Tagakiusaja näeb suurt valgust

SAULUS lausa kees vihast Jeesuse järelkäijate vastu. Talle ei piisanud sellest, et ta oli jüngreid taga kiusanud Jeruusalemmas, kus ka Stefanos kividega surnuks visati, vaid nüüd otsis ta võimalust neile veelgi suuremat survet avaldada. „Saulus turtsus ikka veel ähvardamise ja tapmisega Issanda jüngrite vastu ja läks ülempreestri juurde ning palus temalt kirju Damaskuse kogudustele, et kui ta peaks leidma usuteel käijaid, olgu mehi või naisi, et ta võiks nad siduda ja tuua Jeruusalemma” (Apostlite teod 9:1, 2).

Teel Damaskusesse kaalus Saulus ilmselt endamisi, kuidas oma ülesannet kõige tõhusamalt täita. Ülempreestrilt saadud volitused pidid talle kindlasti tagama selle linna rohkearvulise juudi kogukonna juhtide kaasabi. Ja Saulusel oli kavas neilt abi paluda.

Mida ligemale Saulus oma sihtpunktile jõudis, seda suuremaks kasvas ilmselt ta elevus. Umbes 220 kilomeetri pikkune seitsme-kaheksa päevane jalgsirännak Jeruusalemmast Damaskusesse oli olnud väsitav. Oli umbes lõunaaeg, kui äkitselt sähvatas Sauluse ümber valgus, mis oli heledam kui päike, misjärel Saulus pikali maha langes. Ta kuulis, kuidas üks hääl heebrea keeles talle ütles: „Saul! Saul! Miks sa mind taga kiusad? Sulle läheb raskeks astla vastu takka üles lüüa!” „Kes sa oled, isand?” küsis Saulus. „Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad!” kõlas vastuseks. „Tõuse siis nüüd üles ja seisa oma jalgel, sest ma olen sulle ilmunud selleks, et ma sind seaksin oma sulaseks ja selle tunnistajaks, kuidas ma veel sulle ilmun ning päästan sind su rahva ja paganate käest, kelle juurde ma sind nüüd läkitan.” „Issand, mida ma pean tegema?” küsis Saulus. „Tõuse üles, mine Damaskusesse ja seal sulle öeldakse kõik, mis sulle on määratud teha” (Apostlite teod 9:3–6; 22:6–10; 26:13–17).

Saulusega koos rännanud mehed kuulsid samuti häält, kuid nad ei näinud kõnelejat ega saanud aru, mida see ütles. Kui Saulus maast üles tõusis, ei näinud ta selle särava valguse pärast enam midagi ning teistel tuli nüüd teda kättpidi talutada. „Ja kolm päeva ta ei näinud, ei söönud ega joonud!” (Apostlite teod 9:7–9; 22:11).

Kolm päeva järelemõtlemisaega

Sauluse võõrustajaks oli Juudas, kes elas tänavas, mida kutsuti Sirgeks (Apostlite teod 9:11, EP 97).a See tänav, mille araabiakeelne nimetus on Darb al-Mustaqim, on tänini üks Damaskuse peatänavaid. Võib kujutleda, mis toimus Sauluse peas, kui ta Juuda juures peatus. Damaskuse teel toimunu tagajärjel oli ta pimedaks jäänud ning juhtum oli teda vapustanud. Nüüd oli kätte jõudnud aeg järele mõelda, mida see kõik pidi tähendama.

Tagakiusaja oli seatud fakti ette, mille ta varem mõeldamatuna kõrvale oli heitnud. See posti löödud Issand Jeesus Kristus, kelle juudi kõrgeim võim hukka oli mõistnud ning kes oli „põlatud ja inimestest hüljatud”, oli elus. Pealegi seisis ta heakskiidetuna Jumala paremal poolel „ligipääsmatus valguses”. Jeesus oli Messias. Stefanosel ja ta kaaslastel oli õigus (Jesaja 53:3; Apostlite teod 7:56; 1. Timoteosele 6:16). Saulus oli põhjalikult eksinud, sest Jeesus ise oli näidanud, et ta on koos nendega, keda Saulus taga oli kiusanud. Kuidas oleks Saulus saanud nüüd jätkata ’astla vastu takka üles löömist’, kui ta seisis silmitsi sellise tõsiasjaga? Isegi kangekaelne pull sunnitakse lõpuks astla abil minema selles suunas, kuhu omanik tahab. Seega teeks Saulus Jeesuse antud suunale vastu hakates iseendale kahju.

