Seadus enne Kristust

„Kuidas ma armastan sinu käsuõpetust [„seadust”, UT]! Iga päev mõlgutan ma mõttes seda!” (LAUL 119:97)

 1. Mis juhib taevakehade liikumist?

JUBA lapsena oli Iiob tõenäoliselt imetlusega tähti vaadelnud. Arvatavasti olid tema vanemad talle õpetanud suurte tähtkujude nimesid ja seda, mida nad teadsid seadustest, mille järgi tähtkujud taevas liiguvad. Lisaks sellele arvestasid inimesed iidsetel aegadel nende hiigelsuurte, aukartustäratavate tähemustrite liikumise järgi aastaaegade vaheldumist. Aga ükskõik kui palju kordi Iiob neid tähekogumeid aukartlikult ka ei vaadelnud, ei saanud ta teada, millised tohutud jõud neid koos hoiavad. Seega ei suutnud ta midagi vastata küsimusele, mille Jehoova Jumal talle esitas: „Kas sa tunned taeva seadusi?” (Iiob 38:31—33). Tõesti, tähti juhivad seadused — seadused, mis on niivõrd täpsed ja keerukad, et tänapäeva teadlasedki ei mõista neid täielikult.

 2. Miks võib öelda, et kogu loodut juhivad seadused?

² Jehoova on universumi ülim Seaduseandja. Kõiki tema töid juhivad seadused. Tema armas Poeg, „kõige loodu esmasündinu”, täitis ustavalt oma Isa seadusi juba enne füüsilise universumi olemasolu! (Koloslastele 1:15.) Ka inglid alluvad seadustele (Laul 103:20). Seadused juhivad isegi loomi, kes kuuletuvad instinktiivsetele käskudele, mis nende Looja neile sisse on programmeerinud (Õpetussõnad 30:24—28; Jeremija 8:7).

 3. a) Miks vajab inimkond seadusi? b) Mille abil juhtis Jehoova Iisraeli rahvast?

³ Aga kuidas on lugu inimkonnaga? Kuigi meid on õnnistatud selliste andidega nagu intelligentsus, moraalsus ja vaimsus, vajame siiski mõningal määral Jumala seadusi, et need juhiksid meid oma võimete kasutamisel. Meie esivanemad Aadam ja Eeva olid täiuslikud ning seega oli nende juhtimiseks vaja ainult mõnda seadust. Armastus taevase Isa vastu oleks pidanud neile küllaldaseks põhjuseks olema, et talle rõõmuga kuuletuda. Kuid nad olid sõnakuulmatud (1. Moosese 1:26—28; 2:15—17; 3:6—19). Seetõttu on nende järglased patused ja viimaste juhtimiseks on vaja palju arvukamalt seadusi. Aja möödudes rahuldas Jehoova armastavalt selle vajaduse. Ta andis Noale konkreetsed seadused, mis Noa pidi oma perele teatavaks tegema (1. Moosese 9:1—7). Sajandeid hiljem andis Jumal äsjamoodustatud Iisraeli rahvale Moosese kaudu üksikasjaliku kirjaliku seaduste kogu. See oli esimene kord, kui Jehoova juhtis oma jumalike seadustega tervet rahvast. Kui me seda Seadust uurime, aitab see meil mõista, milline tähtis koht on Jumala seadustel kristlaste elus tänapäeval.

Moosese seadus ja selle eesmärk

 4. Miks oli Aabrahami äravalitud järeltulijatel raskusi tõotatud Seemne esiletoomisega?

⁴ Apostel Paulus, kes uuris põhjalikult Seadust, küsis: „Milleks siis Seadus?” (Galaatlastele 3:19, UT). Et sellele küsimusele vastust leida, tuleb meil meelde tuletada, kuidas Jehoova tõotas oma sõbrale Aabrahamile, et selle suguvõsaliinist tuleb Seeme, kes toob kõigile rahvaile palju õnnistusi (1. Moosese 22:18, Suur Piibel). Kuid selles see raskus oligi, et mitte kõik Aabrahami äravalitud järeltulijad, iisraellased, ei armastanud Jehoovat. Aja jooksul sai selgeks, et enamik neist on kangekaelsed ja vastupanijad — kusjuures mõned neist ei allunud peaaegu mitte mingisugusele juhtimisele! (2. Moosese 32:9; 5. Moosese 9:7.) Sellised inimesed kuulusid Jumala rahva hulka vaid seetõttu, et nad sündisid selle liikmetena, nad polnud seda võimalust ise valinud.

