist lahkust nad osutasid orbude, vaeste ja eakate vastu. Need tõendid tegudes ilmnevast armastusest avaldasid mitteusklikele nii sügavat muljet, et mõned ütlesid kristlaste kohta: „Vaadake, kuidas nad üksteist armastavad.”
2 Kiri koloslastele peegeldab apostel Pauluse ja ta kaaslase Epafrase armastavat huvi Kolossa vendade ja õdede vastu. Paulus kirjutas neile: „[Epafras] alati pingutab ennast teie eest palvetes, et te püsiksite lõpuni täielikud ja kindlalt veendunud kõiges Jumala tahtes.” See Koloslastele 4:12 kirjakoht Uue Maailma Tõlke järgi on aluseks Jehoova tunnistajate 2001. aasta tekstile, mis kõlab: „[Püsige] täielikud ja kindlalt veendunud kõiges Jumala tahtes.”
3. Mis olid kaks asja, mille eest Epafras palvetas?
3 Epafrase palvete puhul võib tähele panna kahte mõtet: ta soovis, et tema lähedased 1) ’püsiksid lõpuni täielikud’ ja 2) püsiksid „kindlalt veendunud kõiges Jumala tahtes”. See informatsioon arvati Pühakirja hulka selleks, et meie võiksime sellest kasu saada. Seetõttu küsi endalt: „Mida ma pean tegema, et püsida lõpuni täielik ja kindlalt veendud kõiges Jumala tahtes? Ning kui ma seda teen, siis milline on tulemus?” Vaadelgem seda.
Püüa ’püsida täielik’
4. Mis mõttes pidid koloslased olema „täielikud”?
4 Epafras tahtis väga, et tema vaimsed Kolossa vennad ja õed ’püsiksid lõpuni täielikud’. Sõna, mida Paulus kasutas ja mille vasteks Uue Maailma Tõlkes on ’täielik’, võib tähendada midagi täiuslikku, täisealist või küpset (Matteuse 19:21; Heebrealastele 5:14; Jakoobuse 1:4, 25). On ju teada, et see, kui keegi on ristitud Jehoova tunnistaja, ei tähenda veel iseenesest, et ta on küps kristlane. Paulus kirjutas efeslastele, kes elasid Kolossast lääne pool, et karjased ja õpetajad püüaksid aidata ’kõigil jõuda ühisele usule ja Jumala Poja tunnetusele ning täieks meheks saada Kristuse täiuse täisea mõõtu mööda’. Ühes oma teises kirjas innustas Paulus kristlasi saama „mõtteviisi poolest ... täisealiseks” (Efeslastele 4:8–13; 1. Korintlastele 14:20).
5. Kuidas me võime seada täielikkuse üheks oma peaeesmärgiks?
5 Kui mõned koloslased ei olnud veel vaimses mõttes täisealised ehk küpsed, pidi see olema nende eesmärk. Kas pole nii ka tänapäeval? Olgu me siis ristitud aastakümneid tagasi või alles hiljuti, kas on näha, et meie arutlemisoskus ja seisukohad on paranenud? Kas me kaalume Piibli põhimõtteid, enne kui teeme mingi otsuse? Kas Jumala ja koguduse huvidega seotud asjadel on meie elus järjest suurem tähtsus või tegeleme nendega juhuslikult? Me ei saa siin arutluse alla võtta kõiki valdkondi, millest võiks näha meie kasvu täielikkuse poole, kuid vaadelgem kahte näidet.
6. Mis valdkonnas me võiksime edeneda samasuguse täiuslikkuse poole, mis on Jehooval?
6 Esimene näide. Oletagem, et kasvasime üles keskkonnas, mida iseloomustasid eelarvamused või vaenulikkus teisest rassist, rahvusest või piirkonnast inimeste suhtes. Nüüd me teame, et Jumal ei ole erapoolik ja et ka meie ei tohiks seda olla (Apostlite teod 10:14, 15, 34, 35). Teistsuguse päritoluga inimesi on aga meie koguduses või ringkonnas ning seetõttu me puutume nendega tihti kokku. Mil määral me säilitame endas negatiivseid tundeid või kahtlusi taoliste inimeste suhtes? Kas kipume tüli norima ja mõtleme kohe midagi halba, kui keegi sellise päritoluga kristlane eksib või teeb mõne veidi halvustava märkuse? Küsi endalt: „Kas ma peaksin veel edenema, et mul oleks sama erapooletu suhtumine kui Jumalal?”
