Epafroditos — Filiplaste käskjalg — Vahitorni VEEBIRAAMATUKOGU

Epafroditos — Filiplaste käskjalg

„VÕTKE ta vastu Issandas kõige rõõmuga ja pidage niisuguseid mehi kalliks,” kirjutas Paulus filiplastele. Kahtlemata oleksime rõõmsad, kui kristlik ülevaataja meist nii tunnustavalt räägiks (Filiplastele 2:29). Aga kellest kõneles Paulus? Ja mida oli see inimene teinud, et Paulus teda nii soojalt soovitas?

Esimese küsimuse vastus on Epafroditos. Et teiselegi vastust saada, vaadelgem olukorda, mis ajendas Paulust neid sõnu kirja panema.

Umbes aastal 58 m.a.j. kuulsid filiplased, et Jeruusalemmas oli üks vihane rahvahulk Pauluse templist välja vedanud ja teda peksnud ning et võimud olid ta arreteerinud ja pärast kinnipidamist aheldatuna Rooma viinud (Apostlite teod 21:27—33; 24:27; 27:1). Olles tema heaolu pärast mures, võisid nad arutada, mida nad saaksid tema heaks teha. Nad olid vaesed ja Paulusest kaugel, seega oleksid nad saanud teda ainult piiratud määral aidata. Ent need südamlikud tunded, mis olid filiplasi minevikus ajendanud tema teenistust toetama, ajendasid neid ikka veel ja nüüd isegi jõulisemalt, sest ta oli kriitilises olukorras (2. Korintlastele 8:1—4; Filiplastele 4:16).

Filiplased olid ilmselt kaalunud, kas keegi neist saaks Paulust külastada ning viia talle and ja abistada teda, juhul kui ta peaks midagi vajama. Kuid reis pidi olema pikk ja väsitav ning tema abistamine võis olla ohtlik! Joachim Gnilka märgib: „Nõudis julgust, et külastada vangi, eriti kui vangi ’kuritegu’ oli väga ebaselgelt määratletud.” Kirjanik Brian Rapske ütleb: „Ohtlik oli lihtsalt seegi, kui vangile ja tema vaadetele oldi liiga lähedane või liiga palju kaasa elati. [— — —] Üks mõtlematu sõna või tegu võis viia hukatusse nii vangi kui tema aitaja.” Kelle võiksid filiplased läkitada?

Pole raske kujutleda muret ja ebakindlust, mis taolise reisiga pidi kaasnema, kuid Epafroditos (mitte ajada segi Kolossa Epafrasega) oli meeleldi valmis seda kaalukat ülesannet täitma. Otsustades selle järgi, et tema nimi sisaldab Aphrodite nime, võis ta olla kristlusse pöördunud mittejuut — sellele Kreeka armastus- ja viljakusjumalannale pühendunud vanemate poeg. Kui Paulus kirjutas filiplastele, et tänada neid heldekäelisuse eest, võis ta õigustatult rääkida Epafroditosest kui ’nende käskjalast ja erateenijast tema vajaduste jaoks’ (Filiplastele 2:25, NW).

Sellest, mida Piibel Epafroditose kohta räägib, võime mõista, et hoolimata kiiduväärsest valmisolekust rakendada ennast Pauluse ja oma koguduse teenistusse, oli Epafroditosel samasuguseid raskusi, nagu meilgi võib olla. Vaadelgem tema eeskuju.

„Erateenija minu vajaduste jaoks”

Me ei tea küll üksikasju, kuid võime oletada, et Rooma jõudes oli Epafroditos reisist väsinud. Arvatavasti reisis ta mööda Via Egnatia’t, Rooma teed, mis kulges läbi Makedoonia. Nähtavasti ületas ta Aadria mere, jõudis Itaalia poolsaare „kannale” ning läks seejärel Appiuse teed pidi Rooma. See oli väsitav reis (üks ots 1200 kilomeetrit), mis võttis tõenäoliselt üle kuu aja. (Vaata kasti leheküljel 29.)

Millise hoiakuga Epafroditos teele asus? Teda oli läkitatud Pauluse „erateenistusse” (lei·tour·giʹa) (Filiplastele 2:30, NW). Algselt käis see kreeka sõna töö kohta, mille kodanik võttis vabatahtlikult ette oma riigi heaks. Hiljem hakkas see tähendama teenistust, mille riik tegi kohustuslikuks neile kodanikele, kes olid selleks eriti kõlblikud. Selle sõna kasutamise kohta Kreeka Kirjades ütles üks õpetlane: „Kristlane on inimene, kes töötab Jumala ja inimeste heaks, esiteks, kuna ta seda kogu südamest soovib, ning teiseks, kuna ta on selleks sunnitud, sest teda kohustab Kristuse armastus.” Tõepoolest, milline suurepärane hoiak Epafroditosel küll oli!