 5. a) Mida õpetas Jehoova iisraellastele Moosese seaduse kaudu? b) Kuidas pidi Seadus oma eesmärgi kohaselt mõjutama neid, kes seda täitsid?

⁵ Kuidas võisid sellised inimesed tõotatud Seemne esile tuua ja temast kasu saada? Selle asemel et neid juhtida nagu roboteid, õpetas Jehoova neid seaduste abil (Laul 119:33—35; Jesaja 48:17). Heebreakeelne sõna tō·rahʹ — seadus — tähendab tegelikult „õpetust”. Mida see õpetas? Eelkõige õpetas see iisraellastele, et nad vajavad Messiat, kes vabastaks nad patususest (Galaatlastele 3:24). Seadus õpetas ka jumalakartust ja sõnakuulelikkust. Kooskõlas Aabrahamile antud tõotusega pidid iisraellased olema Jehoova tunnistajateks kõigi teiste rahvaste ees. Seega pidi Seadus neile õpetama üllaid ja õilsaid käitumisnorme, mis heidavad Jehoovale head valgust; see pidi aitama iisraellastel hoiduda eemale ümberkaudsete rahvaste pahelistest teguviisidest (3. Moosese 18:24, 25; Jesaja 43:10—12).

 6. a) Umbes kui palju on Moosese seaduses sätteid ja miks ei tuleks arvata, et neid on liiga palju? (Vaata allmärkust.) b) Mida me võime teada saada, kui uurime Moosese seadust?

⁶ Pole siis midagi imestada, et Moosese seaduses on palju sätteid — üle 600.a See kirjalik määrustik reguleeris jumalateenistuse, valitsuse, moraali, õiguse ning koguni toitumise ja tervishoiuga seonduvat. Kuid kas see tähendab, et Seadus kujutas endast vaid hulka külmi eeskirju ja napisõnalisi käske? Kaugeltki mitte! Selle seadustekogu uurimine annab Jehoova armastava isiksuse kohta rikkalikult teadmisi. Vaadelgem mõningaid näiteid.

Seadus, millest õhkus halastust ja kaastunnet

7., 8. a) Kuidas rõhutas Seadus halastuse ja kaastunde tähtsust? b) Kuidas ilmnes see, et Jehoova rakendas Taaveti puhul Seadust halastavalt?

⁷ Seadus rõhutas, kui tähtis on osutada halastust ja kaastunnet — ning seda eriti just kehvadele ja abitutele. See pakkus leskedele ja orbudele erilist kaitset (2. Moosese 22:21—23). Veoloomi kaitses see julma kohtlemise eest. See pidas lugu peamistest omandiõigustest (5. Moosese 24:10; 25:4). Kuigi Seadus nõudis, et mõrvarit tuleb karistada surmaga, jättis see võimaluse halastuse osutamiseks juhul, kui tegemist oli kogemata tapmisega (4. Moosese 35:11). Ilmselt oli Iisraeli kohtumõistjatel valikuvõimalus, kui nad olenevalt seaduserikkuja suhtumisest pidid otsustama, millise karistuse nad määravad mõningate üleastumiste eest. (Võrdle 2. Moosese 22:6 ja 3. Moosese 5:20—26.)

⁸ Jehoova andis kohtumõistjatele eeskuju sellega, et ta rakendas Seadust vankumatult, kus vajalik, ja halastavalt, kus võimalik. Ta osutas halastust kuningas Taavetile, kes oli abielu rikkunud ja mõrva toime pannud. Muidugi ei pääsenud ta karistuseta, sest Jehoova ei varjanud teda tema patu kohutavate tagajärgede eest. Aga Taavetit ei hukatud Kuningriigi lepingu ja tema halastava loomu pärast ning sellepärast, et ta südamest kahetses (1. Saamueli 24:5—8; 2. Saamueli 7:16; Laul 51:3—6; Jakoobuse 2:13).