7. Millist suhtumist teistesse on meil ehk vaja arendada, et kristlastena ’täielikuks’ saada?
7 Teine näide. Filiplastele 2:3 kohaselt ei peaks me tegema ’midagi riiu ega tühja au pärast, vaid arvama alanduses üksteist ülemaks kui iseennast’. Kuidas me selles asjas edeneme? Igal inimesel on omad nõrgad ja tugevad küljed. Kui olime varem kärmed märkama teiste nõrku külgi, siis kas oleme edenenud ega oota enam, et nad oleksid peaaegu täiuslikud? (Jakoobuse 3:2.) Kas oskame nüüd varasemast rohkem näha – või koguni otsida – valdkondi, milles teised on meist paremad? „Pean tunnistama, et see õde on palju kannatlikum kui mina.” „Temast õhkub palju optimistlikumat usku.” „Ausalt, ta on parem õpetaja kui mina.” „Ta suudab paremini ennast valitseda.” Võib-olla tuli mõnel koloslasel neis asjus edeneda. Kas ka meil?
8., 9. a) Mida pidas Epafras silmas, kui ta palus, et koloslased ’püsiksid’ täielikud? b) Mida tähendas täielikuna püsimine tuleviku seisukohalt?
8 Epafras palvetas, et koloslased ’püsiksid täielikud’. Jah, kuigi koloslased olid juba mingil määral täielikud, küpsed, täisealised kristlased, palus Epafras Jumalalt, et nad ka ’püsiksid’ sellised ehk jääksid sellisteks.
9 Me ei saa olla kindlad, et igaüks, kes kristlaseks või isegi küpseks kristlaseks saab, selleks ka jääb. Jeesus ütles, et üks Jumala ingelpoeg ei „jäänud püsima tõesse” (Johannese 8:44). Ka Paulus tuletas korintlastele meelde mõningaid, kes olid minevikus Jehoovat mõnda aega teeninud, kuid siis lakanud seda tegemast. Ta hoiatas vaimuga võitud vendi: „Kes enese arvab seisvat, katsugu, et ta ei langeks!” (1. Korintlastele 10:12). See lisab kaalu palvele, et koloslased ’püsiksid lõpuni täielikud’. Kui neist olid juba kord saanud täielikud ehk täisealised kristlased, tuli neil sellisteks ka jääda, mitte taganeda, tüdida ega eemale triivida (Heebrealastele 2:1; 3:12; 6:6; 10:39; 12:25). Sel juhul pidid nad olema „täielikud” oma lõpliku heakskiidu ja katsumise päeval (2. Korintlastele 5:10; 1. Peetruse 2:12).
10., 11. a) Millist eeskuju andis Epafras seoses palvega? b) Mis otsuse sa tahaksid teha kooskõlas sellega, mida tegi Epafras?
10 Me oleme juba vaadelnud seda, et kui me palume Jehooval teisi aidata, lohutada ja õnnistada ning neile oma püha vaimu anda, on meil tähtis mainida neid inimesi nimepidi ning olla palves konkreetsed. Epafrase palved koloslaste eest olid just sellised. Kuid meie võime näha – tegelikult peaksime nägema – neis sõnades väärtuslikku nõuannet ka selle kohta, mida meil tuleks Jehoovale endast rääkida. Kahtlemata peaksime paluma Jehoovalt abi selleks, et ka meie ise ’püsiksime lõpuni täielikud’. Kas sina teed seda?
