Jehoova võttis ära tema valu

Viimaks võtab maad vaikus. On kuulda ainult Araabia kõrbe sooja tuule sosinat. Iiobil pole enam midagi öelda, ta on pikast väitlusest väsinud. Ta põrnitseb oma kolme tuttavat: Eliifast, Bildadit ja Soofarit. Julgegu nad talle veel midagi öelda! Ent need ei taha talle enam otsagi vaadata, on ju nende kavalad arutluskäigud ja salvavad sõnad liiva jooksnud. (Iiob 16:3.) Siiski, päris tühja pole need läinud. Iiob on valmis oma laitmatuse eest seisma kiivamalt kui kunagi varem.

Iiobile võib tunduda, et peale laitmatuse pole talle enam midagi jäänud. Ta on kaotanud oma vara, kõik kümme last, sõprade ja naabrite toetuse ja lugupidamise ning viimaks ka tervise. Tema nahk on haigusest mustunud, kärnas ja vaklu täis. Ka tema hingeõhk lehkab. (Iiob 7:5; 19:17; 30:30.) Aga kui need kolm meest Iiobit sõnadega ründasid, lõi Iiobis kihama pahameel. Ta tahtis iga hinna eest tõestada, et ta pole säherdune patune, nagu nad väitsid. Oma viimase sõnavõtuga pani Iiob neil suu lukku. Lõpuks ometi vaibus nende mürgiste sõnade tulv. Kuid Iiobi valu pole kuhugi kadunud. Ta vajab hädasti abi.

Pole midagi imestada, et Iiobi mõtted on tasakaalust väljas. Ta vajab juhatust ja nõu, et oma mõtlemine jälle õigetesse rööbastesse seada. Peale selle vajab ta lohutust ja tuge. Just seda oleksid tema kolm tuttavat pidanud talle pakkuma, aga nad ei teinud seda. Kas sina oled olnud sellises olukorras, kus oled hädasti vajanud, et keegi sind lohutaks ja annaks sulle nõu? Kas sind on alt vedanud inimesed, keda pidasid oma sõpradeks? See, kuidas Jumal Jehoova oma teenijat Iiobit aitas ja kuidas Iiob tema sõnadele reageeris, võib aidata sindki. See pakub lootust ning näitab, kuidas nõu anda ja vastu võtta.

Iiobi loos toimub nüüd üllatav pööre. Vanemate meeste arutelu oli kõrvalt jälginud neist noorem mees Eliihu. Ta oli kogu aeg seal olnud ja kuulnud kõike, mida räägitakse. Aga ta polnud kuulduga põrmugi nõus.

Iiobi sõnad pahandasid Eliihut. Tal oli valus näha, kuidas see ustav mees lasi end vaidlusse tõmmata ja „püüdis tõestada pigem omaenda kui Jumala õigust”. Ent Eliihu tunneb Iiobile kaasa: ta näeb tema valu, siirust ja seda, kui hädasti ta vajaks lahket nõu ja lohutavaid sõnu. Kuuldes aga, kuidas need kolm võltslohutajat püüavad Iiobi usku nõrgestada, temalt väärikust võtta ja ta laitmatust murda – ning mis veel hullem, kuidas nad süüdistavad Jumalat kurjuses –, katkeb Eliihu kannatus. Ta ei suuda enam kauem vaikida. (Iiob 32:2–4, 18.)

Eliihu ütleb: „Mina olen noor, teie aga eakad. Austusest teie vastu hoidsin end tagasi, ei söandanud öelda, mida tean.” Sõnad lausa pulbitsevad tema sees ning ta jätkab: „Ei pelgalt päevade rohkus tee targaks, ei mõista vaid eakad, mis on õige.” (Iiob 32:6, 9.) Eliihu kõneleb kaua ja tema sõnad näitavad, et tal oli õigus. Ta ei räägi nõnda nagu Eliifas, Bildad ja Soofar. Eliihu kinnitab Iiobile, et ta ei suhtu temasse üleolevalt ega taha tema niigi ränka koormat veelgi suurendada. Lisaks kohtleb ta Iiobit väärikalt, kui pöördub tema poole nimepidi, ja tunnustab, et talle on ülekohut tehtud.a Ta lausub lugupidavalt: „Nüüd palun kuula mu sõnu, Iiob.” (Iiob 33:1, 7; 34:7.)