 9. Milline koht oli Moosese seaduses armastusel?

⁹ Lisaks sellele rõhutas Moosese seadus armastust. Kas sul tuleb meelde mõni tänapäeva riik, mille seadusandlus nõuaks armastamist? Seega ei keelanud Moosese seadus mitte üksnes mõrvamist, vaid see koguni käskis: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!” (3. Moosese 19:18). Seaduses mitte üksnes ei keelatud muulasest elanikke ebaõiglaselt kohtlemast, vaid seal kästi: „Armasta teda nagu iseennast, sest te ise olete olnud võõrad Egiptusemaal!” (3. Moosese 19:34). See mitte üksnes ei kuulutanud abielurikkumist seadusevastaseks, vaid käskis abielumehel oma naist rõõmustada! (5. Moosese 24:5.) Ainuüksi 5. Moosese raamatus kasutatakse umbes 20 korda heebreakeelseid sõnu, mis tähistavad armastust. Jehoova kinnitas iisraellastele, et ta armastab neid — ta on seda teinud minevikus ning teeb seda nii olevikus kui ka tulevikus (5. Moosese 4:37; 7:12—14). Tõesti, Moosese seaduse suurim käsk oli „Armasta Jehoovat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest!” (5. Moosese 6:5). Jeesus ütles, et kogu Seadus toetub nii sellele käsule kui ka käsule armastada oma ligimest (3. Moosese 19:18; Matteuse 22:37—40). Seega pole midagi imestada, et laulik kirjutas: „Kuidas ma armastan sinu käsuõpetust! Iga päev mõlgutan ma mõttes seda!” (Laul 119:97).

Seaduse kuritarvitamine

10. Kuidas suhtus enamik juute Moosese seadusesse?

¹⁰ Kui kahetsusväärne on seega, et suurem osa iisraellasi ei hinnanud Moosese seadust! Rahvas ei täitnud Seadust, eiras seda ehk unustas selle. Iisraellased rüvetasid puhta kummardamisviisi teiste rahvaste jälkide religioossete tavadega (2. Kuningate 17:16, 17; Laul 106:13, 35—38). Ja nad käitusid Seaduse suhtes reeturlikult ka muudes valdkondades.

11., 12. a) Millist kahju tekitasid usujuhtide rühmitused pärast Esra päevi? (Vaata kasti.) b) Miks tundus muistsetele rabidele, et on vaja ’Seaduse ümber tara teha’?

¹¹ Kõige rohkem kahju tegid Seadusele just need, kes väitsid, et nad õpetavad ja kaitsevad seda. See juhtus pärast viiendal sajandil e.m.a. elanud ustava kirjatundja Esra päevi. Esra võitles jõuliselt teiste rahvaste laostava mõju vastu ning rõhutas Seaduse lugemise ja õpetamise tähtsust (Esra 7:10; Nehemja 8:5—8). Mõningad seaduseõpetajad, kes väitsid, et nad käivad Esra jälgedes, moodustasid niinimetatud „Suure Sünagoogi”. Muu hulgas ütlesid nad: „Tehke tara Seaduse ümber.” Need õpetajad arutlesid, et Seadus on nagu väärtuslik iluaed. Et mitte keegi sinna aeda ei eksiks, rikkudes selle seadusi, tegid nad veel lisaks seadusi, „Suulise Seaduse”, hoidmaks inimesi sellisest eksimusest kaugel eemal.

¹² Mõni võib väita, et juutide juhtidel oli õigus, kui nad nii arvasid. Pärast Esra päevi hakkasid juutide üle valitsema võõrvõimud, eriti just kreeklased. Võitluses kreeka filosoofia ja kultuuri mõju vastu tõusid juutide hulgas esile usujuhtide rühmitused. (Vaata kasti lk. 10.) Mõne aja pärast hakkasid mõningad neist gruppidest leviit-preestritega Seaduse õpetamise alal võistlema ja saavutasid koguni ülekaalu. (Võrdle Malakia 2:7.) Aastaks 200 e.m.a. hakkaski suuline seadus juba juutide elu mõjutama. Esialgu ei tohtinud neid seadusi kirja panna, et keegi ei hakkaks neid kirjaliku Seadusega võrdseks pidama. Kuid aegamööda hakati inimlikke mõtteid pidama tähtsamaks kui jumalikke, mistõttu see „tara” rikkus lõpuks ära „aia”, mida ta just kaitsma oleks pidanud.