11 Miks mitte mainida palves oma olukorda? Räägi Jumalale, mil määral sa oled edenenud teel ’täielikkuse’ ehk küpsuse poole. Palu, et ta aitaks sul näha valdkondi, kus peaksid vaimselt kasvama (Laul 17:3; 139:23, 24). Kindlasti leidub sul selliseid valdkondi. Kuid ära lase end sellest heidutada, vaid palu Jehoovat selgelt ja konkreetselt, et ta aitaks sul edeneda. Tee seda rohkem kui ühe korra. Tegelikult, miks mitte teha otsust paluda tuleval nädalal mõnda aega selle eest, et ’püsiksid lõpuni täielik’. Ja plaani seda teha veel teistelgi kordadel, kui mõtled aastateksti peale. Keskendu palvetes oma kalduvustele, mis võiksid panna sind Jumala teenimisest taganema, tüdima või eemale triivima, ning ka sellele, kuidas taolist eemaldumist vältida (Efeslastele 6:11, 13, 14, 18).
Palveta kindla veendumuse eest
12. Miks pidid koloslased olema eriti „kindlalt veendunud”?
12 Epafras palvetas veel ühe teise asja pärast, mis oli väga oluline selleks, et koloslasi leitaks lõpuks püsimas Jumalale meelepärastena. See on sama tähtis ka meile. Mis see on? Ta palvetas, et koloslased püsiksid „kindlalt veendunud kõiges Jumala tahtes”. Neid ümbritsesid valeõpetused ja laostavad filosoofiad, millest mõned pealtnäha toetasid õiget kummardamist. Näiteks avaldati koloslastele survet, et nad tähistaksid paastumise või pidutsemisega tähtpäevi, mida kunagi juudi usus nõuti. Valeõpetajad koondasid oma tähelepanu inglitele, nendele võimsatele vaimudele, keda kasutati Moosese Seaduse vahendamisel. Kujutle end olevat samasuguse surve all! Üksteisele vastukäivaid ideid oli seal segadusttekitavalt palju (Galaatlastele 3:19; Koloslastele 2:8, 16–18).
13. Mille mõistmine võis aidata koloslasi ja kuidas see võib meile abiks olla?
13 Paulus vastas neile, tõstes esile Jeesuse Kristuse rolli. „Otsekui te nüüd olete vastu võtnud Kristuse Jeesuse, Issanda, nõnda käige temas juurdunuina temasse ja rajatuina temale ning kinnitatuina usus, nõnda nagu teid on õpetatud.” Jah, koloslased pidid (ja ka meie peame) olema täielikult veendunud selles, millist rolli etendab Kristus Jumala eesmärkides ja kristlaste elus. Paulus selgitas: „Temas elab kõik Jumala olemise täius ihulikult. Ja te olete täidetud temas, kes on iga valitsuse ja võimu pea” (Koloslastele 2:6–10).
14. Miks oli koloslaste lootus reaalne?
14 Koloslased olid vaimuga võitud kristlased. Neil oli eriline taevase elu lootus ning igati põhjust seda lootust säravana hoida (Koloslastele 1:5). See oli „Jumala tahe”, et nad oleksid kindlalt veendunud oma lootuse kõikumatuses. Kas tulnuks kellelgi neist selles lootuses kahelda? Sugugi mitte! Kas see peaks tänapäeval olema teisiti nende inimeste puhul, kellele Jumal on andnud väljavaate elada maises paradiisis? Muidugi mitte! See kindel lootus on selgelt osa „Jumala tahtest”. Mõtle nüüd selliste küsimuste peale: kui sina pingutad selle nimel, et kuuluda sellesse suurde rahvahulka, kes elab üle „suure viletsuse”, siis kui reaalne on sinu lootus? (Ilmutuse 7:9, 14.) Kas see on osa kindlast veendumusest kõiges Jumala tahtes?
15. Millise mõttekäigu Paulus esitas, mainides sealhulgas lootust?
15 Me ei mõtle „lootuse” all mingit ebamäärast soovi või unelmat. Seda võib näha mõttekäigust, mille Paulus esitas varem roomlastele. Selles on iga mainitud mõte järgnevaga seotud. Pööra tähelepanu sellele, kuhu asetab Paulus oma arutluses „lootuse”: „Me kiitleme ka viletsustest, teades, et viletsus saadab kannatlikkuse, ja kannatlikkus saadab püsivuse [„heakskiidetud seisundi”, UM] ja püsivus lootuse; aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südameisse Püha Vaimu läbi” (Roomlastele 5:3–5).
