Jäägu teie vennaarmastus püsima!

”Vendade armastus jäägu püsima!” (HEEBREALASTELE 13:1)

 1. Mida sa teeksid, et hoida külmal õhtul kaminas tuld põlemas, ning milline sarnane kohustus on meil kõigil?

VÄLJAS on lausa ohtlikult külm ning temperatuur järjest langeb. Sinu kodus on ainsaks soojusallikaks kaminas praksuv tuli. Elu sõltub sellest, kas sa suudad seda põlemas hoida. Kas sa lihtsalt istud ja vaatad, kuidas leegid kustuvad ning hõõguvad söed tuhmiks ja elutuks tuhaks muutuvad? Kindlasti mitte. Sa lisad väsimatult küttematerjali, et tuli ainult ära ei kustuks. Ühes mõttes on meil igaühel teha samalaadne töö: hoida põlemas kaugelt tähtsamat ”tuld”, tuld, mis peaks põlema meie südames — armastust.

 2. a) Mille põhjal võib öelda, et armastus on neil viimseil päevil jahenenud? b) Kui tähtsaks peavad tõelised kristlased armastust?

² Me elame ajal, mille kohta Jeesus kaua aega tagasi ennustas, et kõikjal maailmas jaheneb nimikristlaste seas armastus (Matteuse 24:12). Jeesus rääkis kõige tähtsamast armastusest, armastusest Jehoova Jumala ja tema Sõna Piibli vastu. Kuid ka muud liiki armastust kohtab üha vähem. Piibel ennustas, et ”viimseil päevil” on paljud inimesed ”ilma loomupärase kiindumuseta” (UM) (2. Timoteosele 3:1—5). Kui hästi see küll paika peab! Perekond peaks olema varjupaik, kust võib leida loomupärast kiindumust, kuid isegi seal on saanud tavaliseks sõim ja vägivald, mis on vahel lausa hirmuäratavalt jõhker. Ent kristlastel on kästud ka selles südametus õhkkonnas üksteist armastada, ja mitte üksnes armastada, vaid armastada ennastsalgavalt ning seada teiste huvid enese omadest ettepoole. Taoline armastus peab olema sedavõrd ilmne, et kõik seda näha võivad — see peab olema tõelise kristliku koguduse tundemärk (Johannese 13:34, 35).

 3. Mis on vennaarmastus ja mida mõeldakse sellega, et see peab jääma püsima?

³ Jumal inspireeris apostel Paulust ütlema: ”Vendade armastus jäägu püsima!” (Heebrealastele 13:1). Vastavalt ühele teosele viitab siin ”vendade armastuseks” tõlgitud kreekakeelne sõna (phi·la·del·phiʹa) ”südamlikule armastusele, lahkuse osutamisele, osavõtlikkusele, abistamisele”. Mida Paulus mõtles, kui ta ütles, et see armastus peab jääma püsima? ”See ei tohi ealeski maha jahtuda,” öeldakse sellessamas teoses. Seega ei piisa üksnes sellest, et me oleme oma vendadesse kiindunud, vaid me peame seda ka välja näitama. Lisaks sellele peame muutma oma armastuse püsivaks, laskmata sel ealeski maha jahtuda. Kas see on raske? On küll, kuid Jehoova vaim võib aidata meil arendada ja säilitada vennalikku kiindumust. Vaadelgem kolme moodust, kuidas hoida seda meie südameis põlevat armastuse tuld leegitsemas.

Ole kaastundlik

 4. Mis on kaastunne?

⁴ Kui sa tahad oma kristlikke vendi ja õdesid rohkem armastada, on sul kõigepealt ehk tarvis neile kaasa tunda, olla nende katsumustes ja raskustes nende vastu empaatiline. Just seda apostel Peetrus soovitaski, kui ta kirjutas: ”Olge kõik üksmeelsed, kaastundlikud, vennaarmastajad, halastajad, alandlikud!” (1. Peetruse 3:8). Siin kasutatud kreeka sõna, mis on tõlgitud ’olge kaastundlikud’, viitab ”koos kannatamisele”. Üks piibliaegse kreeka keele õpetlane ütleb selle sõna kohta nii: ”See kirjeldab meeleseisundit, mis ilmneb siis, kui me süveneme teise inimese tunnetesse, just nagu oleks tegemist meie enda tunnetega.” Selleks on tarvis empaatiat. Kord ütles üks Jehoova eakas ustav sulane: ”Empaatia tähendab seda, et ma tunnen enda südames sinu valu.”