Variserlik reostus

13. Kuidas õigustasid mõned juutide usujuhid paljude reeglite kehtestamist?

¹³ Rabid arutlesid, et kuna Toora ehk Moosese seadus on täiuslik, peab see andma vastuse igale kerkida võivale küsimusele. See arusaam ei ilmutanud tõelist lugupidamist. Tegelikkuses andis see rabidele vabad käed, kasutamaks leidlikke inimlikke arutlusi, et jätta mulje, nagu annaks Jumala Sõna alust reeglite kehtestamiseks igasuguste asjade kohta, millest mõned olid isiklikud, teised aga lihtsalt tähtsusetud.

14. a) Kuidas läksid juutide usujuhid Pühakirjaga vastuolulise äärmuseni selles, kuidas täita Pühakirja juhiseid, mis käisid teistest rahvastest eraldatuse kohta? b) Mis näitab, et rabiinlikud reeglid ei kaitsnud juudi rahvast paganlike mõjutuste eest?

¹⁴ Ikka ja jälle läksid usujuhid Pühakirja juhiste tõlgendamisega äärmustesse. Näiteks soosis Moosese seadus iisraellaste eraldatust teistest rahvastest, kuid rabid jutlustasid mõistmatult, et kõik, mis pole omane juutidele, on põlastusväärne. Nad õpetasid, et juut ei tohi oma kodulooma mõnda mittejuudi võõrastemajja jätta, sest mittejuute „kahtlustatakse loomapilastuses”. Juudi naine ei tohtinud aidata sünnitavat mittejuudi naist, kuna sel viisil „aitaks ta ilmale tulla lapsel, kes hakkab ebajumalaid kummardama”. Kuna rabidel oli kreeka gümnaasiumide suhtes õigustatud kahtlusi, keelasid nad ära igasuguse sportliku tegevuse. Ajalugu kinnitab, et juutide kaitsmiseks paganlike uskumuste eest oli sellest kõigest vähe kasu. Tegelikult hakkasid koguni variserid ise õpetama paganlikku kreeka õpetust hinge surematusest! (Hesekiel 18:4.)

15. Kuidas moonutasid juudi usujuhid seadusi, mis käisid puhtuse ja verepilastuse kohta?

¹⁵ Variserid moonutasid ka seadusi, mis käisid puhtuse kohta. Räägiti, et variserid puhastaksid isegi päikest, kui neil selleks võimalus avaneks. Nende seaduse järgi rüvetab inimese see, kui ta viivitab „oma loomulike vajaduste rahuldamisega”! Käte pesemisest sai keerukas rituaal, mille puhul tuli täita reegleid selle kohta, milline käsi tuleb esimesena pesta ja kuidas seda tuleb teha. Naisi peeti eriti ebapuhtaks. Pühakirja käsu põhjal mitte ’ligineda’ ühelegi lihasele sugulasele (mis tegelikult oli verepilastusevastane seadus) tegid rabid korralduse, et mees ei tohi oma naise järel kõndida ega temaga turul vestelda (3. Moosese 18:6).

16., 17. Kuidas täiendas suuline seadus iganädalase hingamispäeva pidamise käsku ja milliste tagajärgedeni see viis?

¹⁶ Eriti tuntud on see vaimne paroodia, mille suuline seadus tegi hingamispäeva seadusest. Jumal andis iisraellastele lihtsa käsu: ärge tehke nädala seitsmendal päeval ühtki tööd (2. Moosese 20:8—11). Kuid suuline seadus hakkas seda täiendama, kirjeldades 39-t keelatud töö valdkonda, mille hulgas oli ka sõlme kinni või lahti sidumine, kahe piste õmblemine, kahe heebrea tähe kirjutamine ja muud seesugust. Seejärel oli kõigi nende valdkondade jaoks vaja lõputuid lisareegleid. Millised sõlmed olid keelatud ja millised lubatud? Suuline seadus esitas vastuseks meelevaldseid eeskirju. Ravimist hakati keelatud tööks pidama. Näiteks oli keelatud murtud luud hingamispäeval paika panna. Hambavaluga inimene võis küll toidu maitsestamiseks äädikat kasutada, kuid ta ei tohtinud äädikat läbi hammaste imeda. See võis ju tema hambaid ravida!