16. Mis lootuse sa endale said, kui õppisid Piibli tõde?
16 Kui Jehoova tunnistajad sulle esimest korda Piibli sõnumist rääkisid, võis su tähelepanu köita mingi konkreetne piibliline tõde. Näiteks võis see puudutada surnute olukorda või ülestõusmist. Paljudele oli tähtsaim uus arusaam Piiblil põhinev võimalus elada maises paradiisis. Meenuta seda aega, mil sa kuulsid esimest korda sellest õpetusest. Kui võrratu lootus – haigusi ja vanadust ei ole enam, sa võid üha edasi elada ja oma kätetööd nautida ning olla rahus loomadega! (Koguja 9:5, 10; Jesaja 65:17–25; Johannese 5:28, 29; Ilmutuse 21:3, 4.) Sa said endale imelise lootuse!
17., 18. a) Kuidas jõuab Paulus roomlastele esitatud mõttekäigus lootuseni? b) Millist lootust mõeldakse kirjakohas Roomlastele 5:4, 5 ja kas sinul on selline lootus?
17 Peagi said sa tõenäoliselt kogeda mõningast vastupanu või tagakiusamist (Matteuse 10:34–39; 24:9). Isegi viimasel ajal on mitmes riigis Jehoova tunnistajate kodusid riisutud või on sunnitud neid hakkama pagulasteks. Mõne kallal on tarvitatud füüsilist vägivalda, neilt on konfiskeeritud piiblilist kirjandust või on nad olnud meedia levitatud valede märklauaks. Ükskõik millist tagakiusamist sul ehk kohata on tulnud, võisid sa Roomlastele 5:3 sõnade järgi kiidelda viletsuste ajal, kuna see tõi hea tulemuse. Nagu Paulus kirjutas, kutsus viletsus sinus esile kannatlikkust. Kannatlikkus tõi heakskiidetud seisundi. Kuna sa teadsid, et käitud õigesti ja täidad Jumala tahet, võisid sa olla kindel tema heakskiidus. Pauluse sõnade järgi sa tundsid, et oled „heakskiidetud seisundis”. Edasi kirjutas Paulus, et heakskiidetud seisund toob lootuse. See võib tunduda veidi imelik. Miks nimetas Paulus „lootust” selles mõttekäigus nii hilja? Kas polnud sul lootust juba tükk aega varem, alates sellest, kui esimest korda head sõnumit kuulsid?
18 On ilmne, et Paulus ei viita siin meie esialgsele täiusliku elu lootusele, vaid millelegi palju sügavamale, millelegi, mis inimesele märksa rohkem indu annab. Kui me ustavalt kannatustes vastu peame ja siis tunneme, et meil on Jumala heakskiit, avaldab see meile sügavat mõju, kasvatades ja tugevdades meie esialgset lootust. Lootus, mis meil oli, muutub palju reaalsemaks, palju tugevamaks, palju isiklikumaks. Taoline süvenenud lootus särab veelgi kirkamalt. See täidab kogu meie olemuse. „Aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südameisse Püha Vaimu läbi.”
19. Kuidas peaks sinu lootus olema seotud su korrapäraste palvetega?
19 Epafrase siiras palve oli, et ta Kolossa vennad ja õed hindaksid jätkuvalt oma tulevikuväljavaadet ja ilmutaksid sellesse kõigutamatut usku, olles seega „kindlalt veendunud kõiges Jumala tahtes”. Pöördugem meiegi samamoodi korrapäraselt Jumala poole oma lootuse pärast. Räägi oma isiklikes palvetes uue maailmaga seotud lootusest. Ütle Jehoovale, kui väga sa uut maailma igatsed, ning väljenda oma kindlat veendumust, et see saabub. Palu temalt abi oma veendumuse süvendamiseks. Palveta samamoodi nagu Epafras, kes palus koloslaste eest, et nad oleksid „kindlalt veendunud kõiges Jumala tahtes”, ning tee seda sageli.
