’Andke üksteisele andeks’

’Sallige üksteist ja andke andeks üksteisele.’ (KOLOSLASTELE 3:13)

 1. a) Miks oli Peetrus ehk enda arvates suuremeelne, kui ta tegi ettepaneku andestada kuni ”seitse korda”? b) Mida Jeesus mõtles, kui ta ütles, et me peaksime andestama ”kasvõi seitsekümmend seitse korda”?

”ISSAND, mitu korda ma pean, kui mu vend mu vastu eksib, temale andeks andma? Ons küllalt seitsmest korrast?” (Matteuse 18:21.) Peetrus võis arvata, et tema ettepanek on väga suuremeelne. Tolleaegse rabide pärimuse järgi ei pidanud ühe ja sellesama eksimuse pärast andestama rohkem kui kolm korda.a Kujutle seega Peetruse üllatust, kui Jeesus vastas: ”Ma ei ütle sulle: seitse korda, vaid kasvõi seitsekümmend seitse korda”! (Matteuse 18:22, UT.) Korrates number seitset, ütles ta samahästi kui ”lõputult”. Jeesuse meelest pole praktiliselt mingit piiri, mitu korda peaks kristlane andestama.

2., 3. a) Millistes olukordades me võime tunda, et on raske andestada? b) Miks me võime olla kindlad, et teistele andestamine meile endale suurt kasu toob?

² Ent selle nõuande rakendamine ei ole alati kerge. Kes meist poleks tundnud, kui ränk on ülekohut kannatada? Võib-olla reetis keegi su usalduse (Õpetussõnad 11:13). Või mõjusid lähedase sõbra mõtlematud sõnad ”otsekui mõõgapisted” (Õpetussõnad 12:18). Sügavaid haavu on võinud jätta see, kui sind kohtles kurjasti keegi, keda sa armastasid ja usaldasid. Kui taolisi asju juhtub, võib olla loomulik tunda viha. Võib-olla ei soovi me eksinuga enam rääkida ja tahame teda võimaluse korral hoopis vältida. Meile võib tunduda, et kui me talle andestaksime, jääks ta meie haavamise eest karistamata. Ometi toob vimmapidamine kahju ka meile endile.

³ Seepärast õpetab Jeesus meid andestama, ja seda ”kasvõi seitsekümmend seitse korda”. Kindlasti ei õpetaks ta eales midagi sellist, mis meile kahju tooks. Kõik, mida Jeesus õpetas, oli pärit Jehoovalt, ”Jumalalt, kes [meile] õpetab, mis on kasulik” (Jesaja 48:17; Johannese 7:16, 17). On loogiline, et ka andestamine peaks meile suurt kasu tooma. Enne, kui hakkame arutama, miks me peaksime andestama ja kuidas me seda teha saame, on ehk hea selgitada, mida andestamine tähendab ja mida see ei tähenda. See, mida me andestamise all mõistame, võib mõjutada seda, kas me suudame andestada, kui keegi meie vastu eksib.

 4. Mida andestamine ei tähenda, ent kuidas seda on defineeritud?

⁴ Meie vastu eksinutele andestamine ei tähenda seda, et me vaatame nende eksimustele läbi sõrmede ega pane neid mikski; ka ei tähenda see seda, et me laseme teistel end ülekohtuselt ära kasutada. Kindlasti ei tähenda ju ka see, kui Jehoova meile andestab, et ta peab meie patte tühiseiks, ning mitte mingil juhul ei lubaks ta patustel inimestel oma halastust jalge alla tallata (Heebrealastele 10:29). Teatmeteoses ”Insight on the Scriptures” defineeritakse andestamist kui ”süüdlasele andeks andmist, lakates tema eksimuse pärast tema peale vimma pidamast ja loobudes täielikult hüvitust nõudmast”. (1. köide lk. 861.)b Piibel annab meile kaalukaid põhjusi teistele andestamiseks.

Miks teistele andestada?