¹⁷ Olles sel viisil sadade isetehtud reeglite alla maetud, kaotas hingamispäeva seadus enamiku juutide jaoks oma vaimse tähenduse. Kui Jeesus Kristus, „hingamispäeva isand”, tegi hingamispäeval tähelepanuväärseid, südantsoojendavaid imesid, jäid kirjatundjad ja variserid täiesti ükskõikseks. Neile läks korda ainult see, et ta näis nende eeskirju eiravat (Matteuse 12:8, 10—14).

Õppetunde variseride vigadest

18. Kuidas mõjutas suuliste seaduste ja pärimuste lisamine Moosese seadust? Too näide.

¹⁸ Kokkuvõtteks võime öelda, et Moosese seadusele juurde lisatud seadused ja pärimused kleepusid selle külge peaaegu samamoodi, nagu vääneljalalised kinnituvad laevakere külge. Laevaomanik näeb palju vaeva, et neid tüütuid olendeid oma laeva küljest ära kraapida, kuna nad aeglustavad sõitu ja rikuvad roostekindlat värvi. Nii ka suuline seadus ja pärimused koormasid Seadust ning muutsid selle kaitsetuks söövitava väärtarvitamise ees. Kuid selle asemel et ülearuseid seadusi ära kraapida, lisasid rabid neid hoopis juurde. Selleks ajaks, kui Messias Seadust täitma tuli, oli „laev” nendest „vääneljalalistest” juba niivõrd korbatanud, et see püsis veel vaevalt pinnal! (Võrdle Õpetussõnad 16:25.) Selle asemel et seaduselepingut kaitsta, tegid need usujuhid hoopis selle vea, et nad reetsid selle. Aga miks nende reeglitest „tara” tulemusi ei andnud?

19. a) Miks ei olnud kasu „tarast Seaduse ümber”? b) Millest ilmneb, et juutide usujuhtidel polnud tõelist usku?

¹⁹ Judaismi juhid ei mõistnud, et pahelisuse vastu tuleb võidelda südames, mitte seaduseraamatute lehekülgedel (Jeremija 4:14). Võidu võtmeks on armastus — armastus Jehoova, tema seaduse ja õiglaste põhimõtete vastu. Taolise armastusega kaasneb samaväärne vihkamine selle vastu, mida Jehoova vihkab (Laul 97:10; 119:104). Need, kelle süda on sel viisil täis armastust, jäävad selles pahelises maailmas Jehoova seadustele ustavaks. Juutide usujuhtidel oli suurepärane eesõigus õpetada rahvast, et edendada ja sisendada sellist armastust. Miks see neil ei õnnestunud? Ilmselt puudus neil usk (Matteuse 23:23, NW allmärkus). Kui nad oleksid uskunud, et Jehoova vaim suudab ustavate inimeste südant mõjutada, ei oleks nad tundnud vajadust teiste elu range kontrolli alla võtta (Jesaja 59:1; Hesekiel 34:4). Kuna neil endil usku ei olnud, ei saanud nad seda ka teistesse sisendada, vaid nad koormasid inimesi omatehtud käskudega (Matteuse 15:3, 9; 23:4).

20., 21. a) Kuidas pärimustele keskendunud mõtteviis judaismi üldiselt mõjutas? b) Mida me võime õppida sellest, mis juhtus judaismiga?

²⁰ Need juutide usujuhid ei edendanud armastust. Nende pärimuste tõttu kujunes välja religioon, mis tegeles ainult väliste rituaalidega, mehaanilise kuuletumisega, et muljet avaldada — see oli viljakas silmakirjalikkuse kasvulava (Matteuse 23:25—28). Nende eeskirjad andsid loendamatuid põhjusi teiste üle kohtumõistmiseks. Sellepärast arvasid uhked, autoritaarsed variserid, et neil on õigus kritiseerida koguni Jeesust Kristust. Nad kaotasid silmist Seaduse peamise eesmärgi ja hülgasid ainsa tõelise Messia. Seega pidi ta juudi rahvale ütlema: „Vaata, teie koda jäetakse teil maha!” (Matteuse 23:38; Galaatlastele 3:23, 24).

