Austage igasuguseid inimesi
„Austage igasuguseid inimesi, . . . kartke Jumalat, austage kuningat!” — 1. PEETRUSE 2:17, NW.
1. a) Keda me peame õigustatult Jumala ja Kristuse kõrval austama? b) Millistes valdkondades tuleb inimestele austust osutada, vastavalt 1. Peetruse 2:17?
OLEME näinud, et meil on kohustus osutada austust Jehoova Jumalale ja Jeesus Kristusele. Seda teha on õige, tark ja armastusväärne. Kuid Jumala Sõna näitab ka, et me peame austama kaasinimesi. „Austage igasuguseid inimesi,” kästakse meid. (1. Peetruse 2:17, NW) Kuna see väljendus on seotud käsuga „austage kuningat”, näitab seos, et austust tuleks anda nendele, kes on seda oma ameti tõttu õigustatud saama. Keda me siis peaksime õigustatult austama? Nende hulk, kes austust väärivad, võib olla palju suurem, kui võib arvata. Võiksime öelda, et on olemas kolm valdkonda, kus meil tuleb teiste isikute vastu austust osutada.
Austage poliitilisi valitsejaid
2. Kuidas me teame, et „kuningas”, keda mainitakse 1. Peetruse 2:17, käib iga inimkuninga või poliitilise valitseja kohta?
2 Esimene valdkond on seotud ilmalike valitsustega. Me peame austama poliitilisi juhte. Miks me ütleme, et Peetrus pidas silmas poliitilisi valitsejaid, kui ta õpetas: „Austage kuningat”? Sest ta räägib olukorrast väljaspool kristlikku kogudust. Ta oli just lõpetanud lause: „Alistuge kõigele inimeste seatud korrale Issanda pärast, olgu kuningale kui ülemale valitsejale, või pealikuile kui neile, keda tema on läkitanud.” Pane ka tähele, et Peetrus seadab Jumala vastandiks kuninga, öeldes: „Kartke Jumalat, austage kuningat.” (1. Peetruse 2:13, 14) Niisiis, „kuningas”, kellele Peetrus kutsub meid üles austust osutama, käib inimkuningate ja poliitiliste juhtide kohta.
3. Kes on „valitsemas olevad ülemused” ja mis on neile kohane?
3 Apostel Paulus annab samasuguse käsu: „Iga hing olgu allaheitlik valitsemas olevaile ülemustele.” Need „valitsemas olevad ülemused” ei ole Jehoova Jumal ega Jeesus Kristus, vaid nad on poliitilised juhid, valitsusametnikud. Seda silmas pidades jätkab Paulus: „Tasuge kõigile, mis teie kohus on: . . . au, kellele au tuleb anda!” Jah, need, kellele on Jumala poolt lubatud poliitiline valitsemine, väärivad austust. — Roomlastele 13:1, 7.
4. a) Kuidas me saame poliitilisi valitsejaid austada? b) Millise eeskuju andis apostel Paulus austuse osutamisel valitsejate vastu?
4 Kuidas me saame poliitilisi valitsejaid austada? Üheks viisiks on kohelda neid sügava lugupidamisega. (Võrdle 1. Peetruse 3:15.) Ja nende ameti tõttu on selline lugupidamine kohane isegi siis, kui nad on kurjad inimesed. Rooma ajaloolane Tacitus kirjeldas maavalitsejat Feeliksit kui meest, kes „arvas, et ta võib karistamatult igasugust kurja teha”. Kuid ometi alustas Paulus enda kaitsmist Feeliksi ees lugupidavalt. Samamoodi lugupidavalt pöördus Paulus kuningas Heroodes Agrippas II poole: „Ma arvan enesele õnneks, kuningas Agrippas, et ma täna sinu ees saan kosta,” kuigi Paulus teadis, et Agrippas elas verepilastuses. Sarnaselt näitas Paulus üles austust valitseja Festuse vastu, kõnetades teda kui „aulist”, kuigi Festus oli ebajumalakummardaja. — Apostlite teod 24:10; 26:2, 3, 24, 25.