20. Miks ei peaks meid heidutama see, kui suhteliselt vähesed pöörduvad kristlikult teelt?
20 Sa ei peaks laskma end segadusse ajada või heidutada sellest, et kõik ei püsi täielikud ja kindlalt veendunud. Mõned võivad eksida, tõeteelt pöörduda või lihtsalt alla anda. Nii juhtus Jeesuse kõige lähedasemate inimeste, apostlite seas. Ent kui Juudasest sai reetur, kas siis teised apostlid aeglustasid oma tegevust või andsid alla? Sugugi mitte! Peetrus kohaldas kirjakohta Laul 109:8, näitamaks, et keegi teine peaks astuma Juudase kohale. Asendaja valiti välja ja Jumalale lojaalsed teenijad jätkasid innukalt oma kuulutustööd (Apostlite teod 1:15–26). Nad olid otsustanud püsida täielikud ja kindlalt veendunud.
21., 22. Mis mõttes ei jää märkamatuks see, kui sa püsid täielik ja kindlalt veendunud?
21 Sa võid olla täiesti kindel, et kui püsid täielik ja kindlalt veendunud kõiges Jumala tahtes, ei jää see tähelepanuta. Seda märgatakse ja hinnatakse. Kelle poolt?
22 Näiteks sinu vennad ja õed, kes sind tunnevad ja armastavad, märkavad seda. Isegi kui enamik neist ei väljenda seda sõnades, avaldab see taolist mõju, nagu võime lugeda 1. Tessalooniklastele 1:2–6: „Me täname alati Jumalat teie kõikide eest ning tuletame teid meelde oma palvetes, lakkamatult meenutades teie usu tegu ja armastuse tööd ning kannatlikkust lootuses meie Issandale Jeesusele Kristusele Jumala ja meie Isa ees ... Sest meie evangeelium ei tulnud teie juurde mitte ainult sõnaga, vaid ka väega ning Püha Vaimuga ja väga kindla veendumusega ... Ja teist said meie ja Issanda järgijad.” Sind ümbritsevad lojaalsed kristlased tunnevad samamoodi, kui näevad, et sa ’püsid täielik ja kindlalt veendunud kõiges Jumala tahtes’. (Koloslastele 1:23.)
23. Mis peaks olema sinu kindel otsus eelseisvaks aastaks?
23 Kahtlemata paneb seda tähele ka su taevane Isa ning on rõõmus. Võid selles kindel olla. Miks? Sest sa püsid täielik ja kindlalt veendunud „kõiges Jumala tahtes”. Paulus kirjutas koloslastele julgustavalt, kuidas nad elavad „väärikalt Issandale, et temale kõigiti meeldida” (Koloslastele 1:10). Jah, ebatäiuslik inimene võib Jehoovale kõigiti meeldida. Sinu koloslastest vennad ja õed meeldisid talle. Ka sind ümbritsevad kristlased tänapäeval on Jumalale meelepärased. Sinagi võid seda olla! Seepärast tõestagu sinu igapäevased palved ja korrapärane tegevus eelseisval aastal, et oled otsustanud ’püsida lõpuni täielik ja kindlalt veendunud kõiges Jumala tahtes’.
Kas sa mäletad?
• Mida hõlmab see, et sa ’püsid täielik’?
• Milliseid sind ennast puudutavaid asju peaksid su palved sisaldama?
• Milline võiks olla su lootus, kui pidada silmas kirjakohta Roomlastele 5:4, 5?
• Millist eesmärki innustati meid selle uurimise käigus endale järgmiseks aastaks seadma?
[Pilt lk 20]
Epafras palvetas, et tema vennad püsiksid täielikud ja kindlalt veendunud Kristuse rollis ning oma lootuses
[Pildid lk 23]
Samasugune kindel lootus ja veendumus nagu sinul on ka miljoneil teistel