„Nutke koos nutjatega”

1., 2. Miks tasub meil arutada, kuidas leinajaid lohutada? (Vaata pilti artikli alguses.)

„PÄRAST poja surma tundsime ligi aasta aega sügavat ja piinavat valu,” märkis Susi. Üks kristlik vend ütles, et kui tema naine äkitselt suri, tundis ta sõnulseletamatut füüsilist valu. Kahjuks on midagi sellist pidanud läbi elama lugematu hulk inimesi. Paljud kristlased ei ole olnud valmis selleks, et neile armsad inimesed surevad enne Harmagedooni. Võib-olla on mõni sinu enda lähedane surnud või sa tead kedagi, kes on praegu leinas. Kui nii, võid mõelda, kuidas leida lohutust või lohutada teisi.

² Vahest oled kuulnud ütlust „Aeg parandab haavad”. Ent kas tõesti saab öelda, et aeg iseenesest parandab kõik haavad? Üks lesknaine lausus: „Minu meelest on õigem öelda, et paranemisele aitab kaasa see, kuidas inimene kasutab oma aega.” Nii nagu tavaline haav, võib ka hingehaav ajapikku paraneda, kui selle eest hellalt hoolt kanda. Mis aitab leinajatel leida leevendust oma hingevalule?

3., 4. Miks me võime olla kindlad, et Jehoova mõistab leinaja tundeid?

³ Pole mingit kahtlust, et meie taevane isa Jehoova on peamine lohutuse allikas. (Loe 2. Korintlastele 1:3, 4 ja allmärkus.) Jehoova, kel on ülim empaatiavõime, kinnitas oma rahvale: „Mina ise lohutan sind.” (Jes. 51:12; Laul 119:50, 52, 76.)

⁴ Meie „hella halastuse isa” tundis ise kaotusvalu, kui surid näiteks tema armsad teenijad Aabraham, Iisak, Jaakob, Mooses ja Taavet. (4. Moos. 12:6–8; Matt. 22:31, 32; Ap. t. 13:22.) Jumala sõna näitab, et Jehoova ootab seda aega, mil ta saab need ustavad mehed ellu äratada. Ta lausa igatseb neid. (Iiob 14:14, 15.) Uues maailmas on nad õnnelikud ning pakatavad tervisest. Mõtle ka sellele, et tema kallis poeg, kellesse ta oli sügavalt kiindunud, suri niivõrd piinarikkalt. (Õpet. 8:22, 30.) Seda valu, mida Jehoova võis tunda, on tõesti raske ette kujutada. (Joh. 5:20; 10:17.)

5., 6. Kuidas Jehoova meid lohutab?

⁵ Me võime olla täiesti veendunud, et Jehoova toetab meid. Seepärast ei peaks me kõhklema valada talle palves oma südame pealt kõik välja ja rääkida oma leinast. On lohutav teada, et Jehoova mõistab meie valu ja pakub meile lohutust, mida me nii hädasti vajame. Ent kuidas ta seda teeb?

⁶ Ta lohutab meid näiteks oma võimsa püha vaimu kaudu. (Ap. t. 9:31.) Jeesus lubas, et meie taevane isa „annab püha vaimu neile, kes teda paluvad”. (Luuka 11:13.) Varem mainitud Susi sõnab: „Oli palju kordi, mil me lihtsalt laskusime põlvili ja anusime Jehoovalt lohutust. Iga kord kaitses Jumala rahu meie südant ja mõtteid.” (Loe Filiplastele 4:6, 7.)

7., 8. Miks me võime olla kindlad, et Jeesus lohutab meid?

⁷ Jehoova sügav kaastunne peegeldus täiuslikult tema poja Jeesuse sõnades ja tegudes. (Joh. 5:19.) Jehoova saatis ta maa peale, et ta lohutaks „kõiki leinajaid” ja „neid, kel murtud süda”. (Jes. 61:1, 2; Luuka 4:17–21.) Niisiis oli Jeesus väga kaastundlik: ta mõistis inimeste kannatusi ja soovis neile kergendust tuua. (Heebr. 2:17.)

⁸ Noorusaastatel oli Jeesus ilmselt tunnistajaks mõne pereliikme või tuttava surmale. Näib, et tema kasuisa Joosep suri, kui Jeesus oli veel üsna noor.a Kindlasti ei olnud hella südamega Jeesusele, kes võis olla alles teismeeas või veidi üle 20 aasta vana, kerge kanda oma leina ning lisaks olla toeks oma emale ja õdedele-vendadele.

