Järgi armastuse teed, mis on üle kõige
JEHOOVA JUMAL on armastuse kehastus. (1. Johannese 4:8) Tema Poeg Jeesus Kristus ütles, et me peaksime armastama Jumalat ja oma ligimest. (Matteuse 22:37—40) Juhib ju Jumal selle omaduse põhjal kogu universumit! Niisiis, et saada ükskõik kus igavest elu, peame me järgima armastuse teed.
Jumal ilmutas armastust Iisraeli rahva vastu, kuid ta hülgas hiljem selle organisatsiooni, kuna see oli ustavusetu. Seejärel määratles ta Jeesuse jüngrite koguduse kui oma uue organisatsiooni. Kuidas? Püha vaimu eriliste ilmingute abil, mis andis neile keeltega rääkimise ja prohvetiennustamise väe. Seega said 3000 juuti ja proselüüti m.a.j. 33. aasta nelipühil usklikeks ja jätsid maha selle vana organisatsiooni ning astusid Jumala uude organisatsiooni. (Apostlite teod 2:1—41) Kuna peale seda anti neid vaimuande Jeesuse apostlite kaudu, kadusid peale nende surma taolised ilmingud. (Apostlite teod 8:5—18; 19:1—6) Kuid tolleks ajaks olid annid tõestanud, et Jumala heakskiit lasus vaimsel Iisraelil. — Galaatlastele 6:16.
Vaimuandidest tulenenud imeteod tõid kasu. Ent teiste vastu armastuse või omakasupüüdmatu hoolitsuse osutamine on palju tähtsam kui see, et kellelgi on need vaimuannid. Apostel Paulus näitas seda oma esimeses kirjas korintlastele (u. aastal 55 m.a.j.). Selles rääkis ta armastusest kui „teest, mis on üle kõige”. (1. Korintlastele 12:31) Selle tee üle arutletakse 1. Korintlastele 13. peatükis.
Ilma armastuseta pole me mitte midagi
Paulus arutles: „Kui ma inimeste ja inglite keeltega räägiksin, aga mul poleks armastust, oleksin ma vaid kumisev vask ja kõlisev kelluke!” (1. Korintlastele 13:1) Ilma armastuseta poleks mingit tähtsust vaimust edasiantud inimkeeles või taeva inglite keeles rääkimisel. Paulus eelistas rääkida viis õpetlikku sõna kümne tuhande sõna asemel keeles, mida inimesed ei mõista. (1. Korintlastele 14:19) Armastuseta inimene on nagu „kumisev vask” — lärmikas, tüütu gong — või mittemeloodiline „kõlisev kelluke”. Armastuseta keeltega rääkimine polnud rahustav, vaimselt ülesehitav tee Jumala ülistamiseks ja ta rahva abistamiseks. Tänapäeval ilmutame me armastust, kui kasutame kristlikus teenistuses olles arusaadavat keelt.
Järgnevalt ütles apostel: „Kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõik saladused ja kõik tunnetatu, ja kui mul oleks kõik usk, nõnda et võiksin mägesid teisale paigutada, aga mul poleks armastust, siis ei oleks minust ühtigi!” (1. Korintlastele 13:2) Imepärane prohvetianne, eriline pühade saladuste taipamine ja vaimust edasiantud tunnetamine võis ehk kasu tuua teistele, kuid mitte neile, kellel on sellised annid, kui andidega varustatud inimene on armastuseta. Paulus kasutas erilist pühade saladuste mõistmist teiste abistamiseks, ja tunnetuse and võimaldas tal ette ennustada laevahuku ohvrite ellujäämist. (Apostlite teod 27:20—44; 1. Korintlastele 4:1, 2) Kui tal oleks olnud ’kõik tunnetatu ja kõik usk’, kuid tal poleks olnud armastust, oleks ta siiski Jehoova silmis olnud mittemiski.
