’Kistakse üles Issandale vastu’ — kuidas?
PRAEGUSELE kurjale süsteemile jäänud aeg väheneb pöördumatult. Iga mööduva tunni, iga minuti, iga sekundiga läheneme vapustavatele sündmustele, mida on kaua aega tagasi prohvetlikult ennustatud. Kas on ülesvõtmine üks nendest sündmustest? Kui on, siis millal ja kuidas see toimub?
Need, kes usuvad ülesvõtmisse, tsiteerivad oma usu alusena apostel Pauluse sõnu 1. Tessalooniklastele 4:17. Uurigem seda piibliteksti selle kaastekstis. Paulus kirjutas:
„Aga me ei taha, et teil, vennad, oleks teadmata nende järg, kes on läinud magama, et teiegi ei läheks nõnda kurvaks nagu teised, kellel ei ole lootust. Sest kui me usume, et Jeesus on surnud ning üles tõusnud, nõnda ka Jumal toob esile Jeesuse kaudu need, kes ühes temaga on läinud magama. Sest seda me ütleme teile Issanda sõnaga, et meie, kes elame ja üle jääme Issanda tulemiseni, ei jõua mitte ette neist, kes on läinud magama; sest et Issand ise tuleb taevast alla sõjahüüuga, peaingli hääle ning Jumala pasunaga, ja Kristuses surnud tõusevad üles esmalt; selle järele kistakse meid, kes elame ja üle jääme, ühtlasi nendega pilvede peal Issandale vastu üles õhku, ja nõnda saame olla ikka ühes Issandaga. Kinnitage nüüd üksteist nende sõnadega!” — 1. Tessalooniklastele 4:13—18, meie kursiiv.
Tessaloonika kogudus oli suhteliselt uus, kui Paulus umbes 50. aastal m.a.j. sealsetele kristlastele oma esimese kirja saatis. Selle koguduse liikmed olid mures, kuna mõned nende hulgast olid „läinud magama”. Kuid see, mida Paulus kirjutas, lohutas tessalooniklasi ülestõusmise lootusega.
Kristuse „juuresviibimine”
Kinnitanud, et ustavad kristlased, kes siis surnud olid, äratatakse üles, lisas Paulus: „Meie, kes elame ja üle jääme Issanda tulemiseni [„juuresviibimiseni”, NW], ei jõua mitte ette neist, kes on läinud magama.” (Salm 15) Apostli viide Issanda „juuresviibimisele” väärib tõesti tähelepanu. Siin kasutab algkeelne tekst kreeka sõna pa·rou·siʹan, mis sõnasõnaliselt tähendab „kõrvalolemist”.
Kui välismaa riigipea külastab mingit maad, teatatakse tavaliselt tema sealviibimiseks märgitud päevad. See peab paika Issand Jeesus Kristuse juuresviibimise kohta. Vahitorn on järjekindlalt Piibli prohvetiennustuste ausa südamega uurijatele esitanud tõendeid, et Jeesuse juuresviibimine taevases Kuningriigi väes algas 1914. aastal. Sellest aastast alates toimunud sündmused annavad tunnistust Jeesuse nähtamatust juuresviibimisest. (Matteuse 24:3—14) Kui siis Paulus ütles, et teatud kristlased, kes elavad Issanda juuresviibimise ajal, ’kistakse pilvede peal Issandale vastu üles õhku’, mõtles ta selle all, et need ellujäänud ei kohtu Kristusega maa atmosfääris, vaid hoopis nähtamatus taevases valdkonnas, kus Jeesus Jumala paremal käel istub. (Heebrealastele 1:1—3) Kuid kes need on?
„Jumala Iisrael”
Pühakiri räägib palju lihalikest iisraellastest ja samuti vaimsest „Jumala Iisraelist”. Juutidest ja mittejuutidest usklikud pidid moodustama kogu selle rühma, mis on võitud Jumala püha vaimu ehk aktiivse jõuga. (Galaatlastele 6:16; Roomlastele 11:25, 26; 1. Johannese 2:20, 27) Ilmutuse raamat näitab, et vaimse Iisraeli koguarv on 144000 ja kõiki neid kujutatakse koos Talle Jeesus Kristusega taevasel Siioni mäel. Nad on koos Kristusega kuningad ja preestrid taevas. (Ilmutuse 7:1—8; 14:1—4; 20:6) Nende hulka kuuluvad ka igasuguse rassilise või rahvusliku taustaga üksikisikud, kes olid ühenduses Tessaloonika ja muude kogudustega. — Apostlite teod 10:34, 35.
Enne kui vaimse Iisraeli ustavad liikmed võisid saada taevase tasu, pidi neile kõigile osaks saama teatud kogemus. Nagu Jeesuse ülesäratamisele taevasele elule eelnes tema surm piinapostil, peavad ka taevase lootusega kristlased surema, enne kui nad oma tasu saavad. (1. Korintlastele 15:35, 36) See käis esimesel sajandil m.a.j. elanud vaimse Iisraeli liikmete kohta ja käib taoliste üksikisikute kohta ka tänapäeval.
Pärast „Issanda juuresviibimise” mainimist osutas Paulus ajale, mil ustavad vaimsed iisraellased, kes on surnud, saavad oma taevase tasu. Ta kirjutas: „Issand ise tuleb taevast alla sõjahüüuga, peaingli hääle ning Jumala pasunaga, ja Kristuses surnud tõusevad üles esmalt.” (Salm 16) Seega, kui Jeesuse juuresviibimine Kuningana algas, oli põhjust oodata, et algas nende vaimse Iisraeli liikmete taevane ülesäratamine, kes on laitmatuse säilitajatena surnud. (1. Korintlastele 15:23) Praegu teenivad nad Jeesuse kõrval taevas. Aga kuidas on lugu nende suhteliselt väheste võitud kristlastega, kes veel maa peal elavad? Kas nemad ootavad ülesvõtmist?
