Tasu, mida toob eakate vanemate austamine
KUNA siirad jumalakummardajad armastavad oma eakaid vanemaid, siis peavad nad nendest lugu, austavad neid ning hoolitsevad nende eest. See on nende jumalakummardamise üks osa. Piibel teatab: ”Õppigu [lapsed ja lapselapsed] esiti vagalt kohtlema oma majarahvast [”rakendama Jumalale andumust oma kodakonnas”, UM] ja tasuma, mis nad on võlgu oma vanemaile [”ja vanavanemaile”, UM]. Sest see on meelepärane Jumala ees” (1. Timoteosele 5:4, meie kursiiv). Kas me oleme siis noored või vanad, ikka on kohane, et me anname oma vanematele ja vanavanematele seda, ’mis me oleme võlgu’. Sel moel me näitame, kuidas me hindame nende armastust, nende rasket tööd ning seda, kuidas nad on nii paljude aastate vältel meie eest hoolitsenud. Me võlgneme vanematele ju oma elu!
Pane tähele, et tasuda oma vanemaile ja vanavanemaile seda, mis me oleme võlgu, on ”meelepärane Jumala ees”. See on seotud meie ”Jumalale andumusega”. Seepärast toob selle nõuande täitmine meile tasu, kuna me teame, et teeme seda, mis meeldib Jumalale. See täidab meid rõõmuga.
Teistele andmine toob rõõmu, iseäranis siis, kui me anname just neile, kes on ka meie vastu heldekäelised olnud (Apostlite teod 20:35). Kui tasutoov võib siis küll olla see, kui tegutseme kooskõlas Piibli põhimõttega: ”Valmista oma isale ja emale rõõmu, rõõmustagu see, kes sind sünnitas”! (Õpetussõnad 23:25, The New English Bible.)
Kuidas saame anda oma vanematele ja vanavanematele seda, mis me oleme võlgu? Kolmel viisil: materiaalselt, emotsionaalselt ja vaimselt. Iga andmine saab tasutud.
Materiaalne andmine
Need, kes teenivad Jumalat, teavad, et on tähtis oma lähedasi pereliikmeid materiaalselt toetada. Apostel Paulus manitses: ”Kui keegi enese omaste ja iseäranis kodakondsete eest ei kanna hoolt, see on usu ära salanud ja on pahem kui uskmatu” (1. Timoteosele 5:8).
Tunji ja Joy elavad Lääne-Aafrikas. Kuigi nad olid majanduslikult kehval järjel, kutsusid nad Joy elatanud vanemad enda juurde elama. Joy isa oli haige ja viimaks ta suri. Tunji meenutab: ”Kui taat suri, embas memm mu naist ja ütles: ”Sa tegid kõik, mis oli sinu võimuses. Sa ei pea end taadi surmas mingil juhul süüdlasena tundma.” Ehkki me tunneme taadist puudust, teame siiski, et olime talle ostnud parimaid ravimeid ning püüdsime alati tal aidata tunda end vajatuna; andsime oma parima, et toime tulla selle Jumala antud kohustusega. See tõi meile meelerahu.”
Muidugi pole mitte kõigil võimalik teisi materiaalselt aidata. Üks Nigeeriast pärit mees lausus: ”Kui inimene ei suuda ise enda eest hoolitseda, kuidas saab ta siis teise eest hoolitseda?” Paljudes maades võib olukord lähiaastatel veelgi hullemaks minna. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ennustuse kohaselt elavad Aafrikas pooled Sahara lõunaosa asukatest peagi täielikus vaesuses.
Kui ka sinul on majanduslikult kehvad olud, leiad ehk lohutust ühe vaese lese tõestisündinud loost. Kui Jeesus elas maa peal, nägi ta, kuidas see lesk tegi templi annetuskasti väikese annetuse. Ta pani sinna ainult ”kaks leptonit”. Ent tema olukorda teades Jeesus ütles: ”Tõesti ma ütlen teile, see vaene lesknaine pani rohkem kui kõik muud! Sest need kõik panid oma küllusest anni, kuid tema pani oma vaesusest kõik toiduse, mis tal oli!” (Luuka 21:1—4).
Kui ka meie anname vanemate ja vanavanemate eest materiaalselt hoolitsedes oma parima, siis ehkki seda võib olla vähe, paneb Jehoova seda tähele ja hindab seda. Ta ei oota, et me teeksime rohkem, kui oleme suutelised. Arvatavasti tunnevad meie vanemad ja vanavanemad nõndasama.
Emotsionaalne andmine
Vanemate ja vanavanemate eest hoolitsemine hõlmab midagi rohkemat kui vaid nende materiaalsete vajaduste eest hoolitsemist. Meil kõigil on ka emotsionaalsed vajadused. Igaühel meist, kaasa arvatud vanematel inimestel, on soov olla armastatud, soov tunda, et sind vajatakse, olla täisväärtuslik pereliige.
Keeniast pärit Mary on hoolitsenud oma elatanud ämma eest kolm aastat. Mary sõnab: ”Peale selle, et hoolitseme tema materiaalsete vajaduste eest, me ka räägime temaga alatihti. Ema ei suuda kodus eriti midagi teha, kuid me vestleme ja oleme nii saanud lähedasteks sõpradeks. Vahel me räägime Jumalast, vahel meie kunagise kodukandi inimestest. Kuigi emal on vanust juba üle 90 aasta, on tal väga hea mälu. Ta meenutab aega, mil ta oli veel väike tüdruk, päevi enne aastat 1914.”