Eliihu annab Iiobile otsest nõu: „Sa ütlesid mu kuuldes ...: „Ma olen puhas, ilma patuta, mul pole süüd, ma pole eksinud. Aga Jumal leiab põhjusi, et minu vastu võidelda.”” Seejärel näitab Eliihu, milles on probleemi tuum. Ta küsib: „Kas oled oma õiguses sedavõrd kindel, et ütled: „Ma olen õigem kui Jumal”?” Ta ei saa jätta niisugust arutluskäiku parandamata. „Selles aga pole sul õigus,” lausub ta. (Iiob 33:8–12; 35:2.) Eliihu mõistab, miks Iiob on tuska täis. On ta ju pidanud nii palju üle elama ja võltssõbrad on talle ülekohut teinud. Sellegipoolest hoiatab Eliihu Iiobit: „Vaata, et raev ei teeks sind kurjaks.” (Iiob 36:18.)

Ennekõike võtab Eliihu sõna Jumal Jehoova kaitseks. Ta lausub lihtsad, kuid kaalukad sõnad: „On mõeldamatu, et Jumal teeks kurja, et Kõikvõimas teeks ülekohut! ... Kõikvõimas ei vääna õigust.” (Iiob 34:10, 12.) Eliihu aitab Iiobil näha, kui halastav ja õiglane on Jehoova. Polnud ju Jehoova sekkunud ega karistanud Iiobit tormakate ja lugupidamatute sõnade eest. (Iiob 35:13–15.) Eliihu tunnistab alandlikult, et ka tema ei tea kõiki vastuseid: „Jumal on vägevam, kui suudame mõista.” (Iiob 36:26.)

Kuigi Eliihu annab otsekohest nõu, on ta lahke. Ta räägib suurepärasest tulevikust, sellest, et ühel päeval teeb Jehoova Iiobi taas terveks. Jumal ütleb oma ustava teenija kohta: „Saagu tema ihu värskemaks kui noores eas, pöördugu ta tagasi oma noorusjõu päevadesse!” Eliihu lahkus väljendub veel selles, et ta ei pea Iiobile loengut, vaid palub ka temal rääkida. „Räägi,” õhutab ta, „sest ma tahan näidata, et oled õige.” (Iiob 33:25, 32.) Iiob aga vaikib. Küllap tunneb ta, et niisuguste lahkete ja julgustavate sõnade peale pole tal vaja midagi kosta. Võib-olla valguvad talle suurest kergendusest koguni pisarad silma.

Me saame neilt kahelt ustavalt mehelt nii mõndagi õppida. Eliihult õpime seda, kuidas teistele nõu anda ja teisi lohutada. Tõeline sõber ei jäta ütlemata, kui sõber teeb midagi väära või on kaldumas valele teele. (Õpetussõnad 27:6.) Just sellised sõbrad tahame ka meie teistele olla. Tahame jääda lahkeks ja julgustavaks, isegi kui teine inimene räägib mõtlematult. Ja kui meie oleme need, kes vajavad nõu, siis aitab Iiobi eeskuju meil seda alandlikult vastu võtta. Me kõik vajame nõu ja manitsust. Selle kuuldavõtmine võib päästa meie elu. (Õpetussõnad 4:13.)

Eliihu mainib oma kõnes sageli tuult, pilvi, kõuekõma ja välku. Ta ütleb Jehoova kohta: „Kuulake hoolega tema hääle kõma.” Siis viitab Eliihu tormituulele. (Iiob 37:2, 9.) Tundub, et sel ajal, kui ta räägib, tõuseb tuul ja kisub tormile. Viimaks vallandub tõeline maru. Seejärel juhtub midagi erakordset. Jehoova võtab sõna! (Iiob 38:1.)

Kuivõrd lohutav on lugeda Iiobi raamatust peatükke, kus Jehoova Iiobiga kõneleb. Ta sõnad on kui tõetuul, mis puhub ära kõik võltslohutajate targutused, kõik Eliifase, Bildadi ja Soofari valed. Esiotsa ei pööra Jehoova neile meestele mingit tähelepanu. Ta kõneleb vaid Iiobiga. Ta räägib oma armsa teenijaga nagu isa, kes oma poega lahkelt, kuid kindlalt korrale kutsub.

