Usk ajendab meid tegudele!

”Sa näed, et [Aabrahami] usk töötas ühes tema tegudega ja et tegudest sai usk täiuslikuks.” (JAKOOBUSE 2:22)

1., 2. Kuidas me toimime, kui meil on usku?

PALJUD ütlevad, et usuvad Jumalasse. Kuid üksnes väidetav usk on sama elutu kui laip. ”Usk, kui tal ei ole tegusid, on iseenesest surnud,” kirjutas jünger Jakoobus. Samuti märkis ta, et jumalakartlikul Aabrahamil oli usk, mis ”töötas ühes tema tegudega” (Jakoobuse 2:17, 22). Mida need sõnad meile tähendavad?

² Kui meie usk on tõeline, siis me mitte üksnes ei usu, mida me kristlikel koosolekutel kuuleme. Me ka tõendame oma usku, olles tegusad Jehoova tunnistajad. Jah, usk ergutab meid rakendama ellu Jumala Sõna ning ajendab meid tegudele.

Erapoolikus ja usk ei sobi kokku

3., 4. Kuidas peaks usk mõjutama seda, mismoodi me teisi kohtleme?

³ Kui meie usk Jumalasse ja Kristusesse on ehtne, siis me ei talita erapoolikult (Jakoobuse 2:1—4). Mõned neist, kellele Jakoobus kirjutas, ei ilmutanud tõelistelt kristlastelt nõutavat erapooletust (Roomlastele 2:11). Sellepärast ütleb Jakoobus: ”Meie au Issanda Jeesuse Kristuse usk olgu teil nõnda, et te ühest inimesest ei pea enam lugu kui teisest” (SP). Kui koosolekule tuli rikas uskmatu, kuldsõrmus sõrmes ja uhked rõivad seljas, ning ka uskmatu ”vaene räpases rüüs”, tulnuks neid mõlemaid hästi vastu võtta, kuid selle asemel pöörati erilist tähelepanu jõukatele. Neil paluti istuda ”mugavasse kohta”, uskmatuil vaestel aga kästi seista või istuda põrandal kellegi jalge ees.

⁴ Jehoova lasi Jeesusel Kristusel tuua end lunastusohvriks nii rikaste kui vaeste eest (2. Korintlastele 5:14). Kui me lipitseksime rikastega, ei ilmutaks me samasugust usku kui Kristus, kes ’sai vaeseks, et meie tema vaesusest saaksime rikkaks’ (2. Korintlastele 8:9). Ärgem kunagi austagem inimesi sellisel valel motiivil. Jumal ei ole erapoolik; kui meie seda oleksime, siis oleksime ”halbade juhtmõtetega kohtumõistjad” (Iiob 34:19). Soovist meeldida Jumalale ei taha me mingil juhul anda järele kiusatusele käituda erapoolikult või ’meelitada inimesi kasu pärast’ (Juuda 4, 16).

 5. Kelle on Jumal valinud saama ”rikkaiks usus” ning mida materiaalselt rikkad inimesed sageli teevad?

⁵ Jakoobus teeb selgeks, kes on tõeliselt rikkad, ning kutsub üles kõikidele inimestele erapooletult armastust osutama (Jakoobuse 2:5—9). ’Jumal on valinud vaesed saama rikkaiks usus ja kuningriigi pärijaiks.’ Nii see on, kuna tihtipeale osutavad vaesed inimesed heale sõnumile soodsamat vastukaja (1. Korintlastele 1:26—29). Rikkad kui klass rõhuvad kaasinimesi seoses võlgade, palkade ja seadusalaste toimingutega. Nad räägivad Kristusest halba ning kiusavad meid taga, sest me kanname tema nime. Kuid kuuletugem sellegipoolest otsusekindlalt ”kuninglikule käsule”, mis nõuab, et armastaksime ligimest — et osutaksime ühesugust armastust nii rikastele kui vaestele (3. Moosese 19:18; Matteuse 22:37—40). Kuna Jumal seda meilt nõuab, on erapoolik käitumine ’patu tegemine’.