Mary jätkab: ”Pole just kerge vanainimese eest hoolitseda, kuid selle eest, et ta on koos meiega, on meile mitmekordselt tasutud. Meie peres on rahu ja harmoonia. See, et mina temaga tegelen, on peres ka teistes andmise vaimu arendanud. Minu abikaasa peab minust rohkem lugu. Kui aga ema kuuleb kedagi minuga järsul toonil rääkivat, tõstab ta kohe minu kaitseks häält. Mitte keegi ei saa tema juuresolekul mulle midagi nähvata!”
Vaimne andmine
Samuti nagu materiaalne ja emotsionaalne andmine toob andjale tasu, nii toob seda ka vaimne andmine. Apostel Paulus kirjutas Rooma koguduse kristlastele: ”Ma igatsen teid näha, et võiksin jagada teile pisut vaimulikku annet teie kinnituseks; see on, et me teie juures üheskoos olles vastastikku ergutaksime üksteist ühise usu, teie ja minu oma läbi” (Roomlastele 1:11, 12).
Nõndasamuti ka siis, kui meil tuleb vaimselt anda eakamatele Jumala teenijatele, on julgustus tihti vastastikune. Nigeerias elav Osondu jutustab: ”Minu vanavanemate juures köidab mind eelkõige see, et nad võimaldavad mul heita pilgu möödanikku. Minu vanaisa pajatab särasilmil territooriumist, kus ta 50-ndatel ja 60-ndatel aastatel täisajalise teenijana töötas. Ta võrdleb praegust koguduse struktuuri tolleaegsega, kui temast sai tunnistaja. Need kogemused aitavad ka mind pioneerteenistuses.”
Kristlikus koguduses saavad ka teised vanematele inimestele anda. Varem mainitud Tunji selgitas seda, kuidas toimiti tema koguduses: ”Üks noor pioneervend, kellele määrati avalik kõne, võttis konspekti ja läks sellega taadi juurde, et seda koos ette valmistada. Ka ”Vahitorni”-uurimise juhataja tuli ja ütles taadile: ”Sina oled kogenud vend. Milles ma sinu arvates saaksin paraneda.” Taat andiski sellele kogudusevanemale paar mõistlikku soovitust. Vennad mainisid mõned korrad taadi nime koguduse palvetes. Tänu kõigele sellele tundis ta, et teda vajatakse.”
Hea käitumine tõmbab inimesi Jumala juurde
Vahetevahel me tõmbame inimesi sellega Jumala juurde, kui osutame oma vanematele ja vanavanematele austust. Apostel Peetrus kirjutas: ”Elada vooruslikku elu paganate keskel, et nad selles, mille pärast nad teist kui kurjategijaist paha räägivad, teie häid tegusid nähes annaksid Jumalale austust” (1. Peetruse 2:12).
Andrew, kristlik kogudusevanem Lääne-Aafrikast, reisis kaks korda nädalas 95 kilomeetrit, et hoolitseda oma haige isa eest, kes polnud usklik. Ta jutustab: ”Kui minust sai Jehoova tunnistaja, seisis isa sellele väga vastu. Ent nähes, kuidas ma tema eest haiguse ajal hoolitsen, õhutas ta mu nooremaid õdesid-vendi: ”Te peaksite samuti oma venna usu vastu võtma!” See ajendaski neid tegutsema ning nüüdseks on kõik minu isa üheksa last Jehoova tunnistajad.”
Eakate vanemate austamine ja nende eest hoolitsemine võib olla raske, eriti majandusliku kitsikuse ajal. Ent kui kristlased siiski püüavad seda teha, lõikavad nad sellest palju kasu. Eelkõige kogevad nad andmise rõõmu ning rahulolu, mis tuleneb teadmisest, et nad rõõmustavad Jehoova Jumalat, kes on ise ”kõikide Isa” (Efeslastele 4:6).
[Kast lk 6]
Jumala nõuanded neile, kelle eest hoolitsetakse, ja neile, kes ise teiste eest hoolitsevad
Ole julgustav: ”Igaüks meist taotlegu meelepärast ligimese heaks tema ülesehitamise jaoks” (Roomlastele 15:2, UT).
Ole kindel: ”Kui me teeme head, siis ärgem tüdigem,sest me saame omal ajal lõigata, kui me ei väsi” (Galaatlastele 6:9).
Ole alandlik: ’Ärge tehke midagi riiu ega tühja au pärast, vaid arvake alanduses üksteist ülemaks kui iseennast’ (Filiplastele 2:3).
Ole hea tegija: ”Ärgu ükski otsigu oma kasu, vaid teise kasu!” (1. Korintlastele 10:24).
Ole mõistlik: ”Teie mõistlikkus saagu teatavaks kõigile inimestele” (Filiplastele 4:5, UM).
Ole südamlik: ”Olge lahked üksteise vastu, südamlikud, andke andeks üksteisele” (Efeslastele 4:32).
[Pilt lk 7]
Nooremad kogudusevanemad saavad kogenumatelt abi