Meie suhteline allumine kõrgematele võimudele
„Teil inimestel on seega mõjuv põhjus olla alluvad.” — ROOMLASTELE 13:5, NW.
1. Millised rasked läbielamused said Jehoova tunnistajatele osaks kõrgemate natsivõimude käe läbi ja kas see tulenes ’kurja tegemisest’?
SEITSMENDAL jaanuaril 1940 hukati giljotiiniga Franz Reiter ja veel viis noort austerlast. Nad olid Bibelforscher, Jehoova tunnistajad, ja nad surid, kuna nad ei võinud oma südametunnistuse alusel võtta kätte relvi, võitlemaks Hitleri Reichi eest. Reiter oli üks tuhandete tunnistajate hulgast, kes oma usu pärast surid Teise maailmasõja ajal. Paljud teised olid vastupidavad pikkade aastate vältel koonduslaagrites. Kas nad kõik kannatasid kõrgemate natsivõimude „mõõga” läbi sellepärast, et ’tegid kurja’? (Roomlastele 13:4) Absoluutselt mitte! Pauluse edasised sõnad näitavad, et need kristlased kuuletusid Jumala käsule, mis on kirjas Roomlastele 13. peatükis, isegi kui nad kannatasid võimu käe läbi.
2. Milline on mõjuv põhjus olla alluvad kõrgematele võimudele?
2 Roomlastele 13:5 kirjutab apostel: „Teil inimestel on seega mõjuv põhjus olla alluvad mitte ainult selle viha pärast, vaid ka oma südametunnistuse pärast.” (NW) Eelnevalt Paulus ütles, et võimu „mõõga” kandmine andis mõistliku põhjuse olla sellele alluv. Nüüd annab ta veel kindlama põhjuse: südametunnistus. Me püüame teenida Jumalat „puhta südametunnistusega”. (2. Timoteosele 1:3) Piibel käsib meil olla alluvad kõrgematele võimudele, ja me kuuletume, kuna tahame teha seda, mis on õige Jumala silmis. (Heebrealastele 5:14) Tõepoolest, Piibli poolt õpetatud südametunnistus ajendab meid kuuletuma võimule isegi siis, kui läheduses pole ühtki inimest, kes kontrolliks meie tegevust. — Võrdle Koguja 10:20.
„Sellepärast makske ka makse”
3, 4. Milline maine on Jehoova tunnistajatel ja miks peaksid kristlased maksma makse?
3 Mõned aastad tagasi olid Nigeerias rahutused maksude maksmise pärast. Mitmed inimesed hukkusid, ja võimud kutsusid appi armee. Sõdurid sisenesid ühte kuningriigisaali, kus oli käimas koosolek, ja soovisid teada kogunemise põhjust. Saanud teada, et see on Jehoova tunnistajate piibliuurimise koosolek, käskis vastutav ohvitser sõduritel lahkuda, öeldes: „Jehoova tunnistajad ei ole maksude vastased ässitajad.”
4 Neil Nigeeria tunnistajatel oli maine, et nad elavad kooskõlas Pauluse sõnadega: „Sellepärast makske ka makse; sest nemad on Jumala [„avalikud”, NW] sulased, kes selleks peavad oma ametit.” (Roomlastele 13:6) Kui Jeesus andis reegli: „Andke siis keisrile, mis kuulub keisrile,” rääkis ta maksude maksmisest. (Matteuse 22:21) Ilmalikud võimud hoolitsevad teede, politsei kaitse, raamatukogude, transpordisüsteemide, koolide, postiteenistuse ja palju muu eest. Me kasutame tihti kõike seda. On väga õige, et peaksime tasuma selle eest oma maksudega.
„Tasuge kõigile, mis teie kohus on”
5. Mida tähendab väljend „tasuge kõigile, mis teie kohus on”?
5 Paulus jätkab: „Tasuge kõigile, mis teie kohus on: maksu, kellele maksu; tolliraha, kellele tolliraha; kartust, kellele kartust; au, kellele au tuleb anda!” (Roomlastele 13:7) Sõna „kõigile” käib iga ilmaliku võimu kohta, kes on Jumala avalik sulane. Pole olemas erandeid. Isegi kui elame poliitilise süsteemi võimu all, mis meile isiklikult ei meeldi, maksame me makse. Kui religioonid on meie elupiirkonnas maksudest vabastatud, võivad kogudused seda ära kasutada. Ja nagu teised kodanikud, võivad kristlased kasutada kõiki seaduslikke võimalusi oma maksude vähendamiseks. Kuid ükski kristlane ei tohiks ebaseaduslikult kõrvale hiilida maksude maksmisest. — Võrdle Matteuse 5:41; 17:24—27.