5. Millisel teisel viisil võib valitsevatele ülemustele austust osutada ja kuidas annavad Jehoova tunnistajad seda tehes head eeskuju?
5 Teise viisi valitsusametnikele austuse avaldamiseks näitas apostel Paulus, kui ta kirjutas valitsevatele ülemustele maksude maksmisest. Ta ütles, et tuleb maksta „maksu, kellele maksu; tolliraha, kellele tolliraha”. (Roomlastele 13:7) Jehoova tunnistajad maksavad neid makse, sõltumata maailma riigist, kus nad elavad. Itaalias täheldas ajaleht La Stampa: „Nad on kõige lojaalsemad kodanikud, keda võiks soovida: nad ei hoia eemale maksude maksmisest ega püüa ebamugavatest seadustest omakasu pärast mööda hiilida.” Ja Palm Beach’i The Post (Florida, USA) märkis seoses Jehoova tunnistajatega: „Nad maksavad oma makse. Nad on Vabariigi kõige ausamad kodanikud.”
Ilmutage austust tööandjate vastu
6. Kellele veel tuleb apostlite Pauluse ja Peetruse ütluste kohaselt austust anda?
6 Teiseks kohaseks austuse avaldamise valdkonnaks on meie töökoht. Nii apostel Paulus kui ka apostel Peetrus rõhutavad, et kristlastel on tähtis austada neid, kes on töösuhetes nende ülemused. Paulus kirjutas: „Kõik need, kes on orjaikke all, pidagu oma isandaid kõige austuse väärt, et Jumala nime ja õpetust ei pilgataks. Aga kellel on usklikud isandad, ärgu pidagu neid halvemaks, sellepärast et nad on vennad, vaid orjaku neid veel parema meelega.” Ning Peetrus ütles: „Sulased, olge kõige kartusega allaheitlikud oma isandaile, mitte ainult headele ja leplikele, vaid ka tigedaile [„karmidele”, NW].” — 1. Timoteosele 6:1, 2; 1. Peetruse 2:18; Efeslastele 6:5; Koloslastele 3:22, 23.
7. a) Kuidas on Piibli nõuanne „orjadele”, kes peavad austama „isandaid”, kohane rakendamiseks tänapäeval? b) Mida peaksid hoolsalt silmas pidama kristlikud töölised, kellel on kristlikud tööandjad?
7 Muidugi ei ole tänapäeval orjapidamine laialt levinud. Kuid põhimõtted, mis valitsesid kristlaste seas suhetes orjapidajaga, on kohaldatavad ka töölise ja tööandja suhetele. Seega on kristlastest töölistel kohustus ilmutada austust isegi nende tööandjate vastu, kes on karmid. Aga kuidas on siis, kui tööandja on kaaskristlane? Selle asemel, et nende suhete tõttu oodata erilist vastutulelikkust või eeliseid, peaks tööline oma kristlasest tööandja suhtes olema veelgi rohkem teenistusvalmis ega teda mitte kunagi mingil viisil ära kasutama.
Austus perekonnaringis
8, 9. a) Keda on lastel kohustus austada? b) Miks peaksid lapsed sellist austust osutama ja kuidas nad võivad seda teha?
8 Kolmas kohane austuse avaldamise valdkond on perekonnaring. Näiteks on lastel kohustus austada oma vanemaid. See ei olnud mitte ainult Moosesele antud Seaduse nõue, vaid kohustus ka kristlaste jaoks. Apostel Paulus kirjutas: „Lapsed, kuulake oma vanemate sõna Issandas, sest see on õige. ’Austa oma isa ja ema!’ ” — Efeslastele 6:1, 2; 2. Moosese 20:12.