’Halastus võidurõõmutseb kohtu üle’

 6. Miks võib öelda, et me oleksime seaduserikkujad, kui me ei osutaks teistele halastust?

⁶ Kui me halastamatult ilmutame erapoolikust, oleme seaduserikkujad (Jakoobuse 2:10—13). Käitudes valesti selles asjas, rikume kõiki Jumala seadusi. Iisraellased, kes ei rikkunud abielu, kuid varastasid, astusid üle Moosese Seadusest. Meie kui kristlaste üle mõistetakse kohut ”vabaduse käsu” ehk ”vaba rahva seaduse” (UM) alusel; see vaba rahvas on vaimne Iisrael, kellega on sõlmitud uus leping ja kellel selle lepingu seadus on südames (Jeremija 31:31—33).

 7. Miks neil, kes ilmutavad jätkuvalt erapoolikust, ei tasu oodata Jumalalt halastust?

⁷ Kui me väidame endil olevat usu, kuid ilmutame jätkuvalt erapoolikust, siis oleme ohtlikus olukorras. Nende üle, kel puudub armastus ja halastus, mõistetakse kohut halastuseta (Matteuse 7:1, 2). Jakoobus ütleb: ”Halastus võib võidurõõmutseda kohtu üle!” Kui laseme Jehoova pühal vaimul end juhtida ja osutame kõigis oma tegemistes halastust, ei mõisteta meid kohtumõistmise ajal süüdi. Meile halastatakse ning seega me saavutame võidu range õigluse ja ebasoodsa kohtuotsuse üle.

Usk sünnitab häid tegusid

 8. Millises olukorras on inimene, kes väidab endal olevat usu, kuid kellel pole tegusid?

⁸ Peale selle, et usk ajendab meid osutama armastust ja halastust, paneb ta meid tegema ka teisi häid tegusid (Jakoobuse 2:14—26). Mõistagi ei päästa meid vaid väidetav usk, millega ei kaasne tegusid. On tõsi, et me ei suuda õiglast seisundit Jumala ees Seaduse täitmisega ära teenida (Roomlastele 4:2—5). Jakoobus peab silmas tegusid, mida ei ajenda tegema mitte seadusekogu, vaid usk ja armastus. Kui meid ajendavad need omadused, siis ei piirdu me üksnes sellega, et soovime puudustkannatavale kaaskummardajale kõike head. Me anname riieteta või näljasele vennale või õele materiaalset abi. Jakoobus küsib: ’Kui keegi ütleb [puudustkannatavatele vendadele]: ”Minge rahuga, soojendage endid ja sööge kõhud täis!”, aga ei anna neile ihu tarbeid, mis on sellest kasu?’ Mitte vähimatki (Iiob 31:16—22). Säärane ”usk” on elutu!

 9. Mis näitab, et meil on usk?

⁹ Me võime küll Jumala rahvaga kuigipalju seltsida, kuid vaid südamest tulevad usuteod võivad tõestada meie väidet, et meil on usk. Tore, kui oleme kõrvale heitnud kolmainsuse õpetuse ja usume, et on olemas üks tõeline Jumal. Ometi pole uskumus veel sama mis usk. ”Kurjad vaimud usuvad” ja ”värisevad” hirmust, sest neid ootab ees häving. Kui meil tõesti on usk, siis ajendab see meid sellistele tegudele nagu hea sõnumi kuulutamine ning toidu ja kehakatte pakkumine puudustkannatavatele usukaaslastele. Jakoobus küsib: ”Kas tahad teada, oh tühine inimene [inimene, kes pole Jumalat täpselt tundma õppinud], et usk lahus tegudest on tõhutu?” Jah, usk nõuab tegusid.

10. Miks nimetatakse Aabrahami ”kõikide isaks, kes usuvad”?

¹⁰ Jumalakartliku patriarhi Aabrahami usk ajendas teda tegudele. Aabraham, ”kõikide isa, kes usuvad”, ’mõisteti õigeks tegudest, kui ta oma poja Iisaki viis ohvrialtarile’ (Roomlastele 4:11, 12; 1. Moosese 22:1—14). Mis siis, kui Aabrahamil poleks olnud usku sellesse, et Jumal suudab Iisaki üles äratada ja täita oma tõotuse tema kaudu tuleva seemne kohta? Siis poleks ta ealeski üritanud oma poega ohvriks tuua (Heebrealastele 11:19). Aabrahami sõnakuulelike tegude kaudu ”sai [tema] usk täiuslikuks”. Nõnda ”täitus Kiri [1. Moosese 15:6], mis ütleb: ”Aabraham uskus Jumalat ja see arvati temale õiguseks””. See, et Aabraham soostus Iisakit ohvriks tooma, kinnitas Jumala varasemaid sõnu, et Aabraham on õiglane. Usutegudega tõendas Aabraham oma armastust Jehoova vastu ja ta nimetati ”Jumala sõbraks”.

