Valgussähvatused apostlite ajal

„Valgus koidab [„sähvatab”, NW] õigele ja rõõm neile, kes õiglased südamelt!” — LAUL 97:11.

 1. Kuidas sarnanevad Jehoova tunnistajad tänapäeval algkristlastega?

KUIDAS me küll tõeliste kristlastena hindame Laul 97:11 sõnu! ’Valgus on sähvatanud’ meile korduvalt. Tegelikult on mõningad meie hulgast näinud Jehoova sähvatavat valgust aastakümnete kestel. See kõik tuletab meile meelde teksti Õpetussõnad 4:18, kus on kirjas: „Õigete rada on otsekui valgusepaistus, mis muutub üha selgemaks, kuni päev on saabunud!” Kuna meie kui Jehoova tunnistajad hindame sügavalt Pühakirja, mitte aga pärimusi, sarnaneme algkristlastega. Nende suhtumine tuleb selgelt esile nii ajaloolistes Kristlike Kreeka Kirjade raamatutes kui ka läkitustes, mis kõik on kirjutatud Jumala inspiratsiooni all.

 2. Mis olid ühed esimesed valgussähvatused, mida Jeesuse järelkäijad nägid?

² Ühed esimesed valgussähvatused, mida Jeesuse Kristuse esimesed järelkäijad nägid, olid seotud Messiaga. Andreas ütles oma vennale Siimon Peetrusele: „Me oleme leidnud Messia!” (Johannese 1:41) Mõni aeg hiljem andis taevane Isa apostel Peetrusele võimaluse seda tõsiasja kinnitada, ning viimane lausus Jeesusele Kristusele: „Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg!” — Matteuse 16:16, 17; Johannese 6:68, 69.

Valgus paistab nende ülesandele kuulutada

3., 4. Millist valgust andis Jeesus pärast ülestõusmist enda järelkäijatele seoses nende edaspidise tegevusega?

³ Jeesus Kristus laskis pärast ülestõusmist valgussähvatustega valgustada üht kohustust, mis lasub kõigil tema järelkäijatel. Kõige tõenäolisemalt ütles ta järgmised sõnad Galileasse kogunenud 500 jüngrile: „Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja neid õpetades pidama kõike, mida mina teid olen käskinud. Ja vaata, mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani!” (Matteuse 28:19, 20; 1. Korintlastele 15:6) Kooskõlas sellega pidid kõik Kristuse järelkäijad olema kuulutajad, ning neile antud ülesanne kuulutada ei piirdunud vaid „Iisraeli koja kadunud lammastega”. (Matteuse 10:6) Samuti ei pidanud nad ristima Johannese ristimisega, mis sümboliseeris kahetsemist, et patud andeks saada. Nad pidid ristima inimesi hoopiski „Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse”.

⁴ Vahetult enne seda, kui Jeesus taevasse läks, küsisid temalt ta 11 ustavat apostlit: „Issand, kas sa sel ajal jälle ehitad Iisraelile kuningriigi?” Selle asemel et sellele küsimusele vastata, andis Jeesus neile kuulutamisülesande kohta edasisi juhtnööre: „Te saate Püha Vaimu väe, kes tuleb teie peale, ja peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kõigel Juuda- ja Samaariamaal ja maailma otsani!” Kuni selle ajani olid nad olnud ainuüksi Jehoova tunnistajad, kuid nüüdsest olid nad ka Kristuse tunnistajad. — Apostlite teod 1:6—8.

5., 6. Milliseid valgussähvatusi nägid Jeesuse jüngrid nelipühil?

⁵ Milliseid imepäraseid valgussähvatusi Jeesuse järelkäijad juba kümne päeva pärast nägid! Nelipühil, aastal 33 m.a.j., mõistsid nad esimest korda, kuivõrd tähtis on tekst Joel 3:1, 2: „Ma [Jehoova] valan oma Vaimu kõige liha peale! Siis teie pojad ja tütred hakkavad ennustama, teie vanemad uinuvad unenägusid nähes, teie noored mehed näevad nägemusi! Ja neil päevil ma valan oma Vaimu ka sulaste ja ümmardajate peale!” Jeesuse jüngrid — ligikaudu 120 Jeruusalemma kogunenud meest ja naist — nägid püha vaimu lõhestatud tulekeelte kujul igaühe pea kohal. — Apostlite teod 1:12—15; 2:1—4.