Jehoova mõistab Iiobi valu ja tal on temast kahju. Tal on alati kurb näha, kui tema kallid lapsed kannatavad. (Jesaja 63:9; Sakarja 2:8.) Jumal teab sedagi, et Iiob rääkis „asja mõistmata” ja tegi nii oma olukorra veel hullemaks. Jehoova esitab Iiobile hulga küsimusi, et teda mõtlema panna. Ta alustab: „Kus olid sina, kui mina rajasin maa? Ütle mulle, kui arvad, et oled arukas.” Kui Jumal lõi maailma ja inimesed, olid koidutähed ehk inglid need, kes ülistasid Jehoovat tema loomistöö eest. Iiob ei teadnud sellest mõistagi midagi. (Iiob 38:2, 4, 7.)

Jehoova räägib edasi oma kätetööst. Ta annab Iiobile otsekui ülevaate loodusteadustest, puudutades selliseid valdkondi nagu astronoomia, bioloogia, füüsika ja geoloogia. Jumal kirjeldab mitmeid loomi, keda võis tol ajal sealkandis kohata. Ta räägib näiteks lõvist, rongast, kaljukitsest, metseeslist, tarvast, jaanalinnust, hobusest, pistrikust, kotkast, behemotist (arvatavasti jõehobu) ja leviatanist (arvatavasti krokodill). Kujutle, milline au oleks kuulata loengut loodusest, mida peab universumi looja isiklikult.b

Miks Jehoova sellest kõigest räägib? Iiobil on vajaka alandlikkusest. Kaeveldes selle üle, et Jehoova on tema vastu ülekohtune, ta vaid suurendab oma valu, sest nõnda eemaldub ta oma hoolivast Isast. Seepärast küsibki Jehoova korduvalt, kus Iiob oli, kui tema tegeles loomistööga. Kas Iiob suudaks toita ja taltsutada kõiki neid loomi, kelle tema oli loonud? Kui Iiob ei suuda Looja kätetööst isegi väikest killukest valitseda, siis mis õigust on tal Loojat arvustada? Jehoova teed ja mõtted on ju Iiobi piiratud arusaamisvõime jaoks hoomamatud.

Kõigest, mida Jehoova Iiobile ütleb, kumab läbi armastus. Ta otsekui lausub: „Pojake, kas sa tõesti arvad, et ma ei suuda sinu eest hoolitseda? Ma ju lõin kõik need vägevad olendid ja hoolitsen nende eest. Kas ma tõesti jätaksin su maha, rööviksin sult lapsed, vara, tervise? Kas pole ma mitte ainus, kes suudab kaotatu korvata ja sinult valu ära võtta?”

Iiob vastab Jehoova küsimustele vaid kahel korral. Ta ei vaidle ega õigusta ennast. Ta tunnistab alandlikult, kui vähe ta õigupoolest teab, ja kahetseb oma tormakaid sõnu. (Iiob 40:4, 5; 42:1–6.) Iiobi usk on imetlust väärt. See jääb kindlaks kõigi katsumuste kiuste. Iiob võtab Jehoova manitsust kuulda ning muudab oma hoiakut. Kuidas on meiega? Kas oleme piisavalt alandlikud, et nõu ja juhatust kuulda võtta? Me kõik vajame sellist abi. Seda vastu võttes jäljendame Iiobi usku.

Nüüd võtab Jehoova midagi ette, et Iiobi hingevalu leevendada. Jehoova pöördub Eliifase poole, kes on kolmest võltslohutajast arvatavasti vanim. Ta ütleb: „Mu viha põleb sinu ja su kahe kaaslase vastu, sest te pole rääkinud minu kohta tõtt, nagu on rääkinud mu teenija Iiob.” (Iiob 42:7.) Kas Jehoova tahab öelda, et kõik, mida need kolm meest ütlesid, on vale, ja et kõik, mida Iiob ütles, on sulatõsi? Muidugi mitte.c Iiobi ja tema süüdistajate vahel oli aga suur erinevus. Iiob oli sügavas leinas ning teda oli tabanud valesüüdistuste rahe. Seega on arusaadav, miks ta sõnad olid vahel mõtlematud. Ent Eliifase ja ta kahe sõbra õlul polnud sellist koormat. Nende usk oli nõrk ning nad rääkisid meelega karmilt ja ülbelt. Nad ründasid süütut meest. Aga mis veel hullem, nad lõid Jehoovast vale pildi ja kujutasid teda kalgi ja kurja Jumalana.

