Ankruga võrreldav lootus

10., 11. Millega Paulus meie lootust võrdles ja miks on see võrdlus kohane?

¹⁰ Apostel Paulus juhtis tähelepanu sellele, et Jehoova tõotuse järgi tulevad õnnistused Aabrahami kaudu, ning ütles siis: ”Jumal [on] .. vannet tarvitanud vahendiks, et kahe kõikumatu asja [oma sõna ja oma vande] läbi, milles Jumalal on võimatu valetada, oleks vägev julgustus meil, kes oleme usaldanud kinni haarata eelolevast lootusest, mis meile on otsekui hinge ankur, kindel ja tugev” (Heebrealastele 6:17—19; 1. Moosese 22:16—18). Võitud kristlastel on lootus elada surematutena taevas. Suuremal osal Jehoova teenijatest on tänapäeval hiilgav lootus elada igavesti maises paradiisis (Luuka 23:43). Kui inimesel sellist lootust pole, ei saa tal olla ka usku.

¹¹ Ankur on võimas vahend, mis on hädavajalik selleks, et laev paigal püsiks ja kuskile ei triiviks. Mitte üks meremees ei lahkuks sadamast ilma ankruta. Kuna Paulus oli üle elanud mitu laevahukku, teadis ta omast kogemusest, et meresõitjate elu sõltus tihti nende laeva ankrust (Apostlite teod 27:29, 39, 40; 2. Korintlastele 11:25). Esimesel sajandil polnud laevadel jõuseadmeid, mis võimaldanuks kaptenil laeva soovi kohaselt manööverdada. Kui aerudega juhitavad sõjalaevad välja arvata, sõltus meresõidukite liikumine peamiselt tuulest. Kui lained ähvardasid laeva kaljude otsa ajada, polnud kaptenil teha muud, kui ankur merre heita ja tormi möödumist oodata ning loota sellele, et ankur vaid mere põhjast lahti ei läheks. Seepärast võrdles Paulus kristlaste lootust ’hinge ankruga, mis on kindel ja tugev’ (Heebrealastele 6:19). Kui meid peaksid tabama vastupanutormid või muud katsumused, on meie imeline lootus otsekui ankur, mis aitab meil kui elavatel hingedel tasakaalu säilitada, et meie usulaev ei kalduks ohtlikule kahtlustemadalikule ega ärataganemise hukatuslike kaljude otsa (Heebrealastele 2:1, UT allmärkus; Juuda 8—13).

12. Kuidas me saame hoiduda loobumast Jehoovast?

¹² Paulus hoiatas heebrea kristlasi: ”Katsuge, vennad, et kellelgi teie seast ei oleks kuri uskmatu süda, mis loobub elavast Jumalast” (Heebrealastele 3:12). Kreekakeelses tekstis tähendab ”loobuma” sõna-sõnalt ’tagasi tõrjuma’, mis tähendab usust lahti ütlemist. Kuid me võime niisugust täielikku laevahukku vältida. Usk ja lootus aitavad meil kõige raevukamateski katsumustetormides Jehoova poole hoiduda (5. Moosese 4:4; 30:19, 20). Meie usk ei saa siis kunagi ärataganejate õpetuste tuultest aetud laeva sarnaseks (Efeslastele 4:13, 14). Ning ankrusarnase lootuse abil suudame elutormid üle elada ja Jehoova teenijateks jääda.

Sihtpunkti suunas edasi!

18. Mis aitab meil jääda vankumatuks mistahes usukatsetes, mis meid tulevikus tabada võivad?

¹⁸ Enne uude maailma jõudmist võidakse meie usk ja armastus tõsiselt läbi katsuda. Kuid Jehoova on andnud meile ankru, mis on ”kindel ja tugev” — see on meie imeline lootus (Heebrealastele 6:19; Roomlastele 15:4, 13). Kui meid tabab vastupanuraju või muud katsumused, võime jääda vankumatuks, kui lootus meid kindlalt ankrus hoiab. Ajal, mil üks torm on vaibumas ja uus pole veel alanud, tehkem kindel otsus tugevdada nii oma lootust kui ka usku.