11. Milliseid tõendeid on Raahabi usu kohta?

¹¹ Aabrahami näide tõestab, et ”inimene mõistetakse õigeks tegudest ja mitte ükspäinis usust”. Sama pidas paika ka Jeerikost pärit hoora Raahabi puhul. Ta ’mõisteti õigeks tegudest, kui ta vastu võttis [Iisraeli] käskjalad ja nad ära saatis teist teed’, nõnda et nad pääsesid oma vaenlaste kaananlaste eest. Raahab pidas Jehoovat tõeliseks Jumalaks juba enne Iisraeli maakuulajatega kohtumist ning tema pärastised sõnad ja prostitutsiooni hülgamine tõendasid tema usku (Joosua 2:9—11; Heebrealastele 11:31). Toonud selle teise näite usust, mida kinnitavad teod, ütleb Jakoobus: ”Samuti nagu ihu ilma vaimuta on surnud, nõnda ka usk ilma tegudeta on surnud.” Surnud inimese kehas pole elujõudu ehk ”vaimu” ja ta ei saa mitte kui midagi teha. Üksnes väidetav usk on täpselt sama elutu ja kasutu kui surnukeha. Seevastu tõeline usk ajendab meid jumalakartlikult tegutsema.

Talitse oma keelt!

12. Mida peaksid kogudusevanemad koguduses tegema?

¹² Ka kõne- ja õpetusviisiga võime tõendada, et meil on usk, kuid siinjuures on vaja ilmutada enesevalitsemist (Jakoobuse 3:1—4). Kogudusevanemad kui koguduse õpetajad kannavad suurt vastutust ning neil tuleb Jumalale palju eest aru anda. Seetõttu peaksid nad alandlikult katsuma läbi oma ajendid ja pädevuse. Peale selle, et neil peab olema teadmisi ja oskusi, peavad nad ka olema mehed, kes väga armastavad Jumalat ja kaasusklikke (Roomlastele 12:3, 16; 1. Korintlastele 13:3, 4). Kogudusevanemate nõuanded peavad tuginema Pühakirjale. Kui kogudusevanem õpetaks valesti ning põhjustaks sellega teistele probleeme, mõistaks Jumal talle Kristuse kaudu ebasoodsa kohtuotsuse. Seetõttu peaksid kogudusevanemad olema alandlikud ja õpihimulised ning pidama ustavalt kinni Jumala Sõnast.

13. Miks me kõnes eksime?

¹³ Isegi hea õpetaja — tegelikult igaüks meist — ’eksib palju’ oma ebatäiuslikkuse tõttu. Kõnes eksimine on üks sagedasemaid ning potentsiaalselt kahjutoovamaid puudusi. Jakoobus ütleb: ”Kui keegi kõnes ei eksi, siis ta on täiuslik mees ja võib ka talitseda kogu ihu.” Erinevalt Jeesusest Kristusest ei suuda me oma keelt täiuslikult valitseda. Kui me seda suudaksime, siis suudaksime valitseda ka muid ihuliikmeid. Me ju saame valjaste ja suuliste abil juhtida hobust, samuti võib tüürimees väikese tüüri abil juhtida suurt kangeist tuultest aetavat laeva sinna, kuhu soovib.