²¹ Mida meie võime sellest õppida? On selge, et jäik, pärimustele keskendunud mõtteviis ei edenda Jehoova puhast kummardamist! Aga kas see tähendab seda, et tänapäeval pole Jehoova kummardajatel vaja üldse mingeid muid reegleid peale nende, mis on selgelt kirjas Pühas Piiblis? Ei tähenda. Sellele küsimusele põhjaliku vastuse saamiseks vaadelgem, kuidas Jeesus Kristus asendas Moosese seaduse uue ja parema seadusega.

[Allmärkus]

Kas sa oskad selgitada?

◻ Kuidas juhivad Jumala seadused kogu loodut?

◻ Mis oli Moosese seaduse peamine eesmärk?

◻ Mis näitab, et Moosese seadus rõhutas halastuse ja kaastunde tähtsust?

◻ Miks lisasid juutide usujuhid Moosese seadusele loendamatuid reegleid ja milliste tagajärgedeni see viis?

[Kast lk 10]

Juutide usujuhid

Kirjatundjad pidasid endid Esra järeltulijateks Seaduse selgitajatena. Raamat „Juutide ajalugu” („A History of the Jews”) ütleb, et „mitte kõik kirjatundjad polnud ülla vaimuga, kusjuures oma püüetega leida seadusest varjatud tähendust mandusid nad sageli mõttetute reeglite ja rumalate piirangute kehtestamiseni. Need kivinesid tavadeks, mis muutusid peagi järeleandmatult türanniseerivaks”.

Hassiidid. See nimi tähendab „vagad” või „pühakud”. Esimest korda mainitakse neid rühmitusena umbes aastal 200 e.m.a.; neil oli suur poliitiline võim ja nad kaitsesid fanaatiliselt Seaduse puhtust türanniseeriva kreeka mõju eest. Hassiidid jagunesid kolmeks rühmituseks: variserideks, saduserideks ja esseenideks.

Variserid. Mõningad õpetlased usuvad, et see nimi on tuletatud sõnadest, mis tähendavad „eraldunuid” ehk „separatiste”. Nad olid tõesti fanaatilised oma püüdlustes eralduda mittejuutidest, kuid samuti pidasid nad oma vennaskonda eraldunuks — ja seejuures paremaks — tavalisest juudi rahvast, kes ei tundnud suulise seaduse keerdkäike. Üks ajaloolane ütles variseride kohta: „Üldiselt võttes kohtlesid nad inimesi nagu lapsi, formuleerides ja määrates kindlaks rituaalsete kombetalituste väiksemadki üksikasjad.” Üks teine õpetlane ütles: „Variserid kehtestasid hulgaliselt õigusnorme kõigi olukordade kohta, mille paratamatuks tagajärjeks oli see, et nad hakkasid liigselt tähtsustama tühiseid asju ja alahindama tähtsaid asju (Mt. 23:23).”

Saduserid olid aristokraatia ja preesterkonnaga tihedalt seotud rühmitus. Nad olid tugevas vastuseisus kirjatundjate ja variseridega ning ütlesid, et suulisel seadusel ei ole kirjaliku Seaduse autoriteeti. Et nad selles võitluses alla jäid, seda näitab ka Mišna ise: „Kirjatundjate sõnade [pidamist] tuleb võtta rangemalt kui [kirjaliku] Seaduse sõnade [pidamist].” Talmud, mis sisaldas suulise seaduse ulatuslikke kommentaare, läks hiljem koguni nii kaugele, et ütles: „Kirjatundjate sõnad on .. kallimad kui Toora sõnad.”

Esseenid olid rühm askeete, kes eraldasid endid kõrvalistesse kogukondadesse. Teos „The Interpreter’s Dictionary of the Bible” ütleb, et esseenid olid veelgi rohkem eraldunud kui variserid ja „mõnikord võisid nad olla isegi variserlikumad kui variserid”.

[Pilt lk 8]

Arvatavasti rääkisid Iiobi vanemad talle seadustest, mis juhivad tähtkujusid