Messiana ei võinud Jeesus Jumala hukkamõistu osaliseks saada. Ometi oli Jehoova lasknud tal surra kõige teotavamat surma, nii et tema kohta said käia Seaduse sõnad: „Poodu on Jumalast neetud” (5. Moosese 21:23). Jeesus suri, kui ta rippus piinapostil. Ta ei olnud neetud mitte enda pattude pärast, sest ta ei olnud neid teinud, vaid ta oli neetud patuse inimkonna pärast. Saulus selgitas hiljem: „Kõik, kes endid rajavad käsutegudele, on needuse all; sest on kirjutatud: „Neetud on igaüks, kes ei püsi kõiges, mis on kirja pandud käsuraamatus, nii et ta seda teeks!” Et nüüd käsu kaudu ükski ei saa õigeks Jumala ees, on ilmne ... Kristus on meid lahti ostnud käsu needusest, kui ta sai needuseks meie eest – sest on kirjutatud: „Neetud on igaüks, kes puu küljes ripub”” (Galaatlastele 3:10–13).

Jeesuse ohvril oli lunastusväärtus. Seda ohvrit vastu võttes Jehoova justkui naelutas Seaduse ja selle needuse postile. Nüüd, kui Saulus seda tõsiasja mõistis, võis ta suhtuda piinaposti, mis oli „juutidele pahandus”, hindavalt kui „Jumala tarkusesse” (1. Korintlastele 1:18–25; Koloslastele 2:14). Seega, kui päästet ei saada mitte käsutegude kaudu, vaid ärateenimata headuse kaudu, mida Jumal osutab patustajatele, nagu Saulus isegi oli, siis pidi päästevõimalus olema avatud ka neile, kes jäid väljapoole Seadust. Ja need olidki mittejuudid, kelle juurde Jeesus Sauluse saatis (Efeslastele 3:3–7).

Me ei oska öelda, kui palju Saulus sellest kõigest oma pöördumise ajal mõistis. Jeesusel tuli Saulusega paganate hulgas tehtavast misjonitööst hiljem uuesti rääkida ja seda võib-olla isegi rohkem kui korra. Pealegi möödus veel mitu aastat, enne kui Saulus kõik selle Jumala inspiratsiooni all kirja pani (Apostlite teod 22:17–21; Galaatlastele 1:15–18; 2:1, 2). Kuid siiski vähem kui paari päeva pärast sai Saulus oma uuelt Isandalt edasisi juhtnööre.

Ananiase külaskäik

Pärast Saulusele ilmumist ilmutas Jeesus end ka Ananiasele ning ütles talle: „Tõuse ja mine sinna tänavasse, mida kutsutakse Õigeks [„Sirgeks”, EP 97], ja kuula Juuda majas Sauluse-nimelise Tarsose mehe järele, sest vaata, ta palvetab ja on nägemuses näinud mehe, Ananias nimi, sisse tulevat ja käe ta peale panevat, et ta nägemise tagasi saaks!” (Apostlite teod 9:11, 12).

Et Ananias Saulust teadis, siis on täiesti mõistetav, miks ta Jeesuse sõnade üle imestas. Ta lausus: „Issand, ma olen mitmelt kuulnud sellest mehest, kui palju ta on kurja teinud sinu pühadele Jeruusalemmas; ja tal on ülempreestrilt luba siin siduda kõiki, kes sinu nime appi hüüavad!” Kuid Jeesus ütles Ananiasele: „Mine, sest ta on mulle valitud riist, et ta minu nime kannaks paganate ja kuningate ning Iisraeli laste ette” (Apostlite teod 9:13–15).

