Piibli 18. raamat — Iiob

Kirjutaja: Mooses

Kirjutamiskoht: kõrb

Kirjutamine lõpetati: u 1473 e.m.a

Käsitletud ajavahemik: üle 140 a ajavahemikus 1657—1473 e.m.a

SEE on Jumala inspireeritud Pühakirja üks vanimaid raamatuid. Seda raamatut on väga hinnatud ja sageli tsiteeritud, kuid inimkond pole seda siiski täielikult mõistnud. Miks see raamat kirjutati ja missugune väärtus on sellel meile tänapäeval? Vastuse pakub Iiobi nime tähendus ’vaenu märklaud’. Tõesti, see raamat tõstatab kaks tähtsat küsimust: miks süütud inimesed kannatavad ja miks lubab Jumal maa peal kurjust? Kui uurime ülestähendusi Iiobi kannatustest ja tema erakordsest vastupidavusest, siis leiame vastused neile küsimustele. Kõik on kirja pandud, just nagu Iiob seda palus (Iiob 19:23, 24).

² Iiob on saanud kannatlikkuse ja vastupidavuse võrdkujuks. Kas aga selline isik nagu Iiob on tõesti kunagi elanud? Hoolimata Saatana kõigist katsetest kõrvaldada see silmapaistev laitmatuse eeskuju ajaloo lehekülgedelt, on vastus selge. Iiob oli tõesti reaalne isik! Jehoova nimetab teda koos oma tunnistajate Noa ja Taanieliga, kellede olemasolu kinnitas ka Jeesus Kristus (Hes. 14:14, 20; võrdle Matteuse 24:15, 37). Muistsed heebrealased pidasid Iiobit reaalseks isikuks. Kristlik kirjutaja Jakoobus osutab Iiobi vastupidavuse eeskujule (Jak. 5:11). Vaid tõsieluline kogemus, mitte väljamõeldis, võib kinnitada jumalateenijatele, et mis tahes olukorras on võimalik jääda laitmatuks. Lisaks veenavad ka Iiobi raamatu jõulised ja tundeküllased mõtteavaldused selles, et kirjeldatud sündmused leidsid tõesti aset.

³ Seda, et Iiobi raamat on usaldusväärne ja Jumala inspireeritud, tõestab ka see, et muistsed heebrealased lisasid selle alati Piibli kaanonisse, mis on tähelepanuväärne just seetõttu, et Iiob ise polnud iisraellane. Lisaks Hesekieli ja Jakoobuse viidetele tsiteerib Iiobi raamatut ka apostel Paulus (Iiob 5:13; 1. Kor. 3:19). Jõuline tõend selle kohta, et Iiobi raamat on Jumala inspireeritud, on selle hämmastav kooskõla teaduslike faktidega. Kuidas muidu võidi teada, et Jehoova ”riputab maa eimillegi kohale”, arvestades tolleaegsete rahvaste kõige kentsakamate arusaamadega selle kohta, millele maa toetub (Iiob 26:7). Üks muistne seisukoht oli, et maa toetub elevantidele, kes seisavad tohutu suure merikilpkonna peal. Miks polnud Iiobi raamatus selliseid veidraid ideid? Loomulikult sellepärast, et Looja Jehoova avaldas oma vaimu kaudu tõe. Paljud teised kirjeldused maakerast ja selle imedest ning metsloomadest ja lindudest nende looduskeskkonnas on niivõrd täpsed, et vaid Jehoova Jumal võib olla Iiobi raamatu Autor ja inspireerija.a

⁴ Iiob elas Uusimaal, mis mõnede geograafide arvates paiknes Araabia põhjaosas edomlaste hõivatud maa-ala lähedal ja ida pool maast, mis oli lubatud anda Aabrahami järeltulijatele. Lõuna pool elasid seebalased ja idas kaldealased (1:1, 3, 15, 17). Iiobi kannatused leidsid aset kaua pärast Aabrahami päevi. Selle aja kohta öeldi, et ”tema [Iiobi] sarnast maa peal ei ole: vaga ja õiglane mees” (1:8). Tõenäoliselt oli see millalgi pärast silmapaistva usumehe Joosepi surma (1657 e.m.a) ja enne Moosese laitmatu elutee algust. Iiob paistis silma sellega, et teenis Jumalat ustavalt ajal, mil Iisrael rüvetas end Egiptuse deemonikultusega. Iiobi raamatu 1. peatükis mainitud tavad ja see, et Jumal tunnustas Iiobit kui oma tõelist teenijat, viitavad pigem patriarhide ajale kui hilisemale perioodile aastast 1513 e.m.a, mil Jumal tegeles Seaduse vahendusel üksnes Iisraeliga (Aamos 3:2; Efesl. 2:12). Seega, arvestades Iiobi pika elueaga, võib järeldada, et selle raamatu tegevus toimub ajavahemikul 1657 e.m.a kuni 1473 e.m.a, mil suri Mooses. Selle raamatu kirjutamisega jõudis Mooses lõpule millalgi pärast Iiobi surma, veel iisraellaste kõrberännaku ajal (Iiob 1:8; 42:16, 17).