6, 7. Miks me peaksime maksma makse isegi siis, kui seda raha kasutatakse selleks, et finantseerida midagi, millega me nõus ei ole, või kui võim meid taga kiusab?
6 Oletagem, et mõni maks näib olevat ebaõige. Või kui osa maksurahast kasutatakse selleks, et finantseerida midagi, millega me nõus ei ole, nagu tasuta abordid, verepangad või programmid, mis on vastuolus meie neutraalsete vaadetega? Me siiski maksame kõik oma maksud. Võim ise on vastutav selle eest, kuidas ta kasutab maksuraha. Meie pole volitatud mõistma kohut võimu üle. Jumal on „ilmamaa kohtumõistja” ja omal ajal nõuab ta valitsustelt aru, kuidas nad on kasutanud oma võimu. (Laul 94:2; Jeremija 25:31) Kuni see toimub, maksame me oma makse.
7 Kuid mis siis, kui võim meid taga kiusab? Me ikkagi maksame makse nende igapäevaste teenuste eest, mida me kõik kasutame. San Francisco ajaleht Examiner kirjutas tunnistajate kohta, kes kannatavad tagakiusamise all ühel Aafrika maal: „Neid võib pidada näidiskodanikeks. Nad maksavad hoolsalt makse, hoolitsevad haigete eest, võitlevad kirjaoskamatusega.” Jah, need tagakiusatud tunnistajad maksid oma makse.
„Kartus” ja „au”
8. Mis on „kartus”, mida me osutame võimule?
8 Roomlastele 13:7 toodud „kartus” ei ole pelglik kartus, vaid hoopis lugupidamine ilmaliku võimu vastu, kartus rikkuda selle seadusi. Seda lugupidamist osutatakse antud positsiooni, mitte aga isiku pärast, kes on sellel positsioonil. Kui Piibel räägib prohvetlikult Rooma keisrist Tiberiusest, nimetab ta teda „üheks kõlvatuks”. (Taaniel 11:21) Kuid ta oli keiser ja sellepärast pidid kristlased osutama talle kartust ja au.
9. Millised on mõned viisid, kuidas me anname au inimlikele võimudele?
9 Au suhtes me järgime Jeesuse käsku mitte anda tiitleid, mis põhinevad religioossel positsioonil. (Matteuse 23:8—10) Aga kui on tegemist ilmalike võimudega, siis me pöördume rõõmuga nende poole kõigi nende austamiseks nõutavate tiitlitega. Paulus kasutas Rooma maavalitsejaga rääkimisel väljendit „Teie ekstsellents”. (Apostlite teod 26:25, NW) Taaniel ütles Nebukadnetsarile „mu isand”. (Taaniel 4:16) Tänapäeval võivad kristlased kasutada väljendeid „Teie kõrgeausus” ja „Teie majesteet”. Nad võivad püsti tõusta, kui kohtunik siseneb kohtusaali, või lugupidavalt kummarduda valitseja ees, kui see on kombeks.
Suhteline allumine
10. Kuidas näitas Jeesus, et sellel, mida inimvõim võib kristlaselt nõuda, on piirid?
10 Kui nüüd Jehoova tunnistajad on alluvad inimvõimule, siis miks Franz Reiter ja paljud teised nõnda kannatasid? Sest meie allumine on suhteline ja võim ei tunnusta alati, et sellel, mida nad võivad nõuda, on Piibli poolt kehtestatud piirid. Kui võim nõuab midagi sellist, mis on vastuolus õpetatud kristliku südametunnistusega, siis ületab see Jumala poolt seatud piiri. Jeesus tõi selle esile, kui ta ütles: „Andke . . . keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale!” (Matteuse 22:21) Kui keiser nõuab seda, mis kuulub Jumalale, peame tunnustama, et Jumala nõudmised on esikohal.