 5. Millisest tähtsast põhjusest teistele andestada räägitakse Efeslastele 5:1—s?

⁵ Üks tähtis põhjus, miks teistele andestada, on toodud tekstis Efeslastele 5:1: ”Siis võtke nüüd Jumal enestele eeskujuks nagu armsad lapsed.” Milles me peaksime ’võtma Jumala enestele eeskujuks’? Sõna ”siis” seob selle väljendi eelneva salmiga, milles öeldakse: ”Olge lahked üksteise vastu, südamlikud, andke andeks üksteisele, nõnda nagu ka Jumal Kristuses teile on andeks andnud” (Efeslastele 4:32, meie kursiiv). Me peaksime Jumala endale andestamises eeskujuks võtma. Nii nagu väike poiss püüab sarnaneda oma isaga, peaksime meie kui Jehoova armsad lapsed tahtma sarnaneda oma andestava taevase Isaga. Kui väga see küll rõõmustab Jehoova südant, kui ta vaatab taevastest maa peale ja näeb, kuidas tema maised lapsed püüavad üksteisele andestades tema sarnased olla! (Luuka 6:35, 36; võrdle Matteuse 5:44—48.)

 6. Milline määratu vahe on selle vahel, kuidas Jehoova andestab, ja selle vahel, kuidas meie seda teeme?

⁶ Muidugi mõista ei suuda me kunagi Jehoova moodi täiuslikult andestada. Ent seda enam on meil põhjust üksteisele andeks anda. Mõtle sellele: selle vahel, kuidas Jehoova andestab, ja selle vahel, kuidas meie seda teeme, on määratu vahe (Jesaja 55:7—9). Kui me andestame nendele, kes on meie vastu pattu teinud, teame sageli, et tõenäoliselt on meil varem või hiljem vaja, et nemad meile samaga vastaksid ja meile andestaksid. Inimeste puhul on alati nii, et patustaja andestab patustajale. Ent Jehoova puhul on andestamine alati ühepoolne. Tema andestab meile, meil aga pole eales tarvis temale andestada. Kui Jehoova, kes ei tee pattu, suudab meile nii armastavalt ja täielikult andestada, kas ei peaks siis ka meie, patused inimesed, püüdma üksteisele andestada? (Matteuse 6:12.)

 7. Millist kahjulikku mõju võib avaldada meie suhetele Jehoovaga see, kui me keeldume teistele andestamast, kuigi oleks põhjust olla halastav?

⁷ Veelgi olulisem on see, et kui me keeldume teistele andestamast, kuigi oleks põhjust olla halastav, võib see kahjustada meie suhteid Jumalaga. Jehoova lihtsalt ei palu, et me üksteisele andestaksime, ta lausa ootab seda. Pühakiri näitab, et osaliselt peaksime soovima andestada sellepärast, et Jehoova võiks meile andestada, või sellepärast, et ta on juba meile andestanud (Matteuse 6:14; Markuse 11:25; Efeslastele 4:32; 1. Johannese 4:11). Kui meie ei taha andestada teistele, kuigi selleks oleks hea põhjus, kas võime siis tõesti oodata, et Jehoova meile andestaks? (Matteuse 18:21—35.)

 8. Miks on andestamine kasulik meile endale?

⁸ Jehoova õpetab oma rahvale ”head teed, mida [see peab] käima” (1. Kuningate 8:36). Kui ta ütleb, et me peame üksteisele andestama, võime olla kindlad, et ta soovib meile kõige paremat. Piibel ütleb täiesti põhjendatult, et me ’annaksime maad Jumala vihale’ (Roomlastele 12:19). Vimm on meile elus raskeks koormaks. Kui me peame vimma, valdab see meie mõtteid, röövib meelerahu ja lämmatab rõõmu. Pikaajaline viha, nagu ka kadedus, võib samuti meie füüsilist tervist kahjustada (Õpetussõnad 14:30). Kõige selle juures ei pruugi aga eksinu meie tundesegadusest teadlikki olla! Meie armastav Looja teab, et meil pole vaja teistele lahkelt andestada mitte üksnes nende pärast, vaid ka iseenese pärast. Piibli nõuanne andestada on tõepoolest ’hea tee, mida käia’.