9 Miks peaksid lapsed oma vanemaid austama? Nad peaksid neid austama Jumala poolt vanemaile antud autoriteedi tõttu ja ka selle tõttu, mida vanemad on teinud, neid sünnitades ja nende eest hoolitsedes ning neid läbi kogu lapsepõlve kasvatades. Kuidas peaksid lapsed oma vanemaid austama? Eriti võivad nad seda teha, olles neile kuulekad ja alluvad. (Õpetussõnad 23:22, 25, 26; Koloslastele 3:20) Selle austusega seoses on ka nõue, et täiskasvanud lapsed annaksid lisatoetust oma eakatele vanematele või vanavanematele nii materiaalselt kui ka vaimselt. See peab olema mõistlikus tasakaalus teiste kohustustega, nagu näiteks omaenda laste eest hoolitsemise ja kristlikest kooskäimistest ning kuulutustööst täiel määral osavõtmisega. — Efeslastele 5:15—17; 1. Timoteosele 5:8; 1. Johannese 3:17.
10. Kellele on abielunaised kohustatud austust osutama ja kuidas nad saavad seda teha?
10 Kuid lapsed pole perekonnas ainukesed, kes on kohustatud teiste vastu austust üles näitama. Abielunaised peavad osutama austust oma abikaasadele. Samuti ütles apostel Paulus, et „naisel olgu mehe vastu sügav lugupidamine”. (Efeslastele 5:33; 1. Peetruse 3:1, 2; NW) „Sügava lugupidamise” osutamine abikaasa vastu hõlmab kindlasti ka austuse avaldamist. Saara austas oma abikaasat Aabrahami, pöördudes tema kui „isanda” poole. (1. Peetruse 3:6) Niisiis, abielunaised, jäljendage Saarat. Osutage oma abikaasadele austust, võttes vastu nende otsused ja töötades nende edu nimel. Tehes kõik, mida suudate, aitamaks abikaasadel pigem koormat kanda kui et seda koormat juurde lisada, näitate te nende vastu üles austust.
11. Millised kohustused on abielumeestel austuse osutamises ja miks?
11 Aga mida öelda abielumeeste kohta? Neid õpetab Jumala Sõna: „Teie, mehed, elage naisega targasti kui nõrgema astjaga ja osutage neile austust, sest nad on elu armuanni kaaspärijad nagu teiegi, et teie palved poleks tagajärjeta.” (1. Peetruse 3:7) See peaks kindlasti iga abielumehe mõtlema panema. See oleks, otsekui naine kannaks etiketti „Kallis. Õrn. Kohtle ettevaatlikult! Osuta austust!” Niisiis, pidagu abielumehed meeles, et kui nad ei osuta oma naistele austust, ilmutades nende vastu kohast tähelepanu, kahjustavad nad oma suhteid Jehoova Jumalaga, sest nende palved on tagajärjeta. Tõepoolest, perekonnaliikmetel on alati kasulik üksteise vastu austust osutada.
Koguduses
12. a) Kellel on kohustus osutada austust koguduses? b) Kuidas näitas Jeesus, et on õige austamist vastu võtta?
12 Igaühel on kohustus ilmutada austust kristlikus koguduses. Meile on antud nõu: „Vastastikuses austamises jõudke üksteisest ette!” (Roomlastele 12:10) Jeesus selgitas ühe tähendamissõna abil, et on õige vastu võtta austust. Ta ütles, et kui meid on kutsutud pidusöögile, siis me peaksime istuma alamasse paika, sest siis palub meid võõrustaja istuda ülemasse paika ja meid austatakse kaaskülaliste ees. (Luuka 14:10) Kuna igaüks meist soovib olla austatud, kas ei peaks meil siis olema empaatiat ja kas ei peaks me üksteist austama? Kuidas me võime seda teha?
13. Millised on mõned viisid, kuidas me võime koguduses teisi austada?
13 Avaldada tunnustust, kui ülesanne on hästi täidetud, on võrdne austamisega. Me võime üksteist austada sellega, kui me kellelegi koguduses esinejale kas kõne või kommentaari eest kiitust avaldame. Lisaks võime üksteist austada, vöötades endid alandliku meelega suhtumises meie kristlikesse vendadesse ja õdedesse, koheldes neid sügava lugupidamisega. (1. Peetruse 5:5) Sellega me näitame, et hindame neid kui Jehoova Jumala austatud kaastöölisi.