„Kistakse üles” — kuidas?
Pärast viitamist võitud kristlastele, kes on surnud, lisas Paulus: „Selle järele kistakse meid, kes elame ja üle jääme, ühtlasi nendega pilvede peal Issandale vastu üles õhku, ja nõnda saame olla ikka ühes Issandaga.” (Salm 17) Need ’elavad’ on need, kes Kristuse juuresviibimise ajal elus on. Nad „kistakse üles” vastu Issandale Jeesusele. Nagu ustavate algkristlaste puhulgi, on nende kui inimeste surm vajalik, et olla ühes Kristusega taevas. — Roomlastele 8:17, 35—39.
Kui Paulus kirjutas Korintose kristlastele, ütles ta: „Seda ma ütlen, vennad, et liha ja veri ei või pärida Jumala riiki ega kaduvus pärida kadumatust. Vaata, ma ütlen teile saladuse: me kõik ei lähe magama, aga me kõik muutume, äkitselt ühe silmapilguga, viimse pasuna hüüdes. Sest pasun hüüab ja surnud tõusevad üles kadumatutena ja me muutume.” (1. Korintlastele 15:50—52) Kristuse juuresviibimise ajal saab iga vaimse Iisraeli jäänuse hulka kuuluv kristlane oma taevase tasu silmapilkselt pärast ustavana suremist. „Ühe silmapilguga” äratatakse ta vaimolevusena üles ning „kistakse üles” Jeesusele vastu ja teenima kaasvalitsejana taeva Kuningriigis. Kuid mis saab kõigist teistest, kes Jehoovat kummardavad? Kas selle kurja süsteemi lõpu lähenedes kistakse ka nemad üles taevasse?
Ellujäämine — kuid mitte ülesvõtmise kaudu
Kuna Jeesuse kuninglik juuresviibimine algas aastal 1914, oleme nüüd kaugel selle maailma „lõpuajas”. (Taaniel 12:4) Paulus hoiatas: „Aga aegadest ja tundidest ei ole teile, vennad, tarvis kirjutada, sest te ise teate selgesti, et Issanda päev tuleb nagu varas öösel. Kui nad ütlevad: ’Nüüd on rahu ja julgeolek!’, tabab neid äkiline hukatus nõnda nagu lapsevaev naise, kes on käima peal; ja nad ei pääse mitte pakku.” (1. Tessalooniklastele 5:1—3) Kuid valvsad kristlased pääsevad pakku. Kuidas?
Hüüe: „Rahu ja julgeolek!” on eelkäija sellele ajavahemikule, mida Jeesus nimetas „suureks viletsuseks”. Kirjeldades ustavatest inimestest koosnevat „suurt hulka rahvast”, kellel on lootus elada igavesti maises paradiisis, ütleb Ilmutuse raamat: „Need on, kes tulevad suurest viletsusest ja on oma rüüd pesnud ja oma rüüd valgeks teinud Talle veres!” (Ilmutuse 7:9, 14; Luuka 23:43) Ei, nende väljavaade pole ülesvõtmine. Selle asemel on neil lootus jääda elama otse siia maa peale. Et selleks valmistuda, peavad nad jääma vaimselt valvsaks. Kuidas võid sa seda teha ja selle süsteemi lõpu üle elada?
Sul on tarvis ’olla kaine ja varustuda usu ja armastuse raudrüüga ja päästelootuse kiivriga’. (1. Tessalooniklastele 5:6—8) Praegu on aeg pöörata tähelepanu Piiblile, Jumala prohvetlikule Sõnale. Kuna aeg liigub lakkamatult selle süsteemi lõpu poole, järgi Pauluse nõuannet: „Ärge pange halvaks prohvetlikult kõnelemist! Katsuge kõike läbi; pidage kinni, mis hea on!” (1. Tessalooniklastele 5:20, 21) Seepärast Jehoova tunnistajad kutsuvad sind oma kuningriigisaali, kus sa võid koos nendega Piibli prohvetiennustusi ja teisi Jumala inspireeritud Sõna tunnusjooni uurida.
Kui sa kasvad tõe täpses tundmises ja usus, hakkad sa mõistma, kuidas viiakse täide Jehoova Jumala eesmärk vabastada universum tema vaenlastest ja muuta maa jälle paradiisiks. Kui sa näitad üles usku, võid ka sina olla suures viletsuses ellujääjate hulgas, kellel on eesõigus tervitada miljoneid inimesi, kes äratatakse üles eluks maa peal. Ja milline rõõm on elada Jumala Kuningriigi all, mis on Jeesus Kristuse ja tema kaasvalitsejate käes, kes ’kistakse üles Issandale vastu’, kui nad äratatakse üles eluks taevases valdkonnas!
Mis on siis tõeline Pühakirjal rajanev lootus sõnakuuleliku inimkonna jaoks üldiselt? See ei ole ülesvõtmine. See on hoopis igavene elu maa peal Jumala Kuningriigi valitsuse all.
[Pilt lk 7]
Suures viletsuses ellujäänud tervitavad neid, kes äratatakse üles eluks paradiislikul maal valitsuse all, mille moodustavad Jeesus ja need, kes on „kistud üles” taevasse