’Ta saatis oma hinge hädaohtu’

Paulus kasutas sõna, mis kuulub hasartmängijate sõnavarra, öeldes, et Epafroditos ’saatis [pa·ra·bo·leu·saʹme·nos] oma hinge hädaohtu’ ehk sõnasõnaliselt „mängis” oma elu peale Kristuse töö pärast (Filiplastele 2:30, NW). Me ei peaks arvama, et Epafroditos toimis kuidagi rumalalt; pigem on mõte selles, et tema püha teenistuskohuse täitmisega kaasnes mõningane risk. Kas üritas ta teostada seda abistamismissiooni ehk liiga karmil aastaajal? Kas üritas ta püsivalt seda lõpule viia ka pärast seda, kui ta teekonna mingil etapil haigestus? Igal juhul oli Epafroditos „suremas haige”. Ehk oli ta kavatsenud jääda Pauluse juurde kauemaks, et teda teenida, niisiis tahtis apostel ilmselt selgitada, miks Epafroditos naaseb oodatust varem (Filiplastele 2:27).

Siiski oli Epafroditos julge mees, kes oli meeleldi valmis ennast omakasupüüdmatult andma selle nimel, et abivajajaid aidata.

Me võiksime endalt küsida: „Mil määral mina pingutan, et aidata oma vaimseid vendi, kes on rasketes olukordades?” Kristlastel pole valikut, kas olla abivalmis või mitte. Jeesus ütles: „Uue käsusõna ma annan teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud; et teiegi üksteist armastaksite!” (Johannese 13:34, meie kursiiv). Epafroditos täitis oma teenistuskohuse, kuigi ta pidi peaaegu surema. Seega on Epafroditos näide mehest, kellel oli just selline „meelelaad”, mida Paulus innustas filiplasi arendama (Filiplastele 2:5, 8, 30, „Kingdom Interlinear”). Kas meie oleksime valmis nii kaugele minema?

Siiski langes Epafroditos masendusse. Miks?

Tema masendus

Pane ennast Epafroditose olukorda. Paulus teatas: „Ta igatseb teid kõiki näha ja on masenduses, et te kuulsite tema haigestumisest” (Filiplastele 2:26, NW). Epafroditos teadis, et tema koguduse vennad on teadlikud tema haigestumisest ja sellest, et ta polnud suutnud aidata Paulust nii, nagu nad olid lootnud. Tegelikult võis tunduda, et Epafroditos on Paulusele lisamuret põhjustanud. Kas arst Luukas, Pauluse kaaslane, pidi jätma oma teised toimetused, et hoolitseda Epafroditose eest? (Filiplastele 2:27, 28; Koloslastele 4:14.)

Tõenäoliselt kõige selle tagajärel Epafroditos langeski masendusse. Ehk mõtles ta, et tema koguduse vennad peavad teda ebapädevaks. Võib-olla vaevas teda süütunne ning ta „igatses” neid näha, et kinnitada neile oma ustavust. Paulus kasutas tema seisundi kirjeldamiseks väga jõulist kreeka sõna a·dē·mo·neʹō, mis tähendab „masenduses olema”. Vastavalt õpetlase J. B. Lightfooti sõnadele võib see sõna viidata „segadusesoleku, rahutuse, poolhajevil oleku seisundile, mida põhjustab kas mingi tervisehäire või siis meeleäng, nagu kurbus, häbi, pettumustunne jne.”. Seda sõna kasutatakse Kreeka Kirjades ainult veel selles kohas, kus räägitakse Jeesuse ägedast surmaheitlusest Ketsemani aias (Matteuse 26:37).

Paulus otsustas, et kõige parem oleks saata Epafroditos tagasi filiplaste juurde koos kirjaga, mis nende käskjala ootamatut naasmist põhjendab. Öeldes: „Ma olen arvanud tarviliseks läkitada teie juurde vend Epafroditose”, võttis Paulus vastutuse Epafroditose tagasituleku eest enda peale, hajutades seega iga võimaliku kahtluse selle üle, kas Epafroditose ettevõtmine ikka õnnestus (Filiplastele 2:25). Vastupidi, Epafroditos peaaegu kaotas elu, et oma ülesanne lõpule viia! Paulus soovitas neile soojalt: „Võtke ta vastu Issandas kõige rõõmuga ja pidage niisuguseid mehi kalliks. Sest Issanda töö pärast pidi ta peaaegu surema, kui ta saatis oma hinge hädaohtu, korvamaks täielikult seda, et teid polnud siin sooritamas mulle erateenistust” (Filiplastele 2:29; 2:30, NW).