⁶ Samuti mõistsid jüngrid nelipühapäeval esimest korda seda, et Laul 16:10 sõnad käivad ülesäratatud Jeesuse Kristuse kohta. Laulik ütles: „Sina [Jehoova Jumal] ei jäta mu hinge surmavalla kätte ega lase oma vagal näha kõdunemist!” Jüngrid said aru, et need sõnad ei saa käia kuningas Taaveti kohta, kuna tema haud asus tolle päevani nende juures. Pole sugugi üllatav, et ligikaudu 3000 inimest kõigi nende hulgast, kes kuulsid selgitust selle uue valguse kohta, olid selles niivõrd veendunud, et nad lasid end veel selsamal päeval ristida! — Apostlite teod 2:14—41.

 7. Millist imepärast valgust nägi apostel Peetrus ajal, mil ta viibis Rooma armee väepealiku Korneeliuse juures?

⁷ Mitmete sajandite kestel hindasid iisraellased kõrgelt seda, mida Jumal oli nende kohta ütelnud: „Mina tunnustan ainult teid kõigist maa suguvõsadest.” (Aamos 3:2) Niisiis oli see tõepoolest imepärane valgussähvatus, mida nägid apostel Peetrus ja tema kaaslased, kes olid temaga Rooma armee väepealiku Korneeliuse kojas ajal, mil püha vaim langes esmakordselt ümberlõikamata usklikele mittejuutide hulgast. On märkimisväärne, et see on ainuke kord, mil püha vaimu anti enne ristimist. Kuid see pidi niimoodi olema. Vastasel juhul poleks Peetrus teadnud, et need ümberlõikamata mittejuudid on kõlblikud minema ristimisele. Mõistes täielikult selle harukordse nähtuse tähtsust, küsis Peetrus: „Kas keegi võib vett keelata, et ei ristitaks neid [mittejuute], kes on saanud Püha Vaimu nõnda nagu meiegi?” Loomulikult ei saanud keegi kohalolijatest sellele midagi vastu väita, ning seepärast need mittejuudid ristiti. — Apostlite teod 10:44—48; võrdle Apostlite teod 8:14—17.

Ümberlõikamine lõpetatakse

 8. Mispärast oli mõningatel algkristlastel raske ümberlõikamisest loobuda?

⁸ Järgnev ere tõevalguse sähvatus toimus seoses ümberlõikamise küsimusega. Ümberlõikamise tava sai alguse aastal 1919 e.m.a., mil Jehoova tegi Aabrahamiga lepingu. Jumal käskis siis Aabrahamil lõigata ümber nii iseennast kui ka kõik teised meessoost pereliikmed. (1. Moosese 17:9—14, 23—27) Seega sai ümberlõikamisest Aabrahami järeltulijaid eraldav märk. Ning kui uhked nad küll selle tava üle olid! Selle tulemusena muutus termin „ümberlõikamata” põlgust väljendavaks sõnaks. (Jesaja 52:1; 1. Saamueli 17:26, 27) On lihtne mõista, mispärast ei soovinud mõned juudi algkristlased sellest sümbolist loobuda. Mõningatel oli Pauluse ja Barnabasega sellel teemal üsna äge vaidlus. Selle küsimuse lahendamiseks läksid Paulus ja mõningad teised Jeruusalemma, et küsida nõu kristlikult juhtivalt kogult. — Apostlite teod 15:1, 2.