14. a) Kuidas võivad vennad õdedele koguduses kohast austust osutada? b) Mis näitab, et andide andmine on üheks austuse osutamise viisiks?
14 Apostel Paulus andis noorele Timoteosele nõu kohelda vanemaid kristlikke õdesid kui emasid ja nooremaid kui lihalikke õdesid, „kõiges meelepuhtuses”. Jah, kui vennad hoolitsevad selle eest, et nad ei luba endile liiga palju kristlike õdede suhtes, nagu näiteks ebasündsa familiaarsuse ilmutamist, osutavad nad õdedele austust. Paulus kirjutas edasi: „Austa leski, kes on õiged lesknaised.” Üheks abivajava lesknaise austamise viisiks on materiaalne abistamine. Aga et seda abi väärida, peab ta olema „tunnustatud heade tegude poolest”. (1. Timoteosele 5:2—10) Seoses materiaalsete andidega kirjutas Luukas Malta saare rahva kohta: „Nemad austasid meid mitmel viisil [„paljude andidega”, NW], ja kui me hakkasime ära minema, andsid nad teekonna jaoks, mis vaja oli.” (Apostlite teod 28:10) Sellist austust võib üksteisele osutada materiaalsete andide andmisega.
15. a) Kelle vastu on meil eriline kohustus austust ilmutada? b) Milline on üks viis, kuidas me saame austada neid, kes meid juhatavad?
15 Jätkates kirja Timoteosele, kirjutab Paulus: „Vanemaid, kes hästi juhatavad kogudusi, peetagu kahekordse austuse vääriliseks, eriti neid, kes töötavad sõnas ja õpetuses.” (1. Timoteosele 5:17) Kuidas me võime austada vanemaid ehk ülevaatajaid? Paulus ütles: „Võtke mind eeskujuks, nagu minagi võtan Kristuse.” (1. Korintlastele 11:1) Kui me järgime Pauluse sõnu teda jäljendades, siis osutame talle austust. See käib nende kohta, kes meid tänapäeval juhatavad. Sel määral, mil me neid nende eeskuju järgides jäljendame, osutame neile austust.
16. Millised on teised viisid nende austamiseks, kes meid juhatavad?
16 Teiseks ülevaatajatele austuse andmise viisiks on manitsuse järgimine: „Olge sõnakuulelikud oma juhatajaile ja alistuge neile; sest nemad valvavad teie hingi nõnda nagu need, kellel tuleb aru anda.” (Heebrealastele 13:17) Samal kombel, kuidas lapsed austavad oma vanemaid, olles neile kuulekad, austame meie neid, kes meid juhatavad, olles neile kuulekad ja alluvad. Ja nii nagu lahked Malta elanikud Paulust ja ta kaaslasi materiaalsete andidega austasid, austatakse paljusid Ühingu reisivaid esindajaid samal moel korduvalt. Muidugi ei peaks nad selliseid ande mitte kunagi paluma või vihjama, et nad neid soovivad või vajavad.
17. Milline kohustus austuse osutamiseks on neil, kes on ülevaataja eesõigustes?
17 Teisest küljest kõigil, kes on teokraatlikus organisatsioonis ülevaataja ametis — kas siis kohalikus koguduses, ringkonnas või piirkonnas reisivate ülevaatajatena, mõnes Vahitorni Ühingu harubüroos või perekonnaringis — on kohustus austada neid, kes on nende hoole all. See nõuab, et neil on nii empaatiat kui ka vennalikke tundeid. Nad peavad olema alati ligipääsetavad, olles leebed ning alandlikud südamelt ja meelelt, nagu seda Jeesus Kristus enda kohta ütles. — Matteuse 11:29, 30.
Tegutsege üksteist austades
18. a) Mis võib meid takistada austuse osutamisel nendele, kes seda väärivad? b) Miks negatiivne ja kriitiline meelelaad ei ole õigustatud?
