Hoidkem vennaarmastust!

1., 2. Miks kirjutas Paulus heebrea kristlastele kirja?

OLI aasta 61 m.a.j. Kristlikel kogudustel üle kogu Iisraeli oli suhteliselt rahulik aeg. Apostel Paulus oli Roomas vangis, kuid ta lootis peagi vabaneda. Tema kaaslane Timoteos oli just vangist vabanenud ja neil oli plaanis külastada vendi Juudamaal. (Heebr. 13:23.) Siis nad veel ei teadnud, et juba viie aasta pärast on käes Jeesuse ennustatud aeg, mil „sõjaväed on Jeruusalemma ümber piiranud”. Kristlased Juudamaal ja eriti Jeruusalemmas pidid otsustavalt tegutsema. Jeesus oli hoiatanud, et neil on tarvis põgeneda kohe, kui näevad, et tema ennustatud sündmused hakkavad täituma. (Luuka 21:20–24.)

² Jeesus oli eelmainitud hoiatuse andnud 28 aastat tagasi. Seega olid Iisraelis elavad juudikristlased juba üsna kaua vastuseisu ja tagakiusamise all ustavalt vastu pidanud. (Heebr. 10:32–34.) Ent Paulus teadis, et neid ootab ees üks suurimaid usuproove. (Matt. 24:20, 21; Heebr. 12:4.) Ta soovis, et tema usukaaslased oleksid valmis mistahes raskusteks. Neil oli tarvis erakordset vastupidavust ning usku, mis oleks piisavalt tugev, et nad võiksid jääda ellu. (Loe Heebrealastele 10:36–39.) Niisiis ajendas Jehoova vaim Paulust neile kallitele vendadele ja õdedele kirjutama, et neid ette valmistada. See kiri on nüüd tuntud kui Pauluse kiri heebrealastele.

 3. Miks peaks Pauluse kiri heebrealastele meile huvi pakkuma?

³ Meile kõigile peaks tänapäeval huvi pakkuma, mida Paulus esimesel sajandil neile heebrea kristlastele kirjutas. Miks? Sellepärast, et me oleme sarnases olukorras. Praegustel „karmidel aegadel” on Jehoova rahval tulnud taluda kõiksugust vastupanu ja tagakiusamist. (2. Tim. 3:1, 12.) Ent Jehoova teenijad on tõendanud, et nende usk on tugev ja pühendumus ehtne. Paljud meist elavad praegu suhteliselt rahulikes oludes, ilma otsese tagakiusamiseta. Siiski, nagu kristlased Pauluse päevil, ei tohiks ka meie kaotada silmist tõsiasja, et üsna pea seisab meie ees suurim usuproov. (Loe Luuka 21:34–36.)

 4. Mis on 2016. aasta juhttekst ja miks on see väga sobiv?

⁴ Mis aitab meil valmistuda eelolevateks sündmusteks? Kirjas heebrealastele tõstab Paulus esile mitmeid abinõusid, mis aitavad meil oma usku tugevdada. Üks tähtis meeldetuletus on selle kirja viimase peatüki esimeses salmis. See salm on valitud 2016. aasta juhttekstiks ja selles ergutatakse meid: „Teie vennaarmastus jäägu püsima.” (Heebr. 13:1.)

 5. Mis on vennaarmastus?

⁵ Mis on vennaarmastus? Kreeka sõna philadelphia, mida Paulus kasutas, tähendab sõna-sõnalt „kiindumus venna vastu”. Vennaarmastus on tugev, südamlik, isiklik kiindumus, selline nagu pereliikmete või lähedaste sõprade vahel. (Joh. 11:36.) Me ei teeskle, et oleme vennad ja õed, me olemegi. (Matt. 23:8.) Meievahelisi tundeid kirjeldavad hästi sõnad: „Vennaarmastuses olge hellad üksteise vastu. Olge esimesed teistele austust osutama.” (Rooml. 12:10.) Selline armastus koos põhimõtetel rajaneva armastuse agape’ga edendab Jumala rahva seas lähedasi suhteid.

 6. Mida tähendab vennaarmastus tõelistele kristlastele?

⁶ Ühe õpetlase sõnul on „vennaarmastus väljaspool kristlikku kirjandust suhteliselt harva esinev mõiste”. Juudid tarvitasid sõna „vend” mõnikord laiemas tähenduses ka nende kohta, keda ei sidunud sugulussidemed, kuid siiski kasutasid nad seda vaid teiste juutide kohta. Kristlastele on aga kõik usukaaslased vennad, sõltumata nende rahvusest. (Rooml. 10:12.) Ja kuna me kõik oleme vennad, siis ootab Jehoova, et meie vahel oleks vennalik kiindumus. (1. Tess. 4:9.) Ent miks on tähtis, et meie vennaarmastus jääks püsima?

 7. a) Mis on kõige tähtsam põhjus väljendada vennaarmastust? b) Miks veel on vaja tugevdada vennalikku kiindumust?