 9. Millised valgussähvatused paistsid esialgsele juhtivale kogule, nii nagu see on kirjas Apostlite tegude 15. peatükis?

⁹ Seda valgust, mis näitas neile algkristlastele tol korral, et Jehoova sulastelt ei nõuta enam ümberlõikamist, ei saadud mingisuguse otsese ime kaudu. Järjest suurenev valgus paistis hoopiski tänu sellele, et nad uurisid Pühakirja, otsisid püha vaimu juhatust ning kuulasid Peetruse ja Pauluse kogemusi ümberlõikamata mittejuutide pöördumisest. (Apostlite teod 15:6—21) Otsus tehti teatavaks ühes kirjas, mis osaliselt kõlab järgmiselt: „Püha Vaim ja meie oleme arvanud heaks, et teie peale ei tohi panna enam ühtki koormat kui aga need väga tarvilised määrused: hoiduda ebajumalate ohvriliha ja vere ja lämbunu ja porduelu eest.” (Apostlite teod 15:28, 29) Seega vabastati algkristlased ümberlõikamise käsu alt ja ka teiste Moosese seaduse nõuete täitmisest. Niisiis võis Paulus Galaatia kristlastele öelda: „[Selliseks] vabaduseks on Kristus meid vabastanud.” — Galaatlastele 5:1.

Valgus evangeeliumides

10. Millised valgussähvatused toob esile Matteuse evangeelium?

¹⁰ Võib kindlalt öelda, et Matteuse evangeeliumis, mis on kirjutatud arvatavasti aastal 41 m.a.j., on palju valgussähvatusi, millest lugejad kasu saavad. Suhteliselt vähesed esimese sajandi kristlased kuulsid isiklikult, kuidas Jeesus oma õpetusi selgitab. Matteuse evangeelium tõstab eriliselt esile seda, et Jeesuse kuulutamisteemaks oli Kuningriik. Ning kuivõrd tugevalt Jeesus rõhutas õige motiivi vajalikkust! Millised valgussähvatused on küll tema mäejutluses, tema tähendamissõnades (näiteks nendes, mis on kirjas 13. peatükis) ning võimsates prohvetiennustustes 24. ja 25. peatükis! Kõigele sellele juhiti algkristlaste tähelepanu Matteuse evangeeliumi jutustuses, mis on kirjutatud umbes kaheksa aastat pärast 33. aasta nelipühi m.a.j.

11. Mida võib öelda Luuka ja Markuse evangeeliumi sisu kohta?

¹¹ Luukas kirjutas oma evangeeliumi ligikaudu 15 aastat hiljem. Kuigi palju sellest sarnaneb Matteuse jutustusega, on täiendavat osa 59 protsenti. Luukas tähendas üles kuus Jeesuse imet ning üle kahe korra rohkem Jeesuse tähendamissõnu, mida teised evangeeliumikirjutajad pole maininud. Ilmselt kirjutas Markus oma evangeeliumi vaid paar aastat hiljem, rääkides Jeesusest Kristusest eelkõige kui teoinimesest, imetegude tegijast. Kuigi Markus jutustas enamjaolt sündmustest, mida Matteus ja Luukas olid eelnevalt juba käsitlenud, kirjutas ta üles ühe tähendamissõna, mida nemad ei olnud kirja pannud. Selles näites võrdles Jeesus Jumala Kuningriiki seemnega, mis esmalt tärkab, sirgub ja kannab siis vilja.a — Markuse 4:26—29.

12. Kui suurt lisavalgust andis Johannese evangeelium?

¹² Sellele lisandus Johannese evangeelium, mis on kirja pandud rohkem kui 30 aastat pärast seda, kui Markus oma jutustuse kirjutas. Millise heleda valguse küll Johannes Jeesuse teenistusele heitis, viidates korduvalt eriti ajale enne Jeesuse inimeseks saamist! Ainult Johannes toob ära jutustuse Laatsaruse ülesäratamisest, ning ta on ainukesena kirja pannud paljud Jeesuse sügavad mõtted oma ustavatele apostlitele ja ka äraandmise ööl esitatud südantsoojendava palve, mis kõik on üles tähendatud peatükkides 13 kuni 17. Tegelikult öeldakse, et 92 protsenti Johannese evangeeliumist on ainukordne.

Valgussähvatused Pauluse kirjades

13. Mispärast on mõned inimesed pidanud Pauluse kirja roomlastele otsekui evangeeliumiks?

¹³ Eriti kasutati just apostel Paulust apostlite ajal elanud kristlastele tõesähvatuste edasiandmiseks. Näitena võib tuua Pauluse kirja roomlastele, mis on kirjutatud arvatavasti aastal 56 m.a.j. — peaaegu samal ajal, mil Luukas kirjutas oma evangeeliumi. Selles kirjas rõhutab Paulus tõsiasja, et õiglane seisund saavutatakse tänu Jumala ärateenimata headusele ning usu kaudu Jeesusesse Kristusesse. See et Paulus on kirjas roomlastele asetanud erilise rõhu sellele hea sõnumi aspektile, on ajendanud mõningaid inimesi pidama tema kirja roomlastele otsekui viiendaks evangeeliumiks.