 5. Kust me teame, et Jehoova on kaastundlik?

⁵ Kas Jehoova ilmutab sellist kaastunnet? Kindlasti! Me võime näiteks lugeda seoses tema rahva Iisraeli kannatustega: ”Kõige nende ahastuse sees oli temal (Jehoval) kitsas käes” (Jesaja 63:9, Piibli Raamat, 1945). Jehoova mitte üksnes ei näinud, kuidas tema rahvas kannatas, vaid ka tundis talle kaasa. Tema tunnete sügavust näitavad ilmekalt tema sõnad oma rahvale, mis on kirjas tekstis Sakarja 2:12: ”Kes puudutab teid, see puudutab minu silmatera.” (UM)a Üks kommentaator ütleb selle salmi kohta: ”Silm on inimese keerukamaid ja õrnemaid organeid ning silmaava — ava, mille kaudu taevane valgus jõuab nägemiselundisse — on selle organi kõige tundlikum ja ka kõige tähtsam komponent. Miski ei kujutaks paremini äärmiselt hella hoolitsust, millega Jehoova suhtub oma armastatutesse.”

 6. Kuidas on Jeesus Kristus näidanud, et ta tunneb inimestele kaasa?

⁶ Ka Jeesus on alati väga kaastundlik olnud. Tal hakkas korduvalt ”hale meel”, kui ta nägi haigete ja vaevatud kaasinimeste täbarat olukorda (Markuse 1:41; 6:34). Ta andis teada, et kui keegi kohtleb tema võitud järelkäijaid lahkusetult, on tal tunne, nagu koheldaks nii teda ennast (Matteuse 25:41—46). Ja praegu, mil ta teenib meie taevase ”ülempreestrina”, on tal ”kaastundmust meie nõtrustega” (Heebrealastele 4:15).

 7. Kuidas võib kaastunne aidata meid siis, kui mõni vend või õde meid ärritab?

⁷ Tal on ”kaastundmust meie nõtrustega”. Kas pole lohutav mõte? Kindlasti tahame ka meie siis üksteisesse samamoodi suhtuda. Muidugi mõista on märksa kergem teistes vigu otsida (Matteuse 7:3—5). Ent miks mitte proovida seda järgmisel korral, kui mõni vend või õde sind ärritab! Sea end selle inimese olukorda, kujuta ette, et sul on samasugune minevik, isiksus ja samad puudused, millega pead võitlema. Kas sa võid kindel olla, et sinagi samu või ehk rängemaidki vigu ei teeks? Selle asemel et oodata teistelt liiga palju, peaksime olema nende vastu kaastundlikud, kuna see aitab meil olla mõistlikud, just nagu seda on Jehoova, kellel ”on meeles, et oleme põrm” (Laul 103:14; Jakoobuse 3:17). Tema teab meie piire. Iial ei oota ta meilt rohkem, kui me mõistlikkuse piires teha suudame. (Võrdle 1. Kuningate 19:5—7.) Olgem siis kõik üksteise vastu sama kaastundlikud.

 8. Mida me peaksime tegema, kui meie vend või õde on raskustesse sattunud?

⁸ Paulus kirjutas, et kogudus on otsekui ihu, mille erinevad liikmed peavad omavahel koostööd tegema. Ta lisas: ”Kui liige kannatab, siis kannatavad teisedki liikmed ühes temaga” (1. Korintlastele 12:12—26). Me peame kannatama ühes nendega ehk tundma kaasa nendele, kellele saavad osaks rängad katsumused. Esmajoones teevad seda kogudusevanemad. Samuti kirjutas Paulus: ”Kes on nõder, ja mina ei oleks nõder? Keda pahandatakse, ja mu süda ei hakkaks põlema?” (2. Korintlastele 11:29, Suur Piibel). Kogudusevanemad ja reisivad ülevaatajad jäljendavad selles suhtes Paulust. Nad püüavad väljendada kaastunnet oma kõnedes, karjasetöös ja ka õigusküsimusi arutades. Paulus soovitas: ”Nutke nutjatega!” (Roomlastele 12:15). Kui lambad tajuvad, et karjased tunnevad neile tõepoolest kaasa, suhtuvad mõistvalt nende puudustesse ja osavõtlikult nende raskustesse, võtavad nad üldjuhul kergemini vastu nõu, suunamist ja distsiplineerimist. Nad käivad usinalt koosolekutel, kuna on kindlad, et leiavad sealt ”hingamise oma hingedele” (Matteuse 11:29).