⁷ Lihtne vastus sellele küsimusele on, et Jehoova ootab meilt seda. Meie väide, et armastame Jumalat, oleks tühine, kui me samas keelduksime armastamast oma vendi. (1. Joh. 4:7, 20, 21.) Lisaks me vajame üksteist ja seda eriti raskustes. Paulus teadis, et nii mõnelgi heebrea kristlasel, kellele ta kirjutas, tuleb peagi jätta maha oma kodu ja vara. Jeesus oli kirjeldanud, kui raske aeg see pidi olema. (Mark. 13:14–18; Luuka 21:21–23.) Seepärast pidid need kristlased tugevdama vastastikust kiindumust rohkem kui kunagi varem. (Rooml. 12:9.)

 8. Mida on meil vaja teha praegu, enne suure viletsuse puhkemist?

⁸ Varsti päästetakse valla kõigi aegade suurima viletsuse hävingutuuled. (Mark. 13:19; Ilm. 7:1–3.) Sel ajal on meil tarvis järgida nõuannet: „Mine, mu rahvas, oma kambritesse ja sulge uks enda järel. Peida end üürikeseks ajaks, kuni viha möödub.” (Jes. 26:20.) Need kambrid võivad viidata meie kogudustele, kus me koos oma vendade ja õdedega Jehoovat teenime. Kuid ei piisa vaid sellest, et me korrapäraselt koguneme. Paulus tuletas heebrea kristlastele meelde, et neil tuleks oma kokkusaamistel „õhutada üksteist armastusele ja headele tegudele”. (Heebr. 10:24, 25.) Meil on vaja kasvatada vastastikust vennaarmastust praegu, sest see aitab meil pidada vastu mistahes katsumustes tulevikus.

 9. a) Millistes olukordades me saame väljendada vennaarmastust? b) Too näiteid, kuidas on Jehoova teenijad väljendanud vennaarmastust.

⁹ Juba nüüd, enne suurt viletsust, on meil rohkesti võimalusi väljendada vennaarmastust. Paljud meie vennad on pidanud kannatama maavärinate, üleujutuste, orkaanide, tsunamide või teiste looduskatastroofide tõttu. Mõnedel vendadel tuleb taluda vastupanu ja tagakiusamist. (Matt. 24:6–9.) Peale selle puutume kokku majanduslike raskustega, mis tulenevad praegusest korrumpeerunud maailmast. (Ilm. 6:5, 6.) Kuna sellised probleemid muudkui kasvavad, on meil üha rohkem võimalusi väljendada oma sügavat vennalikku kiindumust. Kuigi paljude armastus jaheneb, tahame meie pingutada, et meie vennaarmastus jääks püsima. (Matt. 24:12.)^[1]

10. Mida me järgnevalt uurime?

¹⁰ Mida me saaksime teha, et meie vennaarmastus jääks püsima, ja seda hoolimata raskustest, millega meil tuleb silmitsi seista? Kuidas me saame tõendada, et meil on kiindumus vendade vastu? Pärast üleskutset „teie vennaarmastus jäägu püsima” nimetas Paulus mitmeid võimalusi, kuidas kristlased saavad seda teha. Uurime järgnevalt neist kuut.

11., 12. Mida tähendab olla külalislahke? (Vaata pilti artikli alguses.)

¹¹ „Ärge unustage osutada külalislahkust.” (Loe Heebrealastele 13:2.) Kreeka sõna, mis on tõlgitud vastega „külalislahkus”, tähendab sõna-sõnalt „armastus võõraste vastu”. Seoses selle väljendiga võivad meile meelde tulla näiteks Aabraham ja Lott. Nad mõlemad olid lahked külaliste vastu, keda nad ei tundnud ja kes osutusid ingliteks. (1. Moos. 18:2–5; 19:1–3.) Paulus vihjas neile ustavatele jumalateenijatele, et julgustada heebrea kristlasi ilmutama vennaarmastust oma külalislahkusega.

¹² Kas me oleme teiste vastu külalislahked, kutsudes neid oma koju einestama või mõnele kosutavale koosviibimisele? Me ei pea tegema suuri ega kulukaid ettevalmistusi, et olla külalislahked. Samuti ei taha me kutsuda külla ainult neid, kes saavad meile mingi vastuteene osutada. (Luuka 10:42; 14:12–14.) Meie eesmärk peaks olema teisi julgustada, mitte neile muljet avaldada! Kas me näiteks püüame olla külalislahked ringkonnaülevaataja ja tema abikaasa vastu, isegi kui me neid veel hästi ei tunne? (3. Joh. 5–8.) Meie kiire ajakava ja stressirohke argielu juures on väga tähtis, et me ei unustaks külalislahkust.

13., 14. Kuidas me saame järgida üleskutset „mõelge neile, kes on vangis”?

¹³ „Mõelge neile, kes on vangis.” (Loe Heebrealastele 13:3.) Paulus ei pidanud siin silmas ükskõik milliseid vange. Ta rääkis vendadest, kes olid vangis oma usu pärast. Selleks ajaks, mil Paulus kirjutas need sõnad heebrea kristlastele, oli ta ise olnud vangiahelates umbes neli aastat. (Filipl. 1:12–14.) Ta kiitis vendi selle eest, et nad tundsid kaasa neile, kes olid vangis. (Heebr. 10:34.) Ent erinevalt neist, kes Paulust tema vangisoleku ajal abistasid, olid heebrea kristlased temast kaugel. Mida said nemad tema heaks teha? Nad said tema eest tungivalt palvetada. (Heebr. 13:18, 19.)