⁵ Miks võib öelda, et Mooses kirjutas Iiobi raamatu? See on kooskõlas vanimate nii juudi kui varakristlike õpetlaste pärimustega. Raamatu elavalt ehe heebrea poeesia stiil tõendab, et see pandi kirja vanaheebrea keeles, mida kõneles Mooses. See tähendab, et tegemist pole tõlkega mõnest teisest, näiteks araabia keelest. Lisaks sarnanevad selle proosavormis osad Pentateuhiga rohkem kui ükski teine Piibli kirjutis. Kirjutaja pidi olema iisraellane, nagu oli Mooses, sest juutide ”kätte on usaldatud, mida Jumal on rääkinud” (Rooml. 3:1, 2). Kui Mooses oli jõudnud täisikka, veetis ta 40 aastat Midjanimaal (mitte kaugel Uusimaast), kus ta võis kuulda üksikasjalikult nendest sündmustest, mis said kirja Iiobi raamatusse. Hiljem, Iisraeli 40-aastase kõrberännaku jooksul võis ta Iiobi kodumaast möödudes kuulda veel lisadetaile ning kanda need sellesse raamatusse.

⁶ Teatmeteos ”The New Encyclopædia Britannica”b ütleb, et Iiobi raamat on sageli ”arvatud maailmakirjanduse meistriteoste hulka”. Kuid see on palju enam kui kirjanduslik meistriteos. Võrreldes teiste Piibli osadega, ülistab Iiobi raamat iseäranis silmapaistvalt Jehoova väge, õiglust, tarkust ja armastust ning toob eriti selgelt esile tähtsaima vaidlusküsimuse universumis. See heidab valgust paljudele teistele Piibli mõtetele, iseäranis nendele, mis on kirjas Esimeses ja Teises Moosese raamatus, Kogujas, Luuka evangeeliumis, Pauluse kirjas roomlastele ja Ilmutusraamatus. (Võrdle Iiob 1:6—12 ja 2:1—7 järgmiste salmidega: 1. Moosese 3:15; 2. Moosese 9:16; Luuka 22:31, 32; Roomlastele 9:16—19 ja Ilmutuse 12:9; ning ka Iiob 1:21; 24:15; 21:23—26; 28:28 salmidega Koguja 5:14; 8:11; 9:2, 3; 12:13.) See annab vastused paljudele elutähtsatele küsimustele. Iiobi raamat on kahtlemata Jumala inspireeritud Sõna lahutamatu osa ning annab suure panuse selle paremaks mõistmiseks.

MILLE POOLEST KASULIK

³⁹ Iiobi raamat ülistab Jehoovat ning tunnistab tema mõõtmatut tarkust ja jõudu (12:12, 13; 37:23). Ainuüksi selles ühes raamatus viidatakse Jumalale kui Kõigevägevamale 31 korda, rohkem kui kogu ülejäänud Pühakirjas. See jutustus ülistab tema igavikulisust ja ülevat positsiooni (10:5; 36:4, 22, 26; 40:2; 42:2), tema õiglust, heldust ja armu (36:5—7; 10:12, UM; 42:12). See toonitab, et Jehoova ülemvõimu õiguspärasuse tõestamine on inimeste päästest tähtsam (33:12; 34:10, 12; 35:2; 36:24; 40:8). Iisraeli Jumal Jehoova on ka Iiobi Jumal.