’Sallige üksteist’

9., 10. a) Millised olukorrad ei nõua tingimata ametlikku andeksandi? b) Millele viitab väljend ’sallige üksteist’?

⁹ Kehavigastused võivad ulatuda kergetest sisselõigetest sügavate haavadeni ning mitte kõik nad ei vaja samaväärselt tähelepanu. Sama on ka haavatud tunnetega — mõned haavad on sügavamad kui teised. Kas meil on tõesti tarvis teha suurt numbrit igast väikesest eksimusest meie vastu? Kerged ärritused ja solvumised ning veidi pahameelt on elus paratamatud ega nõua tingimata ametlikku vabandust. Kui meid tuntakse kui inimest, kes vähimagi pettumuse pärast teisi väldib ning nõuab, et eksinu meilt enne vabandust paluks, kui me teda jälle inimlikult kohtlema hakkame, võime sundida teisi oma seltskonnas justkui kikivarvul kõndima või meist hoopis ohutus kauguses püsima!

¹⁰ Palju parem on see, kui meil on ”mõistliku inimese maine” (Filiplastele 4:5, Phillips). Kuna me teenime kõrvuti teiste ebatäiuslike inimestega, on ootuspärane, et meie vennad meid aeg-ajalt nii-öelda vastukarva silitavad, ja sama võime ka meie neile teha. Koloslastele 3:13 antakse meile nõu: ’Sallige üksteist.’ See väljend näitab, et me peaksime teistega kannatlikud olema, kannatama välja selle, mis meile nende juures ei meeldi või meid ärritab. Taoline kannatlikkus ja enesevalitsemine võib aidata meil taluda seda, kui teised meid kergelt torkavad või kriimustavad, ilma et me koguduse rahu rikuksime (1. Korintlastele 16:14).

Ent kui haavad on sügavamad

11. Mis võib meil aidata andestada, kui teised meie vastu pattu teevad?

¹¹ Ent kui teised meie vastu patustavad ja meid märkimisväärselt haavavad? Juhul kui patt ei ole väga suur, pole meil ehk raske rakendada Piibli nõuannet ’üksteisele andeks anda’ (Efeslastele 4:32). Valmisolek andestada on kooskõlas Peetruse sõnadega, mis ta kirjutas Jumala poolt inspireerituna: ”Kõigepealt olgu teie armastus südamlik üksteise vastu, sest ”armastus katab pattude hulga”” (1. Peetruse 4:8). Kui me peame meeles, et ka meie teeme pattu, on meil kergem teiste väärsammudega arvestada. Kui me siis andestame, lõpetame ka vimmapidamise, laskmata vimmal kasvada. Sel viisil ei pruugi meie suhted süüdlasega püsivat kahju kannatada ning samuti aitame koguduses kallihinnalist rahu säilitada (Roomlastele 14:19). Aja jooksul võib selle inimese eksimus vägagi tõenäoliselt ununeda.

12. a) Milles on meil ehk tarvis initsiatiivi ilmutada, et andestada inimesele, kes on meid sügavalt haavanud? b) Kuidas näitab Efeslastele 4:26, et me peaksime asjad kiiresti korda seadma?

¹² Aga kui keegi meie vastu rängemalt patustab ja meile suurt valu põhjustab? Võib-olla lobises mõni hea sõber välja midagi rangelt isiklikku, mille olid talle usaldanud. Sa oled väga löödud, segaduses ja tunned end reedetuna. Sa oled küll püüdnud asja unustada, kuid see närib sind üha. Sellisel juhul on sul ehk tarvis probleemi lahendamiseks initsiatiivi ilmutada, võib-olla ise eksinuga rääkima minna. Seda on tark teha enne, kui haav jõuab hakata mädanema. Paulus õhutas meid: ”Kui vihastute, siis ärge tehke pattu [haududes viha või selle ajel tegutsedes]! Ärgu päike loojugu teie vihastumise üle!” (Efeslastele 4:26, UT). Pauluse sõnadele lisab kaalu tõsiasi, et juutide jaoks tähendas päikese loojumine ühe päeva lõppu ja teise algust. Seega soovitas ta: seadke asi kiiresti korda! (Matteuse 5:23, 24.)