Saanud veel kord kinnitust, läks Ananias Jeesuse osutatud aadressil. Ta leidis Sauluse, tervitas teda ja pani oma käed tema peale. „Ja sedamaid pudenes tema silmadelt otsekui soomuseid, ja ta nägi jälle,” teatab jutustus. Nüüd oli Saulus valmis kuulama. Ananiase sõnad andsid kinnitust sellele, mida Saulus Jeesuse sõnadest ilmselt juba mõistnud oli: „Meie esiisade Jumal on sind enne valinud tundma tema tahtmist ja nägema seda Õiget ja kuulma häält tema suust, sest sa pead olema tema tunnistaja kõigi inimeste ees neis asjus, mida sa oled näinud ja kuulnud. Ja mida sa nüüd ootad? Tõuse üles ja lase ennast ristida ja oma patud ära pesta, appi hüüdes tema nime.” Mis sellele järgnes? Saulus „tõusis ning laskis ennast ristida. Ja kui ta oli leiba võtnud, sai ta jälle tugevaks” (Apostlite teod 9:17–19; 22:12–16).

Pärast oma ülesande täitmist kadus ustav Ananias piiblisündmuste näitelavalt niisama kiiresti, kui ta sinna ilmunud oli, ja meile ei räägita temast enam midagi. Kuid Saulus hämmastas kõiki, kes teda kuulsid. Endine tagakiusaja, kes tuli Damaskusesse Jeesuse jüngreid arreteerima, hakkas kuulutama sünagoogides ning tõestama, et Jeesus on Kristus (Apostlite teod 9:20–22).

„Paganate apostel”

Ootamatu kohtumine Damaskuse teel tegi lõpu Sauluse tagakiusamisplaanidele. Mõistnud, kes on Messias, võis Saulus taibata, kuidas paljud Heebrea Kirjade mõisted ja prohvetikuulutused Jeesuse kohta käisid. See teadmine, et Jeesus oli talle ilmunud, oli ta „kätte saanud” ning „paganate apostlina” ametisse määranud, muutis põhjalikult Sauluse elu (Filiplastele 3:12; Roomlastele 11:13). Nüüd oli tal apostel Paulusena selline eesõigus ja autoriteet, mis ei mõjutanud mitte ainult tema enda edasisi elupäevi maa peal, vaid lisaks sellele ka kogu kristliku ajaloo käiku.

Aastaid hiljem, kui Pauluse apostliseisus vaidlustati, kaitses ta oma ametit, viidates Damaskuse teel toimunule. „Eks ma ole apostel? Eks ma ole näinud Jeesust Kristust, meie Issandat?” küsis ta. Pärast mainimist, kuidas ülesäratatud Jeesus teistele jüngritele oli ilmunud, ütles Saulus (Paulus): „Pärast kõike ta ilmus ka minule kui äbarikule [„enneaegsele”, Suur Piibel]” (1. Korintlastele 9:1; 15:8). Nähes nägemust Jeesuse taevasest auhiilgusest, sai Saulusele justkui osaks au enneaegselt vaimsesse ellu sündida ehk üles äratatud saada.

Saulus tunnustas oma eesõigust ja pingutas, et selle vääriliselt elada. „Mina olen apostlite seast kõige väiksem, kes ei ole väärt, et mind apostliks hüütakse, sest ma kiusasin taga Jumala kogudust,” kirjutas ta. „Aga Jumala ... arm minu vastu ei ole olnud tühine, vaid ma olen palju rohkem tööd teinud kui nemad kõik [kõik teised apostlid]” (1. Korintlastele 15:9, 10).

Võib-olla meenub sullegi aeg, mil sa Sauluse sarnaselt märkasid, et pead Jumala heakskiidu saamiseks muutma oma kauaaegseid usulisi tõekspidamisi. Kindlasti olid sa väga tänulik, et Jehoova aitas sul tõde mõista. Kui Saulus nägi valgust ja sai aru, mida temalt nõutakse, ei kahelnud ta neid nõudeid täitmast. Ning sama innukalt ja otsustavalt tegutses ta kogu oma ülejäänud maise elu jooksul. Ta jättis suurepärase eeskuju kõigile meile, kes me praegusel ajal Jehoova heakskiitu soovime.

[Allmärkus]

[Pilt lk 27]

Tänav nimetusega Sirge praeguses Damaskuses

[Allikaviide]

ROLOC Color Slides’i foto