14.—16. a) Millist valgust lasi Paulus paista oma esimeses kirjas Korintose kristlastele seoses vajadusega püsida ühtsena? b) Missugust valgust seoses käitumisega võib veel näha esimesest kirjast korintlastele?

¹⁴ Paulus kirjutas mõningatest probleemidest, mis valmistasid muret Korintoses elavatele kristlastele. Tema kirjas korintlastele on terve hulk inspireeritud nõuandeid, mis on meie päevini kristlastele kasu toonud. Esiteks pidi ta valgustama korintlaste eksimust, mis seisnes selles, et nad tegid teatud isikutest kultusobjekti. Apostel juhtis nende mõtteviisi õigetele rööbastele, öeldes neile julgesti: „Ma manitsen teid, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse nime läbi, et te kõik ühtviisi räägiksite ja et ei oleks lõhesid teie seas, vaid et oleksite kokku liidetud samas meeles ja samas mõttes.” — 1. Korintlastele 1:10—15.

¹⁵ Korintose kristlikus koguduses salliti jämedat ebamoraalsust. Üks mees oli seal võtnud endale oma isa naise, tehes seega ’niisugust hoorust, millist ei leidunud paganategi seas’. Paulus kirjutas otsekoheselt: „Lükake siis kurjategija [„õel mees”, NW] endi seast välja.” (1. Korintlastele 5:1, 11—13) Eemaldamine — see oli kristliku koguduse jaoks midagi uut. Teine probleem, mille kohta Korintose kogudus vajas valgustust, oli seotud tõsiasjaga, et mõningad selle liikmed viisid oma vaimseid vendi lahkhelide lahendamiseks ilmalike kohtute ette. Paulus noomis neid rangelt sellise käitumise pärast. — 1. Korintlastele 6:5—8.

¹⁶ Veel üheks probleemiks, mis painas Korintose kogudust, olid seksuaalsuhted. Paulus näitas 1. Korintlastele 7. peatükis, et kuna igal pool vohab seksuaalne ebamoraalsus, on hea, et igal mehel on oma naine ning igal naisel oma mees. Veel näitas Paulus, et kuigi vallalistel inimestel on võimalik Jehoovat keskendunumalt teenida, pole mitte kõigil vallalisuse andi. Ning juhul kui naise abikaasa sureb, on ta jälle vaba minema mehele, kui „see vaid sünnib Issandas”. — 1. Korintlastele 7:39.

17. Missugust valgust lasi Paulus paista ülesäratamisõpetusele?

¹⁷ Millised valgussähvatused need küll olid, mida Issand Pauluse kaudu ülesäratamisele paista laskis! Millise kehaga äratatakse üles võitud kristlased? „Maine ihu külvatakse, vaimne ihu äratatakse üles,” kirjutas Paulus. Füüsilised kehad ei lähe taevasse, sest „liha ja veri ei või pärida Jumala riiki”. Paulus lisas, et sugugi mitte kõik võitud kristlased ei jää surmaunne, vaid need, kes surevad Jeesuse juuresviibimise ajal, äratatakse koheselt surnuist üles surematule elule. — 1. Korintlastele 15:43—53.

18. Millist valgust kiirgab tulevikule Pauluse esimesest kirjast tessalooniklastele?

¹⁸ Kirjas Tessaloonika kristlastele heideti Pauluse kaudu valgust tulevikule. Jehoova päev tuleb nagu varas öösel. Paulus selgitas samuti: „Kui nad ütlevad: ’Nüüd on rahu ja julgeolek!’, tabab neid äkiline hukatus nõnda nagu lapsevaev naise, kes on käima peal; ja nad ei pääse mitte pakku.” — 1. Tessalooniklastele 5:2, 3.

19., 20. Milliseid valgussähvatusi nägid Jeruusalemmas ja Judeas elavad kristlased Pauluse kirjas heebrealastele?