14. Kuidas rõhutab Jakoobus, et keele talitsemiseks on tarvis pingutusi teha?

¹⁴ Me kõik peame ausalt tunnistama, et oma keele talitsemiseks on tarvis palju pingutada (Jakoobuse 3:5—12). Võrreldes hobusega, on valjad väikesed, võrreldes laevaga, on tilluke ka tüür. Keelgi on inimkehaga võrreldes pisike, aga ometi ”kiitleb suurist asjust”. Kuna Pühakiri näitab selgelt, et hooplemine ei meeldi Jumalale, otsigem tema abi sellest hoidumiseks (Laul 12:4, 5; 1. Korintlastele 4:7). Ohjeldagem oma keelt ka siis, kui keegi meid vihale ajab, pidades meeles, et metsa süütamiseks piisab vaid sädemest. Nagu Jakoobus näitab, ”on keel tuli”, mis võib tekitada hiigelkahju (Õpetussõnad 18:21). Eks ole taltsutamata keel lausa ”maailm täis ülekohut”! Selle jumalakartmatu maailma kõigi kurjuse ilmingutega on seotud talitsemata keel. See on süüdi sellistes kahjutoovates tegudes kui laimamine ja valede õpetamine (3. Moosese 19:16; 2. Peetruse 2:1). Kas pole sa nõus, et usk peaks ajendama meid oma keele talitsemise nimel kõvasti pingutama?

15. Millist kahju võib teha talitsemata keel?

¹⁵ Taltsutamata keel ”reostab” meid täielikult. Näiteks, kui me alailma valega vahele jääme, võime omandada valetaja maine. Aga mismoodi talitsemata keel ”süütab põlema eluratta”? Tehes elu nõiaringi sarnaseks. Üksainus talitsemata keel võib terves koguduses segadust tekitada. Jakoobus mainib ”Gehennat” (UM) ehk Hinnomi orgu. Muiste ohverdati seal lapsi, hiljem sai sellest paik, kuhu Jeruusalemma elanikud viskasid oma prügi, et see tules häviks (Jeremija 7:31). Seega on Gehenna hävingu sümbol. Võiks öelda, et Gehenna on andnud oma hävitava väe talitsemata keelele. Kui me ei taltsuta oma keelt, võime sattuda omaenda läidetud tulle (Matteuse 5:22). Teotavalt sõimlemise pärast võidakse meid kogudusest isegi välja heita (1. Korintlastele 5:11—13, UT).

16. Mida me peaksime tegema, pidades silmas, millist kahju võib teha taltsutamata keel?

¹⁶ Nagu sa ehk Jumala Sõna lugedes oled teada saanud, käskis Jehoova inimesel valitseda loomastiku üle (1. Moosese 1:28). Ja inimene on tõepoolest kodustanud kõiksuguseid olendeid. Näiteks jahipidamiseks on kasutatud dresseeritud pistrikke. Jakoobuse mainitud ”roomajate” hulgas võivad olla maod, keda maotaltsutajad allutavad oma tahtele (Laul 58:5, 6). Inimene võib taltsutada isegi vaalasid, oma keelt aga meie, patused inimesed, täielikult taltsutada ei suuda. Sellegipoolest me peaksime hoiduma sõimust, teravatest märkustest ja laimust. Talitsemata keel võib olla ohtlik, täis surmavat mürki (Roomlastele 3:13). Paraku pöörasid valeõpetajate keeled mõningad varakristlased Jumalast ära. Ärgem siis kunagi laskem end mürgitada ärataganejate mõtetel, avaldagu nad neid suusõnal või paberil (1. Timoteosele 1:18—20; 2. Peetruse 2:1—3).

17., 18. Millisele vastuolulisusele juhib tähelepanu Jakoobuse 3:9—12 ning mida me peaksime selles suhtes tegema?

¹⁷ Usk Jumalasse ja soov talle heameelt valmistada võib kaitsta meid ära taganemast ning hoida meie keelt kõnelemast vastuolulisi asju. Mõningate inimeste vastuolulistele sõnadele viidates ütleb Jakoobus, et keelega ”me täname Issandat ja Isa, ja sellega me sajatame inimesi, kes on loodud Jumala sarnaseiks” (1. Moosese 1:26). Jehoova on meie Isa, sest tema ”annab .. kõigile elu ja õhu ja kõik” (Apostlite teod 17:24, 25). Lisaks sellele on ta ka võitud kristlaste Isa vaimses mõttes. Me kõik oleme ”Jumala sarnased” oma vaimsete ja moraalsete omaduste poolest, mille hulka kuuluvad armastus, õiglus ja tarkus — omadused, mis eristavad meid loomadest. Kuidas me siis peaksime käituma, kui meil on usk Jehoovasse?