11. Milline laialt tunnustatud põhimõte näitab, et sellel, mida inimvõim võib nõuda, on olemas piirid?
11 Kas selline seisukoht on õõnestav või reetlik? Üldsegi mitte. Tegelikult on see selle põhimõtte laiendus, mida tunnustab enamik tsiviliseeritud rahvaid. Kedagi Peter von Hagenbachi süüdistati 15. sajandil terrorivalitsuse algatamises teatud Euroopa territooriumil, mille üle tal oli võim. Tema õigustus, et ta täitis ainult oma isanda, Burgundia hertsogi käske, lükati tagasi. Väidet, et julmustes süüdi olev isik ei ole vastutav, kui ta täidab kõrgema võimu käske, on peale seda esitatud mitmeid kordi — kõige märkimisväärsemalt natsikurjategijate poolt Nürnbergi Rahvusvahelise Kohtu ees. Tavaliselt on see väide tagasi lükatud. Rahvusvaheline Kohus ütles kohtuotsuses: „Üksikisikutel on rahvusvahelised kohustused, mis ületavad üksiku riigi poolt kehtestatud rahvuslikud kuuletumise kohustused.”
12. Millised on mõningad Pühakirja näited Jumala sulastest, kes keeldusid täitmast võimu kohatuid nõudmisi?
12 Jumala sulased on alati mõistnud, et on olemas piirid allumisel, mida nad südametunnistuse järgi võlgnevad kõrgematele võimudele. Umbes sellel ajal, kui Mooses sündis Egiptuses, käskis vaarao kahel heebrea ämmaemandal tappa kõik vastsündinud heebrea poisid. Kuid ämmaemandad jätsid lapsed ellu. Kas nad tegid valesti, et ei kuuletunud vaaraole? Ei teinud, sest nad järgisid Jumala antud südametunnistust, ja Jumal õnnistas neid selle eest. (2. Moosese 1:15—20) Kui Iisrael oli Babüloni vangipõlves, nõudis Nebukadnetsar, et tema ametnikud, kaasa arvatud heebrealased Sadrak, Meesak ja Abednego, kummardaksid ühe kuju ette, mille ta oli paigutanud Duura orgu. Kolm heebrealast keeldusid. Kas nad tegid valesti? Ei, sest kuninga käsu täitmine oleks tähendanud Jumala seaduse rikkumist. — 2. Moosese 20:4, 5; Taaniel 3:1—18.
’Jumalale kui valitsejale kuuletumine’
13. Millise eeskuju andsid algkristlased suhtelises kuulekuses kõrgematele võimudele?
13 Kui juudi võimud käskisid Peetrusel ja Johannesel lõpetada Jeesusest kuulutamise, vastasid nad samuti: „Kas on õige Jumala ees teid rohkem kuulata kui Jumalat? Otsustage ise.” (Apostlite teod 4:19; 5:29) Nad ei saanud vait olla. Ajakiri The Christian Century juhib tähelepanu ühele teisele seisukohale, mille algkristlased südametunnistusest lähtudes võtsid, kui ütleb: „Algkristlased ei teeninud sõjaväes. Roland Bainton mainib, et ’Uue Testamendi aegade lõpust kuni aastateni 170—180 m.a.j. ei ole mingeid tõendeid selle kohta, et ükski kristlane oleks teeninud armees’ (Christian Attitudes Toward War and Peace [Abingdon, 1960], leheküljed 67—68). . . . Swift ütleb, et Justinus Märter ’peab iseenesestmõistetavaks, et kristlased hoiduvad vägivaldsetest tegudest’.”
14, 15. Millised on mõningad Piibli põhimõtted, mis valitsesid algkristlaste seas seoses suhtelise kuulekusega inimvõimudele?
14 Miks algkristlased ei teeninud sõduritena? Kindlasti uuris igaüks neist hoolikalt Jumala Sõna ja seadusi ning tegi oma isikliku otsuse Piiblist õpetatud südametunnistuse põhjal. Nad olid erapooletud, mitte „maailma osa”, ning nende neutraalsus keelas neil asuda kellegi poolele selle maailma tülides. (Johannese 17:16, NW; 18:36) Peale selle kuulusid nad ju Jumalale. (2. Timoteosele 2:19) Elu ohverdamine riigi eest oleks tähendanud anda keisrile see, mis kuulub Jumalale. Lisaks olid nad armastuse sidemega ühendatud rahvusvahelise vennaskonna osa. (Johannese 13:34, 35; Koloslastele 3:14; 1. Peetruse 4:8; 5:9) Nad ei saanud puhta südametunnistusega võtta kätte relva, sest see tähendas võimalust tappa kaaskristlane.