 9. Kuidas ilmnes Jeesuse kaastunne, kui suri Laatsarus?

⁹ Jeesuse teenistusest on näha, et ta tõesti mõistis inimesi ja tundis neile kaasa. Meenutagem kasvõi aega, kui suri tema hea sõber Laatsarus. Kuigi Jeesus teadis, et peagi äratab ta Laatsaruse surnuist üles, tundis ta Maarja ja Marta teravat valu. Nende olukord lõikas talle niivõrd südamesse, et ta silmist voolasid pisarad. (Joh. 11:33–36.)

10. Miks me võime olla veendunud, et Jeesus tunneb kaasa ka tänapäeva inimestele?

¹⁰ Kas Jeesuse kaastundlikud sõnad võivad lohutada ka meid tänapäeval? Pühakiri kinnitab, et „Jeesus Kristus on seesama – eile, täna ja igavesti”. (Heebr. 13:8.) Kuna „elu teerajaja” teab ise, mida tähendab tunda kaotusvalu, „suudab ta aidata neid, keda proovile pannakse”. (Ap. t. 3:15; Heebr. 2:10, 18.) Seepärast võime olla veendunud, et Jeesusele läheb siiani hinge teiste valu. Ta mõistab nende leina ja lohutab neid õigel ajal. (Loe Heebrealastele 4:15, 16.)

11. Millised piiblisalmid on sinu meelest eriti lohutavad?

¹¹ Jutustus Jeesuse sügavast leinast pärast Laatsaruse surma on vaid üks paljudest pühakirjalõikudest, mis pakub lohutust. See pole mingi ime, sest „kõik, mis on varem kirjutatud, on kirjutatud meile õpetuseks; niisiis aitab pühakiri meil vastu pidada ja lohutab meid, et meil oleks lootust”. (Rooml. 15:4, allmärkus.) Kui sa oled leinas, võid ka sina leida hingekosutust näiteks järgmistest kirjakohtadest.

• „Jehoova on ligi neile, kelle süda on murtud, ta päästab need, kel on purukspekstud vaim.” (Laul 34:18, 19.)

• „Kui mure mind enda alla mattis, siis sa [Jehoova] trööstisid ja rahustasid mind.” (Laul 94:19.)

• „Meie isand Jeesus Kristus ning Jumal, meie isa, kes meid armastab ja on meid julgustanud igavese julgustusega ning andnud meile oma armust imelise lootuse, kosutagu teie südant ja tehku teid tugevaks.” (2. Tess. 2:16, 17.)b

12. Mis on üks viis, kuidas me saame teisi lohutada?

¹² Veel võib leinajale suureks lohutuseks olla kristlik kogudus. (Loe 1. Tessalooniklastele 5:11 ja allmärkus.) Kuidas sa saaksid kinnitada ja lohutada neid, kelle vaim on rusukspekstud? (Õpet. 17:22.) Pea meeles, et on „aeg vaikida ja aeg rääkida”. (Kog. 3:7.) Lesk nimega Dalene selgitab: „Leinajatel on vaja rääkida oma mõtetest ja tunnetest. Seega, kõige parem viis leinajat aidata on teda lihtsalt kuulata, ilma vahele segamata.” Junia, kelle vend võttis endalt elu, lisab: „Ehkki sa ei pruugi leinajate tunnetest päris täpselt aru saada, on tähtis see, et sa tahad mõista, kuidas nad end tunnevad.”

13. Mida tuleks meil seoses leinaga meeles pidada?

¹³ Pea meeles ka seda, et inimesed väljendavad oma leina erinevalt. Vahel mõistab ainult inimene ise sügaval sisimas oma hingevalu ja tal võib olla raske oma tundeid sõnadesse panna. Piibel ütleb: „Süda tunneb omaenese kibedust ning keegi teine ei saa osa selle rõõmust.” (Õpet. 14:10.) Ja isegi, kui inimene püüab oma tundeid kirjeldada, võib teistel olla keeruline aru saada, mida ta tahab öelda.

14. Kuidas me saame leinajaid lohutada?

¹⁴ Pole midagi kummalist, kui tunneme, et me ei tea, mida leinas olijale öelda. Siiski nenditakse Piiblis, et „tarkade keel tervendab”. (Õpet. 12:18.) Paljud on leidnud lohutavaid mõtteid, mida teistega jagada, brošüürist „Kui sureb armastatud inimene”.c Sageli on aga kõige rohkem abi lihtsalt sellest, kui sa nutad koos nutjaga. (Rooml. 12:15.) Oma mehe kaotanud Gaby sõnab, et vahel ei oska ta oma tundeid väljendada muidu, kui ainult nuttes. Ta lisab: „Seepärast pakub mulle mõningast tröösti see, kui sõbrad nutavad koos minuga. Sel hetkel ei tunne ma end oma leinas nii üksinda.”