¹⁸ Kui me sajataksime inimesi, siis me õigupoolest sooviksime, et neid tabaks needus. Et me aga pole Jumala inspireeritud prohvetid, kes on volitatud kedagi needma, näitaks selline kõne meie viha ja me õnnistaksime Jumalat ilmaaegu. Ei ole sobilik, et ”tänu ja sajatus” lähtuvad samast suust (Luuka 6:27, 28; Roomlastele 12:14, 17—21; Juuda 9). Kuidas me küll patustaksime, kui me koosolekul laulaksime Jumalale kiitust ja hiljem räägiksime halba oma usukaaslastest! Magus ja mõru vesi ei saa välja keeda samast allikast. Nii nagu ’viigipuu ei või kanda õlimarju või viinapuu viigimarju’, ei või soolaallikas anda magusat vett. Midagi on vaimselt korrast ära, kui meie, kes peaksime rääkima häid asju, alatasa loobime sapiseid sõnu. Kui oleme langenud taolise harjumuse küüsi, siis palugem Jehoova käest abi, et sel kombel rääkimine lõpetada (Laul 39:2).

Ilmutagem oma tegudes tarkust, mis on ülalt

19. Millist mõju me võime teistele avaldada, kui juhindume taevasest tarkusest?

¹⁹ Me kõik vajame tarkust, et võiksime kõnelda ja toimida nõnda, nagu sobib neile, kel on usk (Jakoobuse 3:13—18). Kui meil on Jumala ees austust väljendav kartus, annab ta meile taevalikku tarkust, oskust kasutada oma teadmisi õigesti (Õpetussõnad 9:10; Heebrealastele 5:14). Tema Sõna õpetab meid ilmutama ”tarka tasadust”. Ning olles tasased, me edendame koguduses rahu (1. Korintlastele 8:1, 2). Kes kiitleb, et on kaasusklike suur õpetaja, ’valetab [kristliku] tõe vastu’, mis egotismi hukka mõistab (Galaatlastele 5:26). Sellise inimese ”tarkus” on ”maine”, see on omane Jumalast võõrdunud patustele inimestele. See on ka ”muldne” ehk lihaliku mõtteviisi vili. See on koguni ”kurjast vaimust pärit”, sest deemonid on uhked! (1. Timoteosele 3:6.) Ilmutagem siis oma tegemistes tarkust ja alandlikkust, et me kuidagi ei looks soodsat pinnast selliste ’halbade asjade’ nagu laimu ja erapoolikuse kasvuks.

20. Kuidas sa kirjeldaksid taevalikku tarkust?

²⁰ ”Tarkus, mis on ülalt on küll kõigepealt puhas”, see teeb meid puhtaks nii moraalselt kui vaimselt (2. Korintlastele 7:11). See on ”rahulik” ehk ajendab meid rahu taga nõudma (Heebrealastele 12:14). Taevane tarkus teeb meid ’leplikeks’, mitte aga dogmaatilisteks inimesteks, kellega on raske asju ajada (Filiplastele 4:5). Tarkus, mis on ülalt, on ”sõnakuulelik”, see ergutab kuuletuma Jumala õpetusele ning tegema koostööd Jehoova organisatsiooniga (Roomlastele 6:17). Tarkus, mis on ülalt, teeb meid ka halastavaks ja kaastundlikuks (Juuda 22, 23). Kuna ta on ”täis head vilja”, paneb ta meid mõtlema teiste peale ning peegeldama oma tegudes headust, õiglust ja tõde (Efeslastele 5:9). Ning rahusobitajatena saame tunda ka rõõmu ”õiguse viljast”, mis rahumeelses õhkkonnas lokkab.

21. Millistele tegudele peaks usk Jumalasse meid ajendama vastavalt tekstile Jakoobuse 2:1—3:18?

²¹ On selge, et usk ajendab meid tegudele. Usk teeb meid erapooletuks ja halastavaks ning agarateks heategijateks. Usk aitab meil talitseda oma keelt ning ilmutada tegudes taevalikku tarkust. Kuid see pole kõik, mida me Jakoobuse kirjast õppida võime. Jakoobus pakub veel teisigi nõuandeid, mis aitavad meil käituda nii, nagu sobib neile, kel on usk Jehoovasse.

Kuidas sa vastaksid?

◻ Miks on vale olla erapoolik?

◻ Milline seos on usu ja tegude vahel?

◻ Miks on väga oluline talitseda oma keelt?

◻ Milline on taevane tarkus?