¹⁹ Kirjutades oma kirja heebrealastele, andis Paulus valgussähvatused edasi Jeruusalemma ja Judea algkristlastele. Kui võimsalt ta küll näitas kristliku kummardamissüsteemi paremust, võrreldes Moosese-aegse kummardamissüsteemiga! Kristlased ei järgi mitte inglite poolt edasi antud Seadust, vaid neil on hoopiski usk päästesse, millest rääkis esimesena Jumala Poeg, kes on palju ülevamal kohal kui need inglitest sõnumitoojad. (Heebrealastele 2:2—4) Mooses oli vaid Jumalakoja sulane. Kuid Jeesus Kristus valitseb kogu koja üle. Kristus on ülempreester Melkisedeki korra järgi ning tal on võrreldes Aaroni preestriametiga hulga silmapaistvam positsioon. Paulus tõi ka esile, et kuna iisraellastel puudus usk ja kuulekus, ei olnud neil võimalik pääseda Jumala hingamisse, kuid kristlastel on see võimalik tänu nende ustavusele ja kuulekusele. — Heebrealastele 3:1—4:11.

²⁰ Lisaks on uus leping võrreldes seaduselepinguga hoopis ülevam. Kooskõlas 600 aastat varem kirjutatud prohvetiennustusega tekstis Jeremija 31:31—34 on uue seaduse alla kuulujail Jumala seadus kirjutatud südamesse, ning nad tunnevad rõõmu tõelisest pattude andekssaamisest. Kristlastel pole mitte selline ülempreester, kes peab enda ning ka rahva pattude eest igal aastal ohvreid tooma, vaid neil on Ülempreestriks Jeesus Kristus, kes on patuta ning kes tõi pattude eest ohvri üks kord ja igaveseks. Kristus ei esitanud oma ohvrit kätega tehtud pühamusse, vaid taevasse enesesse, et ilmuda Jehoova palge ette. Veelgi enam, Moosese seaduselepingu all toodud loomohvrid ei suutnud patte täielikult kõrvaldada, ning seepärast tuligi igal aastal ohverdada. Kuid Kristuse ohver, mis toodi üks kord ja igaveseks, võtab ära patud. Kõik see heidab valgust sellele suurele vaimsele templile, mille eesõues teenivad tänapäeval võitud jäänus ja „teised lambad”. — Johannese 10:16; Heebrealastele 9:24—28.

21. Mida on see arutelu näidanud meile seoses tekstide Laul 97:11 ja Õpetussõnad 4:18 täitumisega apostlite ajal?

²¹ Ruumipuudusel pole enam võimalik tuua lisanäiteid kasvõi selle kohta, milliseid valgussähvatusi leidub apostel Peetruse ning jünger Jakoobuse ja Juuda kirjades. Kuid eelnev peaks olema piisav tõend selle kohta, et tekstid Laul 97:11 ja Õpetussõnad 4:18 täitusid imepäraselt apostlite ajal. Tõe kasvades täitusid eelpildid ja varjukujud said tegelikkuseks. — Galaatlastele 3:23—25; 4:21—26.

22. Mis leidis aset pärast apostlite surma ning mida näitab järgmine artikkel?

²² Pärast Jeesuse apostlite surma ning ennustatud ärataganemise ilmsikssaamist paistis tõevalgus vaid vaevumärgatavalt. (2. Tessalooniklastele 2:1—11) Kuid kooskõlas Jeesuse tõotusega pöördus Isand sajandeid hiljem tagasi ning leidis „ustava ja mõistliku orja”, kes andis „kojasulastele” rooga õigel ajal. Selle tulemusena pani Jeesus Kristus selle orja „üle kogu oma vara”. (Matteuse 24:45—47, NW) Millised valgussähvatused sellele järgnesid? Seda arutatakse järgmises artiklis.

[Allmärkus]

Kas sa mäletad?

◻ Millised piiblitekstid näitavad, et tõde mõistetakse järk-järgult?

◻ Mis on mõningad valgussähvatused, mis on kirjas Apostlite tegude raamatus?

◻ Millist valgust võib näha evangeeliumides?

◻ Milliseid valgussähvatusi on Pauluse kirjades?