13. Mis peaks olema meie eesmärk, kui me läheme kellegi juurde, kes on meid haavanud, ning millised soovitused võivad aidata meil seda eesmärki saavutada?

¹³ Kuidas süüdlasele läheneda? ’Otsi rahu ja nõua seda taga,’ öeldakse 1. Peetruse 3:11. Seega pole sinu eesmärk mitte viha maandada, vaid oma vennaga rahu sobitada. Seetõttu on parem, kui sa väldid karme sõnu ja žeste, kuna need võivad panna teise inimese samaga vastama (Õpetussõnad 15:18; 29:11). Lisaks sellele hoidu taolistest liialdustest nagu ”Sa alati . . . !” ja ”Sa kunagi . . . !”. Taolised liialdused võivad teda üksnes ennast kaitsma sundida. Selle asemel ilmnegu sinu hääletoonist ja näoilmest, et sa tahad sind valusalt puudutanud küsimust lahendada. Selgita üksikasjalikult, kuidas sa end juhtunu pärast tunned. Anna teisele võimalus oma tegusid põhjendada. Kuula, mis tal öelda on (Jakoobuse 1:19). Mis kasu sellest on? Õpetussõnad 19:11 ütleb: ”Arukus teeb inimese pikameelseks ja temale on auks üleastumine andeks anda!” See, kui sa mõistad, mida teine inimene tunneb, ning saad aru, miks ta mingil viisil käitus, võib hajutada sinu negatiivsed mõtted ja tunded tema vastu. Kui meie eesmärk on saavutada rahu ja kui me jääme selle eesmärgi juurde, on vägagi tõenäoliselt võimalik lahendada mistahes arusaamatus, paluda kohaselt vabandust ning anda andeks.

14. Mis mõttes me peaksime unustama, kui oleme andestanud?

¹⁴ Kas andestamine tähendab seda, et me peame juhtunu sõna otseses mõttes unustama? Tuleta meelde, millist eeskuju on Jehoova selles andnud, millest oli juttu eelmises artiklis. Kui Piibel ütleb, et Jehoova unustab meie patud, ei tähenda see seda, et ta ei suuda neid enam meenutada (Jesaja 43:25). Pigem unustab ta selles mõttes, et kui ta on mingi patu kord andestanud, ei nõua ta enam tulevikus selle kohta aru (Hesekiel 33:14—16). Samuti ei tähenda kaasinimestele andestamine tingimata seda, et me ei suuda meenutada, mida nad on teinud. Küll aga suudame unustada selles mõttes, et ei tee enam eksinule tehtu pärast etteheiteid ega võta tema viga tulevikus uuesti vaatluse alla. Kui asi on sel viisil korda aetud, ei ole kohane sellest enam tagaselja rääkida; samuti pole armastav eksinust täielikult eemale hoida, kohelda teda nii, nagu ta oleks kogudusest eemaldatud (Õpetussõnad 17:9). On tõsi, et suhete paranemine võib veidi aega nõuda ja me ei pruugi enam endist lähedust tunda. Ent sellegipoolest armastame teda kui oma kristlikku venda ning teeme oma parima, et rahumeelseid suhteid säilitada. (Võrdle Luuka 17:3.)

Kui andeksand näib võimatu

15., 16. a) Kas kristlased on kohustatud andestama patustajale, kes ei kahetse? b) Kuidas me saame rakendada Piibli nõuannet, mis on kirjas Laulus 37:8?

¹⁵ Ent mida teha siis, kui keegi patustab meie vastu väga-väga rängalt ja sealjuures ei tunnista oma pattu, ei kahetse ega palu vabandust? (Õpetussõnad 28:13.) Pühakiri näitab selgelt, et Jehoova ei andesta kahetsematutele kalgistunud südamega patustajatele (Heebrealastele 6:4—6; 10:26, 27). Mida peaksime meie tegema? ”Insight on the Scriptures” ütleb: ”Kristlased ei ole kohustatud andestama nendele, kes ilma kahetsemata kuritahtlikult ja meelega pattu teevad. Sellised inimesed saavad Jumala vaenlasteks.” (1. köide lk. 862.) Ühelgi kristlasel, kes on kannatanud äärmiselt ebaõiglast, jälestusväärset või julma kohtlemist, ei tarvitse tunda kohustust andestada patustajale, kes ei kahetse (Laul 139:21, 22).