„Pidage niisuguseid mehi kalliks”

Mehi ja naisi, kellel on samasugune meelelaad nagu Epafroditosel, tuleb tõesti hinnata. Nad ohverdavad ennast teenistuse nimel. Mõtle neile, kes on vabatahtlikult hakanud teenima kodust kaugel kas misjonäride või reisivate ülevaatajatena või mõnes Vahitorni ühingu harubüroos. Kui vanus või halvenev tervis takistab mõningaid tegemast praegu nii palju, kui nad kunagi tegid, väärivad nad austust ja hindamist aastatepikkuse ustava teenistuse eest.

Siiski võib nõrgestav haigus olla masenduse või süütunde allikaks. Inimene võib tahta teha enamat. Kuidas see võib küll rusuda! Taolises olukorras saab igaüks õppida Epafroditose näitest. Lõppude lõpuks, kas see oli tema viga, et ta haigestus? Muidugi mitte! (1. Moosese 3:17—19; Roomlastele 5:12.) Epafroditos tahtis teenida Jumalat ja oma vendi, kuid haigus seadis talle piirangud.

Paulus ei mõistnud Epafroditost põdemise pärast hukka, vaid käskis filiplastel teda püsivalt toetada. Samamoodi peaksime meiegi oma vendi lohutama, kui nad on norus. Tavaliselt saame neid kiita nende eeskuju eest, mida nad ustavalt teenides annavad. See, et Paulus hindas Epafroditost ja rääkis temast nii hästi, kindlasti lohutas Epafroditost ja leevendas tema masendust. Ka meie võime olla kindlad, et ’Jumal ei ole ülekohtune, et ta unustaks ära meie teod ja armastuse, mida oleme osutanud tema nimele, kui me pühadele abiks olime ja veelgi oleme’ (Heebrealastele 6:10).

[Kast lk 29]

Ebamugavused reisil

Et reisida ühest tähtsast Euroopa linnast teise, nagu Epafroditos seda tegi, pole tänapäeval tarvis suurt vaeva näha. Reaktiivreisilennukiga saab sellise reisi ühe-kahe tunniga mugavalt sooritada. Kuid esimesel sajandil nägi taoline reis välja sootuks teistsugune. Tollal tähendas ühest kohast teise minek ebamugavusi. Jalamees suutis päevas läbida 30—35 kilomeetrit, kusjuures ta oli kaitsetu ilma ja mitmesuguste ohtude, sealhulgas „teeröövlite” eest (2. Korintlastele 11:26, UT).

Kuidas oli ööbimispaikadega ja milliseid võimalusi selleks pakuti?

Ajaloolane Michelangelo Cagiano de Azevedo juhib tähelepanu sellele, et Rooma teede ääres „olid mansio’d, normikohased võõrastemajad, koos toiduvarude, tallide ja sealsete tööliste eluruumidega; kahe mansio vahel oli rida mutatio’sid ehk jaamasid, kus sai vahetada hobuseid või sõidukit ning leida varustust”. Taolistel kõrtsidel oli kohutav maine, kuna sageli külastasid neid kõige madalama ühiskonnakihi esindajad. Peale selle et kõrtsmikud reisijaid röövisid, suurendasid nad tihtipeale oma sissetulekut prostituutide pealt teenituga. Rooma satiirilise luule looja Juvenalis on märkinud, et igaüks, kes oli sunnitud peatuma taolises kõrtsis, võis sattuda „lamama põsk põse vastu mõne kõrilõikajaga, lodjameeste, varaste ja ärakaranud orjade seltsi, timukate ja kirstutegijate kõrvale .. Kõik joovad ühest kruusist; kellelgi pole omaette voodit ega teistest eraldi lauda”. Teised vanaaja kirjanikud kurtsid kehva vee ning tubade üle, mis olid ülerahvastatud, räpased, niisked ja putukaid täis.

[Kaart/pilt lk 27]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Rooma

[Pilt]

Rooma-aegne reisija

[Allikaviited]