’Väldi ebaõigeid jutte’
PIIBEL on täis kogemusi ja jutustusi inimestest. Need lood pole mitte üksnes nauditavad, vaid ka kasulikud. Apostel Paulus kirjutas Roomas asuvale kristlikule kogudusele: „Mis iganes enne on kirjutatud, on kirjutatud meile õpetuseks, et meil kannatlikkuse ja Kirja troosti kaudu oleks lootust.” — Roomlastele 15:4.
Ka Paulus ise rääkis oma teenistuskogemusi. Piibel ütleb Pauluse ja Barnabase kohta, et kui nad pärast oma esimest misjonireisi olid „saabunud [Süüria Antiookiasse], kogusid nad koguduse kokku ja kuulutasid, mis suuri asju Jumal oli teinud, olles nendega”. (Apostlite teod 14:27) Pole kahtlustki, et vennad said nendest kogemustest palju julgustust.
Kuid mitte kõik kogemused pole ülesehitavad. Inspiratsiooni all olles hoiatas Paulus Timoteost: „Kõlvatut ja vananaiste vada [„ebaõigeid jutte”, NW] väldi.” (1. Timoteosele 4:7) Tiitusele kirjutas ta, et lojaalsed kristlased ei tohiks ’panna tähele juutide tühje jutte ja tõest eemalepöördunud inimeste käske’. — Tiitusele 1:14.
Mis need ebaõiged ehk tühjad jutud olid? See väljend tuleb kreekakeelsest sõnast myʹthos („müüt”). Teos The International Standard Bible Encyclopaedia ütleb, et see sõna tähendab „(religioosset) jutustust, millel pole tegelikkusega mingit seost”.
Pauluse ajal olid sellised jutud kõikjal levinud. Üks taoline näide on apokrüüfiline Toobija raamat, mis on arvatavasti kirjutatud rohkem kui kakssada aastat enne seda aega, mil Paulus elas. See jutustus räägib ühest jumalakartlikust juudist Toobijast, kes jääb pimedaks seetõttu, et talle kukub silmadesse linnu väljaheide. Hiljem saadab ta oma poja, kelle nimi on samuti Toobija, ühte võlga tagasi tooma. Teel olles saab noor Toobija ingli juhatusel endale ühe kala südame, maksa ja sapi. Järgnevalt kohtab ta leske, kes on küll seitse korda abiellunud, kuid siiski jäänud neitsiks, kuna üks kuri vaim tappis iga kord pulmaööl tema mehe. Ingli õhutusel abiellub noor Toobija selle lesega ning ajab kala südame ja maksa põletamisega deemoni minema. Kala sapiga parandab Toobija hiljem oma isa nägemise.
On selge, et see jutustus ei ole tõepärane. Lisaks selle ebareaalsele olemusele ja ebausuhõngule on selles vigu. Näiteks ütleb see aruanne, et Toobija nägi pealt nii põhjapoolsete suguharude vastuhakku kui ka seda, kuidas iisraellased Ninivesse vangi viidi, kuigi nende kahe Iisraeli ajaloo sündmuse vahele jääb 257 aastat. Kuid see jutustus ütleb, et Toobija oli surres 158-aastane, ja ühe teise tõlke järgi 112-aastane. — Toobija 1:4, 10; 14:11; võrdle 14:1, The Jerusalem Bible.
Sellised lood erinevad täielikult tõepärasest „tervete sõnade eeskujust”, mida kuulutavad ustavad Jumala sulased. (2. Timoteosele 1:13) Need lood on inimeste kujutlusvõime vili, vastuolus ajalooliste faktidega, sellised, mida räägivad jumalakartmatud vanad naised. Kristlased peavad vältima selliseid jutte.
Tõesõnade kontrollimine
Tänapäeval esineb sarnaseid jutte külluslikult. Paulus kirjutas: „Tuleb aeg, et [inimesed] tervet õpetust ei taha sallida, vaid . . . käänavad kõrvad ära tõest ning pöörduvad tühjade [„ebaõigete”, NW] juttude poole.” (2. Timoteosele 4:3, 4) Mõnes maakera paigas on jutustused üleloomulikest asjadest laialt levinud ja populaarsed. Kristlastel on seepärast tark religioossete juttude ’sõnad läbi katsuda’, et näha, kas need on Piibliga kooskõlas. — Iiob 12:11.
On selge, et paljud jutud seda ei ole. Nii mitmeski maailma paigas võib sageli kuulda näiteks jutte, mis toetavad arvamust, et inimhing on surematu. Neis juttudes räägitakse, et inimene sureb ainult selleks, et ilmuda uuesti kas vastsündinud lapse kehas või siis vaimuna, loomana või inimesena mõnes teises paigas.
Jumala Sõna näitab siiski, et inimhinged ei ole surematud, vaid nad surevad. (Hesekiel 18:4) Pealegi ütleb Piibel, et surnud on elutult hauas, kus nad pole võimelised ei mõtlema, rääkima ega midagi tegema. (Koguja 9:5, 10; Roomlastele 6:23) Seega on need, kes lasevad end eksitada hinge surematuse ideed toetavatest ebaõigetest juttudest, Pauluse ütluse kohaselt ’pöördunud’ ära Piibli „tervest õpetusest”.
Jutustused üleloomulikest asjadest
Osad jutud räägivad nõidade ja posijate tegudest. Mõnes Aafrika paigas räägitakse näiteks, et neil kurjuse käsilastel on hirmuäratavad võimed, mille abil nad võivad moondada ennast või teisi roomajateks, ahvideks ja lindudeks; läbi õhu oma toimetusi tegema lennata; ilmuda ja kaduda; minna läbi seinte ja näha mahamaetud esemeid.