Tänapäeval teeb Jehoova vaim Jehoova tunnistajad võimeliseks Piibli prohvetiennustusi ja pühasid saladusi mõistma ning ta juhatab neid taolise tunnetuse jagamisel teistele. (Joel 3:1, 2) Samuti toob vaim esile usu, mis on tarvilik mäesuuruste takistuste ületamiseks. (Matteuse 17:20) Kuna taolisi asju teeb vaim, on vale nende asjade eest isiklikku au otsida. Meie ei suuda midagi, kui me ei tee asju Jumala auks ja armastusest tema ja kaasinimeste vastu. — Galaatlastele 5:6.
Armastuseta ohvritest pole mingit kasu
Paulus ütles: „Kui ma jagaksin kõik oma vara teiste toitmiseks ja kui ma annaksin ära oma ihu, nii et ma võiksin hoobelda, ja mul poleks armastust, siis ei oleks mul sellest mingit kasu!” (1. Korintlastele 13:3, NW) Kui Paulusel poleks olnud armastust, poleks tal olnud sellest mingit kasu, kui ta oleks kõik, mis tal oli, andnud teiste toitmiseks. Jumal tasub meile armastuse eest, mis meie andide taga on, mitte nende materiaalse väärtuse eest ega selle eest, et meie kui andjad au otsime, nagu valetajad Ananias ja Safiira seda tegid. (Apostlite teod 5:1—11) Paulus andis hea eeskuju, andes end armastusega, kui Juudea usklike kasuks korraldati abi. — 1. Korintlastele 16:1—4; 2. Korintlastele 8:1—24; 9:7.
Isegi armastuseta märterlus tõe tunnistajana ei tähenda Jumala ees midagi. (Õpetussõnad 25:27) Jeesus rääkis oma ohvrist, kuid ta ei hoobelnud sellega. Hooplemise asemel oli ta valmis armastusega iseend andma. (Markuse 10:45; Efeslastele 5:2; Heebrealastele 10:5—10) Tema vaimsed vennad ’annavad oma ihud elavaks ohvriks’ Jumala teenistuses mitte ennastaustava märterluse läbi, vaid suurejoonelise toretsemiseta, mis austab Jehoovat ja tõendab nende armastust tema vastu. — Roomlastele 12:1, 2.
Mõned viisid, kuidas armastus paneb meid tegutsema
Paulus kirjutas: „Armastus on pikameelne ja lahke.” (1. Korintlastele 13:4a, NW) Paljude jaoks on see, et Jumal on olnud pikameelne Aadama patust saadik, tähendanud kahetsemist, mis viib päästeni. (2. Peetruse 3:9, 15) Kui meil on armastus, õpetame me kannatlikult teistele tõde. Me väldime emotsionaalseid purskeid ja oleme tähelepanelikud ja andestavad. (Matteuse 18:21, 22) Armastus on ka lahke, ja Jumala lahkus tõmbab meid tema ligi. Tema vaimu vili lahkus hoiab meid olemast teiste suhtes nõudlikumad, kui tema meie suhtes on. (Efeslastele 4:32) Armastus teeb meid lahkeks isegi tänamatute inimeste vastu. — Luuka 6:35.
Paulus lisas: „[Armastus] ei ole kade, armastus ei suurustle, ta ei ole iseennast täis.” (1. Korintlastele 13:4b) Kadedus on liha tegu, mille tõttu inimene ei saa Jumala Kuningriiki. (Galaatlastele 5:19—21) Armastus hoiab meid olemast kade teise inimese vara või eelisolukorra peale. Kui ta saab teenistuseesõiguse, mida meie ihkasime, paneb armastus meid koos temaga rõõmutsema, talle toetust osutama ja Jumalat tänama, et teda koguduse kasuks kasutada saadakse.
