Juhatajale. Taaveti laul.
139 Oo, Jehoova, sa uurid mind läbi, sa tunned mind.+
2 Sina tead, millal ma istun ja millal tõusen,+
sa mõistad juba kaugelt mu mõtteid.+
3 Sa jälgid mind, kui ma rändan ja kui pikali heidan,
sulle on tuttavad kõik mu teed.+
4 Sõna pole veel mu keelelgi,
kui sina, Jehoova, juba tead seda.+
5 Eest ja tagant sa ümbritsed mind,
oma käe sa paned mu peale.
6 See teadmine ületab mu arusaamise.
See on liig kõrge, et selleni küündiksin.+
7 Kuhu võiksin põgeneda su vaimu eest,
kuhu pageda su palge eest?+
8 Kui tõuseksin taevasse, oleksid sa seal,
kui teeksin aseme surmavalda, oleksid sa sealgi.+
9 Kui lendaksin koidu tiivul minema
ja asuksin merede taha,
10 siis juhiks su käsi mind sealgi,
su parem käsi hoiaks must kinni.+
11 Kui ütleksin: „Pimedus varjab mind”,
muutuks öö mu ümber valguseks.
12 Isegi pimedus poleks sulle pime,
vaid öö oleks kui päev,+
pimedus säraks kui valgus.+
13 Sina valmistasid mu neerud,
varjasid mind emaüsas.+
14 Ma tänan sind, et olen nii aukartustäratavalt, nii imeliselt loodud.+
Su tööd on imepärased,+
seda tean ma hästi.
15 Mu luud polnud varjul su eest,
kui mind salajas tehti,
maasügavuses kooti.+
16 Su silmad nägid mind juba mu looteeas,
su raamatusse pandi kirja kõik mu osad,
nende kujunemispäevad,
kui ühtki neist veel polnud.
17 Kui kallid on mulle su mõtted!+
Oo, Jumal, neid on määratult palju!+
18 Kui püüaksin neid ära lugeda, oleks neid rohkem kui liivateri.+
Ärgates oleks mu mõtted veelgi su juures.+
19 Oh, Jumal, tee ometi jumalatule lõpp!+
Siis taganevad minust verejanulised mehed,
20 kes räägivad sinu vastu kurja.
Nad on su vastased, kes kasutavad vääritult su nime.+
21 Eks vihka ma su vihamehi, Jehoova,+
eks jälesta ma neid, kes mässavad su vastu?+
22 Täie vihaga vihkan ma neid,+
nad on saanud mu verivaenlasteks.
23 Oo, Jumal, uuri mind läbi ja tunne mu südant,+
katsu mind läbi ja tea mu muremõtteid.+
24 Vaata, kas kaldun hukatuse teele,+
juhi mind+ igaviku teel.