Kas rikkus toob õnne?
Kuningas Saalomon teadis raha väärtust. Ta kirjutas: ”Mõnu pärast valmistatakse rooga, vein teeb elu rõõmsaks, ja raha eest saab kõike!” (Koguja 10:19, EP 97). Sööming koos sõpradega võib olla ülimeeldiv, kuid et saada rooga või veini, läheb tarvis raha. Kuna raha on see vahend, mille abil materiaalseid asju hankida saab, siis tõesti, ”raha eest saab kõike”.
KUIGI Saalomonil oli muinasjutuliselt suur varandus, teadis ta, et rikkusel on omad piirid. Ta tunnustas, et materialistlik eluviis ei ava teed õnnele. Ta kirjutas: ”Ei küllastu iialgi rahast, kes armastab raha, ja tulust, kes armastab rikkust” (Koguja 5:9).
Kujuta ette, et üks jõukal järjel inimene saab veelgi jõukamaks. Saalomon ütleb: ”Kui varandust saab palju, siis on ka selle sööjaid palju” (Koguja 5:10). Kui ”varandus” kasvab, kasvab ka vajadus inimeste järele, kes selle eest hoolt kannaksid. Remondimehed, majahoidjad, teenistujad, turvamehed — neile ja kellele kõigile veel tuleb maksta nende teenuste eest. See omakorda nõuab lisaraha.
Selline olukord mõjutab otseselt inimese õnne. Kreeka ajaloolane Xenophon, kes elas neljandal sajandil e.m.a., pani kirja oma tähelepanekud seoses olukorraga, kus vaene mees on saanud rikkaks:
”Mis hea pärast sa õieti arvad .., et kui mul on rohkem, on mu elu õnnelikum? Seda sina ei tea,” jätkas ta, ”et söömine ja joomine ja magamine pole mulle praegu mitte kriipsuvõrdki meeldivam, kui see oli minu vaesuspõlves. Toonud on see suur jõukus mulle aga üksnes seda, et rohkema eest pean hoolitsema, rohkem välja andma ja valutama oma südant hoolekandes rohkema eest kui varemalt. Nüüd saavad paljud mu kodakondsed minult oma toidu, paljud joogi ja paljud rõivad, teised jälle vajavad arstiabi; siis tuleb üks mu juurde jutuga, et hundid kippusid lammaste külge või et härjad kukkusid kuristikku ja surid, või kostab hoopis, et mingi tõbi on karja kallal. Ja seepärast näibki mulle .., et rohkem on mul vaeva nüüd, kus mul on palju, kui mul seda vähema omamise korral oli.”
Teine põhjus, miks inimesed ikka rohkem ja rohkem vara endale soetada püüavad, on üks lõks, millesse nad on sattunud ja mida Jeesus Kristus nimetas ”rikkuse pettuseks” (Matteuse 13:22). Nad on langenud pettuse ohvriks, kuna rikkus, mida nad nii tuliselt taga ajavad, ei too neile eales rahuldust või õnne, mida nad sellest leida loodavad. Nad arvavad, et mida ei saa teha piiratud varandus, saab teha suur. Ja nii nad jätkavad oma mammonajahti.
Rahaarmastus ei too õnne
Mure varanduse pärast võib takistada rikkal magamast rahulikku ööund. Saalomon kirjutab: ”Töötegija uni on magus, söögu ta pisut või palju; aga rikka üliküllus ei lase teda magada!” (Koguja 5:11).
Kui mure rikkuse võimaliku kaotuse pärast lastakse kasvada äärmuslikuks, on asjaga seotud enamat kui unepuudus. Ahnitseja kohta kirjutab Saalomon: ”Tema sööb ka kõik oma elu aja pimeduses, ja suure meelepahandusega, ja meelehaigusega, ja suure vihaga” (Koguja 5:16, Piibli Raamat). Selle asemel et tunda oma jõukusest rõõmu, ta sööb ”suure meelepahandusega”, kuna teda pahandab seegi, et ta toidu tarvis peab raha välja panema. Seesugune ebaterve ellusuhtumine võib mõjuda kahjulikult ka tervisele. Kehv tervis suurendab aga ihnuri meelehärmi veelgi, sest takistab see tal ju varanduse kokkukuhjamist.