Osuta hindamist

 9. Millest ilmneb see, et Jehoova hindab meie häid külgi?

⁹ Teine moodus vennaarmastust leegitsemas hoida on näidata üles hindamist. Et teisi hinnata, peame pöörama tähelepanu nende headele omadustele ja pingutustele ning neid väärtuslikuks pidama. Nii tehes me jäljendame Jehoovat (Efeslastele 5:1). Iga päev andestab ta meile palju pisipatte. Kui me siiralt kahetseme, andestab ta isegi rängad patud. Ja kui ta on need kord andestanud, ei tuleta ta neid enam meelde (Hesekiel 33:14—16). Laulik küsis: ”Kui sina, Jehoova, hoiaksid meeles kõik pahateod, kes siis, Issand, püsiks?” (Laul 130:3). Jehoova keskendub heale, mida me teda teenides teeme (Heebrealastele 6:10).

10. a) Millist ohtu kätkeb endas see, kui abikaasad enam teineteist ei hinda? b) Mida tuleks teha, kui hindamine abikaasa vastu hakkab kaduma?

¹⁰ Eriti tähtis on järgida tema eeskuju perekonnas. Kui lapsevanemad näitavad, et nad teineteist hindavad, annavad nad sellega tervele perele head eeskuju. Kuna praegusajal suhtutakse abielusse väga kergekäeliselt, võime kergesti lakata hindamast oma abikaasat, võimendada tema vigu ja jätta tähelepanuta tema head omadused. Taoline negatiivne mõtteviis õõnestab abielu ja teeb sellest rõõmutu koorma. Kui sa oled hakanud kaotama hindamist oma abikaasa vastu, küsi endalt, kas tal tõesti pole häid omadusi. Meenuta, miks sa temasse armusid ja temaga abiellusid. Kas need põhjused armastada seda ainulaadset isikut on tõepoolest haihtunud? Kindlasti mitte. Tee siis pingutusi, et hinnata oma abikaasa häid külgi ja väljendada hindamist ka sõnades (Õpetussõnad 31:28).

11. Millest tuleb hoiduda, et abikaasadevaheline armastus oleks silmakirjatsematu?

¹¹ Samuti aitab hindamine abikaasadel teineteist silmakirjatsematult armastada. (Võrdle 2. Korintlastele 6:6; 1. Peetruse 1:22.) Silmakirjatsematu armastus, mida tugevdab südamesttulev hindamine, ei jäta ruumi karmusele omavahel olles, haavavatele ja alandavatele sõnadele, külmusele, mille puhul võib mööduda mitu päeva, ilma et räägitaks teineteisega lahkelt või viisakalt, ega muidugi mõista füüsilisele vägivallale (Efeslastele 5:28, 29). Abielumees ja -naine, kes teineteist tõepoolest hindavad, ka austavad teineteist. Nad ei tee seda üksnes seltskonnas, vaid alati, kui nad on Jehoova nägemisulatuses ehk teisisõnu kogu aeg (Õpetussõnad 5:21).

12. Miks peaksid vanemad oma lastele kinnitama, et nad hindavad head, mis neis on?

¹² Ka lapsed peavad tundma, et neid hinnatakse. See ei tähenda seda, et vanemad peavad külvama lapsed üle tühiste meelitustega, ent nad peaksid avaldama neile tunnustust nende kiiduväärt omaduste ja tubliduse eest. Meenuta, millist eeskuju andis Jehoova, kui ta avaldas heakskiitu Jeesusele (Markuse 1:11). Meenuta ka Jeesuse kui tähendamissõnas mainitud ”isanda” eeskuju. Ta kiitis kaht ’head ja ustavat sulast’ võrdselt, ehkki nad erinesid selle poolest, kui palju nad olid saanud ja mida nad korda saatsid (Matteuse 25:20—23; võrdle Matteuse 13:23). Sarnaselt sellega leiavad targad lapsevanemad võimalusi kinnitada igale lapsele, et nad hindavad tema ainulaadseid omadusi, võimeid ja saavutusi. Samal ajal on nad hoolsad, et nad ei pööraks saavutustele nii palju tähelepanu, et lapsed kogu aeg esineda tahaksid. Nad ei taha, et nende lapsed kasvaksid üles õhkkonnas, mis ärritab või muudab araks (Efeslastele 6:4; Koloslastele 3:21).

13. Kes eelkõige kõigi koguduseliikmete vastu hindamist ilmutavad?

¹³ Kristlikus koguduses ilmutavad eelkõige kogudusevanemad ja reisivad ülevaatajad hindamist Jumala karja iga üksikliikme vastu. Kuna neil lasub ka vastutusrikas ülesanne eksinuid õiglaselt distsiplineerida ja tasaduse vaimus parandada ning anda jõulist nõu nendele, kes seda vajavad, ei ole nende amet kaugeltki kerge. Kuidas nad neid erisuguseid ülesandeid täites tasakaalu säilitavad? (Galaatlastele 6:1; 2. Timoteosele 3:16.)