15 Peale selle ei võinud kristlased osa võtta populaarsetest religioossetest kommetest, näiteks keisri kummardamisest. See viis selleni, et neid peeti „imelikuks ja ohtlikuks rahvaks ning ülejäänud elanikkond loomulikult kahtlustas neid”. (W. A. Smart, Still the Bible Speaks) Kuigi Paulus kirjutas, et kristlased peaksid ’andma kartust sellele, kes nõuab kartust’, ei unustanud nad oma suuremat kartust ehk lugupidamist Jehoova vastu. (Roomlastele 13:7, NW; Laul 86:11) Jeesus ise ütles: „Ärge kartke neid, kes ihu tapavad, aga hinge ei või tappa, vaid kartke ennemini teda, kes hinge ja ihu võib hukutada põrgus.” — Matteuse 10:28.
16. a) Millistes valdkondades peavad kristlased hoolega kaaluma oma suhtelist allumist kõrgematele võimudele? b) Mida näitab kirjutis kastis leheküljel 27?
16 Kristlastena me kohtame tänapäeval samasuguseid väljakutseid. Me ei tohi osa võtta mingist kaasaegsest ebajumalateenimise viisist — olgu see siis kummardamisakt mingi kuju või sümboli ees või pääste omistamine mingile inimesele või organisatsioonile. (1. Korintlastele 10:14; 1. Johannese 5:21) Sarnaselt algkristlastega ei või me minna kompromissile kristlikus erapooletuses. — Võrdle 2. Korintlastele 10:4.
„Tasadus ja sügav lugupidamine”
17. Millise nõuande andis Peetrus nendele, kes kannatavad südametunnistuse pärast?
17 Apostel Peetrus kirjutas meie südametunnistusega kooskõlas olevast hoiakust ja ütles: „See on arm [„meelepärane”, NW], kui keegi südametunnistuse pärast Jumala ees talub viletsusi, kannatades süütult.” (1. Peetruse 2:19) Jah, Jumalale on meelepärane see, kui kristlane vaatamata tagakiusamisele seisab kindlalt, ning lisakasuna saab kristlase usk tugevamaks ja puhtamaks. (Jakoobuse 1:2—4; 1. Peetruse 1:6, 7; 5:8—10) Peetrus kirjutas: „Kuigi te kannataksite õiguse pärast, siis olete ometi õndsad [„õnnelikud”, NW]. ’Ärge kartke nende hirmutamist ja ärge kohkuge’, vaid pühitsege Issandat Kristust oma südameis, olles alati valmis andma vastust igaühele, kes teilt nõuab seletust lootuse kohta, mis teis on. Aga vastake tasaduse ja kartusega [„sügava lugupidamisega”, NW].” (1. Peetruse 3:14—16) Tõepoolest kasulik nõuanne!
18, 19. Kuidas võib sügav lugupidamine ja mõistlikkus abiks olla, kui võim piirab meie kummardamise vabadust?
18 Kui tagakiusamine tuleneb sellest, et võim saab valesti aru kristlikust seisukohast või ristiusumaailma religioonijuhid räägivad võimule valet Jehoova tunnistajate kohta, siis tõsiasjade esitamine võimule võib tuua kaasa rõhumise vähenemise. Tasaduse ja sügava lugupidamisega kristlane ei astu füüsilisse võitlusse tagakiusajate vastu. Kuid ta siiski kasutab kõiki võimalikke seaduslikke teid oma usu kaitsmiseks. Siis ta jätab kõik Jehoova kätesse. — Filiplastele 1:7, NW; Koloslastele 4:5, 6.
19 Samuti juhib sügav lugupidamine kristlast kuuletuma võimule, niipalju kui see on võimalik ilma südametunnistust kahjustamata. Näiteks, kui koguduse koosolekud keelustatakse, leiavad kristlased mingi vähem tähelepanu äratava viisi, et saada jätkuvalt toitu Jehoova laualt. Kõigekõrgem Võim Jehoova Jumal räägib meile Pauluse kaudu: „Pidagem üksteist silmas õhutamiseks armastusele ja headele tegudele. Ning ärgem jätkem maha oma koguduse kooskäimisi, nõnda nagu mõnel on kombeks.” (Heebrealastele 10:24, 25) Selliseid kogunemisi on võimalik siiski pidada ettevaatlikult. Isegi siis, kui kohal on vähe rahvast, võime olla kindlad, et Jehoova õnnistab selliseid korraldusi. — Võrdle Matteuse 18:20.