Pole siis midagi imestada, et Jehoova nõuab neilt kallist ohvrit. Neil tuleb tuua seitse pulli ja seitse jäära. Tegu pole sugugi väikse ohvriga. Näiteks Moosese seadus nägi ette, et ülempreester, kelle patt oli toonud süü kogu rahva peale, pidi ohvriks tooma ühe pulli. (3. Moosese 4:3.) See oli kalleim ohvriloom, keda Moosese seaduse järgi tuli ohverdada. Peale selle ütleb Jehoova, et ta võtab Iiobi süüdistajate ohvrianni vastu vaid siis, kui Iiob kõigepealt nende eest palvetab.d (Iiob 42:8.) Iiob võib tunda suurt kergendust, nähes, kuidas tema Jumal õigluse jalule seab.

Jehoova on kindel, et Iiob teeb, nagu ta palus, ja andestab meestele, kes olid talle väga haiget teinud. Ja tõesti, Iiob ei valmista oma taevasele isale pettumust. (Iiob 42:9.) Oma kuulekusega tõendab Iiob võimsamalt kui sõnadega, et ta on laitmatu. Ja see sillutab teed rohketele õnnistustele.

Jehoova on Iiobi vastu „väga hell ja halastav”. (Jaakobuse 5:11.) Millest see ilmneb? Jumal teeb Iiobi taas terveks. Kujutle, mida Iiob võib tunda, kui näeb, et tema ihu on saanud „värskemaks kui noores eas”, just nagu Eliihu oli ennustanud. Sõbrad ja sugulased tulevad viimaks teda toetama ja trööstima, kaasas kingitused. Jehoova annab Iiobile kaks korda rohkem vara, kui tal oli olnud varem. Kuidas aitab Jehoova Iiobil toime tulla sügava leinaga? Iiob ja ta naine leiavad mingil määral tröösti sellest, et neile sünnib veel kümme last. Ja Jehoova pikendab ime läbi Iiobi eluiga. Ta elab veel 140 aastat, piisavalt kaua, et näha oma lapsi ja lapselapsi neli põlve. Piibel ütleb: „Lõpuks Iiob suri. Tal oli olnud pikk ja rahuldustpakkuv elu.” (Iiob 42:10–17.) Paradiisis saab Iiobi ja ta naise suur pere taas kokku. Ka nende kümme last, kelle Saatan neilt röövis, äratatakse ellu. (Johannese 5:28, 29.)

Miks Jehoova tasus Iiobile nii rikkalikult? Piibel vastab: „Te olete kuulnud Iiobi vastupidavusest.” (Jaakobuse 5:11.) Iiob pidas vastu katsumustes, mida suurem osa meist ei suuda ettegi kujutada. Ta mitte lihtsalt ei elanud raske aja üle, vaid ka säilitas tugeva usu ning tema armastus Jehoova vastu ei raugenud. Iiob ei kibestunud oma südames ega jäänud vimma kandma, vaid oli valmis andestama neile, kes olid talle meelega haiget teinud. Ja ta ei lasknud kunagi lahti oma kallist lootusest ega loobunud oma kõige hinnalisemast varast, laitmatusest. (Iiob 27:5.)

Meil kõigil on tarvis vastu pidada. Saatan tahab kahtlemata meidki heidutada. Aga kui jääme usus kindlaks, oleme alandlikud ja valmis teistele andestama ning kaitseme oma laitmatust, siis ootab ka meid kaunis tulevik. (Heebrealastele 10:36.) Miski ei ärrita Saatanat rohkem ega rõõmusta Jehoovat enam kui see, kui jäljendame Iiobi usku.