Kuna selliseid jutte on tohutult palju ja neid usutakse laialdaselt, siis võib see panna ka mõne kristliku koguduse liikme uskuma, et need jutud on õiged. Nad võivad mõelda, et kuigi tavalised inimesed selliseid asju teha ei suuda, suudavad seda ehk need, kes saavad üleinimlikku jõudu vaimolevustelt, deemonitelt. Võib näida, et sellist järeldust toetab tekst 2. Tessalooniklastele 2:9, 10 (UT), mis ütleb: „Vägivalla inimese tulemine sünnib saatana toimel igasuguste vägevate tegude ja tunnustähtedega ja valeimedega ja igasuguse ülekohtu pettusega neile, kes hukkuvad, seepärast et nad ei ole võtnud tõtt armastada, et nad oleksid pääsenud.”
Tõsi küll, see piiblitekst näitab, et Saatan suudab teha vägevaid tegusid, kuid siin mainitakse ka seda, et Saatan on nii „tunnustähtede ja valeimede” kui ka ’ülekohtuse pettuse’ autor. Piibel näitab järjepidevalt, et Saatan on peamine petja, kes „eksitab kogu maailma”. (Ilmutuse 12:9) Ta oskab meisterlikult panna inimesi uskuma seda, mis ei ole õige.
Seetõttu pole sageli kaugeltki mitte usaldusväärsed nende inimeste tunnistused ja ütlused, kes on olnud spiritismi ja nõidusega otseselt seotud. Need inimesed võivad siiralt uskuda, et nad on teatud asju näinud, kuulnud või kogenud, kuid tegelikult seda siiski juhtunud ei ole. On neid, kes mõtlevad näiteks, et nad on rääkinud surnud inimeste vaimudega. Kuid nad eksivad, sest neid on petetud, nad on langenud Saatana kavaldamise ohvriks. Piibel ütleb, et surnud „lähevad alla surmavaikusesse”. — Laul 115:17.
Pidades silmas seda, kuidas Kurat on kogu ajaloo jooksul tegelnud petmisega, on üleloomulike jutustuste tõepärasus igal juhul kahtlane. Enamik neist on vaid ebauskliku kujutlusvõime vili, mis on võimendunud sagedase ümberjutustamise käigus.
Selliste lugude levitamine edendab vale isa, Kurat-Saatana huvisid. (Johannese 8:44) Need ergutavad huvi okultismi vastu, mida Jehoova jälestab. (5. Moosese 18:10—12) Nende kaudu satuvad inimesed hirmu ja ebausu võrku. Pole sugugi üllatav, et Paulus andis kristlastele nõu, et nad ei „teeks tegemist tühjade [„ebaõigete”, NW] juttudega”. — 1. Timoteosele 1:3, 4.
Deemonite tunnistuse hülgamine
Aga mida arvata sellest, kui need jutud tunduvad tõepärasena? Mõnikord räägitakse kogemusi sellest, et vaimud või spiritistid tunnustavad Jehoova ülemvõimu ja seda, et tema tunnistajatel on tõde. Kas peaksid kristlased levitama selliseid jutte?
Ei, nad ei peaks seda tegema. Piibel räägib, et kui rüvedad vaimud kisendasid, et Jeesus on Jumala Poeg, siis ta „hoiatas neid kangesti, et nad ei teeks teda avalikuks”. (Markuse 3:12) Samuti siis, kui ennustamise deemon pani ühe tüdruku hüüdma, et Paulus ja Siilas on „kõige kõrgema Jumala sulased” ja nad „kuulutavad õndsuse [„pääsemise”, UT] teed”, ajas Paulus selle vaimu temast välja. (Apostlite teod 16:16, NW; 16:17, 18) Ei Jeesus, Paulus ega ükski Piibli kirjutaja ei lubanud deemonitel anda tunnistust Jumala eesmärgi või tema valitud sulaste kohta.
Märkimisväärne on ka see, et Jeesus Kristus oli enne maa peale tulemist elanud vaimses maailmas. Ta tundis Saatanat isiklikult. Kuid siiski ei lahutanud Jeesus oma jüngrite meelt juttudega Saatana tegudest ega esitanud ta ka üksikasju selle kohta, mida Kurat suudaks teha ja mida mitte. Saatan ja tema deemonid ei olnud Jeesuse sõbrad. Nad olid väljatõugatud mässajad, nad vihkasid seda, mis on püha, ning olid Jumala vaenlased.
Piiblis on kirjas kõik, mida meil on vaja teada. See selgitab, kes on deemonid, kuidas nad inimesi eksitavad ja kuidas me võime neist hoiduda. See näitab, et Jehoova ja Jeesus on deemonitest vägevamad. Ning see annab meile teada, et kui me Jehoovat lojaalselt teenime, siis ei suuda kurjad vaimud teha meile mingisugust püsivat kahju. — Jakoobuse 4:7.
Seega on kristlastel mõjuv põhjus vältida ebaõigeid jutte, mida levitatakse üksnes selleks, et edendada nende huve, kes võitlevad Jumala vastu. Kuna Jeesus ’andis tõele tunnistust’, siis teevad seda tema järelkäijad ka tänapäeval. (Johannese 18:37) Nad järgivad targalt Piibli hoiatust: „Mis iganes on tõene, . . . just seda arvestage.” — Filiplastele 4:8, UT.
[Pilt lk 31]
Tõelised kristlased peavad rangelt hoiduma kõigest, mis puudutab okultismi