Võib-olla tuletab see sulle meelde apostel Pauluse kirjutatu: ”Kes tahavad rikkaks saada, need langevad kiusatusse ja võrku ja paljudesse rumalaisse ja kahjulikesse himudesse, mis suruvad inimesed alla hukatusse ja hävitusse. Sest rahaahnus on kõigi kurjade asjade juur; raha ihaldades on mitmed .. iseendile valmistanud palju torkavat valu” (1. Timoteosele 6:9, 10). Raha saamise nimel inimesed petavad, valetavad, varastavad, on valmis selle eest müüma end ning selle nimel tapma teist. Selle tulemuseks on emotsionaalsed, füüsilised ja vaimsed valutorked, mida inimene tunneb, kui ta kõigest väest püüab haljale oksale saada ning seal püsida. Kas peaks selline nägema välja üks õnnele viiv tee? Vaevalt küll!
Rahul sellega, mis meil on
Tasakaaluka suhtumise kohta rikkusesse oli Saalomonil veel midagi öelda. Ta kirjutas: ”Nõnda nagu ta oma emaihust oli tulnud, nõnda läheb ta jälle tagasi alasti, nagu ta tuligi, ega saa midagi oma vaevast, mida oma käega võiks ühes viia! Vaata, mida ma olen näinud olevat hea ja ilus: süüa ja juua ning nautida head, hoolimata kõigest vaevast, millega keegi ennast vaevab oma üürikesil elupäevil päikese all, mis Jumal temale on andnud — sest see on tema osa!” (Koguja 5:14, 17).
Need sõnad näitavad, et õnn ei seisne vara tallelepanekus tuleviku tarbeks, mis meil võimalik et üldsegi nägemata jääb. Kaugelt parem on olla rahul oma vaevanägemise tulemustega ja tunda neist rõõmu. Apostel Paulus väljendas samasugust mõtet oma inspireeritud kirjas Timoteosele: ”Ei ole me ju midagi toonud maailma, seepärast me ei või midagi siit ära viia. Aga kui meil on peatoidust ja ihukatet, siis olgem sellega rahul” (1. Timoteosele 6:7, 8; võrdle Luuka 12:16—21).
Õnne võti
Saalomonil oli külluslikult nii rikkust kui jumalikku tarkust. Kuid õnne seostas ta tarkuse, mitte rahaga. Ta ütles: ”Õnnis on inimene, kes leiab tarkuse, ja inimene, kes jõuab arusaamisele, sest sellest on rohkem kasu kui hõbedast ja rohkem tulu kui kullast! See on kallim kui pärlid, ja ükski asi, mida sa ihaldad, ei ole sellega võrreldav! Selle paremal käel on pikk iga ja vasakul käel rikkus ning au! Selle teed on armsad teed ja kõik selle rajad on rahu! See on elupuuks neile, kes sellest kinni haaravad, õnnis, kes seda suudab hoida!” (Õpetussõnad 3:13—18).
Miks kaalub tarkus üles materiaalse vara? Saalomon kirjutas: ”Tarkuse varjus on nagu raha varjus; aga teadmise kasu on see, et tarkus hoiab elus selle omaniku!” (Koguja 7:12). Raha pakub küll teataval määral varju, võimaldades selle omanikul osta endale vajalik, kuid tarkus võib hoida inimest riskimast millegagi, mis seaks ohtu tema elu. Tõeline tarkus võib päästa inimese enneaegsest surmast, kuid see teeb enamatki: kuna see põhineb kohasel jumalakartusel, toob see lõpuks igavese elu.
Miks viib jumalakartlik tarkus õnneni? Sellepärast, et tõeline õnn saab tulla vaid Jehoova Jumalalt. Kogemused tõendavad, et ehtne õnn saavutatakse üksnes kuulekuse kaudu Kõigekõrgemale. Õnne püsivus sõltub sellest, kas oleme heakskiidetud seisundis Jumala ees (Matteuse 5:3—10). Kui me rakendame ellu seda, mida Piiblit uurides õpime, arendame endas ”tarkust, mis on ülalt” (Jakoobuse 3:17). See toob meile õnne, mida rikkus eales tuua ei saaks.
[Pildid lk 4, 5]
Kuningas Saalomon teadis, mis teeb inimese õnnelikuks. Kas sina tead?