15. Kuidas me võime pakkuda tröösti, kui meil on raske inimesega silmast silma vestelda? (Vaata ka kasti „Lohutussõnu leinajale”.)

¹⁵ Kui sul on raske leinajale midagi silmast silma öelda, võid kirjutada talle lohutava kaardi, meili, sõnumi või kirja. Sa võid lihtsalt tsiteerida julgustavat piiblisalmi, meenutada mõnda lahkunu head omadust või iseloomujoont või siis jutustada ühisest meeldivast mälestusest. „Kui saan toreda sõnumi või kui keegi usukaaslane kutsub mind endaga aega veetma, on sellest ütlemata palju abi,” lausub Junia. „Nii tunnen, et mind armastatakse ja et minust hoolitakse.”

16. Mis võib pakkuda eriti suurt tröösti?

¹⁶ Me saame aidata leinavat venda või õde ka sellega, kui palvetame kas koos temaga või tema eest. Kuigi sellises emotsionaalselt keerulises olukorras ei pruugi olla lihtne oma mõtteid palves väljendada, võib see, kui sa leinaja eest anud – isegi kui sul tulevad pisarad silma ja su hääl väriseb –, märkimisväärselt tema leina leevendada. „Vahel, kui õed on tulnud mind lohutama,” meenutab Dalene, „olen palunud neil palve esitada. Palve alguses on nad tihti ebalevad, kuid iga kord läheb nende hääl pärast paari esimest lauset kindlamaks ning nad esitavad väga südamliku palve. Nende tugev usk ning nende armastus ja hool on minu usku kõvasti kinnitanud.”

17.–19. Miks on vaja leinajat lohutada pikema aja vältel?

¹⁷ Leinaaeg võib inimesiti suuresti erineda. Ole seega leinaja jaoks olemas mitte ainult esimestel päevadel, kui paljud sõbrad ja sugulased on kohal, vaid ka järgmistel kuudel, kui teised naasevad oma igapäevaste tegemiste juurde. „Tõeline sõber armastab igal ajal, ta on vend, kellele hädas võib loota.” (Õpet. 17:17.) Kaaskristlased saavad leinajale igati toeks olla ja teda lohutada, niikaua kui ta seda vajab. (Loe 1. Tessalooniklastele 3:7.)

¹⁸ Kui keegi on pidanud matma oma lähedase, võib tema vanad haavad lahti kiskuda mõni aastapäev, laul, foto, tegevus, isegi mingi lõhn, heli või aastaaeg. Paljud asjad, mida lesestunud kristlane teeb esimest korda üksinda – näiteks kokkutulekule või mälestusõhtule minek –, võivad olla iseäranis valusad. „Kartsin, et esimene pulma-aastapäev on väga traumeeriv, ja see ei olnud tõepoolest lihtne,” jutustab üks vend. „Kuid mõned lähedased sõbrad korraldasid väikse koosviibimise, et mul ei tuleks üksi olla.”

¹⁹ Pea meeles aga seda, et leinajad ei vaja lohutust vaid erilistel sündmustel. „Tihtipeale on tore see, kui pakutakse oma abi ja seltsi siis, kui pole mingit tähtpäeva,” ütleb Junia. „Need spontaansed hetked on nii väärtuslikud ja pakuvad palju tröösti.” Tõsi, me ei saa täielikult kõrvaldada leinaja kurbust ega hingetühjust, ent kui võtame tema abistamiseks midagi praktilist ette, võib see olla talle märkimisväärseks lohutuseks. (1. Joh. 3:18.) Gaby meenutab: „Olen Jehoovale ülimalt tänulik osavõtlike kogudusevanemate eest, kes aitasid mind minu raskel teel igal sammul. Tänu neile olen tundnud end otsekui Jehoova embuses.”

20. Miks pakuvad Jehoova tõotused meile suurt tröösti?

²⁰ On lohutav teada, et Jehoova, kes lohutab meid igas olukorras, teeb lõpu leinale, kui „kõik, kes on haudades, kuulevad tema [Kristuse] häält ja tulevad välja”. (Joh. 5:28, 29.) Jumal on tõotanud, et ta „neelab surma ära igaveseks ja pühib pisarad kõigilt palgeilt”. (Jes. 25:8.) Siis ei pea enam keegi nutma koos nutjatega, vaid kõik rõõmustavad koos rõõmsatega. (Rooml. 12:15.)