14., 15. a) Kuidas näitas Paulus, et ta suhtub jõulise nõu andmisse tasakaalukalt? b) Kuidas saavad kristlikud ülevaatajad hoida tasakaalus vajadust parandada ja vajadust kiita? Selgita näitlikult.

¹⁴ Suureks abiks on Pauluse eeskuju. Paulus oli silmapaistev õpetaja, kogudusevanem ja karjane. Tal tuli teha tegemist kogudustega, keda vaevasid tõsiseid probleemid, ja vajaduse korral ei hoidunud ta pelglikult jõulist nõu andmast (2. Korintlastele 7:8—11). Pauluse teenistust vaadeldes näeme, et ta ei noominud liiga palju; ta tegi seda üksnes siis, kui olukord seda nõudis või kui sellest abi oli. Nii tehes peegeldas ta Jumala tarkust.

¹⁵ Kui me võrdleme kogudusevanema teenistust muusikapalaga, siis noomimine ja manitsemine on justkui üks sobiv noot selles palas. See sobib oma kohale (Luuka 17:3; 2. Timoteosele 4:2). Kujuta aga ette, et terve muusikapala koosneb ainuüksi sellest üha uuesti korduvast noodist. Peagi hakkaksid su kõrvad pilli lööma. Nii püüavad ka kristlikud kogudusevanemad täiustada ja mitmekesistada oma õpetamiskunsti. Nad ei käsitle üksnes probleeme. Tervikuna kõlab nende õpetus pigem positiivselt. Jeesuse Kristuse sarnaselt püüavad armastavad kogudusevanemad leida eelkõige head, mille eest kiita, mitte puudusi, mille pärast kritiseerida. Nad hindavad kaaskristlaste vaevanägemist. Nad on kindlad, et kokkuvõttes püüab igaüks Jehoova teenistuses oma parima teha. Ja vanemad on varmad väljendama taolisi tundeid ka sõnades. (Võrdle 2. Tessalooniklastele 3:4, UT.)

16. Millist mõju avaldas Pauluse hindav ja empaatiline suhtumine tema kaaskristlastele?

¹⁶ Kahtlemata tajus enamik kristlasi, keda Paulus teenis, et ta neid hindab ja neile kaasa tunneb. Kust me seda teame? Pane tähele, kuidas nad temasse suhtusid. Nad ei kartnud teda, kuigi tal oli suur autoriteet. Teda armastati ja ta oli kergesti ligipääsetav. Näiteks, kui ta end ühest paikkonnast minema asutas, siis kogudusevanemad ”hakkasid [tal] ümber kaela ja andsid temale suud” (Apostlite teod 20:17, 37). Kui tänulikud peaksid küll kogudusevanemad, ja tegelikult me kõik, olema, et Paulus meile nii head eeskuju andis! Näidakem siis üksteise vastu üles hindamist.

Osuta heldust

17. Milliseid häid tulemusi annavad lahked teod koguduses?

¹⁷ Üks võimsamaid vennaarmastuse lõkkelepuhujaid on lihtne lahkuse osutamine. Nagu Jeesus ütles, ”õndsam on anda kui võtta” (Apostlite teod 20:35). Kas me siis anname vaimselt või materiaalselt, anname oma aega või jõudu, ei tee me sellega õnnelikuks mitte üksnes teisi, vaid ka iseennast. Koguduses on lahkus lausa nakkav. Üks lahke tegu kutsub esile teisi sarnaseid tegusid. Vennaarmastus hakkab kiiresti õitsema! (Luuka 6:38.)

18. Mida tähendab Miika 6:8 kasutatud sõna ”heldus”?

¹⁸ Jehoova õhutas oma rahvast Iisraeli lahkust osutama. Miika 6:8 öeldakse: ”Tema on andnud sulle teada, inimene, mis hea on! Ja mida nõuab Jehoova sinult muud kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid osadust [”heldust”, SP] ja käiksid hoolsasti ühes oma Jumalaga?” Mida tähendab ’armastada heldust’? Heebreakeelset sõna (ḥeʹsed), mille tõlkevasteks on siin ”heldus”, on tõlgitud ka sõnaga ”armulikkus”. Vastavalt teosele ”The Soncino Books of the Bible” väljendab see heebreakeelne sõna suuremat aktiivsust kui abstraktne sõna armulikkus. See viitab ”tegudes avalduvale armulikkusele”, isiklikule helduse osutamisele, kusjuures seda mitte üksnes vaeste ja puudusekannatajate, vaid kõigi kaasinimeste vastu. Seepärast ütleb üks teine õpetlane, et ḥeʹsed on ”armastus, mis avaldub tegudes”.