Kuna armastus „ei suurustle”, ei ajenda see meid hooplema sellega, mida Jumal meil tema teenistuses olles teha lubab. Mõned kristlased hooplesid, otsekui lähtuksid Jumala annid neist, kuid need lähtusid Jumalast, nii nagu ka eesõigused tema kaasaegses organisatsioonis lähtuvad Jumalast. Selle asemel et hoobelda oma seisundiga Jumala organisatsioonis, olgem valvel, et me ei lange. (1. Korintlastele 1:31; 4:7; 10:12) Armastus „ei ole iseennast täis”, kuid armastuseta inimese meele võib üles puhuda enda tähtsaks pidamine. Inimesed, kellel on armastus, ei arva, et nad on teistest paremad. — 1. Korintlastele 4:18, 19; Galaatlastele 6:3.
Mitte sündsusetu, omakasupüüdlik, vimmakas
Armastus „ei käitu sündsusetult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu”. (1. Korintlastele 13:5a, NW) See edendab häid kombeid, jumalakartlikku käitumist, lugupidamist võimu vastu ja sündsat käitumist kristlikel koosolekutel. (Efeslastele 5:3—5; 1. Korintlastele 11:17—34; 14:40; võrdle Juuda 4, 8—10.) Kuna armastuse tõttu tunnevad kõik, et neid vajatakse otsekui kõiki inimese kehaliikmeid, on armastav kogudus rahu- ja varjupaik. (1. Korintlastele 12:22—25) Selle asemel et omakasupüüdlikult ’omakasu otsida’, paneb armastus meid mõnikord oma õigusi ohverdama ja ilmutama huvi teiste vastu ja nende heakäekäigu vastu. (Filiplastele 2:1—4) Armastus paneb meid ’saama kõikidele kõigeks, et me võiksime mõned [oma teenistuse läbi] päästa’. — 1. Korintlastele 9:22, 23.
Armastus „ei ärritu”. Vihapursked on patuse liha teod, kuid armastus teeb meid „pikaldaseks vihale”. (Jakoobuse 1:19; Galaatlastele 5:19, 20) Isegi kui me õigustatult vihaseks saame, ei lase armastus meil ärritatuks jääda, nõnda et me anname maad Kuradile. (Efeslastele 4:26, 27) Eriti vanemad peavad hoiduma vihastumast, kui kaaskristlased mõningaid nõuandeid ei täida.
Paulus ütles armastuse kohta ka järgnevat: „Ta ei pea arvestust kahju kohta.” (1. Korintlastele 13:5b, NW) Armastus ei tee eksimuste kohta loetelu otsekui sissekandeid raamatupidamises. Ta näeb kaaskristlastes head ega tasu kätte tegeliku või kujuteldava ülekohtu eest. (Õpetussõnad 20:22; 24:29; 25:21, 22) Armastus aitab meil taotleda „seda, mis läheb tarvis rahuks”. (Roomlastele 14:19) Pauluse ja Barnabase vahel oli riid ning nad läksid Jumala teenistuses eri suunas, kuid armastus parandas lõhe ja takistas neid vimma hoidmast. — 3. Moosese 19:17, 18; Apostlite teod 15:36—41.
Vastuvõtlik õiglusele ja tõele
Seoses armastusega jätkas Paulus: „Ta ei rõõmutse ebaõiglusest, aga ta rõõmutseb ühes tõega.” (1. Korintlastele 13:6, NW) Mõned tunnevad ebaõiglusest sellist rõõmu, et „nad ei saa magada, enne kui nad kurja on teinud”. (Õpetussõnad 4:16) Kuid Jumala organisatsioonis me ei võitle üksteisega ega rõõmutse, kui keegi on patu püünisesse langenud. (Õpetussõnad 17:5; 24:17, 18) Kui Korintose koguduses oleks olnud piisavalt armastust Jumala ja õigluse vastu, poleks seal ebamoraalsust sallitud. (1. Korintlastele 5:1—13) Lisaks muule hoiab armastus õigluse vastu meid nautimast ebaõigluse kujutamist televisioonis, kinos või teatris.