¹⁶ On arusaadav, et need, kes on kannatanud julma ülekohut, võivad olla haavunud ja vihased. Tuleta siiski meelde, et viha ja vimma pidamine võib meile väga kahjulik olla. Oodates ülestunnistust või vabandust, mis jääbki tulemata, võime aina rohkem ja rohkem rööpast välja minna. Kui meie mõtted keerlevad vaid meile osakssaanud ülekohtu ümber, võib see hoida meis viha pulbitsemas ning mõjuda hävitavalt nii meie vaimsele, emotsionaalsele kui füüsilisele tervisele. Sel viisil aga laseme meid haavanul meile jätkuvalt haiget teha. Piibel ütleb targasti: ”Hoidu meelepahast ja hülga viha” (Laul 37:8). Seepärast on mõned kristlased leidnud endas aja möödudes jõudu teha otsus andestada selles mõttes, et lõpetada vimmapidamine, mis ei tähenda aga seda, et nad neile osakssaanuga lepiksid, vaid seda, et nad ei lase vihal end ära kurnata. Kui nad on jätnud asja täielikult õiglase Jumala kätte, on see toonud neile suurt kergendust ja nad on suutnud oma igapäevaelu jätkata (Laul 37:28).

17. Milline Jehoova lohutav ja julgustav tõotus on kirjas Ilmutuse 21:4?

¹⁷ Kui haav on väga sügav, ei pruugi meil õnnestuda seda vähemalt praeguses asjadesüsteemis täielikult oma mälust kustutada. Ent Jehoova on tõotanud luua uue maailma, kus ta ”pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud” (Ilmutuse 21:4). Mida iganes me sel ajal siis ka ei mäleta, ei põhjusta see meile torkavat valu, mis meie südant ehk praegu vaevab (Jesaja 65:17, 18).

18. a) Miks meil on vaja oma tegemistes vendade ja õdedega andestav olla? b) Mis mõttes me saame andestada ja unustada, kui teised meie vastu pattu teevad? c) Mis kasu see meile toob?

¹⁸ Seni aga tuleb meil elada ja töötada koos vendade ja õdedega, kes on samasugused ebatäiuslikud ja patused inimesed kui meiegi. Me kõik teeme vigu. Vahetevahel valmistame üksteisele pettumust või isegi haavame üksteist. Jeesus teadis hästi, et meil pole vaja andestada mitte ”seitse korda, vaid kasvõi seitsekümmend seitse korda” (Matteuse 18:22, UT). On tõsi, et me ei suuda andestada sama täielikult kui Jehoova. Ometi suudame enamasti, kui meie vennad meie vastu pattu teevad, andestada selles mõttes, et saame üle vimmast, ja unustada selles mõttes, et ei tee neile tulevikus enam tehtu pärast lõputult etteheiteid. Kui me sel viisil andestame ja unustame, ei aita me hoida üksnes koguduse rahu, vaid ka iseenese meele- ja südamerahu. Ning mis kõige tähtsam, me kogeme rahu, mida võib anda üksnes meie armastav Jumal Jehoova (Filiplastele 4:7).

[Allmärkused]

Kordamisküsimused

◻ Miks me peaksime olema valmis teistele andeks andma?

◻ Millistes olukordades on meil tarvis ’üksteist sallida’?

◻ Mida me saame teha asja rahumeelseks lahendamiseks siis, kui teiste patud on meid sügavalt haavanud?

◻ Mis mõttes me peaksime unustama, kui me kellelegi andeks anname?

[Pilt lk 16]

Kui me vimma peame, ei pruugi eksinu meie tundesegadusest teadlikki olla

[Pilt lk 17]

Kui sa lähed teiste juurde eesmärgiga rahu saavutada, on arusaamatusi kerge lahendada