¹⁴ Tänapäeval võime ka meie olla kaugel vendadest, kes on vangis. Võib-olla ei ole meil võimalik neid praktiliselt abistada, nagu saavad seda teha need usukaaslased, kes elavad vangla lähedal. Kuid me saame väljendada oma kaastunnet ja vennaarmastust, kui peame neid meeles ja palume, et Jehoova toetaks neid. Kas me peame näiteks meeles neid paljusid vendi, õdesid ja lapsi, kes on vangis Eritreas? Nende hulgas on kolm venda, kes on olnud vangistuses juba üle 20 aasta: Paulos Eyassu, Isaac Mogos ja Negede Teklemariam.

15. Kuidas me saame hoida „abielu au sees”?

¹⁵ „Kõik hoidku abielu au sees.” (Loe Heebrealastele 13:4.) Meie vennaarmastust tõendab ka see, kui jääme moraalselt puhtaks. (1. Tim. 5:1, 2.) Kui keegi astub „üle sündsuse piiridest”, olles lubamatus seksuaalsuhtes mõne koguduseliikmega või kellegagi tema perekonnast, on see vennaliku armastuse ja usalduse kuritarvitamine. (1. Tess. 4:3–8.) Või kujutle, mida võib tunda naine, kes avastab, et tema abikaasa vaatab pornograafiat. Kas selline käitumine näitab, et abielumees armastab oma naist ja suhtub abiellu austusega? (Matt. 5:28.)

16. Kuidas aitab rahulolu meil ilmutada vennaarmastust?

¹⁶ „Olge rahul sellega, mis teil on.” (Loe Heebrealastele 13:5.) Tõelise rahulolu aluseks on usaldus Jehoova vastu ning see aitab meil suhtuda ainelistesse asjadesse tasakaalukalt. (1. Tim. 6:6–8.) Samuti aitab see meil mõista, et meie suhted Jehoova ja usukaaslastega on palju tähtsamad kui mistahes asjad, mida raha eest saab osta. Rahulolev inimene ei kaeble, ei nurise ega otsi teistes vigu. Ta ei lase endas kasvada kadedusel ja ahnusel, mis lämmataks vennaarmastuse. Selle asemel püüab ta olla heldekäeline. (1. Tim. 6:17–19.)

17. Miks võib öelda, et julgus aitab väljendada vennaarmastust?

¹⁷ Me „võime olla täiesti julged”. (Loe Heebrealastele 13:6.) Usaldus Jehoova vastu aitab meil olla julged igasugustes raskustes. Tänu sellisele julgusele on meil positiivne meelelaad. Kui meil on lisaks vennaarmastusele positiivne meelelaad, saame usukaaslasi kosutada ja lohutada. (1. Tess. 5:14, 15.) Kuigi tulevane suur viletsus on ajaloo süngeim aeg, võime meie siis nii-öelda ajada end sirgu ja tõsta oma pea, teades, et meie vabastus on lähedal. (Luuka 21:25–28.)

18. Kuidas me saame tugevdada vennaarmastust kogudusevanemate vastu?

¹⁸ „Mõelge neile, kes on teie seas eestvedajad.” (Loe Heebrealastele 13:7, 17.) Kui mõtleme sellele suurele tööle, mida kogudusevanemad meie heaks teevad – ja seda täiesti tasuta –, siis kasvab meie armastus ja lugupidamine nende vastu. Me ei soovi, et nad peaksid kurvastama või ohkama millegi tõttu, mida me teeme. Oma kuulekuse ja koostöövalmidusega me näitame, et hindame „neid kõrgelt nende töö pärast”. (1. Tess. 5:13.)

19., 20. Kuidas me saame vennaarmastuses veelgi kasvada?

¹⁹ Jehoova rahvas on vennaarmastuse poolest hästi tuntud. Paulus tõstis seda tõsiasja esile, kuid ergutas kõiki „armastust veelgi rohkem üles näitama”. (1. Tess. 4:9, 10.) Selles valdkonnas on alati ruumi kasvamiseks.

²⁰ Kogu aasta jooksul oleks seoses meie juhttekstiga hea mõelda järgmistele küsimustele. Kas ma saaksin olla veelgi külalislahkem? Mida ma saan teha vendade heaks, kes on vangis? Kas ma suhtun abiellu austusega? Mis aitab mul saavutada tõelist rahulolu? Kuidas ma saaksin kasvatada usaldust Jehoova vastu? Kuidas ma saan teha paremini koostööd nendega, kes on meie seas eestvedajad? Kui püüame neis kuues valdkonnas teha oma parima, siis näitame, et aastatekst pole meile lihtsalt sõnad kuningriigisaali seinal. Järgigem siis Pauluse nõuannet: „Teie vennaarmastus jäägu püsima.” (Heebr. 13:1.)