Armastus „rõõmutseb ühes tõega”. Siin on tõde vastandatud ebaõiglusele. Ilmselt tähendab see seda, et armastus paneb meid rõõmutsema selle üle, et tõde mõjutab inimesi olema õiglased. Me leiame rõõmu asjades, mis ehitavad inimesi üles, ja see edendab tõde ja õiglust. Armastus takistab meid rääkimast valesid, valmistab meile rõõmu, kui õiglased on laitmatuks osutunud, ja paneb meid rõõmutsema Jumala tõe võidutsemise üle. — Laul 45:5.
Kuidas armastus kõiki asju käsitleb
Paulus kirjutas armastust defineerides edasi: „Ta kannatab kõik, usub kõik, loodab kõik, on kõiges vastupidav.” (1. Korintlastele 13:7, NW) ’Kõike kannatades’ hoiab armastus pahameele eest, nii nagu hea katus hoiab vihma eest. Kui keegi meid solvab, kuid seejärel andestust palub, paneb armastus meid haavamist taluma, solvajale andestama, selle asemel et asja üle klatšida. Me püüame armastuses ’venda võita’. — Matteuse 18:15—17; Koloslastele 3:13.
Armastus „usub kõik”, mis on kirjas Jumala Sõnas, ja teeb meid tänulikuks vaimse toidu eest, mida antakse „ustava ja mõistliku orja” kaudu. (Matteuse 24:45—47, NW) Kuigi me pole kergeusklikud, takistab armastus meid olemast uskmatu südamega ja ta hoiab meid omistamast halbu motiive kaasusklikele. (Koguja 7:21, 22) Armastus samuti „loodab kõik”, mis on kirjas Pühakirjas, nagu näiteks tõed, mis puudutavad Jumala Kuningriiki. Armastusest ajendatuna loodame me katselepanevates olukordades parimale lahendusele ja palvetame selle eest. Armastus ajendab meid ka teistele oma lootuse põhjusest rääkima. (1. Peetruse 3:15) Lisaks armastus „on kõiges vastupidav”, kaasa arvatud meie vastu tehtud patud. (Õpetussõnad 10:12) Armastus Jumala vastu aitab meil ka tagakiusamistes ja muudes katsumustes vastu pidada.
Paulus lisas: „Armastus ei hävi ilmaski!” (1. Korintlastele 13:8a) See ei või hävida, nii nagu Jehoova ei hävi ega kao. Kuna meie igavene Jumal on armastuse kehastus, ei lakka see omadus iialgi. (1. Timoteosele 1:17; 1. Johannese 4:16) Universumi üle valitsetakse alati armastusega. Seepärast palvetagem, et Jumal aitaks meil omakasupüüdlikest iseloomujoontest võitu saada ja seda hävimatut vaimu vilja ilmutada. — Luuka 11:13.
Asjad, mis peavad lõppema
Edasi rõhutas Paulus: „Aga olgu prohvetiennustuse annid, need kaovad; olgu keeled, need lakkavad; olgu tunnetus, see lõpetatakse ära.” (1. Korintlastele 13:8b, NW) ’Prohvetiennustuse annid’ võimaldasid nende valdajatel uusi prohvetiennustusi teatavaks teha. Kuigi taolised annid lõppesid, kui kristlik kogudus kui Jumala organisatsioon oli rajatud, ei lõpe Jumala prohvetlik vägi mitte kunagi ja tema Sõna sisaldab kõiki prohvetiennustusi, mida meil praegu tarvis on. Lakkas ka vaimust antud keeltega rääkimise võime, ja eriline tunnetus ’lõpetati ära’, nagu ennustatud. Kuid Jehoova täielik Sõna sisaldab kõike, mida meil on päästeks tarvis teada. (Roomlastele 10:8—10) Lisaks on Jumala rahvas täidetud tema vaimuga ja toob esile selle vilja.