19. a) Kuidas me saame teistele koguduseliikmetele heldust osutades initsiatiivi ilmutada? b) Too näide selle kohta, kuidas on sinule vennaarmastust osutatud.

¹⁹ Meie vennaarmastus ei ole pelgalt teooria ega üksnes midagi abstraktset. See on täiesti reaalne. Seepärast otsi võimalusi, kuidas oma vendadele ja õdedele lahkust osutada. Ole kui Jeesus, kes ei jäänud alati lihtsalt ootama, et inimesed tuleksid temalt abi paluma, vaid kes sageli ise initsiatiivi ilmutas (Luuka 7:12—16). Mõtle eelkõige neile, kes kõige enam abi vajavad. Kas on vaja külastada kedagi eakat või põdurat või aidata tal ehk asju ajada? Või vajab mõni ’vaenelaps’ sinu aega ja tähelepanu? Kas vajab keegi masendunu kuuljat kõrva või mõnd lohutavat sõna? Võtkem võimaluse korral aega, et sel viisil lahkust osutada (Iiob 29:12; 1. Tessalooniklastele 5:14; Jakoobuse 1:27). Ära ealeski unusta, et ebatäiuslikest inimestest koosnevas koguduses on üks tähtsamaid lahkeid tegusid andestamine — heldelt vimmapidamisest loobumine —, ja seda ka juhul, kui olekski põhjust kaebuseks (Koloslastele 3:13). Valmisolek andestada aitab hoida kogudust priina lõhedest, salavihast ja vaenust, mis märgade tekkide sarnaselt vennaarmastuse leegid kustutavad.

20. Kuidas me kõik end pidevalt läbi uurima peaksime?

²⁰ Hoidkem kõik otsusekindlalt oma südames leegitsemas seda eluliselt tähtsat armastusetuld. Uurigem end pidevalt. Kas me oleme teiste vastu kaastundlikud? Kas me näitame, et hindame teisi? Kas me osutame teistele lahkust? Kui me seda teeme, soojendavad armastuseleegid üha meie vennaskonda, ükskõik kui läbilõikavalt külmaks ja tundetuks see maailm ka ei muutuks. Tehkem kõik, et ’vennaarmastus jääks püsima’ nüüd ja igaveseks! (Heebrealastele 13:1.)

[Allmärkus]

Mis sa arvad?

◻ Mis on vennaarmastus ja miks see peaks püsima jääma?

◻ Kuidas aitab kaastunne vennaarmastust säilitada?

◻ Kui tähtis on vennaarmastuses hindamist osutada?

◻ Miks me võime öelda, et heateod panevad kristlikus koguduses vennaarmastuse õitsema?

[Kast lk 16]

Armastus väljendub tegudes

Mõned aastad tagasi suhtus üks mees, kes oli Jehoova tunnistajatega mõnda aega Piiblit uurinud, veidi skeptiliselt vennaarmastusse. Ta oli küll kursis Jeesuse sõnadega: ”Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!” (Johannese 13:35). Ometi ei suutnud ta seda uskuda. Ühel päeval sai ta aga näha, et kristlik armastus väljendub tegudes.

Ehkki see mees sai liikuda vaid ratastoolis, võttis ta ette pika reisi. Iisraelis Bethlehemis läks ta koguduse koosolekule. Seal kutsus üks araabia päritolu tunnistaja üht Jehoova tunnistajast turisti tungivalt enda juurde öömajale; samuti kutsus ta enda juurde selle piibliõpilase. Enne magamaminekut küsis piibliõpilane võõrustajalt luba minna hommikul verandale päikesetõusu vaatama. Tema võõrustaja keelas teda karmilt. Järgmisel päeval ta selgitas, miks. Tõlgi abil ütles ta, et kui tema naabrid saaksid teada, et tema juures käisid juudi päritolu külalised — nagu oli ka see piibliõpilane —, põletaksid nad tema maja koos tema ja ta perega maatasa. Piibliõpilane küsis hämmeldunult: ”Mispärast sa siis sedasi riskisid?” Araablasest vend vaatas talle otse silma ning ütles ilma tõlgi abita lihtsalt: ”Johannese 13:35.”

Piibliõpilasele jättis see tegelikkuses avaldunud vennaarmastus väga sügava mulje. Varsti pärast seda ta ristiti.

[Pilt lk 18]

Kuna apostel Paulus oli sõbralik ja hindas teisi, oli ta kergesti ligipääsetav