20. Kui keelustatakse hea sõnumi avalik kuulutamine, siis kuidas võivad kristlased sellises olukorras käituda?
20 Samuti on mõned võimud keelanud hea sõnumi avaliku kuulutamise. Nende võimude all elavad kristlased tuletavad meelde seda, mida Kõigekõrgem Võim ütles Jeesuse enda kaudu: „Kõigile rahvaile peab enne kuulutatama evangeeliumi [„head sõnumit”, NW].” (Markuse 13:10) Sellepärast nad kuuletuvad Kõigekõrgemale Võimule, maksku see neile mis maksab. Kus oli võimalik, kuulutasid apostlid avalikult ja majast majja, kuid on ka teisi viise inimesteni jõudmiseks, nagu näiteks eraviisiliselt tunnistamine. (Johannese 4:7—15; Apostlite teod 5:42; 20:20) Tihti ei takista võimud sellist kuulutamistööd, mis toimub ainult Piibli abil — mis rõhutab seda, et kõigil tunnistajatel on tarvis olla hästi ette valmistatud Pühakirja alusel veenvalt vestlemiseks. (Võrdle Apostlite teod 17:2, 17, NW.) Olles julged, kuid lugupidavad, võivad kristlased tihti leida tee, kuidas kuuletuda Jehoovale ilma kõrgemate võimude viha äratamata. — Tiitusele 3:1, 2.
21. Millise tee peavad kristlased valima, kui keiser järeleandmatult jätkab tagakiusamist?
21 Kuid vahel võim jätkab järeleandmatult kristlaste tagakiusamist. Siis võime vaid vastu pidada, tehes puhta südametunnistusega seda, mis on õige. Noor Franz Reiter pidi tegema valiku: kas minna kompromissile oma usu suhtes või surra. Kuna ta ei saanud lakata Jumalat kummardamast, läks ta julgelt surma. Surma eelõhtul kirjutas Franz oma emale: „Homme hommikul mind hukatakse. Kuid mul on jõud Jumalalt, sama jõud, mis on olnud kõigi tõeliste kristlastega möödunud aegadel . . . Kui sa püsid kindlana kuni surmani, siis me kohtume jälle ülestõusmises.”
22. Milline lootus meil on ja kuidas me peame selle ajani tegutsema?
22 Tuleb päev, mil kogu inimkond on ainult ühe seaduse all, Jehoova Jumala seaduse all. Selle ajani me peame puhta südametunnistusega käima Jumala korralduse järgi ja säilitama suhtelise allumise kõrgematele võimudele, kuuletudes samal ajal kõigis asjus meie Suveräänsele Issandale Jehoovale. — Filiplastele 4:5—7.
Kas sa mäletad?
◻ Milline on mõjuv põhjus olla alluv kõrgematele võimudele?
◻ Miks me ei peaks kõhklema maksta keisri poolt määratud makse?
◻ Millist austust me võiksime võimule osutada?
◻ Miks meie allumine keisrile on ainult suhteline?
◻ Kuidas me peame reageerima siis, kui meid kiusatakse taga, kuna keiser nõuab seda, mis kuulub Jumalale?
[Kast lk 27]
Lugupidamine, mitte kummardamine
Ühel hommikul koolitunni ajal pani Terra, noor Kanada Jehoova tunnistaja, tähele, et õpetaja kutsus ühe tema kaasõpilase hetkeks klassiruumist välja. Natuke aega peale seda palus õpetaja vaikselt teda kaasa tulla direktori kabinetti.
Kui nad sinna jõudsid, märkas Terra direktori lauale laotatud Kanada lippu. Õpetaja käskis Terral sülitada lipule! Ta ütles, et kuna Terra ei laulnud riigihümni ega tervitanud lippu, siis ei ole mingit põhjust keelduda millegi sellise tegemisest. Terra keeldus, selgitades, et kuigi Jehoova tunnistajad ei kummarda lippu, osutavad nad sellele siiski lugupidamist.
Jõudnud tagasi klassiruumi, teatas õpetaja, et ta oli äsja teinud ühe katse. Ta oli viinud eraldi kaks õpilast direktori kabinetti ja käskinud neil sülitada lipule. Esimene võttis osa patriootlikest tseremooniatest, kuid ta sülitas lipule, kui õpetaja tal seda teha käskis. Kuid Terra vastupidiselt sellele ei laulnud hümni ega tervitanud lippu; sellele vaatamata ta keeldus sellisest lipu teotamisest. Õpetaja rõhutas, et Terra oli see, kes osutas õiget lugupidamist. — 1990 Yearbook of Jehovah’s Witnesses.
[Piltide allikaviited lk 23]
French Embassy Press & Information Division
USSR Mission to the UN