Paulus jätkas: „Sest poolik on, mida me tunnetame, ja poolik, mida me ennustame. Aga kui tuleb täiuslik asi, siis kaob see, mis on poolik!” (1. Korintlastele 13:9, 10) Tunnetuse ja prohvetiennustuse annid olid mittetäielikud. Ilmselt ei laskunud taoline prohvetiennustus üksikasjadesse, ja iga prohvet oli osaline tuleviku teatavakstegemisel, kuid tal puudus täiuslik tunnetus selle kohta, mida ta ennustas. Ent nüüd on prohvetiennustuse mõistmine järk-järgult täielikuks saamas. Näiteks tõsiasjad, mis viisid täide Piibli prohvetiennustuse, kinnitavad, et Jeesus sai kuningliku võimu inimkonna üle aastal 1914. Sellest ajast alates oleme me olnud „lõpuajas” ja tundnud rõõmu jätkuvast vaimse tunnetuse ja Piibli prohvetiennustuse mõistmise kasvust. (Taaniel 12:4) Seetõttu jõuame me täiusliku tunnetuseni ja peatselt peab saabuma „täiuslik asi”.
Suurim omadus jääb
Vihjates koguduse edasiminekule, kirjutas Paulus: „Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, ma mõtlesin nagu väeti laps ja arvasin nagu väeti laps; aga kui ma sain meheks, siis ma hülgasin selle, mis on omane väetile lapsele.” (1. Korintlastele 13:11) Kuna väeti laps tegutseb vastavalt oma piiratud tunnetusele ja füüsilisele arengule, võib ta kõikuda siia ja sinna, otsekui kiiguks ta hällis. Kuid mees on füüsiliselt rohkem arenenud, tal on suurem tunnetus ja tavaliselt ei saa teda kergesti kõigutada. Ta on maha jätnud lapsepõlve mõtted, hoiakud ja meetodid. Kui Jumala maine organisatsioon oma lapsepõlvest välja kasvas, otsustas Jumal samamoodi, et see ei vaja vaimseid prohvetiennustuse, keelte ja tunnetuse ande. Nõnda ei tunne ka nüüdisaegse koguduse liikmed, kes on praegu kõrges eas, mingit vajadust taoliste andide järele, nad on õnnelikud, et võivad teenida Jumalat tema vaimu juhtimise all.
Paulus lisas: „Sest nüüd me näeme nagu peeglis tuhmi kujutist, aga siis palgest palgesse; nüüd ma tunnetan poolikult, aga siis ma tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud.” (1. Korintlastele 13:12) Koguduse lapsepõlve ajal polnud Jumalal aeg teatud asjade ilmutamiseks. Järelikult võis neid näha tuhmi kujutisena, otsekui vaataksid kristlased metallpeeglisse, mil pole head peegelpinda. (Apostlite teod 1:6, 7) Kuid meie oleme tuhmist vaatest kaugemal. Kirja ja prohvetiennustuse täideminek paistab nüüd selgelt silma, sest praegu on Jumala aeg ilmutuseks. (Laul 97:11; Taaniel 2:28) Kuigi Paulus ise Jumalat tundis, pidid Jehoova tunnetuse haripunkt ja kõige lähedasemad suhted Temaga saabuma siis, kui apostel taevasele elule üles äratatakse, saades seega kätte täie tasu oma kristliku eluviisi eest.
Lõpetades armastuse kokkuvõtet, kirjutas Paulus: „Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm; aga suurim neist on armastus!” (1. Korintlastele 13:13) Vaatamata sellele et kogudusel puuduvad praegu imelised vaimuannid, on tal palju täielikum tunnetus ja sügavam arusaamine rikkama usu, lootuse ja armastuse kohta. Tal on usk, et kõik, mida Jumal on tõotanud, on samahästi kui täide läinud. (Heebrealastele 11:1) Usu tunnusjooned lõpevad, kui asjad, mida Jumala Sõnas on ennustatud, täituvad. Lootuse vaatekohad lakkavad, kui me loodetud asju näeme. Kuid armastus jääb igaveseks. Jätkaku seepärast kõik Jehoova tunnistajad käimist armastuse teel, mis on üle kõige.