18 Meil kõigil on tarvis üksteise austamise alal hoolega töötada, sest selle ees seisab suur takistus. See takistus ehk tõke on meie ebatäiuslik süda. „Inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale,” ütleb Piibel. (1. Moosese 8:21) Üks inimlikke kalduvusi, mis segab meil teistele kohase austuse osutamist, on negatiivne, kriitiline meelelaad. Me kõik oleme nõrgad ja ebatäiuslikud inimesed, kes vajavad Jehoova halastust ja ärateenimata headust. (Roomlastele 3:23, 24) Seda hinnates olgem hoolsad, et mitte mõtelda vendade nõrkustele või omistada oma vendadele kahtlasi motiive.
19. Mis aitab meil sellisele negatiivsele hoiakule vastu seista?
19 Vastumürgiks igasugusele sellisele negatiivsele kalduvusele on armastus ja enesevalitsemine. Vendadesse suhtumises vajame kaastundlikku, lojaalset, positiivset hoiakut, märgates vendade häid külgi. Kui mingi asi on meile arusaamatu, olgem alati valmis otsustama vendade kasuks ning järgigem Peetruse nõuannet: „Kõigepealt olgu teie armastus südamlik üksteise vastu, sest ’armastus katab pattude hulga’.” (1. Peetruse 4:8) Kui me vendi austame nagu neile kohane, siis peab meil olema selline armastus.
20, 21. a) Milline on teine kalduvus, mis segab meil teisi austada? b) Mis aitab meil sellele kalduvusele vastu seista?
20 Teine iseloomujoon, mis võib meil teistele kohase austuse osutamist takistada, on kalduvus olla kergesti solvuv või liigselt tundlik. Tundlikkusel on oma koht. Kunstnikud peavad seoses oma elukutsega olema tundlikud helide või värvide suhtes. Kuid liigne tundlikkus või kergesti solvumine suhtlemisel teistega on üks omakasupüüdlikkuse vorme, mis võib meilt röövida rahu ja takistada meid teisi austamast.
21 Sellega seoses annavad meile head nõu sõnad Koguja 7:9: „Ära lase oma meelt kergesti saada pahaseks, sest pahameel asub alpide [„rumalate”, NW] põues!” Niisiis, liigne tundlikkus või kiire solvumine reedab tarkuse, praktilise mõistuse ja samuti ka armastuse puudust. Me peame olema valvel, et meie madalad kalduvused, nagu negatiivsus, liigne kriitilisus või liigne tundlikkus ei takistaks meid austamast kõiki, kes seda väärivad.
22. Millise kokkuvõtte me võime teha oma kohustusest austust osutada?
22 Tõepoolest, meil on teiste austamiseks palju põhjusi. Ja nagu me nägime, on sellise austuse osutamiseks olemas väga palju viise. Me peame pidevalt valvel olema, et mingi omakasupüüdlik või negatiivne seisukoht meil austuse osutamist ei takistaks. Eriti peame olema hoolsad austuse osutamisel oma perekonnaliikmete vastu, abielumehed ja -naised teineteise vastu ja lapsed oma vanemate vastu. Ja koguduses on meil kohustus osutada austust oma kaaskummardajatele ja eriti neile, kes meie seas ülevaataja ametis hoolega tööd teevad. See on meie kasuks, kui osutame kõigis neis valdkondades kohast austust nendele, keda ülalpool mainiti, sest Jeesus ütles: „Õndsam on anda kui võtta!” — Apostlite teod 20:35.
Kuidas sa vastaksid?
◻ Miks ja kuidas me peame austama valitsevaid ülemusi?
◻ Millist Piibli nõuannet tuleb rakendada töölise ja tööandja suhetes?
◻ Kuidas peaks perekonnaringis austust osutatama?
◻ Millist erilist austust tuleb osutada koguduses ja miks?
◻ Kuidas saab üle inimlikest nõrkustest, mis takistavad üksteise austamist?