⁴⁰ Iiobi raamat ülistab ja kirjeldab Jumala loomistöid (38:4—39:30; 40:15, 19; 40:25; 35:10). See on kooskõlas 1. Moosese raamatu teadaandega, et inimene loodi põrmust ja saab jälle põrmuks (Iiob 10:8, 9; 1. Moos. 2:7; 3:19). See kasutab väljendeid ”Lunastaja” ja ”lunaraha” ning selles öeldakse, et inimene ”ärkab jälle ellu”, mis annavad eelpildi kristliku kreekakeelse Pühakirja õpetustest (Iiob 19:25; 33:24; 14:13, 14). Prohvetid ja kristlikud kirjutajad kasutasid paljusid selle raamatu väljendeid või sarnaseid näiteid. Võrrelgem omavahel järgmisi salme: Iiob 7:17 ja Laul 8:5; Iiob 9:24 ja 1. Johannese 5:19; Iiob 10:8 ja Laul 119:73; Iiob 12:25 ja 5. Moosese 28:29; Iiob 24:23 ja Õpetussõnad 15:3; Iiob 26:8 ja Õpetussõnad 30:4; Iiob 28:12, 13, 15—19 ja Õpetussõnad 3:13—15; Iiob 39:30 ja Matteuse 24:28.c

⁴¹ Paljud salmid toovad esile Jehoova seatud õiged elunormid. Raamat mõistab karmilt hukka materialismi (Iiob 31:24, 25), ebajumalateenistuse (31:26—28), abielurikkumise (31:9—12), kahjurõõmu (31:29), ebaõigluse ja erapoolikuse (31:13; 32:21), omakasupüüdlikkuse (31:16—21) ning ebaaususe ja valetamise (31:5) ning näitab, et selliste omaduste ja käitumisega inimene ei saavuta Jumala heakskiitu ega igavest elu. Eliihu on hea näide tagasihoidlikust inimesest, kes suhtus teistesse sügava austusega, kuid oli samas ka julge ja mehine ning ülistas Jumalat (32:2, 6, 7, 9, 10, 18—20; 33:6, 33). Iiob ise andis head eeskuju sellega, et täitis perekonnapea kohuseid, hoolitses oma pere eest ja oli külalislahke (1:5; 2:9, 10; 31:32). Ent eelkõige meenutatakse Iiobi laitmatust ja kannatlikku vastupidavust, millega ta jättis eeskuju, mis on läbi aegade tugevdanud jumalateenijate usku ning seda eriti tänapäeval, mil meie usk pannakse tugevalt katsele. ”Iiobi püsivusest te olete kuulnud ja näinud Issanda antud otsa, et Issand on väga halastav ja armuline” (Jak. 5:11).

⁴² Kuigi Iiob ei kuulunud Aabrahami seemne hulka, kellele anti Kuningriigi tõotused, aitab ülestähendus tema laitmatust eluteest oluliselt paremini mõista Jehoova eesmärke seoses tema Kuningriigiga. Iiobi raamat on tähtis osa Jumala inspireeritud kirjutistest, sest see paljastab põhilise vaidlusküsimuse Jumala ja Saatana vahel, mis hõlmab inimese laitmatust Jehoovale kui oma Suveräänile. See näitab, et inglid, kes loodi enne maad ja inimesi, jälgivad samuti maa peal toimuvaid sündmusi ja ootavad suure huviga vaidlusküsimuse lahendamist (Iiob 1:6—12; 2:1—5; 38:6, 7). Sellest raamatust ilmneb ka, et see vaidlusküsimus eksisteeris juba enne Iiobi päevi ja et Saatan on reaalne vaimolend. Kui Iiobi raamatu kirjutas Mooses, on see esimene kord, mil Piibli heebreakeelses tekstis kasutatakse väljendit has·Sa·tanʹ, mis aitab meil paremini mõista, kes on ”see vana madu” (Iiob 1:6, UM allmärkus; Ilm. 12:9). Iiobi raamat tõestab ka, et Jumal pole inimkonna kannatuste, haiguste ega surma põhjustaja, ning selgitab, miks õiglasi inimesi kiusatakse taga, samas kui kurjadel ja kurjusel lastakse kesta. See näitab, et Jehoova on huvitatud vaidlusküsimuse lõplikust lahendamisest.

⁴³ Praegu on aeg, mil kõik, kes soovivad elada Jumala Kuningriigi alluvuses, peavad oma laitmatusega andma vastuse nende ”süüdistajale” Saatanale (Ilm. 12:10, 11). Ka kõige tulisemates katsumustes peavad laitmatud jätkuvalt palvetama selle eest, et Jumala nimi pühitsetaks, et tema Kuningriik tuleks ning hävitaks Saatana ja tema põlastusväärse seemne. Pärast Jumala ”sõja ja võitluse päeva” saabub vabastus koos õnnistustega, millele lootis ka Iiob (1. Peetr. 4:12; Matt. 6:9, 10; Iiob 38:23; 14:13—15).

[Allmärkused]